Virvon varvon

Täna oli esimene suvine pühapäev (kellad läksid ju suveajale) ja üksiti palmipuudepüha. Meile tähendas kogu see pidulikkus lihtsalt toredat tööpäeva. Tore selles mõttes, et pühapäevade eest on topeltpalk ette nähtud.

Täna ongi see lihavõtteid sissejuhatav päev, kus peaksid ringi käima "mardisandid" ehk lihavõttenõiad. Nõial peab rätt peas ja nägu määritud olema ning käes peavad olema sulgedega ehitud pajuoksad.

Nagu Eestiski on mardiks-kadrikskäimine suhteliselt taanduv traditsioon, nii ka siin. Jah, kõik täiskasvanud on virbumas käinud ja maakohtades utsitatakse ikka praegu ka veel natuke lapsi  tagant, aga küsimusele, kuivõrd tõenäoline on, et meie lihavõttenõidu nägema trehvame, vangutavad kõik vastuseks vaid päid või kehitavad õlgu.

Igatahes peaksid nõiad käima ukselt uksele,  "ähvardama" peksuga ning kerjama maiustusi või peenraha. Lihavõttenõia salmike kõlab järgmiselt:

Virvon varvon

tuoreeks terveeks

tulevaks vuodeks

vitsa sulle

palkka mulle

Üks ema on oma tütre lihavõttenõia-pildid blogisse pannud ja keegi teine pooleminutilise klipi (kus salmike ka kosta) youtube'i riputanud.  Kõrvalolev pilt ongi ülalviidatud blogist.

Kui eestlastelt küsida, mida munapühade ajal tehakse, saaksime tõenäoliselt kõigilt vastuseks munade värvimise ja koksimise. Kõigi küsitletud soomlaste (nii umbes kolme) esimene vastus oli: "Suklaamunat!" (šokolaadimunad).

Šokolaadimunade teema on põnevam, kui esialgu arvata võiks - nimelt Mignon-munade tõttu. Mignon-munade peale tuli Karl Fazer juba aastal 1896 (!), nii et nendega on ikka päris mitu põhjanaabrite põlvkonda üles kasvanud.  Need on sellised munad, millel ümber ehtne kanamunakoor ja sees šokolaad. Kohe terve muna on šokolaadi täis, mitte ainult mingi õhuke koorealune kihike. Müüakse neid mune ühekaupa või kuuspakkides. Viimased näevad väliselt üsna pärismunakarpide moodi välja.

Mignon-munade valmistamine on puhas käsitöö ja kuidas saab moos kommi sisse ehk šokolaad kanamuna sisse, seda selgitab Fazer ise oma kodukal - täitsa arusaadav jutt, kuna tekst on piltidega pooleks. :)

Noh, ja siis nad söövad munapühade ajal mämmi.  Aga sellest siis, kui saab ära proovitud. Ehk nii umbes nädala pärast.

Seni püüame  niisama lihtsalt läbi ajada.  Ise me suurt midagi valida ei saa, sööme seda, mis antakse. Eelmisel nädalal ei pakutud kordagi piima või mahla, kolm päeva pidime söögi veiniga alla loputama. Aga ega me ei vingu...

Hüvää pääsiäistä!

Kui ise ei pea mitte midagi tegema

Eile hommikul tööle sõites ütles auto: "Miinus 21." Töölt tagasi tulles teatas: "Pluss 1." Anna-Leena, kes hommikuti meiega koos tööle sõidab, hakkas hangetegemisejuttu rääkima - sedasama, mida Pentti ja Marikagi olid rääkinud ("aastaaeg", mil lumi kannab - päeval sulatab, öösel külmetab ja lõpptulemusena saab lume peal kasvõi traktoriga sõita.). Ühel suusatamisringil nägi Kaili lumemõõdupuud ning väitis, et meil on siin tubli meetrijagu lund veel maas. Mina temaga vaielda ei julge. Ja Marika oli täna porosid lume peal kõndimas näinud, nii et hang on olemas. Tehtud.

Et kuidas meil läheb? Täname küsimast, hästi :)!

Eile töötasime kolmes kohas - oma tavapärases, seejärel "vaestemajas" ja siis golfiklubis. Oleme peaaegu kaks ja pool kuud siin olnud, aga rutiini üle ikka veel kaevata ei saa. Nii palju on erineva planeeringuga kortereid, et automaadi tunnet igatahes veel ei ole. 

