Jälle on juhtunud

Jälle on juhtunud igasuguseid asju, toredamaid ja koledamaid.

Näiteks juhtus Islandile jälle suur torm. Taas puhangud 40-50 m/s. Teed pandi kinni ja ühtegi turisti meile külla ei lastud. Peremees kamandas kogu töölisklassi kerghoonetest peamajja turistidele pakutavaid hüvesid nautima. Ehk numbritubadesse ööbima.

Enne seda käisid kõik mööda küla ringi ja korjasid kokku kõike, mis vähegi võiks lendu minna. Autod, traktorid ja muu liikuv tehnika pargiti kõik auku. Mina sain tubli tunnikese solgiämbreid pesta - tavaliselt seisavad need köögiukse taga. Eesti Ema ja Valge Roos kamandati peaaegu südaööl lambalauta turvama.

Tänaseks on torm peaaegu läbi. Õnneks midagi minema ei lennanud. Isegi pererahva lapsed on kõik alles.

*  *  *

Koledamate lugude hulka kuulub veel see, et Eesti Ema on nüüd peast põrutada saanud. Koristas dušinurka, tõusis hooga üles ja - kõmaki! kraani peas. Ise tegi muidugi vaprat nägu - noh, kõik ju teavad, et peahaavast lahmab korralikult verd - aga kui ta ikka iiveldamsest ja silmanägemise hägustumisest hakkas rääkima, otsustasime spetsialistide poole pöörduda. Spetsialistideni on muidugi 60 km.

Haigemajas tegi Eesti Ema jälle vaprat nägu. Rääkis küll kõik oma kaebused ausalt ära ja puha, aga ise oli kõige selle juurde nii rõõmsa olemisega, et mina küll niisugust patsienti tõsiselt ei oleks võtnud. Kohalik noor meesarst ütles selle lõbusa loo peale, et ei ole hullu, tilgutas Emale liimi pähe, ütles "Puhka rahus!" ja kattis ta surilinaga. Eesti Ema jäigi peaaegu kohe magama. Noor meesarst ei osanud magava patsiendiga midagi peale hakata ja kõndis minema. Enne veel imestas selle üle, et Emal nii kõrge vererõhk on, et selle verekaotuse peale oleks võinud ikka tükk maad madalam olla ja ilma verekaotuseta oleks ka võinud tükk maad  madalam olla. 

Ei ole ju see patsient tõsiseltvõetava näoga?!

Teisel katsel näitas masin juba tükk maad madalamaid numbreid. Aga ikka veel kõrged.

Sinise liimiga liimiti Eesti Ema kokku. Aga pakendi peale oli kirjutatud, et pruun! Ja poole jätsid nad alles, kõike ei raatsinudki Emale pähe panna! 

See pool tuubi liimi ja pool tundi pikutamist puhtal linal läks maksma terve 9600 ISKi ehk ca 70 EURi.

Meil oleks külalistemajja ka selliseid voodeid vaja - ei mingit mässamist linade vahetamise ja pesumajaga, lihtsalt kerid uue jupi ette ja lükkad järgmise turisti pikali...

Õhtul läinud peremees murelikult uurima, kuidas töötaja ennast tunneb ka. Töötajal olnud hoolivuse üle kohe hea meel. Peremees tahtnud siis täpsemalt teada, et kuidas see kõik ikka juhtus. Töötaja seletanud. Peremees täpsustanud veel edasi, et kus see siis ikka juhtus. Eesti Ema vastanud ausalt, et seal ja seal, selles ja selles majas. Mispeale mure peremehe näol asendunud silmapilkselt suure rõõmuga. "Siis on see Kuuli rida maksta!" hõisanud peremees. Kuuli on mees, kellega peremehel paar maja kahasse. Õigemini rendib meie mees oma töötajate tööjõudu Kuulile. Kuuli kuulub jäämaa jõukamate hulka, tema käes on vägi ja võim ja rida Islandi nööre, kette ja  muid ärisid.

Aga Eesti Ema pea valutab agajalt ikka veel ja ma ei oska muud teha, kui paluda kõrgemaid jõude, et see kõik ükspäev lihtsalt lõpeks.

*  *  *

Üks teine asi lõppes küll ära. 

Meil oli ikka kohutav hirm, et äkki pannakse meid keelekursuse lõpupeol mingit salmi ütlema või küsitakse midagi või... Aga nagu vanarahvas ütleb: "Ole loll, aga kaval!" Vanarahvast tasub alati uskuda. Seetõttu varustasime end viimasel hetkel eestlaste hea haldja Lemme abil kahe islandikeeldse sententsiga, mis peaksid sobima igasse situatsiooni, kus aru ei saa või kus arvasid, et said, aga tegelikult ei saanud.

 Ma sain aru, et ma ei saa millestki aru. 

Ma tean, et ma midagi ei tea.

Õppisime need koorilauluna pähe (noh, kaks kolmandikku meist olid ikkagi eestlased!) ja esitasime kohe sisse astudes õpetajale, et ta jumala eest midagi rohkem ei küsiks. Hlid (meie õpetaja, pildil violetse salliga) arvas selle peale, et me võiksime teise kursuse vahele jätta ja jätkata kolmandal. Siiamaani oli ta täitsa arukas inimene tundunud.

Aga lõpupidu oli kenasti kohvi ja koogiga ja Valge Roosi selja taga on muide Estonia klaver. Vasakpoolne valge tüdrik on pererahva järjekordne lapsehoidja Jasmiin Saksamaalt. Noormees paar talu kaugemalt Taani poiss.

*   *   *

Veel paar lõppemist on olnud - lamburineiu Kristin Taanist läks ära koju tuletõrjujaks õppima. Küpsetas enne seda veel imelise kaneelisaiakestetaolise koogi - no see tüdruk saab küll kõigega hakkama!!!, pakkis siis leitud porosarved seljakotti ja läinud ta oligi. Raporteeris juba Taanist, et ei pandudki teda sarvede pärast pokri. Et tegelikult ei olla kedagi kottinud.

Minema läks ka Taani Carolin ja see on eriti tore, sest nüüd olen ma jälle üksi toas. Rumeenia kaaslannaga olid meie klimaatilised harjumused ikka nii hullumoodi erinevad, et kumbki ei saanud korralikult magada. Pidin vabadel päevadel suisa Reykjavikki magama käima :)

*   *   *

Ja siis ma olin jälle kohalik giid. India paarikesele, kes kõik ülejäänud meie külalistemajas oma pretensioonikusega hulluks oli ajanud. Õnneks ma seda siis veel ei teadnud, kui ma neid giidima hakkasin, nii et lähenesin neile puhta südaametunnistuse ja ilma igasuguste eelarvamusteta. 

Tüdruk küsis kohe aluguses, et kas ma lumesadu saan neile korraldada. Vaatasin vedurit (islandi ilmaleht) ja ütlesin, et ei saa. 

