Oratoorium, ouvertüre ja rapsoodia silmadele

Bayreuth asub jõe ääres, mille nimi on Punane Main. Roter Maini ääres asub luht, mile nimi on Wilhelminenau. Wilhelmine on see markkrahvinna, kes Bayreuthi ooperimaja lasi ehitada – sellle, mis nüüd UNESCO kaitse all ja nimekirjas on. Wilhelmine luhal on tänavu aprillist septembrini Baierimaa aiandusnäitus. Landesgartenschau Bayreuth 2016. Alapealkirjaga „Muusika silmadele”. Avatuks jääb see septembri lõpuni.

Me sõitsime kohale kohe, nagu ärkasime. Aga ärkasime me nii umbes kell üksteist – pikaajaline halb sechs andis tunda.

Wagneri peenrad. Vasakul tagaplaanil järvelava, kus õhtul esinesid meile lihtsalt üks poss ja üks tüdruk. Just Two - niimoodi nad endid nimetasidki. 

 Wagneri peenrad II. Rheini kuld.

Wagneri peenrad III jne...

Näitus oli jagatud 11 „kabinetiks”. Esimene kandis nime „Ouvertüre” ja selles laadis läks kogu lugu ka edasi: Wagneri peenrad, mis kandsid tema ooperitest (ja saksa mütoloogiast) pärit nimesid, nagu näiteks „Rheini kuld”; „kabinet” nimega „Looduse meloodia”- kõige olulisem hääl looduses on ilmselt eesli oma, sest muid häälitsejaid selles kabinetis ei olnud. Ja eeslidki pidasid end meie külaskäigu auks ausalt öelda väga vaikselt üleval.


"Rapsoodia valges." Need eeslid olla mingid eriti haruldast vana tõugu, barokkajastust pärit, ja on Austria liidumaa Burgenlandi möödunudaastane kingitus Bayreuthi linnale. Kingitusega tähistati 25 aastat kestnud sõprussidemeid. Eeslite nimed olla  Cosima, Franzi ja Richard - viitena Lisztile ja Wagnerile.

Samast „kabinetist” leidsime ka oratooriumi. Selgus, et oratooriumi algne tähendus on olnud hoopis palvemaja. Muusikaliseks vormiks kujuneb oratoorium tükk maad hiljem. Aiandusnäituse amfiteatrilik rajatis peab oma värvirohkusega sümboliseerima elu mitmekesisust ning pakub võimalst nii pisikeseks puhke- kui mõtiskluspausiks, samuti toimuvad siin aegajalt lühikesed ettekanded.



„Kultuurikabinett” pakkus selles mõttes ootamatu üllatuse, et teemadeks olid siin ainult õlu ja vein. Kogu kultuur. Ainukesena esines aiandus-maastikuehitusliku kompositsiooniga sõpruslinn Praha, kelle taimekastid olid täis erinevat värvi multši – pinoteksi (või millegi sellesarnasega) immutatud hakkepuitu.

Siis oli keegi kunstnik kätte võtnud ja suuliselt kirjeldanud suhteliselt suvalisele inimesele mingisugust taime ja palunud tollel see taim üles joonistada. Pärast joonistas ise kah selle taime. Näitus kandis pealkirja „Kujutlus ja tegelikkus” ja mu meelest oli see jumala äge idee.



Peaaegu et kõige suurema elamuse saime hauaplatside osakonnast. Ma ei tea, miks meile siin Saksamaal kogu aeg need morbiidsed teemad teele jäävad – Islandil ootasime neli kuud, enne, kui pisikesest peiest natuke nurga tagant osa saime! Aga jah. 48 hauaplatsi olid kiviraidurid ja lillekasvatajad ilmarahvale imetlemiseks kokku sättinud. Lahkumissümfoonia... Mingi võistlus oli see olnud. Osade platside juures oli märge, et žüriile meeldis. Ja tegelikult olidki ikka jumala vahvad hauaplatsid.

 See hauakivi nägi välja nagu merevaigu sisse kivistunud oks. Autoriks on keegi metallikunstnik, nii et ilmselt on puuoksa asemel mingid roostes rauaribad, mis jumal-ise-teab missugusesse plastmassisegusse on valatud... Aga väga teistmoodi ja põnev nägi välja. Autori nimi, juhuks kui keegi tahab endale tellida, oli Johannes Mayerhofer.

Või väärispuidust hauakivi ... või siis hauapuit?

Hauametall?

Sa mõtle, kui terve surnuaed oleks täis selliseid värvilisi asju...

Lõpetuseks-lohutuseks midagi natuke traditsioonilisemtest materjalidest ka :)

 Mulle kohe hirmsasti meeldis seal hauaimitatsioonide vahel. Kaili ütles selle peale, et tema siis puhkab natuke rahus.  

Tegelikult oli terve see Wilhelmine luht igasuguseid toredusi täis. Oli tossuga alasid (nagu termaalalad?)...

... oli järjekordselt vahvaid istutusideid...

... ja toredat taaskasutust (Öko? - Logisch!) ...

... ja uhkeid floristide seadeid...

... nii näitusehallis sees...

... kui väljas...

Ja kõige selle vahele ei unustanud me, et meil on puhkepäev...

... puhkepäev...

... puhkepäev...

... puhkepäev...

Võrdsed ja natuke võrdsemad

Kliendid jagunevad võrdseteks ja natuke võrdsemateks. Võimalik, et natuke võrdsemad ka maksavad natuke rohkem, seda me ei tea. Igatahes aeg-ajalt tuleb mõnda hommikusöögilauda tiba rohkem träna viia kui tavaliselt. Kuigi ka „tavaline” on siin väga rikkalik.