"Tavapärane" tähendab kolme erinevat maja, milles igaühes on erinevad korterid - pisikestest studio'dest selle 300-ruutmeetriseni välja, kord läbi kahe, kord läbi kolme korruse.  Noh ja "vaestemajas" ja klubis on samamoodi erinevate planeeringute ja suurustega korterid.

Golfiklubis oli muu hulgas vaja teha ka välisiivous. Vahekoristus. Laadisime käru siivousväliseid ehk koristustarbeid täis ja veeretasime kohale. Kedagi põld kodus. Hingasime kergendatult ja hakkasime pihta. Mina läksin, nagu alati, vetsu ja Kaili voodisse. Elamine oli - noh, sellises keskmises seisukorras.

Korraga saabus pererahvas kolme noore mehe näol koju.  "Meille sanoitti, että täällä on välisiivous tilattu...", kokutasin kohmetult. "Ahah, võib-olla tõesti,..." vastasid noored mehed, samuti ootamatust kohtumisest kergelt üllatunud, sulaselges eesti keeles.

Kabistasime siis igaüks omas nurgas - mina saunas, Kaili magamistoas ja poisid köögis. Olid teised ilmselt mäe pealt lõunapausile tulnud. No kuidas me edasi koristame - tõmbame tolmuimeja taustamuusikaks käima ja lähme lükkame lapiga taldrikualused puhtaks nagu õndsa vene aja sööklates? Paigutame poiste ihupesu voodite pealt oma käega ümber, las nad vaatavad, kuhu sokid käivad ja kuhu susped - sest ette on nähtud voodipesu vahetus?

Piilusime poiste selja tagant Kailiga üksteisele otsa ja tegime grimasse. Seejärel astusin poiste ette, lõin käed puusa  ja teatasin toonil "Koristaja on ka inimene", et söögu rahulikult oma kõhukesed täis, meie võime vabalt hiljem tagasi tulla. Emakeeles esinemine ei valmista mulle mingeid raskusi, pealegi oli iga viimane kui sõna sulatõsi. Meil oli seal vähemalt kolm korterit veel vaja koristada. 

Poisid rõõmustasid meie lahkumise üle sedavõrd, et kui me ükskord tagasi läksime, olid nad ise kogu korteri ära koristanud. Meil jäi vaid puhtad linad voodisse panna.

Kaili arvas, et töö tõhustamise eesmärgil peaksimegi hakkama vahekoristusi tegema ajal, mil inimesed kohal on. Et siis saavad nad ise ka kauni kodu loomisesse panustada.

Täna oli meil vaba päev. Päike säras ja meie "lasketelesime" terve päeva omaenda kodumäe otsas ehk Levil. Oli hullmõnus ja hirmilus päev! Meil said vist kõik sinised rajad ehk need, mis on nautlejatele ette nähtud, läbi naudeldud. Proovisime korraks ka rohelist rada, aga see osutus liiga suureks pingutuseks - seal pidi keppidega hoogu juurde lükkama, et mäest alla saada.

Ja milliseid tõstukeid nad tänapäeval teevad! Kõige peenem oli gondel, seal pidi enne sissseastumist isegi suusad jalast ära võtma ja ukse taha sahtlisse panema. Teine tore tõstuk oli selline, kuhu nii umbes kuus inimest korraga peale istuvad. Selleks lastakse kuus inimest ühekorraga väravatest läbi (umbes nagu poroajamisel), kõik need kuus satuvad, suusad jalas, sõitva lindi peale, lint sikutab nad täpselt võrdsele joonele ja siis sõidab tagant istepink neile tagumiku alla. Ise ei pea mitte midagi tegema. Või kui, siis vähe-vähe...

Selline pilt sai, kui palusin Kailil ja Marikal teha nägu, et nad suusatavad... Peaaegu laupkokkupõrge...

Varsti on lihavõtted tulemas. Soomes käivat  munapühade ajal mardisandid. Täpsemalt on need küll  lihavõttenõiad, kes  käivad ukselt uksele virbumas. Kaili arvates peame me kindlasti minema, sest külmutuskapp hakkab jälle tühjaks saama.  Virbumissalm on meil juba peas...

Pimedusega löödud

Eilset päikesevarjutust imetlesime tööajast ja läbi musta prügikotikile. Igaüks vastavalt oma võimalustele, eksole. Inimene peab kohanemisvõimeline olema.

