Tenet ja Kunda kultuur

Ma teadsin, et nii läheb. Aga minemata kah ei saand jätta - kuidas sa muidu ühiskondlikus diskussioonis osaled! 

Sõbranna teadis ka, et nii läheb. Et kui me selle kuidagi üle elame, siis ainult tänu sellele, et  saame üksteisele aegajalt ahastava näoga otsa vaadata, silmis küsimus: "Milleks ometi?"

Koju jõudsime õigeks ajaks. Ringvaates olid kohal spetsialistid, kes kõik kinnitasid: esimese korra vaatamisega ei saagi  midagi aru!

Mina sain aru: kaht ja poolt tundi katkematut kakelust, mida möödapääsmatult saadab kõrvukukutav välk ja pauk ja tärin ja mürin, mina teist korda vaatama ei lähe. 

Kaht ja poolt tundi katkematut kakelust, kus tänu ajaväänamisele osad kaklevad ederpidi, osad tagurpidi ja peategelased eriti innukalt aeg-ajalt iseendaga, mina teist korda vaatama ei lähe.

Esimest korda vaatasin kella filmi neljakümnendal minutil - et kas ei hakka juba läbi saama. Ei hakanud. Ära ka ei raatsinud minna - aega veel ligi kaks tundi, äkki ikka juhtub midagi... Ei juhtunud. 

Aga teie ikka võite minna - oma silm on kuningas! 

Kõige meeldejäävamaks seigaks minu jaoks seoses filmiga "Tenet" kujunes hoops järgmine: ooperikülalisteks linnahalli kontserdisaalis olid otse loomulikult eestlased, nii oma neli tuhat tükki. Ja kui nüüd kõik need hambuni relvastatud tüübid relvatärina saatel saali valgusid - ustest, akendest lavalt jne - siis Nolani kommentaar Mutikale Ringvaates oli umbes niisugune: "Eestlased mägnisid väga hästi tuima ja tardunud publikut."

 Aga vaat see teine asi, see Kunda kultuur!

Kunda rannas toimunud Mereluulepidu läheksin veel vähemalt kolm korda vaatama-kuulama, niisugune energia- ja emotsioonilaks!

Kui hästi sobis avalooks Jaan Krossi "Kõik inimesed on sündinud Genuas"! Kui vahva oli kordusefektiga tekitatud linnuparve õhkutõusmise tunne Liisi Ojamaa luuletuse ettekandmisel "Me nagu valged linnud"! Milline võitlus ja torm Anne Veesaare esitatud Kersti Merilaasi "Põhjarannikus!" Millise uue värvingu ja kohati sisugi (!) said luuletused, mida me tegelikult teame ainult lauludena! 

Kaks tundi hinge kinni hoides pakutava endasseahmimist - ja kui suurepärase  rolli tegi ilm! Täielik tuulevaikus. Merd ja taevast lahutav roosa loojangutriip. Kõike üheks mässiv imekerge  uduvihm - selline, mis ei tee päriselt märjaks, mis ei krabise jopedel-kiledel, kuid mis seob kõik kohalolnud kokku ühte olekusse, ühte hetke. Kaks tundi vältavasse hetke.

Aitäh, Kunda kultuurile :)!

Laupäeval, 5. sept peaks Kunda Mereluulepidu saama näha ka ETV-st. Aga ma ei usu, et see tunne päriselt läbi tuleb. Või mine tea...

    Kõik inimesed on sündinud 
    sinise mere ääres
    
    Kõikide isad
    on kummargil kangaspuude kohal
    kudumas kangast
    lastele jätkata
    
    Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast
    sinise mere kaldale vahtima
    varbad vees
    laevade kadumist silmapiiri taha
    
    Sest lapsed peavad sinna jooksma
    ja laevad peavad sinna kaduma
    ja varbad peavad saama märjaks
    
    Ja kõik asuvad teele
    sest kõik peavad asuma teele
    Karavellidega
    galeoonidega galeeridega galeassidega korvettidega
    fregattidega parklaevadega prikkidega brigantiinidega
    pargastega kuunaritega kaljastega kutritega jahtidega
    praamidega lotjadega luupidega parvedega paatidega
    venedega süstadega džonkidega butradega kanuudega
    praudega sampaanidega piroogidega kajakkidega aurikutega
    õhupallidega dirižaablitega bi- mono- aero- ja hüdro-
    plaanidega allvee- mootor- rootor- turboelekter- ja
    aatomlaevadega batüskaafidega TU-dega rakettidega
    ja vöö vahele pistetud hõlmadega
    ning avastavad uue maailma
    
    Kõik
    Mõni kõikide
    vähesed paljude
    igaüks iseenese jaoks
    Sest igaüks peab avastama oma maailma
    
    Teel
    peab ta vaigistama nurinad
    ja lämmatama vastuhakud
    iseeneses iseenese vastu
    sest tuhat kätt kisub teda
    tagasi
    
    Harjumus hoida kalda ligi
    õudusjutud põlvest põlve räägitud
    veekoletistest ja põlevaist väävlimeredest
    ja põhjatusse kukkumisest sealpool äärt
    hirm jäämägede ees mille hingamist
    on oma huultega tuntud
    ja tulemägede ees
    mille purskamist on nähtud oma silmaga
    ja vesikatkud nagu hõljuvad rohelised köied
    ja see mis on nõnda suur
    et punkti selle järel on võimatu panna
    TUNDMATUS
    