Tänane üks natuke võrdsem seltskond koosnes kolmest mehest ja ühest naisest. Puhtad sakslased ja juba kolmandat hommikut söömas. Mistõttu me oleme isegi nagu natuke sõbrad, sest ma tean, et üks neist tahab teed ja üks pehmet keedumuna. Muna keetmine, muide, on väga peenike täppisteadus ja ma arvan, et kui me ükskord siin selle asutusega ühele poole saame, siis ma lähen teen endale munakeetja meistripaberid. Juba kuuendat nädalat järjest - igal hommikul! - õpetab päälik mulle munakeedukunsti. Et pehme muna saadakse 6 minutiga ja et tuli tuleb nüüd suureks ja nüüd väikeseks keerata. Ja et kui munale pisut pähe koksata, siis tal ei tule pragusid. (Jumal, ma loodan, et ma nüüd midagi vahele ei jätnud!!!) Samas teatab päälik mulle järgmisel hetkel, et ma pean lõuna ajal restoranivalvesse jääma ja teenindama, kui keegi peaks tulema. Kuidas töötab kassaaparaat, kust ma hinnad saan, millistesse klaasidesse miski vedelik käib, missugusest kraanist milline õlu tuleb – see kõik on köki-möki, seda pole ometi mõtet inimesele seletada! Peaasi, et ta munakeetmise ära õpiks!

Enne, kui me läheme tagasi selle „natuke võrdsema” seltskonna juurde,  tutvustame teile Õllevarast. Aga enne Õllevarast tuletame meelde Eirat Lapimaalt.

Eira oli selline 60+ susser-musser-mutt. Lihtsalt loomu poolest pisike petis. Lisaks raha- ja õllelemb. (Kes ei oleks?!) Meie muidugi ajasime Eiraga neutraalset poliitikat ja püüdsime säilitada heanaaberlikke suhteid, laenasime talt potkukelku ja puha.
Eira püüdis alati esimesena tubadesse saada, et äkki on midagi väärtuslikku maha jäänud, siis saab selle kähku oma väikesesse seljakotti toppida. Kaili korraldas Eirale lihtsalt lusti pärast aeg-ajalt pisikesi üllatusi, teatas rõõmsalt naeratades, et „ma käisin ja purgasin ära” – „purgama” tähendas sealmaal, et korjasid mustad voodiriided kokku. Purgamise käigus sai ju muule majakraamile ja eriti külmutuskapile pilgu peale heita. Siis oli Eira natuke aega moss. Aga mitte kaua.

Novott. Eira tuli meile meelde meie maailma esimesel tööpäeval Saksamaal, kui meid oli laiali jagatud – mind kööki ja Kailit hotellipoolele. „Mul on nii piinlik,” kurtis Kaili õhtul.
Esimeses toas, mida Kaili koristama pidi hakkama, oli kolm avamata õllepudelit. Kaili küsis oma Kolleegi, Juhi ja Õpetaja käest, et mis selliste asjadega siinmaal ka tehakse, kas tuleb ülemusele üle anda või... Kolleeg ütles, et ei tule. Selle peale peitis Kaili õlled koristusvahendite kappi. Et teeme endile siis esimese päeva eduka üleelamise puhul väikese õhtuse üllatuse. Üllatus tuligi: õlled olid pihta pandud. „Nii nõme tunne on,” kaebles Kaili, „oleksin ma nad niisama avalikult sinna ruumi jätnud, siis poleks midagi. Aga need olid spetsiaalselt peidetud, nagu oleksime me mingid hullud salajoodikud...”

Tasapisi hakkas selguma, et Õllevaras on Saksa Eira. Püüab samamoodi esimesena tubadesse saada – sest mõnikord on sinna koristajale tippi jäetud. Veel enam - Õllevaras püüab teha nii, et Kaili ei saakski tubade nimekirja. Et koristamis-info on ainult tema käes ja ta siis ise kamandab, kuhu Kailii läheb või mida teeb. Õllevaras püüab kogu hingest jätta pererahvale muljet, et tema on targem, parem ja osavam. Plekieemaldusvahendit kannab korviga koju. Et siis ehk Kaili pestuei saa nii puhas.  Korvid, muide, on siin väga moes – ega Punamütsike asjata korviga vanaema juurde läinud, Saksa lugu ikkagi! Kui me küsisime, millise programmiga ta pesu kuivatab, et see tal nii parajalt triikimisniiske jääb, valetas Õllevaras meile kohe kahe suus sisse korraga. Nii et kõik sellised väikesed nipid on Kaili ise pidanud avastama, sest ega temagi rohkem instruktsioone pole peremehelt saanud kui see hommikune munakeetmise lugu.

Ja nüüd tuleme uuesti nende hommikuste sööjate juurde, kus osad on teistest võrdsemad. Tänahommikune sõbralik natuke võrdsem seltskond sättis ennast lahkuma. Naine tuli minu juurde ja ulatas viieka - „Ma tänan väga sümpaatse ja hoolitseva teeninduse eest!” Olin tõesti üllatunud. „Ja kas see Frau seal on iga päev meie tube koristanud?” jätkas naine, viibates teise viiekaga Kaili poole, kes veidi eemal mopiga toimetas. „Jah,” vastasin. „Ei, mina!” tormas ei-tea-kust jaole Õllevaras ja napsas lennult viieka. Mina olin jätkuvalt üllatunud...

