No ma olen Pariisi käinud. Ja ta ei meeldinud mulle tookord. Ma arvasin, et ma ei taha sinna tagasi.
Aga lapselapsed ju ei tea, et see on üks täiesti mõttetu linn! Nemad rumalukesed õhkavad: Pariis! Pariis!
Ainuke põhjus, miks ma olin nõus alla andma, oli see, et lisaks lastelastele polnud ka minu lemmik-reisikaaslased, erialalt kõik vanaemad-vanaisad, Pariisis käinud. Niisiis - otsustatud! Broneerisime lennud ja üheksale inimesele sobiliku kahekorruselise korteri kesklinnas, kust jäid jalutuskäigu kaugusele nii Jumalaema kirik, Louvre, d Orsey muuseum ja ainult natuke pikema jalutuskäigu kaugusele Champs Elysees ning Eiffeli torn.
Väike nädalalõpusuts tõi hulgaliselt üllatusi.
Esiteks, Pariis polnudki enam mingi räpane urgas, nagu mina teda mäletasin. Kas olid süüdi äsja lõppenud olümpiamängud või on vahepealse 20 aasta jooksul muutunud prantslaste linnahügieeniharjumised, mine võta kinni. Igatahes osutus Pariis puhtuse-räpasuse skaalal täiesti normaalseks suurlinnaks.
Teiseks, vaatamata eelmises lõigus öeldule polnud keegi mind hoiatanud selle eest, et Eiffeli torni ümbritsev park on pimedal ajal paksult rotte täis! Paksult-paksult-paksult!
(Ja ma loodan nüüd, et ma mingit trahvi alloleva pildi eest ei saa - Prantsusmaa kohtu otsusega on Eiffeli torni valguslahendus originaalne visuaallooming ning kaitstud autorikaitse seadusega. Autoriõigused kehtivad looja eluajal ja veel 70 aastat peale tema surma. Kuna torni autor Gustave Eiffel suri 1923, siis alates 1993 temaga enam muret pole. Kuid valguskujunduse autor Pierre Bideau suri 2021 ja tema autoritasusid kasseerib sisse SETE (Societe d´Exploitation de la Tour Eiffel)
Eiffeli torn - valgustus Pierre Bideau.
Kolmandaks polnud ma arvestanud hommikujooksuga.
Selle teema sissejuhatuseks tuleb öelda, et Pariisis pole ühtegi asja, kuhu sa saaksid otsejoones sisse marssida. Vähemalt nende kuulsamate hulgas mitte. Kõik, absoluutselt kõik tuleb netis ette broneerida ja kinni maksta. Ei loe, kas äri- või pühapäev, kas hommik või õhtu, kas vihm või lumi - Pariis on turistide linn. Iga kell.
Nii juhtus Jumala kogemata, et ma broneerisin Louvre`i piletid meile kella 9-ks hommikul. Tegelikult ma nii varaseks ei tahtnud, aga ju Jumal teadis paremini.
Internet oli meid õpetanud, et ärge minge sisse peauksest püramiidi alt, seal on liiga palju inimesi. Minge parem Lõviväravast. Läksimegi. Kõik vastas tõele - lisaks meile oli Lõviväravas kell 9 veel nii umbes tosin inimest.
Kõik, kes turvaväravast läbi said, panid jooksu. No meie siis ka. Treppidest üles, piki inimtühje, kuid kuulsaid maale täis galeriisid... Galeriide ristumiskohtades oli näha, kuidas teistest suundadest jooksevad inimesed meile vastu...
Et jõuda ikka selle kõige kuulsama Liisani... Ja noh, ta rippus seal ikka endiselt, ehkki minu meelest oli ta vahepeal suuremaks kasvanud. Terve maal, ma mõtlen. Eelmine kord oli ta ikka väga pisike.
Jeerum, ma pole ühegi naise pärast elus niimoodi kihutanud! Ja ma tuletan teile meelde, et ma olen vanaema!
Jalutame meie mööda Champs-Elysees ja otsime kohvikohta. Täitsa juhuslikult jääb teele vahva disainiga hiiglaslik kohver. Selgub, et kohvri sees on Louis Vuittoni maja või pood või miski asi ja kohver on lihtsalt tellingukate.
