Friday, November 1, 2019

Veel risti-rästi Aserimaa asju

Khachmaz'i sattusime vaid selle pärast, et otsisime Isti Su'd - kuuma vett. No et ikka talvele võimalikult tervetena vastu minna.  Ja leidsime niisuguse suurejoonelise kuurortlinna, et lase olla... Laiemale avalikkusele täiesti tundmatu linn, üheski portaalis pole tema kohta sõnakestki, pole merd, pole mäge, keset suurt lagedat lihtsalt üks linn - uhke ja pika keskpromenaadiga...
Kuumas vees käisime ära. Kuna me ei soovinud enam täiendavaid arstlikke läbivaatusi ega pikaajalist raviplaani, sattusime umbes nagu kohalikku linnasauna. Sauna pealkiri oli täpselt see, mida me olime otsinud - IstiSu. 

Khachmaz'ist lihtsalt niisama läbi sõites võib ennast nii paremale kui vasakule vahtima unustadagi: kahel pool peamagistraali uhked hirmkõrged skulptuurid, haljasalad,...


Aserbaidžaanis on linna olulisim tunnus tema väravad. Isegi kui linna pole veel olemaski, võib juhtuda, et väravad on juba valmis ehitatud. Nii on lood näiteks Valge linnaga. Aga Khachmaz on täiesti olemas.



"Keset suurt ja laia lagedat" on väljend, mida ma enne reisi Aserbaidžaaniga seostanud ei oleks. No ikka ju mägede pojad ja nii edasi. Tegelikult on mäed põhjas ja lõunas, riigi keskosa ja Kaspia rannik on lamedad nagu lestakalad. Kaspia-äärse lageda peale on rajatud hirmus hulk linnu ja - kui nad juba midagi ette võtavad, siis ikka hulgim - kui kasvuhooned, siis kilomeetrite viisi, kui kanalad, siis kahesaja kaupa...
Aga mägesid on ikka ka. Ja mägedes karjused koos lammastega. Jälle täiesti uut sorti lambad - nägu ja käed-jalad pruuniks päevitatud ja saba asemel rasvasaba. (Rasvasabade teemal haris Mare mind juba viis aastat tagasi Hiinas).

Lehmad siin piimaloomad küll ei ole - väidetavalt 1-1,5 liitrit päevas tuleb ehk ära. Tööle ja töölt koju ehk karjamaale ja tagasi käivad loomad täiesti ise. Niisugused õnnelikud lehmad - lähevad kuhu tahavad, magavad, kus tahavad ja kellega tahavad... Noh, ja siis ei saagi ju keegi neid lüpsta ka.


Põllumaa ostetakse välja ja seda saab kasutada ja pärandada 100 aastat. Kui see lapselapselapselaps, kellele aastaid enam eriti palju ei jagu, tahab pärast 100 aasta otsasaamist põllumajandusega edasi jännata, peab ta maa uuesti välja ostma.
Maad ja varad pärandatakse kõige nooremale lapsele. Mitte vanemale pojale, nagu mõnes muus kultuuris.

Sellist kalamüüki teede ääres ei olnud ma kah varem näinud.
Loodetavasti ei pärine need kalad jõest, mille kohta Ali ütles, et tolle veega saab saab ravida neerukive ja pesta Žiguli radiaatoreid. Võimalik, et tolle jõe nimi oli Sdk, aga võimalik, et mitte. Igatahes on Aserbaidžaanis jõgi nimega Sdk. Ma loodan, et kõik ristsõnategijad panid selle nüüd kõrva taha. 

Lisaks kaladele pakuti tee ääres kõrvupidi peos siputavaid jäneseid ja valgetesse plakatesse mässitud rümpasid. Vahvalt värvide kaupa mustrisse laotud frukte nagunii. 

Niisiis jõudsime vaikselt toiduni.
Sellise kujuga nuga ei olnud mulle ka varem ette sattunud. Nüüd sattus. Restoranis, kus ei ole võimalik tellida alkohoolseid jooke. 

Halvaa ei ole tegelikult selline kõva pätsike nagu meie arvame. Halvaa on hoopis mett välja ajav pehme plöga - ja täpselt sama magus, nagu mesi isegi. Pildil Sheki halvaamüüja.