 Mõned ongi võrdsemad. Käivad näiteks väljamaal kohvi joomas... Kohvik-pastak-pitsik UNESCO-linnas Regensburgis.

Kirjutavad ja räägivad

Ükskord olid meil vabad päevad.
Natuke vähem vabad kui meile alguses lubatud oli, sest keski naabrinaine oli otsa saanud ja siis me pidime ta maha matma. Asi see meil ära ei ole. Kahju ainult, et omast vabast ajast.
Kurb oli. Polnud sel peol ei tilka viina ega pirukat-puljongit. Ja sööma peavad kõik siinmaal alati väga kiiresti, sest kohe on ette- ja eestkandjad kohal ja niimoodi siis rahvas istubki suurema osa ajast lihtsalt valgete linade taga, olgu pulm või peied. Isegi kohvitassid viiakse kohe minema.
Aga jah, pirukast pole nad kohe üldse midagi kuulnud, vähemalt see meie köögi rahvas. Vaatasid väga umbusklikult, kui me ütlesime, et liha võib saia sisse ka peita. Ja igasugust muud värki ka.

Vabadust tähistasime seekord Fichtelgebirges ja Bayreuthis. Fichtelgebirge on minu jaoks kooliajast tuttav sõna ja tahtis puhtalt seetõttu ülevaatamist saada.
Reklaam lubas Saksamaa vanimat vabaõhulava ja Euroopa suurimat graniidilabürinti.

Vabaõhulavale oli nii kõrge aed ümber tehtud, et peale selle sildi, mis kinnitas, et kõige vanem, muud näha polnudki. Aga pidu hakkas tulema, sest mingid kraanad seal nokitsesid.

Ja siis seisis tee peal mälestusmärk Õnne 13 Evelini esimesele mehele. Selgus, et Jean Paul oli see mees, kes juba enam kui 200 aastat tagasi „avastas” kepikõnni, seda hirmsasti populariseeris (sest me pole keskit muud kui neljajalgsed ja meil on vaja oma esijalgu ka liigutada!) ja seetõttu on seal ka hirmus palju Nordic walking'u radasid rajatud ja suisa mingi NW keskus.

Labürindi eest taheti raha. „Nagu Uus-Meremaal,” kommenteeris Kaili. Labürindi territoorium oli täis umbes niisugused asju nagu Lahemaa hirmsuured rändrahnud. Üksteise küljes, seljas ja kukil. Keset kuusemetsa. No metsas on ikka tore jalutada. Aga et me sealt nüüd ülivõimsa elamuse oleksime saanud, seda ka väitma ei hakka.

Bayreuthiks oli kell täpselt nii palju, et hädasti pidi kohvi jooma. Ja siis ooperisse minema. Sest ooper on neil UNESCOsse pandud ja puha.

Bayreuthi ooperimaja on pildi pareml servas, kujukestega katusel. Vasakus servas on popp ja noortepärane Kaili.

Ooperimaja on ülenisti restaureerimises ja sellega läheb vist eel aastaid. Kuid sakslased on selles mõttes ausad inimesed, et nad rajavad niisugustel puhkudel külalistele päris põnevad interaktiivsed infokeskused. Niisugune oli nüüd siis ooperimaja tellingute vahel ka ja puutetundlikud ekraanid lasid lahedasti näpuga mööda maja tuuseldada. Pluss mõned päris vahvad maketid. Igatahes ooperis meeldis meile rohkem kui metsas.




Ooperimaja makett

Ooperijutu pääle: Baierimaal tehti hiljuti uus Guinnessi rekord. Kestvusjoodeldamises. 43-aastane Andrea Wittmann Chiemseest olla joodeldanud 15 tundi jutti. Sest eelmine rekord, pool tundi lühem, oli austerlaste käes ja siis Andrea tahtis seda hirmsasti Saksamaale tagasi saada. Leht kirjutas, et Andrea repertuaaris olla üle 100 joodelduse ja ta oskavat joodeldada isegi poppi ja rokki. Ja et kestvusjoodeldamine käib nii, et iga tunni takka võib teha 5 min pausi ja Andrea oli pausi ajal ainult joonud – õlut, ingveriteed meega ja viina – et need on kõik häälepaeltele hääd.

Ja siis oli selle leheloo juurde toodud veel mõned nende arvates eksootilised näited. No näiteks kirsikivide sülitamise võistlus. Et sellle rekord on aastast 2003 Oliver Kuck'i käes. 21,71 meetriga. Kirsikive sülitatakse Šveitsis. Ja siis oli sellesama rea peal veel ka naisekandmist veidraks peetud...

Üks vahva lugu oli veel: rootslased olla teinud sellise laheda turismipromoprojekti, et väljamaalane saab helistada mingil teatud numbril ja siis talle satub toru otsa keski suvaline rootslane – keegi, kes on muidugi nõusoleku andnud selles projektis osalemiseks - ja siis sa võid selle „tavalise Svenssoni” käest küsida mida iganes ja temaga muudkui lobiseda... Ca 2000 rootslast on praeguseks selle „liini” peal. Igavesti äge idee mu meelest!

Aga muidu on kõik lehed praegu täis Angelat ja Obamat ja seda pilti, kus nad peaaegu suudlevad, ja Tšernoböli 30. juubelit. Ja kohalikud lehed lisaks veel neid valgetes kleitides lapsukesi (umbes nagu vanasti leeripildid olid), kes igas külas kommuniooni ja konfirmatsiooni läbi teevad.