Siis küsisid, et kas ma nende kindad saaksin üles otsida. Nad olid need eelmisel õhtul ära kaotanud. 

Ma ei saanud - sõitsime küll sinna, kus nad kõndinud olid, aga kindaid põlnd. Olid hoopis hobused. Paarikesel oli hobuste üle peaaegu sama hea meel kui kinnaste üle ja ma tegin neist tuhat pilti.

Kui ma nad kohaliku kose juurde sõidutasin, et viitsinud nag peadki keerata, imetlesid näppepidi nutis oma hobusepilte ütlesid, et nad olid eelmisel päeval juba koskesid näinud. Mis on tõsi, sest Reykjavikist tulles jääb tõepoolest teele mitu uhket koske.

Sain aru, et neile inimestele pole tõesti mõtet midagi muud kui jääd ja lund pakkuda. Seega pidasime kinni iga lombi ääres, millel natuke jääd, ja läksime teemantranda ja ühe liustikulaguuni äärde ja teise äärde... Igal pool korraldati sellised fotosessioonid, et lase olla - püsti ja risti ja põiki ja - vaaatmata kõikidele puuduvatele kinnastele. Kusjuures ilm oli tõesti külm! Mul oli neist natuke kahjugi, aga igatahes ei esitanud nad ühtegi pretensiooni ja olid jummala õnnelikud.

Mistõttu ma ei teagi, kas nad olid pretensioonikad kliendid.

Lumesadu ei õnnestunud korraldada, kuid õnneks on siin jääd piisavalt.

Novat. Selliseid asju on juhtunud.

Homme on 1. detsember. Toredaid päkapikke kõigile!

Kas virmalistest on võimalik rasedaks jääda?

Noh ja siis me käisime Reykjaviki virmaliste keskuses.

Kui keegi ütleb "Nordic light", tuleb mulle iga kord meelde tõestisündinud anekdoot meie majast, kus asiaat küsib: 
"Nordic light - wich site?"
Ja retseptsionist vastab:
"Outside!"

Kui ma oma seiklust alustasin, siis Lapimaa valiku üheks põhjuseks oli see, et ma ei olnud elu sees virmalisi näinud. Viimase kolme aasta jooksul on seda viga korduvalt parandatud, lisaks olen ma virmaliste-teemalist koolitust saanud nii Rovaniemi Arktikumis kui Inari Saami  kultuuri keskuses Siida ja kuskil veel. Nii et mind on suhteliselt raske üllatada.

Reykjaviki virmaliste keskusel läks see korda: lõpus oli tasuta kohv!!! (Ca 10-eurone sissepääs on Islandi mõistes kah peaaegu tasuta saadud).

Ja siis nad üllatasid mind veel väitega, et Hiinas on ka võimalik virmalisi näha! Hiina tundub ju täitsa lõunamaa olema! Aga nemad seal väitsid, et Hiina põhjapoolseim punkt on 53 kraadi 33 minutit ja et see jääb veel aurora ovaali sisse! Numaitea, äkki ongi maakera lapik?

Virmaliste esinemise ovaal.

Hää koht virmaliste tõenäosuse jälgimiseks on leht www.aurora-service.eu/aurora-forecast/

Poolustel virmalisi ei näe. Virmaliste ovaal on "nihkes", sest seda mõjutavad magnetpoolused. 

Järgmise plakati peal tõmbasid nad tuure maha ja ütlesid, et ok, hiinlased näevad neid väga-väga harva. Kuid et hiina draakoniarmastuse juured olla virmaliste küljes kinni. Et hiina mütoloogias on virmalistest palju juttu ja kord on nad inglid, kord sõdalased, kord draakonid, kord käib hea ja kurja draakoni vaheline lahing... Kuid tänini usutakse Hiinas (ja mujal Aasias) seda, et virmaliste all eostatud lapsed on eriliselt õnnelikud, ilusad ja intelligentsed ning seepärast on mesinädalate veetmine arktilises piirkonnas asiaatide hulgas väga populaarne. Mida me võime oma külalistemaja näitel kinnitada. 

Põhja-Ameerika on olnud väga hõredasti asustatud ja seetõttu on säälsetel indiaanihõimudel palju erinevaid legende. 

Algonquini (või algonkini?) indiaanlased Kanadas uskusid, et virmalised on maailma ja kõige elava looja Nanahbozho sümbol. Kui Looja oli maa valmis teinud, läks ta kaugele põhja. Kuid tahtis, et tema loodud saaksid teada, kuidas ta neid igavesest ajast igavesti armastab, ja süütas neile selle tähiseks suured lõkked.

Mõned inuiitide hõimud uskusid, et tegemist on vaimude käes olevate peeglitega,  mille abil otsitakse  äsja surma saanud hingesid, keda siis vaimud peaksid juhtima teel üle maailma, mis lõpeb jõe äärtes.

Gröönimaal on samuti palju erinevid uskumusi virmalistega seotud,  neist levinuim väidab, et virmalised on õnnetuse läbi  surnud lapsed (või tapetud või  surnult sündinud lapsed), kes mängivad vaala pealuuga palli. Kui tuled tantsivad, on hinged väga õnnelikud. Kui staatilised, siis kurvad. Viimasel juhul on sobilik  Maa-inimestel vilistama või käsi plaksutama hakata, et hinged üles äratada-ergutada.

Vene mütoloogias seotakse virmalised tulemaoga. Sellisega, kes käis külades ja võrgutas üksijäetud naisi. Räägitakse kurba lugu külast, kust ühel päeval kõik mehed pidid sõtta minema, ainult üks jäeti koju. See pidi siis kogu  küla eest hoolt kandma. Aasta pärast tulid mehed sõjast tagasi ja mis sa kostad - kõik naised rasedad! Kojujäetud mees vandus, et tema pole ühtegi naist puutunud, draakon tegi! (Võimalik vaid Venemaal?)

Norra pärimuses olla virmalised nende valküüride kilpide helk, kes jooksevad Valhallasse puhkama.

Põhjala mütoloogias on juttu ka Bifrosti sillast, mis ühendab maad ja Asgardi ehk Jumalate kodu. Silda valvas jumal Heimdall. Arvatakse, et silla kujund tekkis virmalistest. Või siis on tegemist kuldse sillaga Maal langenud sõdalaste jaoks teel nende viimasesse puhkepaika Valhallasse.

Norrakad on ühendanud virmalisi ka surnud naistega, eriti surnud neitsitega.

Rootslased jagunevd kaheks - rannarahvas ja sisemaa inimesed. Ühed näevad virmalistes head, teised halba. 