Ja siis natukese aja pärast on Rolexi pood. "Lähme ostame issile Pariisist kella," pakub üks vanaisa lapselapsele. "Vaatame, palju maksab!"
Aga vat ei vaata midagi! Peenematesse poodidesse pööblit ei lasta. Poeuksel seisab mees nagu härg, värvilt selline, nagu poleks elu sees saunas käinud, vaatab tuimal pilgul tühjusesse ja ei kavatsegi end liigutada...
Kuuendaks olen ma üllatunud sellest, et Prantsusmaal on toimunud keelereform. Minu ajal lauldi ikka, et "Sääni kaldal on Pariis", nüüd muudkui Senn ja Senn...
Seitsmendaks poleks ma eladeski selle peale tulnud, et mõni inimene võib end ära elatada vannipartide poega! Esindatud oli lisaks igat värvi ja mustrit pardikestele ka rida selle ilma vägevaid, kuninganna Elisabethist Marilyn Monroeni.
Kaheksandaks ei olnud ma kunagi varem nii pikalt - tubli 3 km - jalutanud sääreluude ja kolpade vahel...
Tegemist on käikudega, kust omal ajal kaevandati kive linna ehitamiseks - no umbes nagu meil Piusa liivakoobaste tekkelugu.
Ja siis teine lugu on see, et ühel hetkel oli Pariis nii suureks kasvanud, et polnud enam kuskile surnuid matta. Surnuaedadele ehitati kõrged müürid ümber ja muudkui maeti peale ja peale. Kord andis aga üks müür järgi ja kõik kallid kadunukesed voolasid müüride vahelt linna tänavatele. Õudus lõppes sellega, et kondid puhastati ja laoti tühjadesse käikudesse riita.
Üheksandaks ei olnud ma varem sattunud jalgpallurist tänavakunstniku peale. Esiotsa trikitas mees palliga Montmartre mäel Sacre Coeur`i treppide ees aiaposti otsas ja noh, see oli selline suht tavaline, ehkki osav pallijalutus (väljend "palli käsitlus" oleks ilmselge vale!). Aga kui ta siis laternaposti otsas rippudes oma tempe järele ei jätnud - noh, see oli ikka päris lahe!
Kümnendaks poleks ma arvanud, et Disneyland nii nõme on! Kusjuures pettunud olid ka lapsed. "Nad on selle siia lihtsalt inimeste vihastamiseks teinud!" arvas üks neist.
Olgem ausad - disaini Disneylandis on. Visuaalselt on kõik väga kena, tükk maad toredam (minu meelest) kui Taanis Legolandis. Aga need sabad! Iga vähegi kabedama atraktsiooni juures on järjekord vähemalt 50 minutit. Kusjuures minutitega nad ei eksi, need on neil väga täpselt välja arvutatud! Teisisõnu: tund aega seisad, 2 minutit sõidad. Tund aega seisad, 2 sõidad... Igatahes ajab see närvi. Ja tegemist on reedese päevaga septembrikuus!
Veel: täiskasvanuid oli Disneylandis igatahes oluliselt rohkem kui lapsi - ja ma mõtlen neid inimesi, kes atraktsioonide peale istusid!
Vanaisa arvab:
- Õlle hind baaris algab 10 eurost klaasi eest, aga võib vabalt olla ka 22 eurot. Sulaselge röövimine! Kusjuures prantsuse enda õlu on täielik defitsiit!
- Tõukse peaaegu ei näinudki - võrreldes meie linnade ja linnakestega.
- Teel lennujaamast majutusse märkasin taksos istudes, et autod jätavad "mitteametlikult" kahe autorea vahele ruumi mootorratturitele.
- Üllatas relvastatud turva-sõdurite hulk La Defense linnajaos.
- Pariis on tõesti armastuse linn - kui ma oleksin Kunstide sillal veel paar minutit passinud, oleksin ka lõppmängu ära näinud...
- Kunstnikud Montmartri mäel olid toredad.
- Meie elamise ümbruses asuvad pagaritöökojad ja kohvikud olid mõnusad. Ja muidugi need croissandid!
- Niisugust lipukollektsiooni, kus Eesti lipp on peaaegu kõrvuti Nõukogude Liidu omaga, kolmkümmend aastat pärast Berliini müüri langemist küll kah ühest kultuursest kohast ei ootaks...
- D´Orsey muuseumi tahaksin soovitada!