Aga meil olid vabad päevad ja me olime Byreuthis. Siis me pidime ju Bayreuthi vana lossi ja uue lossi ka üle vaatama. Ja uue lossi pargi. Ja sealse purskkaevuskulptuuri.

Bayreuth. Uus loss ja lossipark.


Bayreuth. Vana loss koos popi ja noortepärasega.

Kuid tunduvalt sagedamini on meil tööpäevad.

Ühel tööpäeval käis peremehe poeg jooksus. Oli siin lähedalasuvas külas Seligenportenis üks päris toreda ideega heategevusüritus, priitahtlikud pritsimehed ja Bayeri Punane Rist korraldasid.  Mõte selline, et iga joostud ringi eest annetab miskinegi pank kohalikule haiglale teatud summa. Et mida rohkem joostakse, seda rohkem pappi saab. Kuni 6-aastaste laste jaoks oli ring 330 meetrit pikk, ülejäänutele 1,7 km. Novott ja siis see meie 6-aastane perepoeg jooksis 19 ringi ja me olime kõik tema üle hirmus uhked. Iga jooksuringi eest sai mingi kummipaela käe ümber.

Ja siis meie kokk Kristiine käis ka jooksus. Tema jooksis eeslijooksu pealt vaatama. Eeslijooks tähendab seda, et 4-liikmeline võistkond + eesel peavad liikuma punktist A punkti B ja võidab loomulikult kõige parema ajaga kamp. Ja kes siis missugust taktikat kasutab – et kas hoiab eeslil porgandit nina ees või püüab looma psühholoogiliselt, sügavalt silma vaadates, mõjutada.

Mälestusmärk luuletajale ja Nordic Walkingu "rajajale" Jean Paulile Luisenburgis.

Kaljulabürindis

 Bayreuthi nartsissid - neljakaupa ühe varre otsas...

Ilm on meil siin nagu igal pool mujalgi - õunapuud õitsevad ja siis sajab kohe jälle lumi otsa... Toredat aprilli kõigile!
 

Köök ja söök

Seda, et me sattusime tööle just siia, Nürnbergi lähistele, tuleb pidada puhtaks juhuseks. Nagu kogu meie eelnevat seiklust. Kuid Uus-Meremaa oli meid rahast lagedaks teinud ja see siin oli esimene töökoht, mis meid kahte ilma pikema jututa endale tahtis.

Pereäri, mida peetakse issand ise teab mis ajast – peremees näitas kõrtsitoa seinal üht ürikut, mille peal on nii aastaarv 1901 kui ka pilt päris kenakesest ettevõttest, mis väliselt praegusest suurt ei erinegi – tegeleb kolme põhisuunaga:

• ca 20 toaga võõrastemaja, kus peatub põhiliselt töölisklass Poolast. St, toad on hõivatud nädala sees ja vähem nädalavahetusel, mistõttu ka meie argipäevane "halb sechs" - tööinimesed tahavad hommikusööki saada; 
• kõrts koos köögiga, kus käiakse nii lõunat söömas kui õhtuti istumas kui pidusid pidamas – viimasel nädalavahetusel näiteks teenindasime üheaegselt nii 70-pealist pulma kui poole väiksemat sünnipäeva, täna 100-pealist peiepidu; 
•  lihuniku-osakond koos poega. 

Pereäri pealikuks – ja nii teda kogu aeg kutsutaksegi, isegi tema omaenda ema poolt – šeff – on neljakümnendates eluaastates Michael. Mees on väljaõppinud lihunik. Meisterlihunik – Saksamaa kutsesüsteem räägib ikka veel sellidest, õpipoistest ja meistritest ning meister on väga auväärt kraad. Kui Michael teatab, et ta on meister, on tema hääl selline, et tuleb tahtmine kniksu teha.

Michaei ettevõte on läbi ja lõhki kinni makstud ehk et ei mingeid võlgnevusi pankade vms ees. Ka selle üle on Michael uhke ja tahab, et kniksu tehtaks.
Suurima käibe annab lihatöötlemise osa, suurima kasumi hotell.

Michaelil on naine Viola, kes on ka Uus-Meremaal käinud ja kes aeg-ajalt restorani-poole peal ettekandja-tööd teeb. Võimalik, et ta teeb veel midagi, aga me ei tea, mida täpselt.
Veel on Michaelil sügisel kooliminev poeg Daniel, kes on tõeline kännu kõrvale kukkunud käbi. Nii väliselt kui sõnakasutuselt. Viimane asjaolu on natuke hirmutav. Sest Michaelil on kõva hääl ja nõrgad närvid. Me ei teagi, kumb enne saab juhtuma, kas jõuame meie Eestisse või läheb Michael hullumajja. Meie oleme lubanud Eestisse tulla juuni lõpuks.

Ja siis on Michaelil 77-aastane ema, Metsik Rosa. Rosa alustas siin 14-aastase tüdrukuna ja pidi viisteist aastat rügama, enne, kui perepoeg ta ää võttis. Nii laseb Rosa juba 63 aastat iga päev mööda kööki nagu vikat. Tõstab mängeldes sajaliitriseid potte-panne. Pajakindaid või muid sedasorti kaitsevahendeid pole vist elus näinud. Metsik-metsik-metsik. Rosa vaatab köögiaknast välja ja teab: sellele tuleb „Schäfele” hakkama panna. Ja sellele „Godomblöö”.