Kuusirp kummuli, kummitas kõrvade vahel ammuloetud raamatu pealkiri. Kaili imetles selilikukkunud päikeseserva ilma kilekotist vahemeheta ja pärast ütles, et mina olen lilla. Siis parandas, et ei, ikka roheline. Mul tuli juba hirm peale, et nüüd jääbki pimedaks selgeltnägijaks. Õnneks mõne aja pärast olukord taastus.

Pärast tööd otsustasime jälle suusasportlikud olla. Kui sa juba suusakeskuses elad, tuleb sellest ju viimast võtta. 

Suusad ei sobinud ikka veel ilmaga. Kaili ütles, et  tema sõidab mäest alla ainult toore jõuga. Minul polnud toorest kuskilt võtta, aga mul libises nõks paremini. Seega püsisime enam-vähem ühes tempos ja unistasime ilmastikuoludele vastavalt määritud suuskadest. 

Ühel varasemal suusasportlikul õhtul eksis Kaili raja peal ära. Iseenesest pole see mingi ime, sest erinevaid ringe lõikub iga natukese aja tagant. Nüüd, päevavalges suusatades, tahtis ta hirmsasti näha, kuskohas ta tookord puusse pani.

Jõudsime kohta, kus Kailit tabas äratundmisrõõm. 

Raja ääres oli nii umbes kaheksa viita, mis kõik näitasid paremale. Pluss eraldi kakskeelne viit, mille nooleke ja tekst teavitasid inglise ja soome keeles õigest sõidusuunast. Paremale. Kaili oli sealt vasakule keeranud. Vaatasin oma õdeja mõtlesin hämmeldunult sõnale "ajupuhkus". 

"Kuidas sa seda tegid?" küsisin. Kaili jaoks oli kõik väga loogiline:

 "Kui me oleme kogu aeg väikest ringi sõitnud - mina ühe korra rohkem kui sina! - siis raja peal on kogu aeg olnud üks silt, "Iso Poro", kuhu me ei ole tohtinud pöörata. (Ma ei saa jätta mainimata, et sellel eksimise-päeval me sõitsimegi Iso Poro ringi ja me olime sellega juba enam-vähem lõpukorral). Noh ja siis ma sõitsin ja mul oli selline tunne, et ma olengi juba selle väikese ringi peal. Ja siis tulid sildid, kõik näitasid ühte suunda, üks eraldi silt oli "Iso poro", aga ma ei vaadanud, kuhu ta näitab, ole kuss ja ära sega, ma teadsin ainult, et ma ei tohi Iso Poro peale minna... ja siis oli seal silt "Levi 3"... ja ma veel mõtlesin, et huvitav, kustkaudu ta sinna Levile läheb...  ja kindlasti ei olnud seal silti "Sirkkakoulu" (selline viit on rajal ainult ühe koha peal ja see on meie kojukeeramiskoht), seega oli kõige loogilisem keerata vasakule. Ja ära unusta, et tol õhtul libisesid suusad hästi ja mul oli väga suur kiirus."

Praegu püüab Kaili mulle endiselt selgitada, kuidas ta nägi kõiki silte, fikseeris kõik, kuid ei juurelnud... No ausalt, ma fikseerin hetkel, et inimesed on erinevad, aga mul on ikka veel raskusi selle loogika mõistmisega. Kuidas on võimalik punktist, kust kümme viita näitab paremale ja mitte ühtegi vasakule, pöörata vasakule. Ilmselt olen ma pimedusega löödud, sest Kaili seda ometigi ei ole. Tema jõudis sellelt selgeltnägijate tuleproovilt võitjana koju.

No igatahes me suusatasime eile ja üldse ei olnud hea suusatada, ehkki päike paistis ja ilm oli ilus ja me ei eksinud ega miskit. Ja muudkui unistasime määritud suuskadest. Ükskord jõudsime koju ka ja hakkasime ennast kotserdile sättima. Sest me pargime juba 13. jaanuarist saati Marian Kappeli parklas (sildi all, kuhu on joonistatud üks nokk, mis autot tõstab ja juures on tekst, et Marian Kappeli külastajatele), ja mõtlesime, et käime siis tänutäheks korra selles kirikus ikka ära.

Marian Kappeli (ehitatud 1998) altari kujundus? maal? maalid?  meeldis mulle hirmsasti. 

Altariplaadid, mis koguteosena kannavad nime "Rist",  on maalinud nüüdseks Helsingisse kolinud Peterburi kunstnik Andrei Gennadiev. Maalitud on puuplaatidele ja nii, nagu tehakse ikoone. Kasutatud on vanu kristlikke sümboleid.

Keskmine tahvlitest kujutab Kristuse monogrammi.

