Covid, suvi, sügis, talv, jõulud, aastavahetus. Välk, pauk, saluut, helmestega ehitud seeder ja jälle hakkab ratas otsast peale.
Hodofiile, helmeid ja teisi küürakaid parandab ainult haud. Viin ega vaktsiin siin ei aita. Helmed tahavad valitsusest välja, et seeläbi süvariigisüüdistustele uus hingamine anda ja märtripärjast profiiti lõigata ning laamendavad igapühapäevaselt edasi. Hodofiili krooniline reisikihelus muteerub koroonaliseks ja ta läheb ikka - sinna, kuhu veel vähegi tohib ja saab. Meie aja kangekaelsed.
Sa vaata vaid, millisteks päkapikkudeks on Pärnu linna suvised lillekastid muteerunud! Väga suurteks päkapikkudeks. Üksiti on roosid kenasti kuuseokstega kaetud - 2in1!
Päkapiku mänd seevastu on väike mis väike :)!
Rinna kõrguselt ca poolteist meetrit ümbermõõtu ja kõrgust 4 meetri kanti - pigem rappa sobiv bonsai kui põlluveerepuu. Legendi järgi ikka jälle Rootsi kuningast Karl XII-st alguse saanud - nagu enamus Eesti silmapaistvamaid puid - kui too Põhjasõjas puhkepeatuse ajal oma jalutuskepi maasse torkas ja siis selle sinnapaika unustas. Mul on ainult kaks küsimust: kui palju jalutuskeppe see ilmselgelt ülimalt hajameelne ülik endale kaasa pakkis ja miks ta üldse sõjakäigule jalutuskeppe kaasa pidi tarima???
Aga ilus on päkapikumänd igatahes. Alati ei peagi suur ja võimas olema, võib ka väike ja armas saja-aastane olla :)
Päkapiku mänd asub Levi lähedal.
Niipea, kui olime Levile (või levisse?) jõudnud, otsisin suusad välja. Need on mul mullusest Šveitsist saati ilusasti pagasnikus, sest iial ei või teada, millal mõni mägi ette satub. Ja no Levil sai kuus aastat tagasi ikka kõvasti suusatatud...
Niipea, kui olime Levile (või levisse?) jõudnud, otsisin suusad välja. Need on mul mullusest Šveitsist saati ilusasti pagasnikus, sest iial ei või teada, millal mõni mägi ette satub. Ja no Levil sai kuus aastat tagasi ikka kõvasti suusatatud...
Kogu suusakuurort oli kadunud!!! Vähe sellest, isegi mäe oli süvariik minema võltsinud!
Selline talv, kus suusatada ka ei saa, jätab mu täiesti külmaks!
Levi kadumise leevenduseks pakub kuugelmäpp-äpp järgmiseks Sahhalini välja. Olgu peale, kõlab ju ka täitsa toredasti eksole...
... kuigi sees on selline tunne, et natuke tahaks enne ikka Pulli ka saada.
Pulli asula kohta ütleb nett, et Pulli asulakohta saabusid esimesed asukad 10 000 – 11 000 aastat tagasi. Et egu on Põhja-Euroopa unikaalseima asulapaigaga.
1000 ruutmeetri suuruselt alalt on kogutud 1175 leidu. Leidude hulgas on peamiselt mustast tulekivist, luust ja sarvest esemeid. Musta tulekivi Eestis looduses ei leidu, küll aga Valgevenes ja ka Lõuna-Leedus. Seetõttu on arvatud, et kivi on kaasa toonud esimesed Eesti alale saabunud asukad.
Pulli asulast leitud koerahammas on vanim tõend kodustatud koera esinemise kohta Eestis.
Selle märgi juurest tulebki Pulli platsile keerata.
Kuid ma kahtlustan, et Tallinn-Riia-Ikea maantee äärest võib ka selliseid toredaid puid leida.
Kuid ma kahtlustan, et Tallinn-Riia-Ikea maantee äärest võib ka selliseid toredaid puid leida.
Taali mõisast ei teadnud ma ka eile veel mitte midagi. Täna tean tänu sellele artiklile ja mõisa ümber tehtud tiirule tükk maad rohkem.
