Autoostureis kellatornikempsu

Täiesti ootamatult sattusime oma vabadel päevadel autoostureisile. Kuna lähiümbruses midagi sobilikku ei pakutud, otsustas Tarkade Klubi kammida Harstadi.

Meie ei olnud Harstadi peale seni veel mõelnud. Turismibrošüürid midagi ülienneolematut polnud osanud välja sõnastada ja nii oli linn esialgu kuskil nimekirja tagumises otsas.

Harstad osutus - samuti ootamatult - kohe suureks linnaks. 23 000 elanikku, kui nad kõik elavad eramajas, katavad täitsa suure pinna ära. Ja kui pind jääb mere ja mäe vahele, siis on see üksjagu pikk soolikas. 

Tänu  Tarkade Klubile saime teada, et...

... Norras pole vaja pangaautomaati otsida, igast supermarketist saad lisaks leivale ka "raha osta", st kassast endale sularaha küsida, ilma igasuguse vahendus- või teenustasuta;

... endine Statoil  ja praegune "Söökl Koo" pakub  igal aastal mingit diili, mille käigus sa ostad endale nende termostassi ja siis võid sellesse tassi igas nende tanklas nii palju tasuta kohvi või kakaod vms "tankida" kui soovid. Meiesugustele maksaks see toretass praegu ca 50 euri, me ei usu, et me selle raha maha juua jõuaksime :);

... supermarketis Rema 1000 on WiFi ja sageli ka kohviautomaadid  tasuta kohviga.

Tarkade Klubi õhtuse Trollfjordi ääres murakaõisi tuvastamas.

Kuna meie tööpäevad on väga lühikesed ja elutingimused vaimustavad, siis kuuluvad peatüki "Puhkus Lofootidel" alla ka delikatessõhtusöögid. Siin meie õhutsöök kasvab...

... ja siin on tema juba delikatess. 

 Midagi kultuurilist oli ju ka ometigi vaja bisnisreisile juurde kleepida. Adolfi suurtüki juurde me ei pääsenud. Sinna saab ainult koos giidiga ja teatud kellaaegadel, sest see 20,3 m pika ja 158 tonni kaaluva toruga suurestükk, mis kirjade järgi suudab 600 kg kaaluvaid Adolfi granaate 56 km kaugusele visata, asub sõjaväe territooriumil - me ei viitsinud aega täis passida. Kuid kirikusse lasti täitsa vabalt.

 Ja Trondenesi kirik oli üks väärt elamus! 

Mitte ainult seepärast, et Norra kõige põhjapoolsem keskaegne kivikirik.  

Mitte ainult seepärast, et kindluskirik (2m paksud müürid ja pisikesed aknad - 13.-15. sajandil olla eelkõige venelastega punti heitnud karjala hõimud need, kelle eest ennast siinkandis kaitsta tuli). 

Mitte ainult seepärast, et  tiibaltarid pärinevad Lübeckist Bernt Notke töökojast. Ehkki kohtumine Bernt Notkega oli veidi ootamatu. Kuid kuna Notke vehkis altareid teha tervele hansailmale, siis iseenesest pole ju ime, et norrakad oma kuivatatud kala eest ka endale mõned said. (Bernt Notke kõige kuulsamad tööd on Püha Jüri võitlus lohega Stockholmi Storkyrkanis ja "Surmatants" Tallinna Nigulistes.)

Mitte ainult seepärast, et orel aastast 1790 on üks vanemaid Põhja-Norras.

Mitte ainult seepärast, et kirikuukse kõrval ripub küünrapuu - et sa saaksid järele  kontrollida, kui pikk siis ikka üks küünar peab olema.

Need kõik on kahtlemata väga olulised faktid, kuid reastagem asjad ikkagi tähtsuse järgi. Meie jaoks olid kiriku juurde jõudmise hetkel igasugusest kultuuriloost olulisemad isiklikud ihuhädad.

Pääsemise ja lunastuse leidsime kellatornist. Soe vesi, seep ning isegi invavarustus- kes oskaks sellist  kempsu kiriku kellatornist otsida? Isegi siis, kui on öeldud, et kellalöömine lõpetati juba aastal 1800, sest võnked hakkasid kirikusseitesse mõrasid ajama...

