Sunday, May 29, 2016

Kostüümid, kübarad ja valge hiir

22. mail ütles peremees tööpäeva lõpuminutitel, et me peame Parsbergi minema. Et tema ise ka läheb ja võtab koguni naise ja lapse kaasa.
No me siis läksime. Ja et mitte kehvemad olla, võtsime Ungari tüdrukud endaga kaasa.

See, mis Parsbergis toimus, oli umbes nagu vana-aja-päevad või keskaja päevad või linnusepäevad või midagi sellesarnast. Vaatamata peenele nimele "Spectaculum Nordgavia".
Aga linnus oli neil kena ja kõrge.

Ja ilm oli neil ka viisakalt soojaks köetud, nii et kõik mõnulesid mõnuga. Kes laulis, kes tantsis,...

 ... kes lasi ennast niisama pügada. Nagu näiteks alloleval pildil.
Atraktsiooni peategelaseks oli väike, nunnu, päris elus valge hiireke. Ja siis tuli ära arvata, millisesse auku hiireke poeb. Me arvasime kohe mitme euro eest, aga no kesse siis hiire sisse näeb!!!
Ja palju ilusaid kostüümesid oli selga pandud.

Ja palju ilusaid kostüümesid oli veel selga panemata.
Ja palju ilusaid mütse oli pähe pandud...
...  palju ilusaid mütse seisis niisama üksteise otsas hunnikus.

Võiks ju öelda, et muudkui vaata ja imesta, aga tegelikult meie endi samalaadsed asjad pole üheski mõttes kehvemad. Ungarlased väitsid endi ja oma maa kohta sama.
Aga ilm oli ilus.
Ja allolev kostüüm oli kah põnev.
Ja kuna meile tundub, et me oleme saksa kultuurist ja tema kihtidest, sh  töökultuurist, piisavalt põhjaliku ja igakülgse ülevaate saanud, siis saab see maa meie jaoks  esiotsa otsa. Vatnii!

Sunday, May 22, 2016

Igaühele oma: kultuur pöögimetsas

Kultuurireis Saksamaale ei oleks ju ometi täiuslik ilma Goethe ja Schillerita!
Niisiis tuli sõita Weimarisse.
Ja eks me olnud peale suvisteid juba poolteist päeva tööd ka teinud, nii et väike puhkus kulus marjaks ära.

Weimar võttis meid kuninglikult vastu: pakkus päikest ja istet,...
Saksimaa suurhertsogi Karl Augusti troon. (Originaal asub Weimari Uues Muuseumis). Kaili tunneb ennast väga hästi. Igaühele oma?

...lilli maas...
 Hertsoginna Anna Amalie residentsi, Wittumspalee peenrad

... ja puus. Puulilledesse suhtus Kaili täie tõsidusega, kontrollides hoolikalt, et ega õnn kusagile ripakile ei ole jäänud. Ei olnud. Weimar on ülikoolilinnake, sihuke pisike - nii umbes pool Tartut - ilmselt olid näljased tudengid kogu peaväljaku õnne juba ammu enne meid pintslisse pannud. Seega ei jäänud meil muud üle kui aga jälle vana traditsioonilise kohvikukultuuri poole pöörduda.


 Sinna oranžide toolide peale kohe istumegi...

 See ei kõla mitte lihtsalt kultuurselt, vaid suisa kõrgkultuurselt: kook ja kohv koos Schilleri ja Goethega...
 Loomulikult käisime me kõik need kohad läbi, kuhu auväärt härrased oma jalajälgi olid teinud ja külastasime kõiki, kes härrastele omal ajal katust olid pakkunud. Aga kui näiteks Salzburgis on Mozarti kodumajale nii suurelt peale kirjutatud, et pime ka näeb, et see on Mozarti maja olnd, siis Goethe ja Schilleri majade ees pidi kohe mitu korda edasi-tagasi jalutama, enne, kui imepisikese sildi üles leidis ja kahtlustele kinnitust sai.