Vasakul on neitsi Maarja lill/roos.

All õnnistuse karikas, püha õhtusöömaaega sümboliseeriv plaat.

Üleval Püha Vaimu sümbol tuvi.

Paremal on kala, kreeka keeles IKHTYS (Iesous Khristos Theou Hyios Soter), Jeesus Kristus, Jumala Poeg, Lunastaja/Pääastja)
 .

Reklaami järgi pidi meile laulma Hannele Juutinen ja kitarri mängima Antti Katajisto. Kontserdi pealkirjaks oli "On valo matkalla" (On valgus teel) ja väidetavalt pidi lauldama kohalolekust, loobumisest ja armastusest. 

Nii oligi. Hannele laulis ja Antti saatis. Esimesed paar laulu tõstsid seljakarvad ilusasti turri. Hannelel oli tõesti ilus hääl, vaatamata sellele, et muusikaline valik lõppkokkuvõtteks päris meie maitse polnud.

Üks nüanss veel: ca 30-aastane Hannele on Soome esimene pime naispastor.

Koduukse ees ähvardas Ave Maria meid virmalistega. Panime taas autole hääled sisse. Immeljärvi (saami keeles Jumalajärv - milline jumalik õhtu!!) ääres tänasime Marikat teki eest, millega oli hea kogu armatuurlaua diskopult kinni katta. Ootasime ja ootasime. Miskit ju ikka juhtus ka, aga mitte meie kõrgete nõudmistega kooskõlas olevat. Tundsime rõõmu sellest, kuidas meil on autos teki all hea ja soe, umbes nagu iglumajutus... Kui Kaili juba vaikset norinat hakkas laskma, ütlesin suuremeelselt, et olgu, lähme siis tänaseks koju. Et homme ka öö.

Kailil on kõrgemate jõududega ikka uskumatult head suhted! Virmaliste teel võlus ta virmalised välja. Eilse suusatamise peale anti meile täna töö juurest suusamääret. Ja eile kurtis Kaili valjuhäälseltka seda, et munad hakkavad otsa saama. Täna, palun väga, kaks keedumuna! (?Ka pime kana leiab muna?)
.
Küsige, ja teile antakse!

Ajupuhkus

Eile saime teada, et täna ja homme on vabad.
Ilmateatajad Eestis, Soomes  ja Norras on taas ühel meelel: Nordkappi pole mõtet minna.

No aga midagi peab ju inimene oma vaba ajaga peale hakkama, eksole. Ja kui tal on ajupuhkus, nagu Kaili on otsustanud meie siinviibimist pidulikult nimetada - väga tabav mu meelest, sellega annab kõik rumalused välja vabandada - siis tal võib tulla mõte minna suusapuhkusele. Meile igatahes selline mõte tuli. Et võtame ikka kohe suurelt ette ja lähme väljamaale puhkama.

Lõime autole hääled sisse.

Anna-Leena oli meile rääkinud toredast käsitööpoest. No muidugi pidime seal esimese peatuse tegema. 

Oli küll tore koht. Keegi oli käsitsi isegi karu valmis teinud.

Praegusel aastaajal on eriti hästi näha, mismoodi lumi väiksematele puudele mõjub. Juba tükk aega sulab igalt poolt kaardus vitsakesi välja - veel kuu aega tagasi oli metsaalune lihtsalt kergelt muhklik. Nagu metsaalused ikka - känd, mätas, põõsake... Et muhkude all sellised graatsiad peidus on - no kes võinuks arvata!

Lapimaa teeveered on täis ülalolevaid  silte. Meie plaan oli esialgu liikuda piirkonda, mis kannab nime Käsivarren erämaa - see  üleval vasakul olev piklik must sopistus.

Erämaa kohta annavad tõlkeinstrumendid vasteks kõnnumaa, kõrvemaa. Ehk siis ala, kus näiteks metsast enam eriti juttu teha ei saa. Selle eest on igasse suunda vaade vaba ja avar.

Sildid on vahepeal kakskeelseks muutunud. Teine keel ei ole kõrvalasuva rootsi, vaid saamide oma.  

Ühel hetkel on tee ääres turistiviit, mis teatab, et me sõidame mööda revontulentied.  Nii, nagu Saksamaal on käokellatee või Eestis sibulatee. Kaili roolis pöördub kõrgemate jõudude poole ja nõuab, et õhtul, kui me koju läheme, olgu olla - et kui juba kirjas on, siis olgu ka! Ei saa ju inimesi niimoodi igavesti ninapidi vedada, et meie tuleme siia pärapõrgusse revontulede järgi ja siis terve FB õilmitseb Eestimaa virmalistest. 

