Suvi õues ja maapõues

 Me riskime täiesti teadlikult sellega, et üks osa Eesti rahvast - loendamatud kääbikute ja sõrmuste isandate fännid - läheb praegu kadedusest roheliseks, aga jõulude puhul on see igati sobilik värv.

 Ja me riskime täiesti teadlikult ka sellega, et needsamad rohelised muutuvad järgmisel hetkel vihast siniseks, kui kuulevad, et me ei võtnudki ette täistuuri iga mätta juurde, millele rekvisiituks ette ehitatud, vaid piirdusime selle piskuga, mis lihtsalt niisama teele jäi. Sest igasugu maalilisi vaateid oleme me ilma rahata ka täiel rinnal nautinud ja nagunii on nii "Kääbikut" kui "Sõrmuste isandat" filmitud üle terve saareriigi - infopunktis oli kohe vastav raamat olemas, kus kaart sees ja puha.

 Aga müüb see temaatika hästi, seda tuleb tunnistada, nähes neid tohutuid bussitäisi pisilinnakese Matamata parklas...

Me oleme jälle laamade kätte sattunud. Nagu Islandil, ainult et siin on tegemist Vaikse ookeani laamaga, kes sukeldub UM Põhjasaare kohal Austraalia laama alla ja paneb siin asjad podisema ja purtskama. Väidetavalt toimub UM-l aastas 14 000 maavärinat, millest enamik on nii kerged, et inmene neid ei tunne, aga sadakond tükki aastas on sellised, et jõuab inimesele ka kohale. Meile on vähemalt kahel korral kohale jõudnud. 

Kuna Islandi termalalad meid hirmsasti vapustasid, siis pidime siin ka kohe termaalretke ette võtma.

 Retkel jäi teele ette üks ilus inglise stiilis aed. Puhtalt selle pärast jäi, et Kailil oli vetsukas ja ta otsis silti La-diees. (Ühe termaalala vetsus oli meeste poolele kirjutet "Gaysers") Novot, see silt oli sihukesse ilusasse aeda pandud!

 Need roosid vasakus teeservas lõhnasid kõvemini kui Hugo Boss! Kohe nagu lapsepõlves maal vanaema juures või rohkemgi veel. Üks oli martsipanilõhnaga ja üks oli roosiseebi lõhnaga ja siis veel igasuguste rooside lõhnaga olid nad. Lõpuks läks kõik sassi, kindel on ainult, et lõhnaelamus oli vägev.

 Nüüd on lõhnajad pildi parempoolses servas.

 Teisel pool vett on sõnajala-allee. Nende hulgas ka see kõige tähtsam, riigi sümbol-hõbesõnajalg, millel lehe alumine pool hõbedane. Oli küll täiesti selgelt hall! Kuid peame tunnistama, et meie võhikuna neil jalgadel muud vahet ei teinud kui see lehe pööramise värk. Uurisime küll, aga ei saand pihta. Eemalt olid kõik allee sõnajalapuud jumala ühte nägu.

Maoorid olla vanasti nõnda metsas radu tähistanud, et pöörasid hõbesõnajala lehti teisipidi.

Aga siis hakkas ikka termaaltemaatika pihta. Whakarewarewa  küla on sajandeid vana maoori külaa ja täpselt siukese väävlitossu sees elabki. Sajandeid. Nii, nagu peab - kogunemismaja ja muude puuslikega küla keskplatsil. Aga on ikka omajagu veider küll, kui sul eluaeg keegi aianurgas paha haisu ajab...

Wai-O-Tapu (õnnistatud vesi) on termaalala, mida iseloomustatakse kui kõige värvilisemat. Oli küll värviline.

Ülal- ja allolev järv kannab nime "Maalikunstniku palett". 

Järgmine, punase servaga veekogu kannab kunstipärast nime "Šampusevann". Kihises küll ilusasti, nii nagu vaguralt keev vesi seda ikka teeb.

 Ja siis veel sellist värvi veega auk...

 Vahepeal käisime külas leedi Knoxil. Samumeie, ku palju külalisi oli kokku tulnd! Kohe nagu teatrisse või mutionu peole!

Leedi Knox on geiser, kes purskab ühe korra päevas, täpselt kell 10.15. Me kahtlustame küll, et kuidas ta ikka nii täpselt teab pursata - kõik värvilised brošüürid on selle kellaajaga puha valmis trükitud - et ehk on sinna alla keldrisse mingi pump pandud... Võib-olla me ehitame ükspäev Urvastesse ka geisri. Ja paneme ka ainult üks kord päevas purskama. Siis saab rahulikult vanadusepõlve pidada - korjad hommikul inimeste käest raha kokku ja on jälle õhtani mureta...

Aga Orakei Korako termaalala meeldis meile võib-olla veelgi rohkem... Igal juhul mitte vähem.

 Sobilik nimi surnuaiale...

Jätkuvalt päikselist advendiaega kõigile!

Jõulukiivid