Samasuguste suurte pannide peal, kus valmistatakse halvaad, tehakse ka pahlavat - traditsioonilist kohalikku maiust, veidi rohkem koospüsiv kui halvaa ja täpselt sama magus.

Me ei suutnudki välja mõelda, mis imemaitsev roog see siis nüüd on. Maigutame ja mekitame, aru ei saa... Lõpuks selgub - šuba, kasukas! Ainult et kõik koostisosad on imepeene riiviga riivitud, nii, et sa isegi kartulit ära ei tunne, serveeritud ca 2-3-cm paksuse kihina ja kõige peale puistatud  granaatõunajubinaid.

"Siin käib president oma sõpradega ka söömas! Ja ma palusin, et nad teeksid sellise laua ja teeninduse, mida te surmatunnini ei unusta!" ütleb Ali. Niisiis on meid ootamas presidentlik eine. Poisid pingutavad, iga ampsu järgi tuuakse uus puhas taldrik ja magustoidulaud kaetakse eraldi, veel veidi eemale. Meie auks lülitatakse tööle purskkaev... . 
Et palju siuke peenike pidu ka maksma läks? Ca 35 eurot nägu. Alkoholi ei tarbita ka selles restoranis.

Üks maitsvamatest roogadest toodi poole küpsemise päält lauda. Issand ise teab, mis selle toidu "liha koos köögiviljadega" pärisnimi oli. 

Sinise järve ääres asuv söögikoht on ennast sügise auks kokku pakkinud.

Göygöl või Goygol tähendab Sinist Järve. Asub ca 1500 m kõrgusel ümp. Järve said nad endale siia niimoodi, et aasta 1139 maavärisemise käigus kukkus kokku Papazi mägi ja blokeeris Küräkcay jõe tee. 

Järv on ilus, aga mitte maailma ilusaim. Mägijärved on üldjuhul kõik ilusad. Ja kui on ilus, siis kes peab ilust ennekõike osa saama? Ikka president! Nii on president lasknud endale ehitada Sinise järve äärde kahe vaateplatvormiga villa. 
Kaks ehituslikku jõnksu pildil on presidendi villast vaateplatvormideni viivad galeriid. Lihtinimesel neid vaateid vaja ei ole.
(Presidendi villa on tagumine, suhteliselt puude taga olev hoone. Eespool olevas hoones peetakse vajaduse korral kõrgeid külalisi. 

Vaateplatvorm järve äärest vaadatuna. 

"Alguses ei lasknud nad järve äärde enam kedagi," kaebab Ali. "Siis hakkas rahvas nurisema, et president on kõige ilusama järve ära kaaperdanud. Siis hakati natukene lubama - 50 manati (ca 25 euro) eest. Aga see on tavainimesele ikka liiga kõrge hind. Rahvas jätkas virisemist. Nüüd nad lasevad igal aastal hinda natuke allapoole." 

Sinise järve lähedal asub ka Helendorf - saksa vähemuse asula aastast 1819. Aastal 1941 asustati sakslased sovjetikuste poolt Kasahstani ümber ja nende majad anti armeenlastele - et ikka rahvad võimalikult segamini ja omavahel kaklema ajada...
Rahvuspark sai Göygölist 2008. aastal. 

Ganjast 9 km kaugusel asub ka Nizami Ganjavi, Aserbaidžaani kuulsaima poeedi (12. saj) memoriaal, mausoleum ja muuseum. Ikka võimas ja suurejooneline, kuis siis muidu.


Veel mõni km Ganjast eemal asub Imamzadeh, šiiitide pühapaik. 
Šiiidid on islami suuruselt teine rühm sunniitide järel, aserid on üldjuhul šiiidid. 
Kui prohvet Muhammad suri, tekkis tema järgijate seas lahkarvamusi, kes peaks saama Muhammadi järglaseks islamikogukonna eesotsas. Ühed arvasid, et Abu Bakr, nendest said hiljem sunniidid. Šiiidid aga peavad Muhammadi seaduslikuks järglaseks tema onupoega ja väimeest, prohvet Ali'd. 