Teisel hetkel on tee ääres viit, mis teatab, et autoga Soomes riigis enam kõrgemale ei saa.

(Pilt on tehtud õhtul, tagasiteel, sellest niisugune värvivahe)

Pärast seda, kui me oma eelmisel vabal päeval ootamatult kõrgele sattusime, otsustame sedapuhku madalamat profiili hoida.
Järvejääst madalamat ja tasasemat suusarada on raske välja mõelda.

Niisiis paneme Kilpisjärvel suusad alla ja hakkame puhkama.
Näilise lihtsuse kompenseerivad ringi pikkus ning ilmastikuolud. "Elu taht elämist,"  arvab Kaili suuski alla pannes. "Kui iks inemisel ei ole aigu trenni tetä, no sõs tule ilma tuu maraton är tetä".

 Nii me minema hakkame. Ei tõusu, ei langust, selja taga saatjaks saamide püha mägi Saana. 1029 m kõrge Saana otsas tehtud vanasti ohvrituld pea- ja piksejumal Ukkole. 

Soomlaste kergemat sorti vandesõnaks on "perkele". Selle sõna päritolu viib keeleteadlaste arvates lätlaste-leedulaste piksejumala (Perkons, Perkūnas) juurde. 

Saana tunturil on kultuuriloos oma kindel koht. On muistendid kahest hiiglasest Saanast ja Mallast, need omakorda laulukski tehtud ("Haltin häät" - Halti pulm; Halti on ca 50 km kaugusel asuv Soome kõrgeim tipp), youtube-is on ka laul ”Kilpisjärven mahtava Saana” (mahtava = võimas) ning Heimatmelodie-tüüpi lugu Saana, viimasel on taustaks ilusad loodusvaated Saanast ja Saanalt.

Tee ääres kasvavad kased. Tee all kasvavad haugid. Meie treenitud pilk tabas järvelumelt vähemalt neli haugilõksu. Ehkki Kilpisjärv ei olevat mingi eriliselt kalarikas vesi: siin korraldatakse  juba aastaid mai alul pilkkimisvõistlust "Vain kaksi kalaa" (ainult 2 kala), ja vaatamata sellele, et osalejaid on tavaliselt tuhandetes, tuleb auhinnad enamasti loosi teel laiali jagada, sest keegi ei ole suutnud välja püüda kala, mis vastaks võistlusreeglites ettenähtud tingimustele.

 Ilm on täpselt sobiv, lumi on valge ja päike peaaegu paistab.

Lõpuks oleme kohal. Punktis, kus saavad kokku Rootsi, Norra ja Soome piirid. Rootsi keeles Treriksröset, norrakatele Treriksrøysa, soomlastele Kolmen valtakunnan rajapyykki, saamidele Golmma riikka urna. Üksiti on tegemist ka Rootsi kõige põhjapoolsema punkti ning Soome kõige läänepoolsema punktiga.
Kaili otsustab kõigepealt Rootsis puhata.

Fotograaf, nagu pildiltki aru saada võib, ei ole veel Rootsi jõudnud, on teine alles Soomes.
Pärast suusapuhkust Rootsis jätkab Kaili aktiivse puhkusega Norras.

Soome tagasi jõudnuna on Kaili sellest tohutust eri riikides puhkamisest juba natuke väsinud. Fotograaf ei ole veel Norrast kohale jõudnud.

Iseenesest olime esimese hooga parasjagu segadusse aetud. Tähis, milleni jõudsime, sarnanes piltidelt nähtule ja ei sarnanenud ka. Kollane küll, aga kuidagi krobeline ja väike tundus teine olevat. Ja miks pole kolmandast riigist sõnagi? Aga noh, siia see rada ju tõi... Kui olime piiritähise imetlemise lõpetanud, märkas Kaili teist umbes samasugust asja. Teise juurest paistis kolmas... Nagu lõpuks aru saime, oligi koha peal 4 erinevat piiritähist: Soome-Rootsi, Rootsi-Norra, Soome-Norra ja siis see kõige suurem, ühine punkt. Allolev pilt on tehtud Soome-Norra tähise juurest, taamal paistev kollane kühm on suur 3 riigi piiripunkt ja selle tagant jookseb ka piirisiht.

Mina teatavasti olen viimase paari kuuga harjunud kempsus käima. Kolme riigi piiril oli see võimalus uhkesti olemas.