Töölisi väidab peremees endal olema suvisel kõrghooajal ca 20 kanti. Põhiosa praegustest töölistest moodustavad Rosa eakaaslased, kangelaslikud saksa pensionärnaised. Meie jaoks tähendab see kõik eelkõige seda, et niipea, kui šeff Michaeli silmapiiril pole, on meil kohe uus šeff. Ja me peame igaühe silmadest ja südamest välja lugema, kes mismoodi mingit tööd teeks. Sest seda, mida ja kuidas me peaksime tegema, pole meile keegi selgitanud. Kohati tunneme endid nagu Hüatsindi juures Uus-Meremaal. Kord on salatit taldrikul liiga palju, kord liiga vähe. Kord teeme omletti selle panni peal ja niimitmest munast, kord naa. Kord peavad nõud pärast masinast tulemist ise kuivaks nõrguma, kord tuleb käterätt haarata. Kord tuleb lihalõike hommikusöögitaldrikule nii palju panna, kord naa. Kord peab lihalõikude paksus olema 1,9, kord 1,4 mm. Kord tuleb hommikusöögi ülejäägid (lihavaagnad) minema visata, kord mitte.

Rosast vaid veidi noorem on tema vennanaine proua Rebane. Vend on surnud, nagu ka Rosa abikaasa, nii et nende näol on meil kaks lõbusat leske. Vahepeal. Kuid mitte liiga sageli, sest nagu öeldud, meeldib päälikule kõva häält teha. Ja siis on igasugune lõbu läinud, alles jääb ainult Vargamäe Andrese lootus, et kõva rügamisega tuleb võb-olla armastus. Aga ma ei tea, ku palju need 70+ daamed sellegi pääle loodavad.
Proua Rebane käib appi kolmapäeviti ja laupäeviti. Kolmapäeviti tehakse sülti ja laupäeviti rulaadi. Sülti, muide, tehakse siinmaal niimoodi, et see äädikas, mille meie süldi kõrvale võtame, selle nemad siin panevad otse keeduvette. Muidugi on neil siin veel terve rida igasuguseid trikke varuks. No näiteks koputas šeff ühel hommikul kõik munad läbi – pärast seda, kui esimesed keedumunad kõik pajas katki olid keenud ja külje pealt mullikesi välja ajasid. Samas pole sakslastel aimugi sellest, missugune üks supp välja näeb. Küpsetavad ülepanni-pannkoogid, lõikavad need peenikesteks ribadeks, panevad puljongi sisse ja ütlevad, et see on pannkoogisupp. Järgmisel päeval panevad sellesama puljongi sisse maksaklimbid, ca 5-cm-läbimõõduga pallikesed. Ja siis võtavad ikka veel sellesama puljongi, panevad sinna sisse pannkoogid, maksaklimbid ja lisaks riivsaiast-võist-munast veeretatud frikadellid ja nüüd on selle asja nimi pulmasupp.

Järgmised kaks kokka on Kristiine ja Dunja. Kristiine on ca neljakümnene kehvapoolse liikumisega kogukas heatahtlik naisterahvas, kes on tegelikult väljaõppinud hambaarsti õde, kuid pole sellel erialal kunagi tööd leidnud ja töötab siin umbes seitsmendat aastat. Kristiine on peremehe lükka-tõmba: tema enda väitel ei tea ta iial, miillal ta tööle tuleb ja millal ära läheb. Seda, kas ta laupäeval tööle peab tulema, ütleb peremees talle reede õhtul. Samas tundub Kristiine kõikidest kõige paremini kogu kupatusega kursis olema: tema vastab lisaks köögitööle telefonidele, võtab vastu hotellis ööbijate käest raha ja telefonitellimusi jne.

Dunja on 22-aastane väledate liigutustega krapsakas noor, kes teeb parasjagu koka meistri-pabereid. „Aga vahepeal on raha ka vaja,” põhjendab Dunja oma osalust hullumajas. Ja teeb aeg-ajalt pererahva selja taga nägusid.

Lisaks kuuluvad meie värvikasse tiimi kolm ettekandjat (Rosa vanuseklass), kellest üks on anorektik (söömas oleme me teda näinud, oksendamas seni veel mitte); baarman Konrad, kelle tekst venib nagu haige lehma s*** ja kes tundubki sõnade kõhulahtisuse all kannatavat, ainult et need on tal frangi murde sõnad; narkarist nägemispuudega põrandapesija; Super-Mario ja veel paar tursket selli-lihunikku; Andrea ja Renata Ungarist ja Kaili kolleeg-õllevaras. Aga nendest kunagi hiljem.

Kõike eelnevat arvesse võttes mõistab igaüks, et üks keskmiselt normaalne inimene siin hakkama ei saakski.