Imamzadeh on tõlkes "prohveti pojad" ja vihjab seega prohvet Ali järeltulijate matmispaigale. Mausoleum pärineb 14. sajandist ja koosneb mošeest ning matusemonumentidest. On Aserbaidžaani moslemite palverännusiht. 



Vaatamata sellele, et pühakoja ukse ees on selgelt näidatud, kes kuhu ona papud peab panema, õnnestus minul enda omad ikkagi meeste poole pääle sokutada :( Õnneks ei tuld keegi kallale. 

Üks ülimalt püha kirst, Kõik käisid ja musitasid. 

Siin me oleksime tahtnud ööbida - Sheki Karavansarai, ajaloolises karavansarais tegutsev hotell. Aga Ali ajas asjad untsu. 
Igatahes ei tähenda sarai mitte kuuri, vaid paleed. Ja karavansarai on olnud midagi meie postijaama taolist - neljast küljest kindlustatud  siseõu koos ööbimis- ja söömisvõimalusega kaubakaravanidele. Antud juhul siis Siiditeel liikuvatele karavanidele.

"Ja siis ma viin teid tervendavatele allikatele ja..." lubas Ali. Viiski! Aga kuna islamiusus ei tohi ometigi meesterahvas naisterahva ihuraasukestki näha - muide, isegi imekauneid valgetes euroopalikes pulmakleitides pruute ei lubanud Ali meil pildistada! - siis on iga allika peale ehitatud kole sinine onn, kus sa ihuüksinda istud ja tervened. Väga igav. Islandil on ikka parem, näed, mis laias ilmas toimub ja...

Elekter ja gaas on tavatarbijale normeeritud. Kui jääd oma tarbimisega normi piiridesse, maksad 7 käpikut ühiku päält, kui lähed üle piiri, hakkad edasi maksma 13 käpikut ühiku päält. Ehk peaegu kaks korda rohkem.

Tormist räsitud eestlased tõstavad külmkappe õue külma kätte, et noil natukenegi külmem oleks, Aserbaidžaanis on kombeks pesu õues pesta. Ja et masin ennast liiga alasti ei tunneks, tõmmatakse talle kilekott selga. (Venekeelne "mašina" on naissoost sõna...?) 

Kui  olime "tervisevetelt" lahkumas - olime ööbnud nn eramajutuses - läigatas perenaine meile pooleliitrise purgiga vett järele. Niimoodi soovuitakse lahkujaile, et nende reis libedalt läheks ja siledalt kulgeks. 
"Me armastame külalisi," ütlevad nad. "Aserbaidžaanis on vanasõna: majas, kus on külalised, ei ole kurjust."

*   *   *

Presidendi peale ollakse praeguseks juba suhteliselt pahased. Kui kuuleme raadiost, et Bakuus on nädalavahetusel tulemas valitsusevastane meeleavaldus, selgitab Ali: "Neid on igal nädalavahetusel. Lihtsalt bussid tulevd kohale ja viivad demonstrandid kuskile linnaserva ja lasevad neil seal rahumeeles karjuda. Ja ega neid demonstrante enam kuigi palju pole jäänud ka - kes see ikka viitsib iga nädalavahetus jaurata."

"Meil o 60 % noortest ilma tööta, aga preident toob töölised Venemaalt sisse. Miks? Meie noored lähevad kõik ära."
Aserbaidžaanist minnakse Iraani - see on umbes sama suhe, mis meil Soomega - keeled on sarnased ja ajalugu ka.
"Vietnamlased ajas ta küll minema. Mingil hetkel oli neid  meil ikka väga palju. Aga siis hakkasid koerad kaduma ja siis aeti vietnamlased minema."

Igas keskuses on uhked spordikompleksid nimega olümpiakeskus. Heydar Alijevi nimelised loomulikult. Igas linnas on mitu Alijevi tänavat - üks surnud presidendi auks, teine tema poja, praeguse presidendi auks, mõlema emade ja naiste auks. Heydar Alijevi tänav, Ilham Aliyevi, Mehriban Aliyevi, Aziz Aliyevi, Zarif Alyjevi...
Igas linnas lehvib uhkelt riigilipp. Vähemalt kõrged lipumastid on olemas, isegi kui lipp ei lehvi. Lipp ei pruugi lehvida seetõttu, et pole piisavalt tuult -  niisama loperdada tal kah ei lasta. Pealinn Bakuu lipuvardas lehviva lipu mõõtmed on 60 x 100 m.