Taali mõisa renoveerijaks ja omanikuks on Indrek Orro. Pärnu jõe kaldal vanade puude all asuv neorenessanss-rüütlimõis mõjub täpselt nii, nagu üks korralikult korda tehtud ilus asi mõjub - kutsuvalt, silma paitavalt, hinge hellitavalt...
Sahhalinile muidugi niisama lihtsalt ei pääse, enne tuleb läbi käia Viinahauast. Püssi ja Tapa kõrval täiesti süütu nimi, eksole!
Toreda kohanime taga on lugu, kuidas kunagi vanal hallil ajal veetud hobustega talvisel aal üle jõejää viinavaate. Üks vaat kukkunud reest maha ning vajunud läbi jää põhja. Et selles kohas olnud jõgi sügav nagu haud, jäänudki kohta märgistama nimi "Viinahaua".
Toreda kohanime taga on lugu, kuidas kunagi vanal hallil ajal veetud hobustega talvisel aal üle jõejää viinavaate. Üks vaat kukkunud reest maha ning vajunud läbi jää põhja. Et selles kohas olnud jõgi sügav nagu haud, jäänudki kohta märgistama nimi "Viinahaua".
Nett ütleb veel et Viinahaual elab harrastusajakirjanik Hillar Kohv.
Sõitsid saanid, sõitsid reed. Mööda.
Kui Sa sellise pildiga peas kohale purjetad, siis, ma vannun, pole mingit võimalust vaimustuda meresoola-jalavannist. Taagepera ja Toila Orhideega Hedoni spaa ei konkureeri, ehkki annab sulle terve kotitäie potsikuid koorimiseks ja määrimiseks kaasa.
Paketis sisalduva kolme tunniga ei osanud ma midagi peale hakata. Pärast tunniajalist pingutust hakkasin telefoni skrollima - kustkohst ma ometi niisuguse pildi endale pähe olin määrinud?
Keegi ei teadnud. Niisugust pilti ei olnud. Mitte kusagil.
Paketis sisalduva kolme tunniga ei osanud ma midagi peale hakata. Pärast tunniajalist pingutust hakkasin telefoni skrollima - kustkohst ma ometi niisuguse pildi endale pähe olin määrinud?
Keegi ei teadnud. Niisugust pilti ei olnud. Mitte kusagil.
Täiega närvi ajas - ma ei ole ometi mingi idioot!
Ikka on nii, et pauk tuleb sealt, kust sa seda oodatagi ei oska.
Seekord siis Hedoni hotelli restoranist.
Vabu laudu on Pärnus piisavalt...
Vinge munade-mehe Faberge kohta võib lugeda näiteks siit või siit .
Vinge munade-mehe Faberge kohta võib lugeda näiteks siit või siit .
Õumaigaad, millised ägedad serveeringud! Ja mitte ainult - ka maitsmismeel sai piisavalt pai. Tore teenindus niikuinii.
Kui menüüsse on kirjutatud "Juustusahtel", siis täpselt nii see kohale tulebki.
Juustud kõik puha tuttavat lõunamaist päritolu - Andri-Peedo, Kolotsi, Nopri :). Mis teisisõnu tähendabki, et hääd. Juurde sibulamoos, tomatimoos ja miski hapu asja tarretis - äkki oli see astelpaju?
Juustud kõik puha tuttavat lõunamaist päritolu - Andri-Peedo, Kolotsi, Nopri :). Mis teisisõnu tähendabki, et hääd. Juurde sibulamoos, tomatimoos ja miski hapu asja tarretis - äkki oli see astelpaju?
Igatahes päästis restoran spaa maine ja oli kohutavalt lohutav.
Kõige lõpuks sain imelise ilmutuse osaliseks. Lahkumisel hotellipoolele pilku heites sain aru, et pilt, mida ma olin modernse disainiga koobassaunastikuks pidanud, oli tegelikult erinevate värviliste tuledega valgustatud fassaad olnud...
Võimalik, et ma siiski olen idioot.
Pärnu kõige populaarsemaks vaatamisväärsuseks kuugli arvates on... Ei-ei, ei ole muul, rand ega Ammende villa. On hoopis monument. Igaühele.