Rannikurahvas tundis virmalisi kui heeringavälku - kui virmalised ilmusid, arvati, et see oli raide peegeldus, kes heeringaid Atlandi ookeanis taga ajasid ja see ennustas head kalasaaki. Ssisemaal elavad rootslased uskusid, et virmaliste ajal on ohtlik välja minna. Kui, siis võivad teha seda ainult mehed ja neil peab igal juhul pistoda peos olema - juhuks, kui tuleb taplema hakata.  Vilistamine-kolistamine oli keelatud, see võis virmalisi vihastada.

Soomes usuti ka, et pole hää nina välja toppida - võid hulluks minna ja juuksed võivad ka põlema minna.  juuksed põlema. 

Saamide jaoks on tegemist tulerebase sabaga.

Islandi saagad räägivad virmalistest väga vähe virmalistest, suulist pärimust natuke on. Kui virmalised tantsivad, on tormi oodata (see on küll väga täpne ennustus - siin tormab ju iga nädal vähemalt korra!)  Kui ilmuvad väga hilistalvel, tuleb uus lumi maha.

Islandil arvatakse veel, et lapse sünnitamine virmaliste all vabastab valudest. Võibolla... statistiliselt ongi rohkem lapsi sündinud tulede esinemise (ehk siis talve-) perioodil. Kuid ema ei tohi tulesid vaadata - sünnib kõõrdsilm! Punased virmalised tähendavad halbu uudiseid. Õnneks need on väga haruldased.

*  *  *

Kuna virmaliste-ovaal on natuke "paigast ära", siis on neid võimalik näha nt Põhja-Ameerikas tükk maad rohkem lõuna pool kui Euroopas. Sestap on vähe veider, et kust on võtnud nt itaallased või prantslased arvamise, et virmalised tähendavad sõja puhkemist. Võib-olla on neil lihtsalt sõpru Šotimaal, kus väidetavalt olla nähtud hullpunaseid virmalisi paar nädalat enne Prantsuse revolutsiooni puhkemist... (sellest Prantsuse revolutsioonist ei pääse ei vulkaanide ega birmaliste juures...)

Virmalised toimetavad 80 - 300 km kõrgusel. Seega ei ole mõtet joosta naaberkülla, et äkki sealt näeb paremini. Küll aga on mõtet liikuda kohta, kus on pimedam, st linnast välja. 

Nimi "Aurora Borealis" pärineb tegelikult kreeka sõnadest Aurora, mis tähendab päikesetõusu, ja Boreas  ehk tuul. Muistseted kreeklased, kes võisid virmalisi näha ehk ainult kaubareisidel, uskusid, et jumal Aurora, päikesejumala Heliose õde,  võitleb sel ajal ullumoodi oma mitmevärvilises vankris.

Virmalised tekivad sellest, et Päikesel toimub suur plahvatus, mille tagajärjel lenduvad osakesed hakkavad Maani jõudes helenduma. St mida aktiivsem on Päike, seda rohkem näeb Maa peal virmalisi. Kuid astronoomide väitel ei toimu plahvatusi nädal aega järjest - isegi kui meil on selged ööd...
Virmaliste värvid tulenevad eelkõige meie atmosfääris leiduvatest gaasidest - hapniku aatom kiirgab rohelist (kõige sagedasem virmaliste variant), lämmastik nt punast.

Lõikuspidu, Trump ja õllespaa

Meie külalistemaja perenaine Thorey oli nii suuremeelne, et kutsus kogu oma töölisklassi pittu. Tegemist oli kohalike talunike lõikuspeoga Haustfagnadur i Austur-Skaftafellssyslu. Teine pool väljendist on piirkonna nimi, umbes nagu Lõuna-Lätimaa - palju õnne lätlastele nende 100puhul!; kuid praegu püüdsin guugli abiga esimest poolt, "Haustfagnadur", tõlkida - seda, et "haust" on sügis, õpetati meile juba koolis. Aga edasi: "fag" on pede, "fagn" rõõmustama", "fagna" teretulnud,"fagnad" tervitas; "fagnadu" kuulus ja "fagnadur" Rõõmusta Adur - mida iganes see viimane peaks tähendama... Sellist keelt käin ma oma raha eest kaks korda nädalas õppimas! Tõsi, ei saa pattu salata, et sageli käime me koolis ainult raha pärast - kursused maksavad päris korraliku summa, kuid kui sa usinasti koolis käid, saad 75 % tagasi - sa mõtle, milline motivaator! Iga kord, kui väss peal, vead ennast ainult raha pärast kohale...

Selgus, et meie olime peol ainukesed kõrvalised isikud! Kavatseme seda lugeda suureks auks ja tunnustuseks.

Pidu algas õhtusöögiga. Selle eest pidi küll täitsa ise maksma, kuid meie Eesti Ema ja Valge Roosiga arvasime, et kui juba, siis juba. Et ega meid siin ju üearu sageli kohaliku rahvaga kokku ei lasta, nii et teeme aga kõik algusest lõpuni läbi ja kaasa. 

Niisiis olime kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas nimega Smyrlabjörg. Ehk kohas, kus me kaks aastat tagasi õde Kaili sünnipäeva tähistasime. Kaugemalt kandi rahvas on ju ikka varakult kohal, nagu me teame. 

Lauad olid kaetud, kuid õnnetuseks dekoreeritud kirsipunaste salvrättidega. Täpselt samasugune oli Valge Roosi pluus. "Ma olen siin nagu mingisugune sissedisainitud mööblitükk," kaebles Valge Roos. "Ti prego!" Valge Roosi lohutuseks tellisime endile sama värvi veini. Et veel rohkem sulanduda ja Valge Roosi masendust leevendada. Otse Itaaliast. Sest kui ei ole surmatõbi, siis on ikka veinist abi! Vähemalt Itaalias usutakse nii ja veinikoolitustega alustatakse maast-madalast: Valge Roos näitas telefonis kellegi sugulase saadetud pilti, kus 1-2-aastased tited lasteaias plastmasskaussides paljajalu viinamarju puruks tadisid...

Lõikuspeol kiideti tublisid talunikke ja jagati lamba-auhindu. Võib-olla olid need lambad kõige valgemad või kõige mustemad või kõige puhtamad - issand ise teab. Igatahes tehti ametlik osa väga ruttu ära. Ei migit pikka leelotamist. Võib-olla käis kõik väga vitt-vitt-vitt (niimoodi hääldub prantsuskeelne ruttu-ruttu-ruttu; kirjapilt  vite-vite-vite) ka sellepärast, et kõik tahtsid kuulda, mida Gisli Einarssonil öelda on. Sest Gisli olla üks Islandi parimaid meelelahutajaid. 

Gislil oli öelda väga palju, kahjuks saime meie aru ainult sõnadest Putin, Akureyri, Reykjavik, Venemaa, Island, ja Trump. Ühtegi nendest toredatest sõnadest, mida meie oleme koolis õppinud - kaerahelbed, kalamaksaõli, tolmuimeja, hambaarst, kuduma, koristama ja magama - Gisli ei kasutanud. Trooja, ma ütlen! (ja ma ütlen seda itaalia keeles! Kui kellelgi midagi arusaamatuks jääb, siis võib-olla on lugemata jäänud see postitus. )

Kuid kõik ülejäänud inimesed tegid näo, et neil on jube hea huumorimeel ja muudkui naersid. Naersid nii, et isegi meil oli naljakas.