*   *  *
Läheneb vanem mees  ja tõstab meie teelauale kuivatatud ravimtaimepakid. Oregano. Pune.
"Minu vanaema võitles II maailmasõjas teie vabaduse eest, tema mälestuseks peaksite ostma," ütleb ta veidi solvunult, kui me keeldume.  Meil on ainult käsipagas ja meil pole mingit tahtmist ega vajadust siit kaugelt punet osta. "Ma püüan ju ka lihtsalt leiba lauale saada," lisab ta lahkudes.
Kripeldama jääb.
Riigis, kus nafta toob sellises koguses sisse, et iga selle elanik võiks kuus 325 dollarit peo peale saada.
*   *   *

"Ahhaa, teie lagundasitegi Nõukogude Liidu!" muhelevad näännimüüjad vanalinnas. "Teie olite ju esimesed, kes välja astusid!"

*   *   *

  • Aprikoosipuskar. Kastanimoos.  Lepaurbade näoga magusad asjad.
  • Hurmaahektarid.
  • Smart-kaamerad, mis oskavad auto liikumiskiiruse kahe kaamera vahel välja arvutada. Kaameraid on maanteed paksult täis. Nagu ka tööle ja töölt koju hääletavaid politseinikke. 
  • "Politseinikud töötavad eelkõige laupäeviti, siis on inimesed kodus ja näevad, et nad töötavad," kinnitab üks taksojuht. 
  • Qonakand - linn mägede vahel, kuhu me sõitsime küll kohale, kuid kuhu sisse meid ei lastud - tee oli blokeeritud, blokeeringute taha tänavalaiune telk paigaldatud ja selle ees mehed laulujoru ajamas. Mulla ise tuli meie juurde vabandama, et täna ei saa...
  • Õpetaja palk 150-200 USD kuus, pension 100-125 USD, ehtaja päevpalk 8-10 USD. Korteriüür Bakuus 150-250 USD kuus. Noh ja euro ning dollar on ju peaaegu võrdsed.
  • Üks linn, millest me oma teel läbi sõitma satume, koosneb ainult mööblipoodidest. Mis värk sellega küll peaks olema? Linna nimi on Goran
  • Kuidas nad ehitavad, kui mitte ühtegi veo- ega seguautot ole näha? Selgub, et need tohivad sõita vaid öösiti!
  • "Meie silmaarstid on väga head, maailmatasemel!" kinnitab Ali. "Igalt poolt (st Iraanist) tullakse meile silmaarsti juurde." Meie näeme oma teel silmaarstibussi - umbes nagu meie mammograafiabussid, aga silmaga hinnates veel tükk maad suurem. Võib ka olla, et lihtsalt tundus suurem.


Heydar Aliyevi (no kelle veel, eksole!) nimeline Bakuu Rahvusvaheline lennujaam. 

Aserbaidžaaniga saame selleks korraks ühele poole. Terve rida küsimusi jääb õhku - no näiteks, et kas Ali siis ikkagi oli nuhk või ei. See mõte kerkis mu pähe uuesti täna, nädal aega pärast reisi.

Istun ABZ Reiside miljonivaatega kontoris. Ma olen oma nägemuse ja programmi järgmise aasta sügiseks kokku pannud ja saatnud päringu mitmele Aserbaidžaani turismifirmale, et uurida bussi hinda jne. Üks neist vastabki, vahetame mitu meili.
"Ulvi, tule vaata!" hüüab järsku Kristi hämmeldunud näo ja tooniga. 
Meile on saabunud meil Aserbaidžaani Turismiliidult ehk siis keskselt turismiorganisatsioonilt.

"Nagu me näeme, olete te ühenduse saanud selle ja selle turismibürooga. Kui teil peaks probleeme tekkima, oleme valmis aitama."

Oh sa pime-pime-pime, maa-ilm on imeline...