Ega Goethe ja Schiller polnud ainukesed suurvaimud, kes omal ajal Weimarisse peitu pugesid. Herder, Nietsche, Liszt, Bach... Weimar on paras pärl ja pähkel nii Saksa kui Euroopa kultuuriajaloos ja muusikaajaloos ja arhitektuuriajaloos ja... Ja jälle üks UNESCO-linnadest.

1919. aastal Weimaris asutatud Bauhausi peetakse tänapäevani Saksa kultuuri edukaimaks eksportijaks 20. sajandil. Linna liberaalse ja edasipüüdliku pärandi juurde sobib seegi, et Sachsen-Weimar-Eisenach, mille pealinn Weimar oli, kehtestas 1816. aastal esimese Saksa liidumaana oma põhiseaduse ja et 1919. aastal kuulutati siin välja esimene vabariik Saksamaa pinnal - Weimari vabariik.

Seda arusaamatum on see, et siia, kus kultuurrahvas on nii uhkelt esindatud, lasi seesama rahvas rajada Buchenwaldi. Koha, kus mõrvati enam kui 50 000 inimest...

Mingist hetkest peale pole enam võimalik arvudest aru saada. Kui Estoniaga hukkus 40 Võru linna inimest, siis on see minu meelest üüratult suur arv. 56 000 hukkunut on juba nii palju, et sellest enam mõistus üle ei käi. Isegi siis mitte, kui mõelda, et see tähendab inimrivi Võrust Kanepini, kui iga meetri peal on kaks inimest ehk seistaks õlg õla kõrval. Mõistuse jaoks pole enam justkui vahet, kas selline rivi ulatub Võrust Viljandi risti või Osula risti või Kanepisse...

Nimi "Buchenwald" (Pöögimets) mõeldi välja. Koonduslager asub ca 8 km kaugusel Weimarist, Ettersbergi mäe otsas.  Omaaegne kultuurikomisjon leidis, et Ettesbergi nimi ei ole asutusele, milles parasiite Saksa härrasrahvast eemal hoitakse ja "kasvatatakse", sobilik, kuna on liiga tihedalt saksa kultuurile nii olulise tegelasega nagu Goethe seotud. Goethe nimelt armastanud Ettersbergis jalutamas käia. Nii et pärast paari esimest "töökuud" nimetati asutus ümber.
 
Memoriaali osa. Suured ümmargused "kausid" tähistavad massihaudu.Ühest "kausist" teise, kolmanda ja neljandani viis igavese tule kausikestega tähistatud tee, kuid ka tuli oli igavikuks saanud. 


 Kellatorn

Erinevalt Auschwitzist Poolas ei olnud Buchenwaldi laagri eesmärgiks massiline inimeste tapmine. (Auschwitzis hukati 1,5 miljonit). 
Ka ala ise polnud nii mõjuv kui Auschwitz, kus on üksjagu hooneid alles ja ekspositsioon äratab rohkem õudu. Samas oleks patt vähese emotsiooni üle kurta.

Buchenwald oli eelkõige töölaager. Vangid vaevlesid kas kivimurrus või  juurviljaaias. Viimane kõlab ehk lihtsamalt, kuid ei pruukinud seda olla - näljasele inimesele pidi psüühiliselt meeletult raske olema päevad läbi toitu katsuda, kuid hoiduda selle  söömisest. Vähesed väljavalitud (ca 2%) said töötada sõjavabrikutes, nende tingimused olid teistest tiba paremad, kuna neil oli mingigi väljaõpe ning nende surm oleks tähendanud uute väljaõpetamist.

Süsteem toimis nii: inimesed transporditi muudest väiksematest laagritest Buchenwaldi. Siin pigistati tööga tühjaks ning seejärel saadeti töövõimetuna edasi Auschwitzi. 

Mis ei tähenda, et Buchenwaldis ei oleks tapetud. Olid krematooriumiahjud, oli oma "laskerada" - kõigepealt käis inimene "arsti juures", seal mõõdeti pikkus ja pikkuse järgi seati püss paika. Selle ruumi põrand olnud kogu aeg punane, ei olnud kellelgi aega seda kasida. Vähemalt sõja lõpuosas mitte, kui sellest "tiirust" käis läbi 8000 nõukogude sõjavangi.
Buchenwaldis kui töölaagris ei kasutatud gaasikambreid (Auschwitzi gaasikambrite võimsuseks oli 12 000 mõrva päevas)...