    Aga ometi saadakse pärale
    Sest igaüks saab mingil määral pärale
    ning avastab uue maailma uue mandri uue saare uue laiu uue rihvaribagi
    uue jalatäie maad mõtte ja südame tarvis
    Tulgugi tal seal kanda
    omast ajast ja ruumist kütkeid
    iseenese piiridest ahelaid
    või jalaraudu kaaslaste kadedusest
    leitagugi pärast et maa mille ta leidis
    või mõte mida ta mõtles
    või armastus mida ta armastas
    pole hoopiski see mille tema arvas selle olevat
    siiski on igaüks
    kõikide nimel
    oma maailma asekuningas
    
    Sest kõik asuvad teele
    ja kõik jõuavad mingil määral pärale
    
    Ja kõik isad on kummargil kangaspuude taga
    kudumas kangast lastele jätkata
    
    Ja kõik inimesed on sündinud
    sinise mere ääres
    
    JA KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

Soomes on asju

Soomes on asju. Ega neist Eestiski puudust pole, aga jaburasjade väljamõtlemises on soomlased eestlastest ikka kaugelt üle. Kusjuures tuleb tunnistada, et et jaburasjad on enamasti ka väga toredad tujutõstjad.

Sport on üldjuhul ju ikka üks tõsine asi, täis higi, verd ja pisaraid. (Ma ei mõelnud Veerpalu verd!). Eriti kui jutt käib maailmameistrivõistlustest. 

Soome on maailmameister maailmameistrivõistluste korraldamises. Naisekandmise MM on vana nali, seda on eestlasedki mitu korda kinni pannud. Sääsetapmise on eestlased kah üle võtt, nii et selle em-emmitamise soomlased lõpetasid. (Lihtsalt infoks: pikka aega oli sääsetapmise maailmarekordiks 21 sääske minutis). Sipelgapesades istumise on sommid kah ära lõpetanud. Ja mobiilitelefonide viskmise. Enne mobiile on loopisid soomlased lüpsipinke ja kummikuid, aga ajaga tuleb  kaasas käia ja nii mindi aastal 2000 üle mobiiltelefonidele. Noid loobiti 14 aastat. Võimalik, et üritus lõpetati sellepärast, et keegi ei suutnud aastaid sakslase Tom Philippe Reinhardti sooritust 136,75 m ületada, aga võib ka olla, et nutikad ei lenda nii hästi. Või on loopimiseks liiga kallid. Ei tea.

Veekross. Pilt on pärit siit.

Kuid on terve rida toredaid alasid, millega soomlased nii enda kui juhuslike pealesattujate rõõmuks jätkavad - ja ikka MM nime all. 

Näiteks soojalgpalli MM, mis on täiesti tavaline jalgpall, kui saapaidneelav mudapinnas välja arvata. (Meenutab mulle riisipõldu ettevalmistavate seebude tegevust Madagaskaril).

Näiteks marjakorjamise MM, mille praegune rekord on 27,98 kg jõhvikaid tunni aja jooksul.

Näiteks õhukitarri MM, mis on loodud kõigi nende laiskvorstide rõõmuks, kes pole viitsinud pillimängu ära õppida. Tuleb lihtsalt teha nägu, et sa oled hullem rokistaar ja sellest piisab.

Näiteks tõukekelgutamise (soome kelgul sõitmise) MM.

Õllehõljumine (kaljakellunta) ei liigitu küll MM-i alla, kuid see-eest jaburate ettevõtmiste ritta. Õllehõljumine tähendab, et igal aastal kogunevad tuhanded osalejad kokkulepitud ajal (milleks on juuli lõpp või augusti algus) Kerava või Vantaa jõe äärde, puhuvad täis kaasavõetud ujumisrõngad vms analoogilised abivahendid, nööbivad lahti õllekesed ja lasevad kõik koos end jõevoolul allavett kanda...

Pilt on pärit siit.

Üks asi, millest ma kah elades miskit polnud kuulnud ja kuhu Marika meid talvel viis, oli poroajo - see nägi välja nagu paadi taga veesuuskadel sõitmine, ainult et paadi asemel oli poro ja vee asemel lumi, lisaks lasti võistlejad lahti latritest nagu mingil traavlivõistlusel. 

Nüüd oli Marikal järgmine atraktsioon varuks - watercross MM. 

Iga meie kliimas elav terve mõistusega täiskasvanu teab, misasi on mootorsaan. Niisugune ATV ja mootorratta ristsugutis, millel rataste asemel on all lindid ja suusad. 

Novott. Nende mootorsaanidega nad sõidavad jõe peal, teevad ringe ja slaalomit ja hüppeid ja iga kolmanda sõidu ajal upub mõni saan ära. Viimasest pole suurt lugu, sest saani külge on seotud poi, mille järgi päästemeeskond saani üles leiab ja kohe kraanapaadiga kaldale toimetab. Ainuke häda, et  uppunud saaniga nendel võistlustel enam vee peale ei lähe :).

Nii nagu rallil on pealtvaatajatele kõige põnevamaks osaks see, kui keegi üle katuse keerab, on veekrossil uppuvad saanid. Aga need upuvad alati ühtemoodi, ei mingeid uhkeid saltosid ega piruette...

Kui keegi tahab päriselt ka näha, mismoodi saaniga vee peal trikitatakse, siis youtube'i link, millel 2 tundi põrinat-mürinat tänavuselt Sodankylä veekrossi MM-lt, on siin: https://www.youtube.com/watch?v=1cydJH9yD7Y

Ja mis meil on vastu panna? Võhandu maraton? 100 kilomeetrit higi, vaeva ja pisaraid - eestlase tõde ja õigust :)?

Muide, maailmas on olemas veel ka sellised spordialad nagu malepoks (poksiringis vaheldumisi male ja poks) ning ekstreemtriikimine. Kirsikivide sülitamise MM tundub nende kõrval juba nagu lapsemäng...