Vahepeal jooksid tšehhid ringi ja tassisid rahvale sööke ette. 

Eelroks oli toores pull. Juhul, kui guugel ei valetanud. Toores oli see loom küll. Ja väga maitsev. Aga ma olengi imelik, mulle meeldib toores kotletitainas ka.

Mitte ainult mulle - pull meeldis meile kõigile.  Kuid minu kõrval istuvale islandlasele ei meeldinud. (Pull ei ole ju lammas, eksole!) Ta kohe üldse ei puudutanudki oma portsu. Kõõritsaime islandlase taldrikut kolme silmapaariga, kuni Valge Roosi kannatus katkes - ta koputas tüübile õlale ja küsis, et vabandage, kui teie kohe üldse ei taha, kas siis meie võime selle ära süüa - džiisas, ma poleks iial uskunud, et ta selleks võimeline on! 

Too ei tahtnud tõesti.

Ette rutates olgu öeldud, et magustoidu ajaks olid meie naabrid juba tükk aega kadunud ja me olime veendunud, et nad ongi minema läinud. Magustoidu ja eelroa vahepeal oli vähemalt kaks tundi, mida Gisli muudkui sisustas ja rahvas muudkui naeris ja... aga siis läks Gisli minema ja meie naabrid ka. Ja nad ei tulnud kohe kaua aega tagasi. Korotše, kuna ka magustoit meile meeldis, siis me sõime naabrite oma ka ära. Noh, nad olid ju nii kaua kadunud... Ja siis need zitta bead tulid tagasi!!! Eesti Ema ja Valge Roos ehmatasid ennast jooksujalu vetsu, mina jäin üksinda kangelaslikult võitlusväljale nagu vahva sõdur Švejk. Vaatasin rõõmsa ja juhmi näoga ringi, nagu ei teaks mina mitte millestki mitte midagi... Ma kardan, et ma ei või oma sinise islandi kampsuniga enam siin piirkonnas päisel aal ringi liikuda. Aga õnneks on valget aega suht vähe ja mul punased lõngad juba ostetud.

Seda, et Valge Roos kõik ettekandjad oma pideva leivanõudmisega närvi ajas, sellest ma ei hakka üldse rääkimagi. Leib läks nagu soe sai (va via comeil pane - itaallastel läheb nagu soe leib). Igatahes pidid ümbritsevad arvama, et me oleme maskeerunud kodutud (sest mu kaaslased nägid ikka ülihead välja, olid juuksuris käinud ja puha) ja mitu nädalat näljas olnud.

Siin nad istuvad, süütud näod peas, ühel salfetkavärvi pluus seljas, ja ootavad ohvreid...

Juustuhärmatisega kaetud toores pull.

Ja siis tulid laulud. Igavesti tore on see, et igal peol siin Islandil jagatakse laululehed välja, mitte ainult matustel nagu meil. Kaks lugu olid täiesti tuttavad eesti rahvaviisid (khm, khm) nagu "Kord Capri saarel ma südame kaotsin" ja miski veel. Kuid siis tõusid kõik äkiste püsti, nagu tuleks kohe õllepruulija või perekonnavalss ja hakkasid laulma siukest laulu:


Hiljem saime teada, et seda olid islandlased laulnud kõikide jalgplli-MM mängude lõpus... Loo pealkiri tähendab "Reisi lõpp" ja põhifraas "ma tulin koju".

Kui laulud lauldud, tuli tants. Selleks ajaks olid kõik ennas soojaks naernud ja reipaks laulnud, nii et ansambel ei pidaud kedagi ekstra paluma, kõik läksid ise põrandale.

"Possimo andare," ütles Valge Roos veidi peale südaööd. "Võime minna. Tuhkatriinudel on ju hommikusöök vaja teha."

Järgmisel päeval nõudsime perenaiselt poliitiliste naljade osas aru. Tuli välja, et hiljuti olla Islandi meediast läbi lipsanud teade, nagu oleks Trump islandi juurtega - kuskilt Reykjaviki kandist. Seepeale arvas Gisli, et siis peab Putin olema Akureyrist - see on mingi kohalik teema, et Akureyri kandis elavat kõige hullem osa islandlastest.
Emandkokk sellel peol ei käinud, aga Akureyri kandist pärit on ta küll. 

Üks Islandi paremaid meelelahutajaid Gisli Einarsson Smyrlabjörgis Haustfagnadur i Austur-Skaftafellssyslu peol rahvast lõbustamas. Pilt on pärit perenaise FB-st. 

Kui ma otsisin netist vihjet Trumpi päritolule, leidsin lisaks artiklile, mis kinnitab, et Trump on enam-vähem kõigi islandlastega sugulane ning pealekauba veel Norra ja Taani kuningakodadega ka, ka järgmise toreda informatsiooni:

Põhja-Islandil on on avatud õllespaa ja -restoran! Alates juunist 2017. Nad said  isegi mingi innovaatilsuse auhinna! Õllespaa asub Akureyri ja Olafsfjörduri vahel. Õllespaa koduka link on siin:

https://www.bjorbodin.is/eng

Ma ei saa sinna midagi parata - see maa meeldib mulle :)

Tunnelid. Laavatunnelid.

Kui keegi ütleb "tunnel", siis mesimese asjana mõtlen ma Norra peale. Ja selle peale, kuidas ma kõik reisijad Norra tunnelites plaksutama olen meelitanud, ka selles, mis 17 km pikk. Ja siis kohe Šveitsi peale. Ja siis selle peale, et õmblejad ajasid püksikummi vanasti ka tunnelisse. Laavatunnelitest ei teadnud ma veel üsna hiljuti midagi.

Aga näe, inimene õpib kogu elu. Ja Island üllatab igavesti. Sedapuhku siis faktiga, et Islandil on laavatunnelid, et neid on vähemalt kuussada (ja mina, khm, peaaegu kohalik giid, ei teadnud midagi!) ja et tegelikult võib neid ka palju rohkem olla, aga kuna nad on maa all peidus, siis ei ole neid kõiki kindlapeale üles leitud. 

Esimesel korral meid laavatunnelisse ei lastud. Öeldi, et nemad on uue aastani täis. Või noh, broneeritud. 

Mina arvasin kohe, et see on loll jutt. Sest ma olen ju maru tark. (Naer saalis). 