Trondenesi kirikut ümbritsev kivimüür on kohati  kuni 5 m kõrge.

Pühakoja hingus ja auväärt iga lõid siseneja juba uksel põlvist nõrgaks. (Ca 1250 alustatud ja 1434 valmiks kuulutatud). 

Järgmine väga oluline pisidetail  meie autoostu-kultuurireisil oli Tarkade Klubi vapper kolmekuune liige. Seega oli ema-lapse teema kujutamine altaril mingi ristil nõretava kuti asemel igati sündmuste käiku sobiv ˇdisainielement.

Kes on varem sellist altarit näinud, mis on täis emasid ja lapsi? Mina mitte.

Keskmine altaritest on kiriku hinnalisim vara.

Keskel loomulikult neitsi Maarja Jeesus-lapsukesega. 

Temast vaskul neitsi Maarja ema Anna Maarjaga, ema jalgade juures Maarja vanemad õed. Maarjast paremal vanaema Susanna koos tütarde Anna (süles) ja Esmariaga. 

Ülejäänud emad lastega on kah kõik igat sorti sugulased.

Päästja kellatorn

 Täna õhtul käis meil jäätiseaoto külas. Mina arvasin esmalt, et tsirkus tuleb, aga Kaili kinnitas, et see on jäätiseauto. Oligi.
Kui Islandil sõitis jäätiseauto õuele ja tegi till-till-till, siis siin on sellel masinal ikka korralikud kõlarid peal ja pikk laul pähe õpitud.

Kui keegi tahab teada, mis häält teeb jäätiseauto, siis seda on võimalik kuulata siit.

Autot me siiski ei ostnud. Ja on omamoodi põnev, et kus järgmine Tarkade Klubi kokkusaamine toimub. Üleelmine oli Nordkapis, eelmine Uus-Meremaal, nüüd Lofootidel...

Aitäh, sõbrad, külskäigu eest!

Kaasike!

"Ja võtke midagi söödavat kaasa, grillimiseks," ütles majaperemehe ema Ingeri. 

Jaaniõhtu Norras! Olime elevil. Ingeri oli lubanud mänge ja võibolla koguni pilli-laulu.

"Kell kuus," tuletas Ingeri veelkord meelde.

Kella kuueks me kohale ei jõudnud, sest me pidime ju töölt tulles poest läbi astuma. Et mitte ilmarahva ees häbisse jääda. Sest meie põhitoidust, Salvesti purgisuppi, on üksjagu ebamugav grillida.

Poes langesime kolm korda koomasse:  esiteks, kohe sisse astudes müüdi pioneere. Teiseks - nii väikese raha eest nii palju vorsti!  Kolmas kord oli siis, kui tuvastasime, et 8 noku elik 80 eurosendi eest antakse 800 grammi kartulisalatit. Meile oli siiamaani mulje jäänud, et Norra on kallis maa.

 Kella kuueks me kohale ei jõudnud, sest kodutrepil pidas meid kinni majaperemehe vend. Seda venda polnudki meile veel seni näidatud ja nii me pidime ka Ruubertile ausalt ära rääkima, kui hästi me elame. Seisime, vorstid-salatid süles ja olime oma 36-osalise ülistuslauluga napilt teise kolmandiku lõppu jõudnud, kui Ruubert ootamatult üle käsipuu minema kalpsas.  Sest Ruuberti kuueaastane tirts Ninni paitas  parasjagu õnnelikult tänakoorunud kajakapoegi ja ei pidanud karjuvat-pikeerivat kajakaema miskiks.  Igatahes jäid tänu Ruuberti tiigrihüppele kõik lapsukesed, sõltumata soost ja liigist, ellu.

Kuid Ruuberti käest saime teada, et homme on järgmine jaanituli. Teisel pool lahte. Jõe ääres. Jões pidid lõhed hüppama.

Tundub, et tulitamine on siin täitsakohe traditsioon.