Kaili on muidugi suurematest lahingutest pääsenud, ehkki tema oma hullumaja-kogemusega elaks need vist kergemalt üle. Kaili on peamiselt hotelli koristamise ja pesupesemise peal. Tagalas, ütleksin ma. Mina, kelle köögiarmastus on eluaeg väljendunud peamiselt kataloogiköökide imetlemises, olen kööki suunatud. Ehk eesliinile. Ja ma ei saa öelda, et mu armastus köökide-söökide vastu nendes lahingutes karvavõrdki kasvanud oleks. Mis siis, et ma olen õppinud tegema cappuchinot ja espressot ja hommikusöögiks Rührei'd singiga ja juustuga ja ilma kõigeta – muide, ilma igasuguse soolata, soola pangu igaüks ise, kes tahab! - ja omletti ja härjasilmi ja õpetanud pererahva tomateid praadima – sellest polnud nemad kuulnudki, aga meile, näe, onu Mike Uus-Meremaal kogu aeg praadis! - ja kuuma jäätist ja külma ja kõike paneerima ja tükeldama ja puhastama ja koorima – ma ei saa kätt südamele panna ja öelda, et küll on tore! Sest niipea, kui ma olen enda meelest mingi asja omandanud (vähe sellest, kliendidki on rõõmsalt kiitnud!), satub keegi jaole ja hakkab oigama: seda ei tehta nii, sa paned liiga palju (või liiga vähe) rasva, seda tehakse nii, ... ja keeravad jälle kõik peesse. Nii söögi kui minu tuju kui minu usu söögitegemise võimalikkusesse üldse.

Samas on elu meile ka siin järjekindlalt väitnud, et kõik on võimalik ja kohati pühendanud meid koguni kokakunsti kõrgematesse saladustesse.
See kõikse tavalisem kakao, mis tänapäeval nii külmas kui kuumas vees, piimas ja muudes vedelikes lahustub, oli otsa saanud. Aga siis...

... oli kord kena laupäev. Kõik saksamaa hobulausujad olid meie juurde ennast sisse kirjutanud ja tundsid ennast hästi. Meie tundsime ka ennast hästi, sest peremees oli äsja kõva selge häälega teatanud, et nüüd on Schluss ja meie peame veel ainul kohvi jooma ja kooki sööma ja pühapäeva õhtut nautima minema. Aga hobulausujad ei teadnud meie vabast ajast kahjuks midagi ja olid teinud kollektiivse otsuse juua kakaod. Keegi polnud neile öelnud, et kakao on otsas. Kohe päris otsas. Peremees hiilis koju, tuhnis salaja oma naise kappides ja leidis sealt enda õnneks ja kliendi õnnetuseks kõige tavalisemat kakaod. Seda mõru. Eestis oli kunagi teine nime all „Meie Mark”. Oli teine küll tükki kuivanud, aga selle tuvastasime alles meie. Tõi ja kadus. Andsime endast parima ja kuidagi sai sellest pulbrist siiski kakao. Osa sellest oli igatahes ära joodud, nagu selgus nõudepesu käigus. Me olime endaga igatahes rahul.
Järgmisel päeval köögis - natuke enne sulgemist - arvas üks naljatilk, et meile on vahepeal kööki kakaod toodud ja esitas tellimuse „Eiskakaole”. Ettekandja tuli sirge seljaga koka käest kakaod nõudma. Metsik Rosa teatas, et meil pole kakaod. Ettekandja jälle oli näinud seda mõrukuivanud kakaod ja pold kokaga sugugi nõus. Kahekesi koos hakkasid nad kakaod valmistama. Seda imet, mis seal sündis! Külmas piimas ei lahustu ju ka kõrgeima kvaliteediga kakao, a seda imet segada ... Uhkes kõrges klaasis on kiht piima, järgmine kiht piima on natuke pruunikas, järgnev neljandik klaasis piimaga ümbritsetud kuivad kakaopallid, kõige peale üks munake jäätist ja kaaneks peale pihustivahukoor... Ainuke magus asi selle juures oli jäätis. Kokk serveeris asja sellise enesekindlusega, nagu oleks see esimene maailmas valmistatud kakao ja kes seda hinnata ei oska, on mats mis mats. Vaesel ettekandjal pold pääsu - ta pidi sellega minema...


Kui suurt rolli mängib köögis mikrolaineahi, missugustest pulbritest tehakse kastet, millistest kartuliklimpe -  frangi köögi suuremad saladused on meil enam-vähem teada...

Vigased pruudid

Ükskord ammu-ammu olid meil vabad päevad. Otsustasime nood tookord aiandusele pühendada. Loomaaiale ja surnuaiale nimelt.

Loomaaias oli seesama ninaservik, keda Dürer oli 500 aastat tagasi joonistanud, ilma et ta teda kunagi näinud oleks. Vaatasime ja imestasime, kuidas loom ennast Düreri pildiga kohandanud oli. No täpselt selline nägi välja nagu pildi peal! Sestet meie olime küll enne ka oma elus ninasarvikut näinud, aga me polnud kunagi näinud, et tal sellised käpad või selline soomusrüü oleks.

Surnuaias oli Dürer ise. Johannisfriedhof oli selle koha nimi. Ja Veit Stoss oli ka seal. Paar rivi edasi.

Loomaaia nunnu-nunnu jääkarulaps mängis nagu iga normaalne laps peitust. Väikese kollase lapiga. Viskas lapikese vette, siis sukeldus nii, et lapp jäi talle silmade peale ja siis oligi väga lõbus. Kohe kaua.
Ja siis oli loomaaias igavene suur paavianide suguvõsa meile elutarkust õpetamas. Emad hoidsid oma tittesid sabapidi pihus, et need kuskile ei kukuks või minema ei jookseks. Ja siis tuli korraga kuskilt see kõige alfasem isane lagedale ja tegi koledat häält, emad haarasid tited sülle ja suguvõsa seltsidaam pakkus kiirelt alfaisasele oma tagumikku, et see stressi ära maandatud saaks ja suuremat pahandust ei tuleks. Isane pakutut sedapuhku vastu ei võtt, kuid rohkem kära ka ei teinud.
Ja siis needsamad piisonid, kelles me oma jalutuskäigu ajal päris kindlad polnud, et kas nad on ikka piisonid või on mingid muud mägiveised vms, need olid loomaaias ka ilusasti piisoni nime all olemas.