Targa tüdrukuna võtsin ma interneti lahti ja broneerisin endale aja. No täpselt - uue aastani oleksin ma iga päev võinud mitu korda laavatunnelis käia, aga see oleks muidugi suht kulukaks läinud - 6400 ISKi ehk ca 50 eurot korra eest... ehk siis Islandi tingimustes täiesti tavaline turismiatraktsiooni hind. 

Telefon ei ole parim vahend pimedas pildistamiseks, seetõttu on esimene pilt netist näpatud. Siit. 

Raufarholshellir on oma pikkuse poolest Islandi kolmas 1360 m - kuid samas üks  paremini läbiuuritud laavatunnelitest sellel saarel. Asub teine ca poole tunni sõidu kaugusel Reykjavikist. 

Laavatunnelid tekivad nõnda: teatud viskoossuse puhul tekib jahtuva laavavoolu pinnale koorik, mis omakorda kaitseb all voolavat kuuma laavat jahtumise eest. Kui vulkaan arvab, et ta on nüüd juba küllalt rabelenud ja purskamise lõpetab, võib juhtuda, et kogu laava voolab minema ning jätab endast maha toreda toru.

Kuna laava voolab vulkaani tipust minema ikka maad mööda, siis ei asu laavatunnelid kuigi sügaval ja mõnikord võib "katus" ka sisse langeda -  tänu "katuseaukudele" üldjuhul laavatunnelid avastataksegi.

Toru sein seestpoolt.

Kuid sellist triibuseina ei ole väga palju alles jäänud - suuremas osas tunnelist on hall triibustik aegade jooksul "maha kukkunud" ja seinad on pigem niisugused, nagu alloleval pildil.

Tänu "katuseaukudele" üldjuhul laavatunnelid avastataksegi...

Raufarholshelliri tunnel on tekkinud 5200 aastat tagasi toimunud Leitahrauni purskest. Tunnel on keskmiselt 30 m lai ja 10 m kõrge ning on nende andmetega üks avaramaid. (Islandi kõige pikem ja tuntum laavatunnel on Surtshellir - pikkust 1970 m, kõrgust kuni 10 m ja laiust kuni 15 m. Kuid Kanaari saartel on miljoneid aastaid tagasi toimunud laavapurse moodustanud 7 km pikkuse Atlantise tunneli; see olla teadaolevalt maailma pikim laavatunnel).

Kuna tegemist on turismiatraktsioonga, siis pööratakse loomulikult tähelepanu ohutusele. Niisiis pidid kõik endale ketid alla panema. Sellised, nagu mägedes autodele pannakse. Mitte niisugused naelad, millega liustikul käiakse ja mida kassideks kutsutakse.

Ketid alla ja kiivrid pähe. Tavatuur kestab kolmveerand tundi ja seda on minusugusele maa ja ilm. Läbitakse ca 350 m ja vahepeal kustutatakse kõik tuled ka ära, et sa ikka aru saaksid, et valgus on ainult maa peal ja mitte all.  Ekstremistidele pakutakse ka 5-tunnist tuuri, mis tähendab pimedas kogu kilomeetri läbiroomamist.
Kuid mina pole ju  roomaja...

Kui keegi nüüd tahab minu käest küsida, et kas peab ilmtingimata laavatunnelissse minema, siis ma jään vastuse võlgu. Ühest küljest oli täitsa vahva - eriti need laavatriibulised osad - kuid kui sa oled ilmas juba igasugustes koobastes käinud, siis võib-olla võib vahele ka jätta. Aga võib-olla ka mitte...

Kõige tähtsam on armastus

"Kõige tähtsam on armastus," ütleb hallikassiniste silmadega seitsmekümnendates aastates mees. Samasugused puhtaid ja selgeid silmi olen ma näinud ühel noorel naisel Kuremäe kloostris ja ühel vanal naisel Lapimaal. Nüüd seisab mu ees vana mees Islandilt.

"See siin on lõppematu armastuse sümbol", viipab mees ühe skulptuuri poole. Ja siis teisele poole: "See on hauakivi mulle ja minu naisele. Et keegi teine ei peaks hakkama mõtlema, et missugune või kuidas." 

Hauakivi on südamekujuline. Linnuke serva peal nagu Islandil ikka. Seda, et mees oma naist armastab, on tuulest tunda.

Me leiame Helgi Valdimarssoni pooljuhuslikult. Juhus ei ole see, et me tema aeda piiluma läheme,  juhus on see, et mees uudistajaid märkab, nad oma aeda viipab ja selgitusi jagama hakkab.

Aed asub Reykjanesi poolsaare lõpus, külakeses nimega Garður. Urðarbraut 4 - juhuks, kui tahate külla minna.
Tegemist on endise kalurikülaga, mille nimeks on Aed. Garður.  Niisiis asub Helgi skulptuuriaed Aias. "Aed" on iseenesest kalurikülale veidi veider nimi, eksole. Ca 1500 elanikuga Garðuris oli aga maa asustamise esimestel sajanditel väga levinud põllupidamine, nii uskumatu, kui see täna ka ei tundu. Aia nime andis kohale mööda rannikuäärt ehitatud pikk kaitseaed, mis oli arvatavasti mõeldud kariloomade viljapõldudest eemalhoidmiseks.

Täna Garðuris põldu ei peeta. Garðuri elu sisuks on meri. See paistab juba kaugele - kasvõi kahe majaka näol. Üks neist aastast 1897, teine pärast Teist maailmasõda tehtud. Viimane on oma 28 meetriga ühtlasi Islandi kõrgeim majakas. Salakavalate karide pärast on siin majakat hädasti vaja ka -  aastatel 1903-1987 jooksis poolsaare lähedal karile 31 laeva. Külarahva peamiseks elatusallikaks täna on kala - selle püük, töötlemine (peamiselt kuivatamine) ja müük.

Garðuri rannas seisab Faxafloi lahes mees, aga esialgu me seda veel ei tea. Esialgu oleme me Helgi aias. 

Ülalolev pilt on pärit siit. Skulptuur kannab nime Mang ja on pühendatud kohalikule mehele, kes kõige kauem lahtise purjepaadiga merel käis.

Sellel ajal, kui meie aga Helgi Valdimarssoni poolt tehtud meres seisvat skulptuuri nägime, oli pilt niisugune:

"Tõusu ajal on mehike kaelani vees," kinnitab Helgi. "Tõus on meil siin väga kiire ja on aegade jooksul on mitmedki elud võtnud. Ka laste omi. " 

"Ma olen ise ka palju merel käinud. Kõik Islandi mehed on. Aga meestest poleks merel asja, kui nende selja taga ei seisaks naine," teab siniste silmadega mees. "Meremehe naine on veel kõige erilisem naine."

Helgi Valdimarssoni kodu ja aed Aias. 

Garðurisse kolis Helgi kümmekond aastat tagasi, enne seda pidas mees Vogaris autode remondi- ja värvimistöökoda. Merelkäimine jääb tema noorusaega.