Kella kuueks me kohale ei jõudnud, sest me sõime ometigi enne peoleminekut kõhud korralikult täis.  Nagu daamedele kohane. Vorsti polnud meie silmad enam ammu näinud ja kartulisalat osutus ka kardetust maitsvamaks. Nimigi vastas lubatule - ainult kartul ja palju koore-majoneesisegu.

Sama ootamatult nagu meie heineinelise-karjäär oli alanud, sai tema nüüd otsa. Algas tema ei muu kui raha pärast ja lõppes tema täpselt samal põhjusel. Sa mõtle, mida kõike inimene raha pärast ei tee - kui vaja, sööb suppi, kui vaja, siis vorsti ja kartulisalatit...

"Annas jummal, et sääne rammus süük nüüt poolõ pidu päält põhja alt ei lüü', " palvetas Kaili. 

Kella kuueks me kohale ei jõudnud, aga ega siis üks jaanituli ometi nii välk-pauk värk ka ei ole, arvasime.

Külarahavas oli kõik ennast mere äärde tuulevaiksele mäenõlvale sättinud, tihedalt üksteise kõrval nagu eestlased lauluväljakul,  ja iga pere ees tossas grill. Veidi eemal lõõmas ilmatusuur lõke.

Kohalik rahavs oli oma grilltoodetega suures osas ühele poole saanud. Meil lubati lahkelt ükskõik millist grilli kasutada. Niisiis sõime veel natuke vorsti. 

Kohalik rahvas hakkas jooma. Kohvi. Termostega kaasa võetut. Meil, lollikestel, oli õlu kotis!

Kui kõigil olid kõhud täis, hakati vaikselt kodu poole sättima. Kella kaheksaks oli pidu peetud. Ilm oli endiselt soe ja päike oli endiselt kõrgel.

Täna õhtuks lubati mäletatavasti uut pidu...

Ämbris pioneerid

Teel tulele. Saarekesele (sosinal: tegelikult see ei olegi saar, see on poolsaar!) on ennast sisse sättinud kõik küla pidulised.

Aga lõke oli uhke!

Isad ja pojad. Isa hüppas natuke aega tagasi üle meie trepikäsipuu.

Emad ja pojad.

 

Tuli koduaknal

Sa ütle nüüd, no kesse oleks osand arvata, et mõned inimesed nii ilusaste võivad elada! Nagu näiteks meie präägast. Meil on imearmas uhiverituttuus korter, kahe magmistoa ja igasuguste mugavustega, ja köök-söökla akna taga on kogu aeg nii ilmatu ilus...
Kõik need pildid tulid kõigepealt meie koduakna taha - täitsa ise! - ja siis tuli koduaknal klõps teha jne jne jne...

12. juuni 2017 kell 01.32, Laupstad (Lofoodid, Norra)

11. juuni 2017 kell 21.53

5. juuni 2017 kell 20.19

Peegeldustega...

... ja ilma...

Ilusat jaani kõigile!
 *  *  *
Mõned hilisemad täiendused:

 17.07.2017 kell 23.15

 2.08.2017 kell 23.52

 31.07.2017 kell 22.17

Lõbunaiste tubased tegemised

Miskinegi jama oli juhtunud. Keegi oli meie vaba päeva vihmase päeva peale pannud! Poolakad nagunii. Aga nagu kõik teavad, iseloomustab intelligentseid inimesi kohanemisvõime. Võtsime ette tubased tegevused. 

 Üks tubadest asus Borgis. See oli igavesti suur tuba: 83 m pikk, 9 lai, 9 kõrge. Toas oli elanud Olaf Tvennumbruni – nii umbes aastani 950. 

Aastatel 1986-89 leidsid arheoloogid siit ohtralt õnne ja rõõmu – viikingipealiku eluaseme aastatest 500-950. Suurim, mis seni leitud. Kümmekond aastat hiljem oli valmis viikingimuuseum Lofotr koos pealiku eluaseme rekonstruktsiooni ja viikingilaevaga. 