Krematooriumi juurde kuulusid valgest kahhelplaadist "lahkamisruumid", kus kuldhambaid suust kangutati ja vahetevahel ka nülgimistööd tehti - inimnahast tooted olid parteiladviku hulgas in. 

Järjekordse õõvastava arusaamatuse-emotsiooni põhjustas foto laibahunnikust krematooriumi kõrval, kus maja seinale oli kinnitatud kaks pärga - austusavaldus surnutele???

Tundub, et näljutamine - kes ei teaks eestikeelset võrdlust kõhna inimese kohta - oli selle laagri eriline lemmikteema. Keegi tegelane, kes oli olnud ka Auschwitzi laagris, rääkis kõrvaklappide sisse, kuidas Auschwitzis olnud toiduportsud kaks korda suuremad (Buchenwaldi päevane leivanorm olnud 180 grammi. Supileemes ilmselt midagi suurt peale vee ei olnud).

Buchenwaldi koonduslaager alustas tegevust 15. juulil 1937, peale seda, kui suleti Prettinis olnud Lichtenburgi meestelaager ja sealsed vangid siia toodi. Alul hoiti Buchenwaldis natsirežiimi vastaseid, jehhoovatunnistajaid ja homosid.  Alates novembrist 1938 toodi siia ca 10 000 juuti, kes aga 1942. aasta oktoobris  Himmleri käsul Auschwitzi viidi. Nende asemele tulid nõukogude sõjavagid, kellest 8000 kuklalasuga hukati.

Üldse käis Buchenwaldist läbi 277 800 vangi, kellest ca 30 000 olid alaealised ja ca 30 000 naised. Esindatud olid 50 riiki. Vangide vanus 2-86 aastat. Veebruaris 1938 - ca 2700 vangi, veenruaris 1945 - 112 000 vangi...
Kiri väraval: "Igaühele oma" ehk igaühele see, mis ta on ära teeninud. Kui teistel koonduslaagritel on tekst suunatud "väljasolijatele" (nt "Töö teeb vabaks"), siis Buchenwald on erand - tekst on suunaga laagrisolijatele lugemiseks. Kas see on mingi eriti jõhkrat sorti nali? Eriti, kui arvestada, et tsitaat on välja rebitud antiiksest "inimõiguste koodeksist":
Õigluse käsud on järgmised: väärikalt elada, mitte kahjustada teisi, igaühele oma (vastavalt tema vajadustele) tagada. (Corpus Iuris Civilis, 529 pKr)

Neljast erinevast osast koosneva ekspositsiooni üheks osaks oli kunstinäitus - vangide poolt tehtud joonistused, skulptuurid jne. Väga mõjuv.
 Karol Konieczny, akvarell: Kamraad Jedrzejewsky, maalitud enne surma. 
Bruno Apitz, puit (laagri territooriumil kasvanud Goethe-tamme pakk): Viimane nägu
 
Lajos Sebök, tušš: Kaks meest surnut kandmas

Buchenwaldi ekspositsioonis on suur osa inimeste lugudel  - kõrvaklappidest ei tule mitte mingi faktirida, vaid ca 2-3-minutilised teemakohased mälestuskillud ellujäänutelt. See on see osa, mis emotsiooni loob.

  • Kindrali koertemaja: ruumi, kus elasid 2 koera, pidi laagrialal mahtuma elama 100 vangi. Koertemaja oli erinevalt vangide elamisest soojendusega. 
  • Vahetult vangide aia taha oli sõdurite-ülemuste lõbusamiseks loomaaed ehitatud.
  • Lisaks koonduslaagrile asus Buchenwaldis ka hitlerjugendi õppeasutus
  • Laagri territooriumi lähedal asus SS ohvitseride elurajoon. Infostendil olnud pilt nägi välja nagu kaunis jõulumuinasjutt.
  • Ja muidugi ikka need teada lood -, arstlikud inimkatsed näiteks.  Eelnevalt antud tellimus sisse, mitu katsealust vaja oleks ning siis tuli arstide grupp kuskilt kohale. Materjal oli kõik ilusasti valmis...
Memoriaalkompleksi kellatorn paistab Weimari serva pealt kätte.