"Mulle meeldib Garðuris," ütleb Helgi. Siin on imeilus loodus. Ja virmalisi vaatan ma oma hoovi pealt, seletab siniste silmadega mees. Ja pöörab siis ühe kobaka juurde. " Näete, see siin on islandi muinasjuttudest inspireeritud teos. See on samal ajal purskkaev ka. Näe, siit voolab vett - vesi on ju Islandi oluline osa. Siin on ahi. Kuri nõiamoor on 17 inimest ahju ajanud, kõik erinevatest muinasjuttudest. Ja kõige otsas on Katla, millest me kunagi ei tea, millal ta purskama võib hakata." Katla on selles muinasjutus pikk ja peenike klaasvaas, millele midagi punast sisse pandud. 

Vasakul 17 tegelase ja Katlaga ahi, akna all lõppematu armastus.

 Rõuges asuvat Eesti Ema meenutav taies on hoopis meremadu lastega;  paremal skulptuur nimega "Reisija".

"Minu meelest on loomine inimese loomuses," ütleb Helgi. "Naised on eriti head loojad. Nad on loojad ja inspireerijad korraga. Naised on inimkonna parem pool." 

Kolm naist - paradiisiaia Eva, lapseootel looja ja vanadekottu minev vana naine. "See kotike on kõik, mis tal kaasa võtta on," ütleb Helgi. "Vana naine on ühtepidi kurb ja teisipidi siiski ka pisut põnevil, sest võib-olla on vanadekodus täitsa tore..."

Helgi skulptuurid on tehtud betoonist ja kaetud spetsiaalse valge värviga. Kõik puhas Islandi värk ja toodang. Kunagi proovinud Helgi küll mingit teist värvi ka, aga see ei püsinud nii hästi peal, hakkas peagi nurkadest murenema ja maha kooruma.

Kui esmapilgul tunduvad Helgi taiesed naivistlikult rohmakad, siis tegelikult leiab aiast ka hoopis teistsugust stiili ja "peenemat näputööd".

"Kas tunnete ära?" küsib Helgi. No kes siis ÜhtKivi ei tunne!

Või Churchilli - kuigi meie jäime tema juures esialgu toppama. Lennukid viisid mõtted kõrvalasuvale Keflaviki lennuväljale...

"See on Hitchcocki "Lindudest" inspireeritud töö ja teate, ükskord, kui ma seda siin ühele noorele tüdrukule näitasin, lendas terve linnuparv viuhti! väga madalalt meie peade kohalt üle. See tüdruk hakkas kindlapeale arvama, et ma olen nõid!"

Kaarna-Floki on üks Islandi avastajatest. 

Islandi avastamise juures on juttu üldjuhul neljast ja poolest mehest : 

1) Naddod, kes purjetas Norrast Fääri saartele, kuid pani mööda ja randus Islandi idaosas, kohas, mis täna kannab nime Reyðarfjörður. Naddod roninud küll mäe otsa, kuid inimasustuse jälgi ei leidnud ja otsustas seepeale ikka Fäärid üles otsida. Kui mehed olid teel paatidesse hakanud lund sadama ja nii sai Island endale esimese nime - Snæland (Lumemaa). See kõik on ilusasti islandlaste Maa Asustamise Raamatus (Landnámabók) kirjas.

2) Järgmisena tuli nii saagade kui Landnamaboki andmetel  Rootsi viiking Garðarr Svavarsson.  Tema sattus siia tormi tõttu, mis ta plaanitud kursilt kõrvale viis. Garðarr jõudis samuti idarannikule, kuid tegi leitud maale tiiru peale ja  sai sellega kinnituse, et tegemist on saarega. Garðarr ehitas endale tänase Husaviku (Põhja-Island) kohale maja ja jäi talvituma. Koju tagasi jõudes ülistas mees uut maad rohkesõnaliselt ja pani  talle tagasihoidlikult omaenda nime: Garðarshólmi -  Garðari küngas.

3) Aastal 868 siirdus Floki otsima Garðari poolt kiidetud maad. Flokil olid kaasas kaarnad - viikingid kasutasid neid linde lähima maa leidmiseks - ja siit ka tema nimi, Kaarna-Floki. Floki jõudis kaarnate abil  läänerannikule. Reykjanesi poolsaarest mööda purjetades leidsid nad suure lahe. Laht sai endale ühe Flokiga kaasasolnud mehe Faxe (see on see poolik mees) järgi nimeks Faxafloi. Ka Floki jäi talvituma. Ronis samuti suure mäe otsa ja nägi sealt üleni jääs Isafjörduri lahte. Kaarna-Floki käest sai Island endale nime Jäämaa - Island. 

4) Ingolfur Arnarsoni koos naine Hallveigiga peetakse esimesteks Islandi püsivateks asustajateks. Landnamaboki järgi rajas Ingolfur oma talukoha Reykjavikki aastal 874.

Skeem on pärit siit.  

"Kuidas te selle lause lõpetaksite?" küsib Helgi meilt. "Parem lind peos kui...?" Noh, eestlastel on ju oma varblane peos-tuvi katusel ütlemine täitsa olemas. 

"Mul oli heameel teile oma töid näidata, " ütleb tark mees Helgi Valdimarsson lõpetuseks. "Olge õnnelikud!"

Vaat selline tore kohtumine!

Lits Taylor, Sofia Rotaru ja Holy S

"Tere hommikust, zitta bea!" hõiskab Valge Roos säravsilmi. Itaalia aktsendi ja Valge Roosi kelmi naeratuse najal mõjub muidu mitte ehk kõige siivsam repliik muhearmsalt.

Kõik algas täiesti süütult filoloogilistest teemadest. Sellest, et ma juhtusin Eesti Emale lõunalauas rääkima lugu ühest igiammusest kohtumisest sügaval Venemaal, kus kohalik noormees teatas uhkusega, et tema oskab eesti keeles numbreid lugeda. Ja et mitte tühikargajaks jääda, vuristas mees need ette ka: "üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse-lits-put*-kalevipoeg."

Eesti Ema purskas selle peale igast avausest suppi välja.

Nii võimsa atraktsiooni peale elavnes kogu seltskond.

"Mis sa talle ütlesid?" nõuab Valge Roos. Ja imestab siis: "Lits? Nagu Lits Taylor?"

"Ei, Taylor on Liz."

"Itaalias on ta igatahes Lits!" kinnitab Valge Roos. Kiire küsitlus näitab, et umbes pooltes Euroopa riikides on Liz Taylor Lits. Kes seda oleks võinud arvata! 

Niisiis ei ole selle eestikeelse sõna omandamisega kellelgi mingeid probleeme ja juba järgmisel päeval kuuleme reibast hommikuhüüdu: "Tere hommikust, lits!" Veider, et võõrkeelsed roppused ei mõju roppustena - sa ei taju nende sisu, isegi kui tähendust tead. See on Sinu jaoks lihtsalt üks suvaline häälikute kombinatsioon.  Ja nad ei mõju roppustena ka siis, kui neid ütleb sulle sõbraliku naeratuse ja mistahes aktsendiga võõramaalane. 