Olafi kodu oli sümpaatne, soe ja hubane. Tõenäoliselt soojem ja hubasem kui tuhat aastat tagasi. Sellegipoolest oli Olafist täitsa kahju, et ta siit minema pidi pagema. Minema pidi tema poliitilistel põhjustel.

Norramaa viikingid ei olnud ühtsed, oli terve rida suuremaid ja väiksemaid pealikuid, kes mingit regiooni enda omaks pidasid. Tuli siis lõunast mees nimega Harald Hårfagre ehk Harald Kaunisjuus ja ajas Trondheimi piirkonna valitsejale Håkon Grjotgardssonile ehk Håkon Rikkale keele kõrva, et teeme kahe peale ühe riigi. Håkon lükkas Haraldi keele ette oma tütre Åsa ja ütles, et olgu peale. Et teeme kaks asja korraga – pulmad ja riigi. Ja kui minu tütrest saab kuninganna, siis mina võin vabalt esimene mees kuninga järel olla. Nii sai mehest nimega Harald Kaunisjuus Norramaa esimene kunigas. 

Olaf mõistis, et kahe kange liidu vastu tal jaksu ei ole. Kellegi alluvana pealik elada ei tahtnud. Pakkis oma naised-lapsed paati ja tõmbas uttu. Sest ega siin selget ilma ju palju pole. 

  Umbes kahe nädala pärast jõudis seltskond Islandile. Umbes nii kaua kuluvat ühel viikingipaadil selliseks reisiks. Ja kuna islandlased on kogu oma rahva esimestest tulijatest peale ilusasti raamatusse üles tähendanud - „Maa asustamise raamatusse” - siis on Olafi edasine elu täpselt teada ja dokumenteeritud.  

Muidugi pidime ka meie viikingipaadisõidu järele proovima. Kapten hoidis ohje ja paat libises pooludus hääletult üle vee, kord päri-, kord vastutuult. Täiesti ausalt, ilma igasuguse mootorita! Sürr ja vägev!

 Kaptenil on ohjad kindlalt peos. Tõenäoliselt ta ise ei tea, et need on ohjad ja kasutab mõnda teist terminit.

  Ühekordse elamusena vägev, kuid mina siiski ei tahaks nädalaid lageda taeva all külma ja märja käes veeta. Ma olen tsivilisatsiooni hüvedest ikka nii rikutud :)!

 Viikingimuuseumi Lofotr (Ilvesejalad) laev nimega  Vargfotr (Hundijalad)

 Muidugi pidime me ka kõigist ülejäänud lõbustustest osa saama. (Lõbunaised?) 

Isegi kui me olime hiljuti otsustanud suuremaid villatöid lähiajal mitte enam ette võtta,  ei pruugi me neist ometigi veel pääseda. Sest üks tütarlaps istus ja kudus vanade viikingite kombel sukanõelaga kindaid. Loomulikult pidime me selle tehnika ära õppima. 

Teine tuba asus Svolvaeris. Kostüümimuuseum! 

No ausalt, ei kõla erilise ahvatlusena pakkumine „II Maailmasõja muuseum”. Aga kuna järgmine lause lubas „maailma suurimat mundrite kollektsiooni”, siis tõstis pead meie naiselik pool... Ja tegelikult oligi põnev.

 Univorme oli tõesti säändseid ja määndseid. Prantslased, inglased, ameeriklased, sakslased. Mere-, maa- ja õhujõud. Suvised ja talvised. Pruun- ja mustsärklased. Sõdurid ja sanitarid. Grenaderid ja ohvitserid. Venelaste mundrid, sõltumata auastmest, siiski kõige ilmetumad.

 Tänapäeval ei suuda küll enam selliste jalavarjude sees elamist ette kujutada. Korraks proovida, jah, kuid kuid kanda... Peale selle, et kanged, ka ropult rasked!.

 Huvitav, kas nööbid on ilu pärast või selleks, et soovi korral nokats lõua alt kinni siduda? Päris äge šnitt ju!

 Kõige jahmatavamad eksponaadid. Kuuse küljes on ka väike raamat "Hitleri võitlus Norras". Kas"Mein Kampf"i mini-mini-miniversioon norrakatele jõuludeks?