Pärast laagri vabastamist ja sõja lõppu sundisid ameeriklased 1000 Weimari elanikku tulema Buchenwaldi, et nad oma silmaga näeksid ja tajuksid, mis tegelikult oli sündinud. 




Saturday, May 21, 2016

Suvisted ja kinokunst

Suvistepühade puhul saime kolm vaba päeva (juhuks, kui keegi on selle fakti unustanud). 
Esimese päeva pühendasime teaduse ja tehnika saavuustele (Müncheni BMW maailm, olümpia-katus).
Teise päeva loovutasime loodusele (Tegernsee, Königssee).
Kolmas päev kulus kultuurile - me ju olime otsustanud, et Saksamaal panustame kultuurile. Kultuuri kirevast mitmekesisusest võitis sedapuhku kinokunst.

No kes ei oleks näinud suurepärast seriaali "Kirgede torm"! (Meie ei ole. Aga meie ema on!) Seetõttu otsustasime oma armsa ema auks üles otsida Fürstenhofi lossi.
 Eriti salajane pilt: Kaili vürstlikus õukonnas. (Fürstenhof).
See ei olnudki kõige lihtsam ülesanne. Vageni külakese leidsime üles, aga lossi ei paistnud kusagilt.

Küla oli tõesti pisike. Üks mees oli olemas ja elus, selle käest küsisime juhatust. Mees rehksas käega ja ütles, et umbes paar km ja mäe otsas. Hakkasime  sõitma. Suur ja lai org, avar vaade. Küla oli ammu otsa sanud. Ja siis korraga paistiski ühe mäe otsas loss. Sõitsime kohale.
Ilus loss, aga ei näinud üldse sedamoodi välja, nagu me pildi pealt olime valmis vaadanud. Äkitsi hakkasid meie selja taga ammuma lehmad. Tänapäeva kultuurne inimene ei ole enam selleks valmis, et lossiõue ühes küljes on suur loomalaut päris elusate loomadega!
Need loomad seal laudas arvasid, et nüüd tuli ema koju: esiotsa olid teised kõik vagurad, aga nii, nagu meie häält kuulsid, nii läks üks ving ja kisa lahti... Põgenesime ruttu ära. Nagunii oli teeotsa peal silt "Eravaldus" ka olnud...
Läksime järgmise külla, kohvikusse. Juua saanud inimesel tulevad ikka head mõtted pähe, teab rahvatarkus. Nii olnudki. Küsisime kohviku-inimestelt, kas nemad teavad midagi Fürstenhofist. Nad mõtlesid natuke ja siis ütlesid, et teavad vist küll. Igaks juhuks guugeldasid ka.
Sõitsime tgasi Vagenisse ja tundus, et nüüd oleme tõesti õige koha peal. Vähemalt ütles silt puukuukuuri taga, et siia tohivad parkida ainult kinoinimesed. Mistõttu leidsime, et see on Hondale õige koht.  Puukuuri taha oligi võsa sisse peidetud kuulus loss. Nii varjatud ja keelatud nagu mingi okasroosikese onn! Ühe koha pealt pressisime ennast siiski poolsalaja territooriumile, et ükski klõps kätte saada - noh, see ülemine... Ja siis ühe korra ronisime mingi müürijupi peale, et see klõps ka teha...
Igatahes ei olnud me esimesed, kes ümberlossijooksu tegid. Ikka korralik teerada oli sisse trambitud.

 "Heliseva muusika" ja Salzburgiga saime tüki maad kiiremini ühele poole.
Kaadrid filmist "Helisev muusika", mida üldjuhul ei mäletata - lapsed jooksevad ringi pargis, kus on kääbuste skulptuurid. Tegemist on Mirabelli lossi juurde kuuluva pargi ühe nurgakesega. Kailil on BMW-maailma mootorratturi asend veel kehamälus...
 Casting...