Naftamaastikud tule maal

"Kas teil mõni aruraasuke on kuskil pea sees olemas?" teeb tulede ja viledega kohalesaabunud härra Ohraana kurja nägu ja häält.
"On."
"Kuskohas ta teil on! Siin ei tohi ju ometi pildistada! Saadsa aru - ei tohi! Mulle helistati, et lilleline pluus muudkui kõnnib ringi ja teeb pilte!"
"Jah, ma olen turist. Turistid kõnnivadki ringi ja teevad pilte." Kusjuures ma olin saanud imelaheda pildi - ühes servas Aserbaidžaani vapileegike, teises servas vaatab kaamerasse naftatornide vahel ringijõlkuv lehm ning nende kahe vahelt sajad puurtornid mäenõlvadelt Kaspia mereni välja. Üle kuuesaja väitis üks mees, kellega me juttu ajasime, siin neid torne ja pumpasid olema. 
"Aga mitte ometi sellises kohas!" oigab Ohraana. "Iga täie mõistusega inimene saab ju aru, et sellises kohas ei tehta pilte! Te saate ju ise ka aru, et ei tehta?"
"Ei saa. Ma olen turist. Eestist. Ma ei ole elu sees ühtegi naftapuurtorni näinud. See on minu aoks põnev.  Ja siin pole ühtegi keelavat märki! Me tuleme hotellist - te ju teate seda hotelli sääl mäe otsas? - ja täpselt tee peal on imelahe naftamaastik, mitte ühtegi sissesõitu või peatumist keelavat märki ei ole - muidugi me peame kinni ja teeme pilti! Miks te märke üles ei pane, kui siin peatuda pildistada ei tohi?!"
"Sellepärast, et siis hakkavad kõik kinni pidama ja pildistama! Aga ei tohi!"
See on küll huvitav loogika.
"Näidake oma pildid ette!" kamandab härra Ohraana. "Ui-ui-ui! Ei tohi, ei tohi! Need tuleb kõik ära kustutada!"
"Aga see lehm - kas tema võiks jääda? Vaadake, kui ilus ta on!"
"Kas te olete peast segi?" jõllitab Ohraana mu telefoni. Lehmaga ühe pildi peal oleval vapileegil ilutseb mingi number - ilmselt umbes nagu naftakvartali tähis. "Mitte mingil juhul! Kustutage kohe ära!"
Samal ajal pildistab Ohrana meid, meie passe ja viisasid igast küljest ning suhtleb kellegagi kuskil telefoni teises otsas. "Jaa, turistid. Jaa, pildistavad. Jaa, kõike-kõike.  Jaa, pildistasin."
"Kuule, sa oled minuga ühel aastal sündinud!" ütleb Ohrana korraga.
"Äkki ma siis tohin selle lehmapildi ikka alles jätta, nii mälestuseks? See on nii ilus pilt..."

Ohraana ei  luba ühtegi pilti alles jätta. Võtab telefoni enda kätte ja lappab ka eelneva galerii läbi. Sealt midagi kahtlast silma ei hakka, kuid kuna talle on öeldud, et ma kõnnin  ringi fotoaparaadiga, hakkab ta seda nõudma. Mul pole aparaati kuskilt võtta. Ohrana nõuab, et ma oma koti sisu ette näitaksin. Ühes riidest kotikeses on mul peotäis tehnikavidinaid - erinevate riikide jaoks pistikuotsi jms. 
"Milleks sulle need?" satub Ohraana jälle ärevusse.
"Selleks, et erinevates riikides telefoni laadida ja siis nende lehmi ja naftväljasid pildistada."
Ohrana muigab. "Mis su nimi on?"
"Sa ju pildistasid üles. " Nüüd muigab Ohraana kaaslane. 

"Aga ikkagi, miks te siitkaudu sõidate ja miks te siin pildistate?"
"Sest see on huvitav ja ühtegi keelavat märki kuskil ei olnud."
"Kas te Armeenias olete käinud?"
Ohraana süda läheb tükk maad kergemaks, kui kuuleb, et me ei ole. 
"Aga kust te teadsite, et siit tee läheb?"
"Meil on silmad, me näeme teed ja GPS ka väidab, et siitkaudu saab ka Bakuusse."
"Aga nüüd sõidate kõige otsemat teed siit minema: siit-siit-siit..."