Teadupärast järgneb puhkepäevadele jälle töö ja vaev ja higi ja pisarad...

 Tegusat nädalat meile kõigile!

Keppkalapäev

Pärast seda, kui maksuamet oli meiega nii kenasti käitunud, oli selge, et sellest tuleb üks ilus päev. 

Tuligi. 

Hakatuseks tuli turismiinfo majast hullmagus ja vastupandamatu saiakeste lõhn. Üksiti tuli välja järgmine meeldiv tõsiasi: nagu Islandil, on ka siin lubatud kohvi juua nii palju kui jaksad, kui sa selle korra juba ostnud oled. No kas pole kenad inimesed, ah?! 

 Turismiinfo materjalid kinnitasid, et siin kuskil peavad ka valge liivaga rannad tulema-olema. No see tundus esiotsa küll puhas valejutt, sest me olime ikka täitsa palju mööda neid saari juba sõitnud ja täna hommikulgi juba sadakond kilomeetrit ja ainult üks kivi ja Kalju. (Tervitused kõigile Kaljudele!). Ei mingit liiva, ei valget, musta, punast, halli ega kaneelikarva. (Need kõik olid olnud Islandil). 

 

Kuna me nüüd mingi maksuameti tõttu ikka nii ilmatu kaugele olime sõitnud, siis otsustasime kohe maailma lõpus ära käia. Lofootidel lõpeb maailm A külaga. Sellise A-ga, millele on mull pähe pandud.

See oli geniaalne mõte, sest selle peale toodi kohe liivarannad lagedale. Mõned isegi koos lammastega. 

Me ei saanud päris täpselt aru, miks neeed lambad randa on läinud - päevitama, ujuma või mereande otsima. Sest Kaili käib kogu aeg meile rannast süüa toomas - noh, nagu mereäärsele rahvale kohane. 

Lammastest inspireerituna mõtlesime välja järgmise geniaalse mõtte: me otsime üles kohaliku villateema.

Jumala abiga olid seal ainult koledad kampsunid ja kare lõng, nii et kuduma me Lofootidel ei hakka. Kuid seal oli üks ilmatu kena muhejutuline onkel trepi peal, ja sees oli ühe teise onkeli puulõigete näitus. Ja see oli täitsa kena vaadata, eriti see pilt, kus kõikide erinevate värvidega tegtud pildid n-ö valmispildi kõrvale olid pandud.  

Vat seda tüüpi pildid oli mees nimega Lars Erik Karlsen valmis teind:

  Aga me nägime oma teel veel hulgaliselt toredusi. Näiteks päikesepatareide pealt liikuvaid matkajaid,...

... ja kohtusime stockfiskiga. Selleks oli tõepoolest viimane aeg, sest veidi hiljem selgus, et jaanuaris riputatakse tursk rõuguredelitele kuivama ja juunis korjatakse ära. Nii et me saime ikka kohe väga õigel ajal jaole! Ja koristajad olid kohal tõepoolest, suure veoautoga kohe.

 Niimoodi need tursad - kohalikus keeles skrei - seal stockfiskiks kuivavad. Hjelli peal. Ilma soolata, värskes õhus tuule käes. Neli kuni kuus kuud.

 Tegemist on sajanditevanuse traditsiooniga -  juba viikingid on stockfiskiga kaubelnud. Läbi ja läbi kuivanud kala säilib vähemalt 4 aastat, ei lähe tema käest ära ei kuuma suve ega külma talvega. Selline toiduaine oli suu- ja suurepärane tarvitada ka pikkade merereiside ajal.

Keskajal oli norrakate õnnistuseks katoliiklus oma reedese kalapäeva ja pikkade paastudega. 

Mida vähem kala pakast saab, seda paremini ta "küpseb". Seepärast on kuivatusrestid nii lähedal merele kui võimalik - vesi peegeldab talvel sooja, samuti aitab soolane mereõhk maitsele kaasa. Vihm veidral moel ei mõjutavat protsessi mingil moel. 