 Kõik hobusepesuvannid ja do-re-mi-trepid ja muud kultusfilmiga seotud vaated said üle vaadatud. Muide, enamus austerlasi ei tea sellest filmist midagi! Soolaburgerid ilmselt teavad, aga nendestki enamus ei pruugi näinud olla. Ja kui keegi üldse midagi sellest filmist teab, siis teab ta filmi nime all "Von Trappi perekond."
Salzburg. Toomkiriku kõrval.

Salzburgis oli meil tegelikult hoopis eriline missioon -  kohtumine Ruthiga.

Ruth on Austria sotsiaalsfääris tegutsev naine, mingit sorti õppekeskuse direktor (tõsi, nüüd juba "eks")  kellega kohtusime kunagi ühe  studyvisit'i käigus ja kes tookordsest seltskonnast on peaaegu ainuke, kellega mul on mingil määral suhted säilinud. Võib-olla seetõttu, et Ruth on samuti hull ilmarändur.
Igatahes on kohtumine tore. Ruth on juba mõned head aastad eelpensionil ja seetõttu rohkema vaba aja omanik. Mis aga ei tähenda, et tal vaba aega oleks - koos paari sõbrannaga on nad äsja rajanud umbes nagu loomemajanduskeskuse - teisiti ei oska ma seda nimetada - rentinud kesklinnas ruumid ja pakuvad seal igat sorti kursusi, eelkõige ja esiotsa selliseid, mille juhendamisega nad ise hakkama saavad. Kirjutasid ka projekti, mis sai lisaks rahastusele ka miskitpidi auhinna ja nüüd on nad hirmus rahul, et vähemalt aasta aega ei pea nad ilmtingimata ots-otsaga kokku tulema, et see on niisugune paras käivitamise aeg. Raha eest osteti muidugi ka masinaid - no näiteks overlokkida saab seal, miskit sorti puutööd teha ja muidugi igasugused ehted.  
Verivärske organisatsiooni koduleht on siin:
www.ok-werkstatt.at

Kolleegi poolt valmistatud juuksekummidest kaelaehe. Kes võiks arvata, et pildi-inime on kuus aastakümmet täis teinud!?!
 Dekoratiivne. Perenaise poolt metallijääkidest kokkukeevitatud taiesed. Sellist keevitamist õpetab nüüd teistelegi. 
 Ruth räägib meile pagulastest. 2015. aastal võttis 8,5 miljoni elanikuga Austria vastu 90 000 pagulast.  Eriti on naise hinge peal lapsed - need, kes on siia sattunud ilma vanemateta. Kes on täielikus šokis keset võõrast maad ja keelt. Oma ameti tõttu puutub ta selliste lugudega piisavalt palju kokku.
Aga kuna meil ei ole plaanis ööbimisega pidu, siis väga kurvaks me õnneks ei jõua minna.

Nii said suvisted lõpuks otsa.

Wednesday, May 18, 2016

Kuninglikud suvisted

Nagu eelmises postituses öeldud, anti meile suvistete pidamiseks tervelt kolm päeva. Kolm kuninglikku päeva ilma Meie Isa, Metsiku Roosa, proua Rebase ja muu vahmiilita! Seda õnne otsustasime tähistada Kuningajärve ääres.

Königssee asub Saksamaa viimases sopikeses Austria külje all ja on üks sakslaste turismi-top-sihtpunkte. Sestap sõitsime õhtul kohale, valisime hotell Honda - kuninglik! me pole juba väga ammu selles hotellis ööbinud! oma tuba on ikka oma tuba! - ja  panime silmad kinni. Et hommikul vara ehk ei ole veel kõik turistihordid kohal.

Meie arvestus osutus õigeks. Ja ilm, mis oli nagunii lubanud olla nii ja naa, oli ka hommikul nii. St kõik vaated olid olemas. 
Königssee on piklik fjordilaadne järv, millel sügavust kuni 200 m ja millel umbes keskkohas asub väike tasasem platsike nimega Horschau, Ja sellel platsikesel palverändurite hulgas populaarne Püha Bartholomeusi kirik.
 Lisaks maalilistele mägedele on Püha  Bartholomeusi kiriku juures ka sindlitega kaetud maja ja paadikuur. 
Ka kiriku kuppel on tegelikult sindelkuppel... või laastkuppel?