Ehkki Ohraana tundub tõredust rohkem mängivat kui asi väärt, jääb hinge väike ärevus: kas meid lastakse siit riigist rahumeelselt välja või - kas meile järgmine kord viisa antakse? Nüüd, kus me teame, et need tornid kuuluvad firmale Socar, kellel on Aserbaidžaanis 25 aastat edulugu?...

Bakuust lõuna poole jäävad samuti avarad naftamaastikud ning meres endas seisavad naftaplatvormid üksteise taga reas nagu Hiiumaa madalikud. Kui rannas mõni plats tühjaks imetud saab, ehitatakse selle pääle plääž. Ja uus linn. Aserbaidžaanis algab linn suurte ja võimsate linnaväravatega. Nii oli ka Kaspia ääres üks linn tulekul - keset tühjust ja lagedat seisid võimsad modernsed väravad kirjaga "Valge linn"...
See pilt on tehtud mõned päevad varem Bakuu lähedal ja oli juba arvutisse laetud. Hääletult koogutavad nokatsid pumpavad igaüks ööpäevas 2-6 tonni naftat välja - vähemalt väitsid niimoodi mehed, kellega me enne Ohraana saabumist juttu ajasime.

Järgmised pildid on äärmiselt salajased. 
Et vaguralt auto tagaistmel kössitaval vanaproual ka nutitelefon võiks olla, selle peale Ohraana muidugi ei tulnud. 
Taamal Kaspia. Nafta on siinkohal ca 1200 m sügavusel.


Aserbaidžaan põleb. Mõnikord põleb vesi, ,...



... mõnikord maa. Mõnikord lehvib tulelont mõne torni otsas - kaugelt maanteelt ei saa täpselt arugi, mis torn või korsten see siis nüüd on, mis niisuguse laia leegiga lehvitab. Mõni ime siis, et siin tulekummardajate ehk zoroastrite usund hääd kõlapinda on leidnud. 

Zoroatrism on maailma vanim monoteistlik usund, pärit 1. aastatuhandest e Kr. Selle järgi on peajumal ja maailma looja Tark Isand (Ahura Mazda), kellele vastandub Kuri Vaim (Ahriman). 
Zoroatrism põhineb prohvet Zoroasteri õpetusel (Avesta), on mõju avaldanud nii judaismi kui kristluse kujunemisele ja on tänaseks säilinud Indias Mumbai lähistel elavatel parsidel. 
Zoroatrismi kohta on rohkem infot siin

Aserbaidžaanis on säilinud hulk tulekimmardajate templeid, mille kõigi kohta käib sõna Ateshgah (atesh  = pärsia k 'tuli'). Bakuus asuv Ateshgah on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. 

Usk on ikka imelik värk. Mida kõike inimesed ei usu - üks Postimehe artikkel väidab, et Eestis on üle 90 usundi, sealhulgas niisugused toredad sektid nagu Lilla Leegi Hoidjate Vennaskond, Rõõmsa teaduse Liikumine, Unitaarsed Universalistid... (Artikkel on siin.

Askeetlik tulekummardaja, kes on otsustanud mingil põhjsel oma ühte kätt aastaid ühes ja samas asendis hoida. 

Ateshgah Bakuu serva pääl.

Ja siis on igal pool kirjas, kuidas Aserbaidžaanis põleb mägi. Yanar Dag = Põlev Mägi. Iga issandama turismiprogramm prestenteerib mäge kui Bakuu kõige vägevamat atraktsiooni ja internett on ühte ja sama pilti täis.
2017 võeti mägi kaitse alla ja...
Igatahes oli Yanar Dag Aserbaidžaani-reisi suurim pettumus: neljameetrilise põlevale ribakese ette on ehitatud korralik amfiteater 900-le pealtvaatajale ja tuleriba külastamise eest nõutakse väljamaalaselt nüüd ca 5 eurot. Olgu, põleb juba ammust ajast, aga... 5 eurot paarimeetrise põleva riba eest...

Milleks neile see amfiteater?
Ilmselt selleks...





Tundub, et on aeg hakata kodu poole liikuma.