 Kuivamise ajal kaotab kala 70 % algsest vedelikust, küik toitained aga jäävad alles.  5 kilo värsket kala sisaldab sama palju B-vitamiini, proteiine, rauda ja kaltsiumi kui 1 kilo kuivatatud kala. 

 Ilusasti sabapidi kahekaupa koos. Esialgu tundus, et suud on pärani, lähemal vaatlusel tuvasstasime, et suud olid koos peaga otsast võetud. 
 

Ilusasti mahub autoga kokku korjama!

 Miks neil pead otsast võetakse, jõudsime mõelda, kui - voila! 

Järgmisel hjellil on ainult pead! Pead on üksteise taha nöörile aetud - nii, nagu meie vanaemad vanasti õunalipse nööri taha ajasid ja pliidi kohle kuivama riputasid...

Enam tüüpilisemat pilti Lofootidest pole võimalik teha - sillad, mäed ja stockfisk :)

Mis nad nende peadega teevad, jõudsime mõelda, kui - voila!

 Kui keppkala "lihakehad" lähevad peamiselt  Itaaliasse ja Portugali  siis pead sõidavad Nigeeriasse. 

Nigeerias tehakse peadest kalasuppi. Olla hirmus proteiinirikas. Peade nööri taha ajamine olla omajagu ebameeldiv, kuid kõige vastikum olla keele väljlõikamine pea küljest. Seda tegevat peamiselt koolilapsed, kes natukest taskuraha tahavad teenida.

Netis on lugu 10-aastasest Friedast, kes on otsustanud maailma kõige kuulsamaks keelelõikajaks saada. Töö ise käib nõnda: laua peale on löödud nael. "Mataki!" virutatakse tursapea naela külge kinni. Kiire lõige keele tagumisest osast, pea minema, uus pea naela külge. Nätaki! Mataki! 5,5 eurot teenib ühe kilo tursakeeltega. Ühe keelekilo jaoks läheb vaja 20-30 tursapead.
Frieda "tootis" mullu 1100 kilo keeli. Ja artikli kirjutamise ajal on Frieda kuue nädalaga juba tonni piiri ületanud...

Võib-olla ei olegi ajalehtede müümine kõige hirmsam asi, millega taskuraha teenida :)?

Igatahes jätkame me Ilvesejala (Lo Fot) saarte avastamist.

Maailm on täis imesid

Meist on jälle tööinimesed saanud.

Tundub, et eesti emadel on kuulsus kaugel ees kihutanud ja esimestest hetkedest peale rõhutatakse: ei tohi kiirustada! Me teame, et te võite väga kiired olla, kuid siin on kõige tähtsam kvaliteet! Kõik tuleb vähemalt kaks korda üle kontrollida!

Ja siis korraldatakse meile näidisesinemine. Lopsakas poolakas rabeleb voodeid teha - lehvitab linu, rapsib tekke kottidesse, sipleb nagu herilastega ühte puuri pandud kaheksajalg ja keerab ennast kõige selle juures kolm korda sõlme. Meie Kailiga tõmbame endid vastu seinu lapikuks, et mitte mõne jäseme ette jääda või pihta saada.

Üldiselt on kõik arusaadav – linad käivad nagu Soomes, tekid nagu Islandil, kööginurka tuleb täita nagu Lapimaal, laudlinu triigitakse nagu Saksamaal ja detailid on tähtsad nagu Uus-Meremaal. Vahe on ainult koristusvahendites.

Järgmises ruumis viskab poolakas ennast selili koridoripõrandale ja tõstab lõõtsutades jalad seinale. „Ma olen nii väsinud, ma vajan puhkust!”

Esimese rorbu koristamine oli nii väsitav, et tõepoolest tehakse paus. Kohvipaus. Kardinad tõmbame ette, et Tommi ei näeks. Tommi, remondimees-varustaja-majahoidja, on meie kõigi vaenlane, tehakse meile selgeks. Tomi käest ei maksa head sõna loota, arvestagu me sellega. Tommi, tema muudkui nõuab, et tehtagu kiiremini, aga meil on tähtis kvaliteet, me ei saa kiiremini teha! Meil on ette nähtud kahekesi ühte rorbu koristamiseks 40 minutit, me ei tohi kiiremini teha! Jah, ühe või kaks päeva võid pingutada, aga kui sa pead nädalate viisi niimoodi tegema, siis sa ei jõua! Sa vajad puhkust!