Teekond oli igatahes maaliline, kohe esimestest hetkedest peale - sadamas kössitasid  vee ääres vanad ja väärikad  paadikuurid...
... paadisõit pakkus vaateid nii vees kui maas,...
... peegeldusi sees ja väljas...
... ja oli üks ilmatu mõnus ja rahulik kulgemine. Kuninglik, võiks kohe öelda.
Kuid kogu loole lisab veel vürtsis asjaolu, et väidetavalt onKönigssee koht, kus kaja seitse korda vastab. Kas meie ka kaja kuuleme, küsisime piletimüüja käest. Tema lubas, et kuuleme. Naljatilk, ta isegi ei küsinud, kuidas meil kuulmisega lood on!
No igatahes oli meil tore paadimees, kellel ilmselt oli lõbus õhtu olnud. Järvest ta suurt ei rääkinud, küll aga sellest, kui palju neil laevastikus paate on (17), kui vanad need on (kõige vanem 20-ndatest aastatest), kuidas paadid sõidavad (elektrimootoriga) ja et seetõttu on paadid ka väga vaikse ja sujuva liikumisega (selles oli tal õigus). Üldse lobises igasugu lugusid sellest, mis tööd need laevastiku-mehed seal külas teevad. Et paatide remont ja hooldus on põhilised ja vahel harva lastakse neid inimeste sekka, nagu näiteks temaga täna on juhtunud. 
Lobises, lobises, siis ütles, et nüüd oleme kajaseina ääres ja võttis fanfaari välja.
Klipp kestab 1.19 ja kaamera (telefon tegelikult) vaatab sinna-tänna - aga meie jaoks oli see elamus, nii et las olla...)



Kas see kaja siis tõepoolest ka seitsmekordseks jõuab-võib minna, seda meie ei tea - viimase signaali, millega ehk oleks saanud mingit sotti, rikkusid ära harimatud kaasreisijad, kes kohe plaksutama tormasid...

Königssee ääres oli ka üllatuslik  kohtumine näitejanna Romy Schneideriga - tegelane, kes filmis "Sissi" mängib peaosalist. No keegi ei tea, kui palju kordi seda filmi on saanud reisijatele ette mängida :)  Novot, tuleb välja, et see ilus tüdruk on Königsseest pärit ja nüüd oli tehtud näitus pealkirjaga "Romy Schneider tuleb koju."

 Me käisime ühe järve ääres veel. Tegernsee kohta lugesime mõni aeg tagasi, et selle linnakese valitsus oli otsustanud nüüd, 2016. aasta aprillikuus ära võtta Hitlerilt linna aukodaniku tiitli. Me kohe tahtsime näha, et kus kohas need nii pikatoimelised inimesed elavad.
Selgus, et väga ilusa koha peal elavad. Ja et hästi elavad - Münchenist ca 50 km kaugusel asuv linnnake on hirmpopulaarne kinnisvarapiirkon. Ühepereelamu maksab 10 miljonit. (Kui keegi veel mäletab, siis selle meie küla lossi eest taheti ainult 5 milli saada). Pidi olema Saksamaa Alpide kõige kallim piirkond. Nii et selles mõttes pole midagi muutunud - nii nagu Kolmanda Riigi ajal sättisid Tegernsee (vanasaksa keeles "suur järv")  ääres ennast sisse ladvikutegelased - Himmler näiteks - nii on see tänini rikaste ja ilusate jaoks. Nagu meie näiteks.

Rikkad ja ilusad kohvikus. Tegernsee olla ka Baierimaa kõige puhtama järv. 

Ja kui jutt juba sujuvalt Kolmandale Riigile läks, siis muidugi pidime käima ka Obersalzbergis -  koht Saksamaa mägedes, mille Hitler lasi Berliini kõrval valitsuse teiseks residentsiks välja ehitada. Küla tehti maatasa ja selle asemele tuli "Berghof" - punkrid, ruumid Hitlerile ja valitsusele, Göringi maja jne. Praeguseks pole Hitleri-aegsetest asjadest miskit alles, kuid on rajatud Dokumetationszentrum
Nii et meil läheb kuninglikult.