Keeleõpe läheb sujuvalt edasi. Kõik tšehhid on väga rõõmsad, kui ma tutvustan neile  Eesti linna nimega Kunda.  Poolakad irvitavad tšehhide Kutna Hora üle - kui tšehhide jaoks on hora mägi, siis poolakate jaoks hoor. Linnanime esimene pool tähistavat poolakate jaoks hoora tööriista.

Tšehhi keeles olen ma üldse tugevasti edenenud. Kolm korda parem kui varem. Lisaks ammu omandatud Praha metroo lausele (lõpetage sisenemine ja väljumine, ettevaatust, uksed sulguvad) on mul nüüd varuks veel repliigid "Hopsa-heissa-Dubrandissa" (mis ei tähenda õigupoolest midagi, kuid iga tšehh on rõõmus, kui talle niimoodi öelda) ja "Hola-hola, skola vola!" - (Hei-hei, kool kutsub!)

Samamoodi on itaalia keelega. Olen omandanud sellised elutähtsad sõnad nagu coccinella (lepatriinu), freno a manu  (käsipidur) ja suocera (ämm). Mul pole aimugi, miks ma just need olen meelde jätnud. Aga ju mul neid ükspäev vaja läheb. Mul läks ükskord elus, nii umbes viiekümneselt,  seda prantsuskeelset lauset ka vaja, mille ma keskkoolis "Sõjast ja rahust" pähe õppisin. "Voulez vous coucher avec moi ce soir," vastas ülbelt endast väga hääl arvamisel olev koolipoiss, kes oli just Prantsusmaalt praktikalt tulnud, minu küsimusele, kas ta sääl maal keelt ka natuke õppis. Nii küsimus kui vastus olid esitatud suure seltskonna ees. "Niisugune pakkumine nii noore poisi poolt teeb mulle muidugi au," kommenteerisin ma publikule ja tõlkisin  ettepaneku öö ühiseks veetmiseks lahkesti ära ka. Ja nautisin täiel rinnal noore ülbiku värvivahetust.
Nii et iial ei või teada, millal mul läheb vaja itaaliakeelset käsipidurit, ämma või lepatriinut.

Väljendit come si chiama  kasutab Valge Roos siis, kui tal mõni ingliskeelne sõna meelde ei tule (kuidas seda öelda/mis selle nimi on), di prega sobib ahastamaajavatesse situatsioonidesse umbes nagu "Einoh, tänan väga!" või "Taevas tule appi!". Viimased kaks väljendit on kollektiivi ühisvaraks saanud.

Kui Valge Roosi käest islandi keele kursustel küsiti, mis tema lemmiktoidud on, tuli ühe variandina välja pizza nutella. Di prega, kes sellist asja enne kuulnud on! Nutellaga pitsa! Õnneks on tänapäeval olemas internet ja nii sai Valge Roos kohe ohtra pildimaterjali abil tõestada, et ta ei mõelnud seda kohapeal meie lollitamiseks välja. Tema puhul ei või sellistes asjades muide sugugi kindel olla. Vaatamata sellele, et üheks lahkumispeoks küpsetas Valge Roos täitsa ise imemaitsva torta mimosa. Kui me jälle interneti appi võtsime, selgus, et see on traditsiooniline itaalia küpsetis. Valge Roos oli väga üllatunud, et ta täitsa kogemata traditsioonilise koogi oli küpsetanud. Samas ei suutnud ta uskuda, et Eestimaal on inimesi, kes jumala ise otsast lõpuni napoleoni koogiga hakkama saavad. Tema arvates tuleb need eelküpsetatud lehekesed kusagilt osta. Itaalia keeles on selle koogi nimi ka muide tuhat lehekest - torta millefoglie.

Torta mimosa. Rosalba tehtud.

Valge Roos suudab iga hetk üllatada. Lahkumispeo käigus näiteks sellise avaldusega, et temal olnud siin alguses väga raske harjuda sellega, et nõusid ei pestagi klooriga! "Di prega, niimoodi nad ei saa ju puhtaks! Eriti kui nad on munaga koos! Di prega, mu vanaema viskas munased taldrikud üldse minema, ta ei hakanud neid isegi mitte klooriga pesema!"

Munateema on otse loomulikult taas päevakorral. Mul pole terve eelneva elu jooksul kokku ka nii palju munateemalistes diskussioonides osalenud kui viimasel kolmel aastal! 

Sedapuhku polnud küsimus selles, kuidas või kui kaua mune küpsetada (sest me keedame neid ahjus, seega on meil küpsemunad), vaid kui palju. Kõrgema kategooria kokatädid- ja onud hakkasid targutama, kui palju mune ikka peaks hommikusöögiks keetma. 

Mõnikord ma ei saa asjadest ikka üldse aru. Mis juhtub ühe keedetud munaga, kui ta ühe ööpäeva külmikus seisab?

Kuid kokatädid- ja onud tahavad pererahvale näidata, kui terase silmaga ja kalkuleerivad nad on. See, et me karbitäite viisi kala haisema laseme - no seda tuleb lihtsalt munadega varjata!

Niisiis sai hommikusöögikomando käsu väga hoolikalt munadega ümber käia.

Järgmisel hommikull pärast käsku oli kirjas, et hommikusöögile tuleb 35 inimest pluss oma rahvas. Eelmisest päevast oli alles 9 muna. Panin need lauale.

Kolme minuti pärast olid kõik kadunud. 

Tormasin juurde küpsetama.  Panin ahju 25 muna.

Pärast hommikusöögi lõppu oli kausis alles 24 muna.
Seega sõid 35 inimest 10 muna.

Järgmist päeva alustasime niisiis 24 munaga. Rahvast oli oodata 45 pluss omad.

Üsna varsti oli munakauss suhteliselt hõre, nii et panime 10 muna ahju.

Siis veel 10.

Siis veel 10.

Siis veel 12.

Viimased 12 jäid üle.
Ma arvutan teile ise ära: 45 inimese pääle kulus 54 muna.

Ma arvan, et meil on vaja välja töötada exeli tabel, kus inimesed hotelli sisse registreerides teeksid oma munakasti linnukese. Igatahes siinse lihtrahva hulgas sellise selgeltnägemisvõimega inimesi ei ole, kes lakke vaadates õige arvu välja muneks.  

Aga vähemalt tunnistas islandi keele õpetaja üles, et temale þorrablót'i söögid ei meeldi. Et tema arvab, et ega kellelegi väga ei meeldi, aga pidu peetakse ja sööke süüakse traditsiooni elushoidmise eesmärgil. 

Ma arvan, et see on üks ilus ja aus ülestunnistus.