Kuna ma just äsja Võrumaa Kultuurkapitali poolt kiidetud ja pärjatud sain - selle eest, et 40 inimest suvel võru keelt rääkima sundisin - siis tundus üks postamendiga pilt täiesti aus ja põhjendatud tegu.
Kuna ma just äsja Võrumaa Kultuurkapitali poolt kiidetud ja pärjatud sain - selle eest, et 40 inimest suvel võru keelt rääkima sundisin - siis tundus üks postamendiga pilt täiesti aus ja põhjendatud tegu.
Algselt on postamendil tagaküljel redel ka olnud. Tänaseks on säilinud tekst, kuidas kõik toimub sinu enda vastutusel, ja redeli kaks ülemist pulka. (Saab-saab, ei saa, saab saab. ei saa, ilma redelita pööningule minna ei saa...)
Mina pole ammu enam mingi riistvõimleja, nii et väänasin end pigem iluuisutaja poosi. Ikka puhtpraktilistel põhjustel - et üks kole sodilärakas ära varjata.
Juhuks kui ka teil on vaja monumendipilti, siis teekirjelduseks kujutage endale ette, kuidas te Endlast välja lähete, täitsa vasakule...
Monumenditeema tuli üle vaadata ka vihkamispealinnaks muutunud Viljandis. Ja hiljuti telekas reklaamitud rohelises kohvikus ära käia.
Pole see skulptuur nii hull midagi, et terve linna peale pommi peaks heitma. Idee, et laulab, on täitsa äge, isegi kui ülemise otsa vilkuv valgusmäng mõtted pigem tsirkuse peale viib.
Vastaste-vaenlaste seda argumenti, et post määrdub ja koerad hakkavad jalga tõstma, ma kommenteerida ei oska - esiteks pole meil Eestis enam kuigi palju hulkuvaid koeri ja kui rihma otsas olev tegelane seda teeks, süüdistaksin ma pigem koera peremeest kui monumendi loojat (nagu ka Pärnu "Igaühe monumendi" plekk polnud ei looduse ega loomade tekitatud, ikka inimlapse poolt). Ja muutuvad ajaga kõik asjad, helkivad kirikukuplidki oksüdeeruvad rohelisteks...
Tempora mutantur et nos mutamus in illis. Ajad muutuvad ja meie koos nendega. Muutume nii koos nendega kui ka nendest sõltumatult - omas isiklikus ajas ja arengus.
Isiklikus arengus on loomulik, et noorena ollakse radikaal ja kõige targem. Aja jooksul selgub, et tarku on teisigi ja et tarkusel on täpselt samamoodi vähemalt kaks otsa nagu ühel kenal keeduvorstil. Mõnikord rohkemgi - nagu piparkoogitähekesel...
Monumenditeema tuli üle vaadata ka vihkamispealinnaks muutunud Viljandis. Ja hiljuti telekas reklaamitud rohelises kohvikus ära käia.
Pole see skulptuur nii hull midagi, et terve linna peale pommi peaks heitma. Idee, et laulab, on täitsa äge, isegi kui ülemise otsa vilkuv valgusmäng mõtted pigem tsirkuse peale viib.
Vastaste-vaenlaste seda argumenti, et post määrdub ja koerad hakkavad jalga tõstma, ma kommenteerida ei oska - esiteks pole meil Eestis enam kuigi palju hulkuvaid koeri ja kui rihma otsas olev tegelane seda teeks, süüdistaksin ma pigem koera peremeest kui monumendi loojat (nagu ka Pärnu "Igaühe monumendi" plekk polnud ei looduse ega loomade tekitatud, ikka inimlapse poolt). Ja muutuvad ajaga kõik asjad, helkivad kirikukuplidki oksüdeeruvad rohelisteks...
Tempora mutantur et nos mutamus in illis. Ajad muutuvad ja meie koos nendega. Muutume nii koos nendega kui ka nendest sõltumatult - omas isiklikus ajas ja arengus.
Isiklikus arengus on loomulik, et noorena ollakse radikaal ja kõige targem. Aja jooksul selgub, et tarku on teisigi ja et tarkusel on täpselt samamoodi vähemalt kaks otsa nagu ühel kenal keeduvorstil. Mõnikord rohkemgi - nagu piparkoogitähekesel...
Väsiks see maailm vaid vihkamast! (Runnel)