Pärast näidistundi ja õpetussõnu usaldatakse meid Kailiga kaheksi ühte rorbusse. Ja ärgu me kiirustagu! (Rorbu on otsapidi vee kohale ehitatud kalurimajake.) 

 Tegelikult oleme segaduses. Alles äsja oli kõigil kohutavalt kiire - „Sihuke tunne, et kohe lõhkeb selles toas pomm, aga enne välja ei pääse, kui voodid tehtud,” nagu Kaili olukorda kommenteeris – ja siis manitsused, et tehku me aeglaselt.
Teeme siis täiesti tavaliselt. Ei kiirusta ega moluta.

Kui oleme enda meelest valmis, kontrollitakse meid üle. Normaalne.
„Kardinad peavad olema nii.”
„Seinalambid tuleb otseks keerata.”
„Aknalingid peavad kõik ühes suunas olema.”
„Voodid tuleb korralikult vastu seina lükata.”
„Te unustasite temperatuuri paika sättida.”
„Köögikapis oli üks taldrik ülearu, see tuleb ära viia.”
„Trepi peal oli tolmupusa.” 

Iseenesest täitsa ok süsteem, sest me harjume tõepoolest kõiki detaile kolm korda üle kontrollima. Segadust tekitab vaid see, et iga puhkepausi ajal räägitakse lisaks mitte-kiirustamise-jutule, et me peame kasutama „tervet mõistust.” Minu terve mõistus ütleb mulle näiteks, et kui toas ei ole keegi ööbinud, siis ma ei pea seal põrandat pesema. Kuid „järelkontroll” leiab sellest toast tolmupusa. Ja kuna tema ei tea, et mina kasutasin tervet mõistust, siis läheb pusa minu hooletuse kontole. Olles paar korda niimoodi vastu pükse saanud, ütleb meie terve mõistus meile, et me hakkame ikkagi kõiki tube pesema ja iga urgast üle pühkima. Sest aega meil tõepoolest on. 

Aga meid kontrollitakse siiski kogu aeg üle.

 Ja mitte ainult esimesel päeval.

 Ja mitte ainult esimesel kahel päeval.

 Ega ka mitte ainult... 

 Ja siis saabub päev, kus ma olen lopsaka poolakaga kahekesi tööl. Selle päeva võiks kalendrisse kanda, seal on ju tänapäeval igasuguseid toredusi nagu rahvusvaheline kleidikandmise päev jne. 10. juuni võiks olla „Rahvusvaheline Terve Mõistuse Päev”. Sel päeval ei pese me ühtegi põrandat ja konverentsiruumi pisiprügi lükkame ka diivani alla – no ei ole parasjagu kühvlit käepärast... 

 Maailm on täis imesid.

 Vaade meie hotellikompleksile. Kollane osa - restoran ja konverentsikeskus, taga pisemad punased - 30 rorbut. Ühte rorbusse on ette nähtud 4 inimest, vajadusel saab paar aset juurde teha.

Rorbude fjordipoolne külg...

 ... ja "rorbutänav". Tagapool on ilusasti näha ka kärud meie koristustavaariga.

Frokostbuffee. Aga sellega meil muud pistmist ei ole, kui et võime näljaste nägudega vaadata.

 Hommikusöök laeval on serveeritud vahvate kivide peale.

 Kaili hotelli paadisillalt vette vahtimas. Vesi on hullult selge - nii selge, et...

 ... et põhjas võib näha näiteks meritähti. Teie näete ka, kui pildi suuremaks klõpsate ja siis alt paremast nurgast nööri mööda minema hakkate - alguses on pruunid veetikad, siis rohelised ja seal roheliste lõpus ongi!