Nohjasiis me ei suutnud muidugi kiusatusele vastu panna ja ostsime endale rulluisud. Sest nii neetult ahvatlevad kergliiklusteed on ümberringi. Ja kevad südames. Vähe sellest, ma ostsin endale ikka sobivad spordiriided ka. Inimeses peab ju kõik kaunis olema.

Kui möödunudtalvine mäesuusatamine tundus selline täitsa arusaadav ala olema, siis uisutanud mina praktiliselt pole. Noh, kui see üks kord, välja arvata, kui me kooliajal salaja koolimajja ööbima jäime ja kehalise riistakamber lahti oli. Siis me kasutasime kõiki neid riistu, mis seal saada olid, sh rulluiske. Ja võib-olla paar korda oma elus olen uiskudega jää peale ka sattunud. Kõik.

Oma uhiuue sinise spordipluusi panin juba kodus selga. Sobis väga hästi. Ma nägin tõesti hea välja. Sõitsime autoga stardiplatsile. Ikka veel oli kõik hästi.
Kaili pani uisud alla ja kihutas minema. Kui mina muru pealt asfaldile astusin, veeres üks jalg ootamatult minema. Mina ei olnud selleks üldse valmis ja istusin üllatunult maha. Selleks ei olnud jälle mu parem käsi valmis.
Selleks ajaks, kui ma Kailile järele jõudsin, oli käsi kenasti kosuma hakanud. Mis tähendas, et nii hästi enam ei olnud.
Ütlesin Kailile, et mina täna rohkem ei uisuta. Et katsun autoni tagasi veereda ja schluss. Aga tee oli kergelt allamäge ja nii pagana mõnus hoog tuli sisse ja... Korotše, nagu ütleb Valeri: ma käisin teist korda korralikult käna. Seekord sai põhilöögi endale tagumik, ehkki viskasin nii uhke pirueti, et nii vasaku käe peopesa, küünarnukk kui lõug osalesid kõik selles kevadises asfaldirullis. Ma arvan, et see vägi väga elegantne välja, mul oli ju ometigi seljas imeilus sini-valge lühikeste varrukatega spordisärk... Igatahes mitte palju kehvem, kui Moskva tsirkus, kus me ka vahepeal käisime ja mis oli niiiiii kehv, et kõik Tallin-Stockholm kruiisiprogrammid on kordades efektsemad. Ei ühtegi looma, ei mingit musta kunsti, ainult peotäis õhuakrobaate. Ja need ei teinud sedapuhku midagi enneolematut.

Nüüd olen ma mõneks ajaks sporditegemisest loobunud. Aga kesse siis teise inimese õnnetusest õpib! Kaili käib uljalt edasi uisutamas. Täna tuli ta tagasi teatega, et rebestas parema jala reielihase...

Kena kevadet meile kõigile!

 Johannisfriedhof. 

Juhuks, kui te tahate, me võime teile hauaplatsi ära broneerida. Sellised roosiõiekesega tähistatud platside pealt (vt all) on eelmine asukas juba ilusasti ära kõdunenud ja need on täiesti saadaval.

Sinine esmaspäev. Pühendusega.

Sina pead mitte ainult oma hinge, vaid ka ihu eest hoolt kandma, ütleb jumalasõna. Jumalasõnaga Saksamaal ei koonerdata - „Grüss Gott!” käib ette ja taha ja kirikukellad selles vaeste patuste alevis armu ei anna. Nii, nagu sul on õnnestunud sõba silmale saada, nii kohe pekstakse üles. Sõltumata nädalapäevast või kellaajast. Sellise unehäiretega kellamehega on seda külakest õnnistatud.
Võimalik muidugi ka, et erinevad usulahud peavad oma paugud erinevatel kellaaegadel kätte saama. Sest kui eelmisel pühapäeval käisid kõik valgete kleitidega lapsukesed meie majas söömas ja köögis oli paras põrgu, siis täpselt nädal aega hiljem kordus sama jama. Selgus, et eelmisel nädalal käisid söömas katoliiklased ja sel pühapäeval luterlased. No kui nii, siis on meil siin rabelemist jaanipäevani välja – olemas on ju veel baptistid, metodistid, seitsmenda päeva adventistid, nelipühilased, kreeka ja vene õige- ja vanausulised, rääkimata karismaatilisest episkopaalkirikust või kalvinismist või miks mitte ka ateismist... 

 

Kuna meie koduse vaba aja sisustab peamiselt üle tee asuva kiriku kellalööja, läksime vaheldust otsima Köstlbachi matkarajale. No ja see ihuhoolekanne ju ikka ka.
Ülaste ja kopsurohu (mida siin oli lisaks lillale ka valges variandis!) taga algas suurem sebimine. Kõik tulid vaatama, et kes-ullud nüüd siia patseerima on tulnud. Ise nägid nad ka veidrad välja: esijalad kaelkirjakult, tagumised eeslilt, pea väga karvaselt pullilt ja keha hüäänilt, aga tugevalt ja turskelt ja kah ikka karvane. Üldmulje: suur pruun. Me loodame, et et kujutate endale neid tegelasi nüüd väga täpselt ette.
Raja ääres saime teada, et Köstlbach on kirjakeeles hoopis Kesselbach, nii et me otsustasime oma matka käigu pealt pühendada Parksepa Keskkooli direktorile hr Katlamehele. Ja kui juba au ja kuulsuse jagamiseks läks, siis sobib meelde tuletada ka seda vanasõna, et au kaob, rõõmud jäävad – Baieri Alpides asuv linnake nimega Tegernsee teatas äsja, et nad võtavad Hitlerilt linna aukodaniku tiitli ära. Hitler olla omal ajal enam kui 400 linnakese aukodanik olnud, täitsa huvitav, mitmes ta siis täninni seda veel on..