*  *  *

"Ta on meie külast pärit."

"Meie küla" asub Ukrainas. "Meie küla" mehed räägivad moldaavia keelt, omavad Rumeenia kodakondsust ja töötavad Eesti ettevõtte all Islandil. "Meie küla" nimi on Maršintsõ.

"Ta ise enam Maršintsõs ei ela, aga tema vend elab. Vend peab poodi. Pani poele õe nime. Nii et meie külas on ehitustarvete pood nimega Sofia Rotaru."

Sofia Rotaru nimeline ehitustarvete pood - di prega! 

*  *  *

Saagu Valgus on lahkunud. Nagu ka ihufotograaf. Tšehhitar Lucie keeleliseks suursaavutuseks jäi järgmine  repliik: "Ma olen selle pildi peal nii kurb, võibolla sellepärast, et I closed my windows."

Sellise imepeene salli kudus Lucie mulle hüvastijätuks. Peale selle õpetas Lucie kogu kamba kahe vardaga sokke kuduma.  (Aga ma kinnitan teile, neljaga, õigemini viiega tulevad paremad :))!

Mina jälle õpetasin Lucie lopapeysat kuduma. 

Üldse õpime me siin iga päev. Kui koristamine ehk ei olegi maailma kõige põnevam töö, siis on siin ümberringi inimesed, igaüks omamoodi huvitav. Näiteks minu toanaaber, kõrgharidusega inglise filoloog, on düsleksik. Mulle poleks elu sees pähe tulnud võimalus, et filoloog on düsleksik. Aga näe on! Töötab retseptsioonis. Saab oma eluga nõnda hakkama, et kirjutab iga päev natuke ingliskeelseid tekste ümber. Raamatust. Vihikusse. Käsitsi. Trenni mõttes. Vinge!

*  *  *

Kiida on kohal.

Ma ei saanud suve hakul veel uksest sissegi, kui juba kuulsin, kui kohutav inimene on islandi tüdruk Kiida. Terve suvi on meile räägitud, kuidas iga viimane kui apsakas siin  külalistemajas on Kiida süü. See, kui turiste on vähe ja see, kui neid on ülearu ja kõik ülejäänud õnnetused ka.

"Kiida süü, Kiida süü!" tundus olema peaaegu nagu kohalik rahvalaul. Peamiselt Kõrendi esituses. Tasapisi hakkas staff kaasa laulma - enamasti ebasobivates kohtades. Näiteks kui keegi juhtus joogiklaasi põrandale kukutama, hüüdsid ühendkoorid killuklirina vahele reipalt: "Kiida süü!"

Kõrend lubas, et kui Kiida tagasi tuleb, siis tema lahkub - nii hirmus on Kiida!

Aga pererahvas ütles, et nendele Kiida sobib ja nii me Kõrendist lahti saimegi. Mille üle oli kõigil hea meel. 

Esialgu on Kiida igatahes täitsa normaalne inimene. 

*  *  *

Tundub, et meie naissoost narkodiiler ehk kokatädi on saanud elult kõik, mis ta on tahtnud. Isegi pulmad. Ja kui mees majas, pealegi paberitega külge kinnitatud, pole ju endal vaja enam rabada. Nii laseb emandkokk mööda saart ringi, külastab ühtesid sugulasi ja teisi (millest on väga raske aru saada, sest kõik tema sugulased on olnud pahad-pahad ja üldse on tal olnud raske lapsepõlv - iga uus töötaja saab sellest itkusaagast oma osa) ja tööle enam eriti nägu ei näita. Kuid et rahanatuke majapidamisest ei kaoks, on tööle sebitud ka austet abikaasa poeg - seesama, kes kunagi isale Kintsukaapija käest sünnipäevakooki käis tahtmas.
"Holy," ütleb poeg enda tutvustamisel. Vähemalt nii see kõlab. Sa püha püss!
Uus-Meremaal oli ühe pere köögis kapp sildiga "Holy things". Uudishimu tõukas mind nii palju takka, et ei suutnud küsimata jätta, mis sorti pühasid reliikviaid pererahvas seal varjab. Selgus, et selles sahtlis hoiti sõelu jms aukudega köögitarvikuid.
Kuid siin maal oleme me paraku hetkel ebatsensuursete väljendite lainel. Nii lisandus Pühale pea automaatselt sõna, mis nii inglise kui eesti keeles algab s-tähega...

Muidugi on see natuke jõhker - sa tuled uude kohta tööle ja sul on asja eest, teist taga, Püha Essu nimi küljes. Aga midagi pole teha -  Kiida süü!

*  *  *

Kõik teavad, et pildistamise ajal öeldakse "Hernesupp!" või "Cheese!"

Aga prantslased ütlevad "Uisitiii!" 

Mul pole aimugi, kuidas seda kirjutama peaks. Aga prantslastel jälle pole aimugi, mida see tähendama peaks.

*  *  *

Kohati tundub mulle, et ma olen juba kõike näinud, mis siin majas juhtuda võib, ja kõike teinud. Isegi retseptsiooni külmutuskappi olen ma juba korra üle baarileti sikutanud, et see uue vastu välja vahetada. Sest uksest ei mahu. (külalistemajas liigub legend, et meie Kailiga olevat nii kanged olnud, et polevat isegi Coca-Cola pudeleid kapist välja võtnud...) Nüüd jälle. Ainus põnevusmoment on selles, et kui kauaks vana kapp keset fuajeed vedelema jääb - kas nädalaks, kaheks või kauemaks. Eelmine kord tantsisime pea kuu aega ümber külmiku, seekord kõigest nädala.

Kuid täna tabas mind eriline üllatus: sain korralduse hakata kohalikuks giidiks kahele Florida mimmile. 

Ma ise eelistaksin turistina igal juhul islandlast kohaliku giidina, aga polnud ju minu valik. Igatahes olid mimmid ka minu üle väga õnnelikud ja kinnitasid, et see oli nende reisi parim päev. Isegi kui nad valetasid, oli see ilus vale. Aga tegelikult neile vist tõesti meeldis. Ja mulle meeldis ka.

*  *  *

"Perso?" naerab Valge Roos laginal, kui kuuleb, kuhu ärritunud olekus eestlased inimesi saadavad. "Perso? Itaalia keeles tähendab see "kadunud". Eks sinna saadetud peaksidki ju teoreetiliselt silmapiirilt ära kaduma... Igatahes jääb ka see väljend Valge Roosi kõnepruuki. Me oleme talle püüdnud küll ka "musirulli" külge pookida, aga seda kasutab ta tunduvalt harvem. Kui, siis tuleb tema suust pigem "Ozzapoiss!" (Tõlge: Oh sa poiss!)

Teema lõpetuseks sobib ühe Lõuna-Eesti taadi ütelus: "Kõik ommava nii targa, et ei ole kedägi perse kah saata!

Detail vannutoast