 *   *   *

Me oleme nii umbes kolmandat päeva tööl. Uued kolleegid vaatavad meid õuduse ja kaastundega.

„Ma arvan, et te peaksite Lisat paluma,” arvab üks. Lopsakas poolakas, kes hirmsasti tahaks kõigekõrgem pealik olla, aga ei ole. Ei ole isegi madal pealik.
„Tema on ülemus, las tema lepib politseiga kokku.”
Lisa on ülemus küll, hotelli mänedžer, kuid ka verivärske – nii umbes nädalajagu enne meid saabunud rootslane. Ma pole kindel, kas Lisa on parim variant. Veidral moel on kõik töötajad uustulnukad – ka retseptsioonitibid on eilased ja üleeilased.
„Ma arvan, et te võiksite pisukese meelehea kaasa võtta. Šokolaadi või kohvi või midagi niisugust,” arvab teine. Ka poolakas. Meie otsene ülemus ja siin alates veebruarist.
„Milline oleks parim kohvimark?” küsib Kaili.
„Friele Frokostkaffe.”
Koju minnes astume marketist läbi.

Mõlemad poolakad elavad Lofootidel juba üle seitsme aasta. On kenasti omandanud kohaliku keele. Kuid omavahel on, selge see, mõnusam suhelda emakeeles. Nii et meie elu susiseb jälle.

Koristussalka kuulub veel nooruke leedulanna Vilniusest. Kahenädalase koristusstaažiga Marija eelmine elu seisnes autode sisemuse restaureerimises, kuid tema poissõber töötab suviti abitöölisena siinses köögis ja tänavu õnnestus Marijal end kaasa kaubelda.
Ja kaks kanget eesti ema, keda nüüd politseiga hirmutatakse.

Vaba päeva hommikul tõuseme enne kukke ja kajakat. Koitu meil ei ole, õigemini küll koidab kogu aeg. Kajakas trepi kõrval haub ka kogu aeg. Tõuseme, et aegsasti platsis olla. Plats asub umbes saja kilomeetri kaugusel.
„Nad võtvad ainult mõnel päeval nädalas vastu ja ainult väga lühikest aega,” on poolakad kinnitanud.
Norrakeelse netilehekülje järgi ja guugli transleitori toel tundub, et ehk ikka ei ole asi nii hull, aga seal on ka üliväga üldine informatsioon. Google tõlkemasin aga – no proovige näiteks vene keelde panna sõna „õpetajanna”!

Kaili kontrollib, kas kohvipakk on kaasas. Me kumbki ei kujuta endale ette, kuidas sihukest asja tehakse. Et kõigepealt lajatad kohvipaki lauale ja siis ütled: „Tegelikult mul oli asja ka.” Nii või?

Me ei räägi autos eriti midagi. Kesse varasel hommikutunnil ikka nii väga lobiseb! Ja see kuradi kohvipakk...

Jõuame Leknessi. Skatteetaten on juba pool tundi avatud. Kõnniteel hüplevad väikesed neegrilapsukesed. Rohkem rahvast näha polegi. „No ei sobi seda värvi inimesed sellesse maastikku,” jõuab peast läbi lipsata. Veel jõuan mõelda, et neegrilaste suguvõsa on kindlasti terve Skatteetateni ummistanud ja me peame järgmisel nädalal uuesti tulema.
Skatteetaten asub suures majas. Ühena paljudest ametiasutustest. Uks on lukus, kuid avaneb salapärase paneeliga. Me oleme ju kirjaoskajad inimesed – trykk!

Kümne minuti pärast vaatame teineteisele jahmunult otsa. Ongi kogu lugu? Kõik? Ei mingeid kohvipakke ega šokolaade? Ei mingeid järjekordi, ülekuulamisi ega nädalaid kestvaid asutusest asutusse jooksmisi? Soomes lasti küll kõvasti ringi joosta ja igale ametnikule tuli oma elulugu otsast peale ära rääkida. Norra maksuameti asjaliku ja sümpaatse mehe sõnul on kohalik ID-kaart meil umbes nädala pärast postkastis.
Tehtud? Tehtud.

Maailm on täis imesid.