Püha Sitsiilia (Cecilia) kiriku juures ringi vaadates tänasime taevast, et meist ei saanud surnuaiavahte, nagu meil ka üksvahe mõttes oli. Sest vaevalt kalmistute peavalitsus meile prii sööki oleks pakkunud. Oleksime lihtsalt pidanud matustel kontvõõraks käima.

 

 

Ordnung peab olema!

Tagasivaade: kuidas läks, kas oli selline suur pruun, nagu te ette kujutasite?

See vist oli Tiepolo, kes maalis elevandi, ilma et ta kunagi ihusilmaga seda looma näinud oleks. Täiesti elevant tuli välja. Nüüd juhtus samasugune lugu Düreriga – tema joonistas teiste inimeste jutu järgi ninasarviku. Aastal 1515. Seda rääkis meile Albrechti naine Agnes, kui me ühel öhtupoolikul tal külas käisime.
 

 Düreri ninasarvik aastast 1515.

Düreri abikaasa Agnes Frey elik Inge Bickel. Väga sümpaatne giid Albrecht Düreri majamuuseumist.

 Agnes rääkis igasuguseid põnevaid lugusid.

Näiteks, et kuidas Albrechti ema sünnitas 18 last, kellest ainult 3 jäid elama, aga nendel Albrechtiga ei õnnnestunud ühtegi saada.

Või et Albrechti suguvõsa on tegelikult pärit Ungarist, kohast, mille nimi on Ajtos ja mis tõlkes tähendab „uksetegija”. Ja kui perekond siiakanti saabus, siis võeti endale saksapäraseks nimeks kodukoha nimi tõlkeversioonis, aga kuna Nürnbergi kandi murdes on sulghäälikud suhteliselt pehmed, siis saigi Saksamaa kuulsaima kunstniku nimeks Dürer. Või et Albrecht oli hirmkena mees ja oma aja kohta ka hirmpikk, 1.70 (meeste keskmiseks olnd tol ajal 1.50-1.60), mis tegi ta omakorda veel suursugusemaks. Ja kuidas ta 13-aastasena maalis oma esimese autoportree, mis on maailmas esimene nii noorena tehtud autoportree. Ja nii umbes 30-selt viimase.

Düreri autoportreed, esimene ja viimane - maalitud vanuses 13 ja 29 aastat.

Või et see oligi geeniuste ajastu – samal ajal, kui Leonardo Da Vinci oma „Mona Lisa” kallal vaeva nägi, pusis Albrecht oma ühe kuulsaima töö, „Adam ja Eva” kallal.  

Või et kuidas kõik värvid jahvatati-segati ise kokku ja kui kallid need kõik olid, et kuidas teatud sinist, lapis lazulit, tohtis kasutada ainult kuningate maalimiseks (ja ausalt öelda ega teised seda pulbriks jahvatatud vääriskivi lasuriiti kinni poleks jõudnud maksta ka) ja et tavainimesed pidid leppima selle sinisega, mida saadi rukkilillede või sinerõika kuivatamisel. Värvaine vajas aga riidele kinnitumiseks uriini – aga mitte igasugune piss ei kõlvanud, pidi olema noorte poiste oma! Kangas pidi vähmalt 12 tundi sinerõikauriinileotises ligunema, enamasti pühapäeval, ja värv ilmus alles pärast seda, kui kangas oli tükk aega õhuga kokku puutunud. Tulemus oli parem, kui uriinis sisaldus alkoholi. Mõni ime siis, et värvalid esmaspäeval siniste kangaste vahel peatäit välja magasid.

Nii tekkis väljend "sinine esmaspäev". 

Jahvatatud lasuriit, kuninglik sinine

 ... ja muud värvipulbrid, alustades safranist

Või et kuidas tema pidi kogu selle suure majapidamise järgi valvama, et teenijatüdrukud seepi ei sööks ja linnakaevu ääres ei molutaks-lobiseks ja kus kõik loomad ja inimesed olid majas läbisegi ja akna all köögiviljaaed ja keskmiselt 8 suud iga päev lauas ja kuidas ta hooldas Abrechti vana ema ja pärast Albrechti surma varanduse enda ja Albrechti vendade vahel ilusasti ära jagas ja kuidas ta käis laatade peal Albrechti puulõikeid müümas ja kuidas Albrecht ta ainult ühel korral reisile kaasa võttis, Hollandisse, aga ise jäi seal malaariasse ja kuidas Albrechtil oli üks väga nõme sõber, kes Agnese peale kuningale kaebekirja kirjutas, sest sõber oli leskmees ja tahtis lõbusat elu elada, aga tahtis seda teha koos Albrechtiga aga seda jälle ei taht Agnes ja et tegelikult oli neil Albrechtiga täitsa kena elu ja nüüd on nad kõik koos maetud Nürnbergi Johannese kalmistule...

Ilmselt me läheme neid ükspäev vaatama. 

Aga võrukatel on Düreri juurde ju see link, et Estonia mälestusmärgi palvetavad käed  on "laenatud" Dürerilt.