Olge siis ikka vaprad ja ilusad!




Tuesday, May 17, 2016

Suvistepühad ja sisemine ilu

Suvisted on siinmaal nii suur püha, et kõik tapjamehed, toateenindajad ja leemekulbi liigutajad saadeti kolmeks päevaks puhkusele. Pererahvas ise sõitis kah minema, hotellile pandi tabalukk ette ja ainult Metsik Roosa jäi luku taha vara valvama.

Me sõitsime kohe nii kaugele ja kõrgele (1600 m), et talv tuli kätte.
Rossfeldstrasse – Saksamaa Alpide kõrgeim panoraamtee, aastaringselt avatud, ja meie ei teadnud sest midagi! Ega me nüüd ka palju rohkem teada saanud, sest mäed olid pilvede sees. Aga me kahtlustame, et see on täitsa tore!

 Kaili - jätkuvalt popp ja noortepärane :)
 Meie Isa küll ei öelnud, et peame maasikatega tagasi tulema... Nurmenukud leidsime ca 1400 m kõrguselt.

Kuid enne Rossfeldstrasset ja sisemise ilu juurde pöördumist nautisime labasel moel välist klantsi ja mootorite maailma. Müncheni BMW Welt oli selle koha nimi.
 See pemm, 330d, sobis, nagu pildilt näha,  kõige paremini Kaili jopega.
See värviline auto sobis jälle kõige paremini tema kampsikuga.
Ja see tema aluspesuga. 
 BMW i8-sse istudes tuleb sisetallad ära võtta.
Kas need ongi need tänapäeva laste multika-autod?
 Ilmselt oleksid kõik need, kelle pemmidel on uued kummid, sellest maailmast kordades rohkem osanud vaimustuda, kuid ka meil oli täitsa tore.
 
 BMW maailm asub Müncheni Olümpiapargi kõrval. Müncheni OM (1972) auks ehitati maailma suurim rippkatus, mis vastab miljonile nõudmisele: laseb valgust läbi (teleülekanded), kaitseb vihma eest jne. Me vaatasime katust hoolega nii lähedalt kui kaugelt, mis sellest, et me mõlemad oleme seda oma elus varemgi vaatamas käinud. Ikka äge!


 Tegelikult olime teel Berchtesgadenisse.  
Rahvusparki. Berchtesgadeni rahvuspargi keskus (tehtud 2013) kannab nime „Mägede maja” ja seal oli parasjagu imeäge fotonäitus sellest, mida kõike tänapäeva mikroskoobid on suutelised näitama. 
Seal avastasimegi oma sisemise ilu. Tõesti, me vaatame teineteist nüüd hoopis uue pilguga!
Rasvarakk. (Ja neid on meil palju!) Tekst foto juures ütles nõnda: " Imetajatel on 2 sorti rasvkudet: valge (energiasalvesti, isolaator) ja pruun (soojuse tootja). Et võimalikult palju energiat võimalikult väikese pinna peale salvestada, on rakud üksteisest ainult imeõhukese sidekoega eraldatud ja meenutavad struktuurilt mesikärge. Suurendatud 4548 x.

 Esiotsa arvasime, et rabarberikimp. Tuli välja, et meie omaenda lihased! Nii ilusad! Ja suurendatud on ainult 773 x!

 Muidugi, lisaks meile kahele on maailmas veel muudki ilusat.
Näiteks maovähki põhjustav bakter on ka väga ilus. Helicobacter pylori'ganakatumise tagajärjeks võib olla maovähk - kuulsaim ohver Elba saarele pagendatud Napoleon. Kuit tänapäeva teadlased väidavad, et teatud tingimustel võib see bakter ka kaitsta allergiate eest. Suurendatud 18 950 x.  

 Vähirakk, invasiivne. Suurendatud  23 240 x.

 Mingit issandama sorti nelgi õietolm (armeria canescens), suurendatud  35 381 x. 

No me päris kogu näitust kah üles ei pildistanud, ehkki kiusatus oli küll ...