Nii nagu Eestis on olemas erinevad RMK matkamajakesed, millest osades võib tasuta ööbida, on need olemas ka Inglismaal, Norras, Rootsis ja Soomes. Antud juhul siis kolme riigi piiripunktis.

Selles majakeses oli väga lahke pererahvas, pakkus janustele lumesulamisvett ja puha.

Ainuüksi Soome Lapimaal on selliseid igamehemajakesi (autiotupa) 458 tükki. Enamasti on neis ruumi 2-4 inimesele, kuid Urho Kekkose rahvuspargis on ka 16 hingele mõeldud majake, mida kutsutakse Luironjärve Hiltoniks.
Matkamajakeste kohta saab infot lehtedelt
http://www.laavu.org/autiotuvat/
http://www.luontoon.fi/tuvat/ 

Alustame tagasiteed. Ilm on endiselt täpselt sobiv, lumi on valge ja päike ikka veel peaaegu paistab.

Aga ükskord auto juurde jõudes on mul tõsiselt hea meel suusasaapad jalast saada. Küsimus polnud niivõrd teekonna pikkuses kui selles, et meie suusad ei sobinud hetkeilmas klassika sõitmiseks ning rada ei sobinud hetkeilmas uisu sõitmiseks (liiga pehme). Võttis võhmale küll.

Tagasiteel kohtume Karesuando baaris poromees Tonyga. Oleksime võinud kohtuda juba Kilpisjärvil, aga kumbki pool ei osanud teist sealt otsida. Igatahes sai Pille-Kaarli saadetis üle antud ja vastutasuks uus teadmine: kui virmalised endast juba õhtul märku annavad, siis on neid öö jooksul tõenäoliselt veel korduvalt näha. Ja poromees juba nägi...

Edasi sõidame kiirusega 3 minutit ja peatus. Kogu aeg midagi nagu on, aga ikka selline lahja värk.

Lõpuks, mõnikümmend kilomeetrit enne kodu, saab meie kannatlikkus pärjatud: senistest virelejatest saavad ühtäkki uhked ja ägedad roosarohelised vehklejad...
.

Küll on tore, et armas jumal on vabad päevad välja mõelnud!

Kaili kirjutab:

Hommikul kadus uni juba enne kella seitset. Kuidagi piinlik on nii vara tõusta ja kobisingi voodisse tagasi. Aga jumalal olid sellel päeval minuga teised plaanid ja nii lasigi ta Kaisal mulle helistada. Noh, et kas teil olid ka virmalised eile. No ei olnud, aga ega me pole veel lootust kaotanud.

Uni aga oli läinud. Ulvi ajas ka ennast voodist välja. Hommikuprogramm polnud seekord Urmase ja Katriniga vaid Kaisa-Oskari-Liinaga.
.

Oli kena laisk hommik. Ulvi tegi hommikusöögi ja asusime asju pakkima. Endale selga ja autosse. Sihtpunkt-eesmärk oli Ulvil juba õhtul valmis vaadatud. Kilpisjärve ja kolme riigi, soomenorrarootsi, kokkusaamispunkt.
.

Tee oli imeilus. Ave-Maria oli meile selle tee ääres lubanud kohvi ja saiakest kõigest 50 sendi eest ja ühtlasi ka igasugust käsitööd. Aga sellest, et seal ka karu kallistada saab, ei poetanud ta sõnakestki. Igatahes sai see karu kallistatud ja ka ülejäänud kohustuslik programm selles punktis täidetud.
.

Enne Karesuandot läks tee juba nõks mägisemaks ja silm puhkas kogu selle ilu peal, mis kusagil kaugel-kaugel sines lõppes. Soomlane oli rahva harimiseks tee äärde ka teate jätnud, et see olla revontulentie. Andsime siis kohe ka tellimuse sisse - tagasisõidu ajaks olgu virmalised olla.

Pärast Karesuandot oli soomlaste muidu nii sile tee pisut konarlik või õigupoolest jätkatud. Iga natukese aja pärast käis jõnks ja kogu lülisammas sai korralikult läbi töödeldud. Arutasime omaette, et milleks küll selline kunst, kui nägime tee ääres viita kohalikule surnuaiale. Ehk on selline tee veel viimane ponnistus lahkunut elule äratada?...
.

Tee läks järjest kaunimaks. Kui jaanuari alguses põhja sõites kummitasid peas luuleread "Lumine vaikus on Eestimaa üle", siis nüüd hoopis "Mööda lõpmata teed lähevad reed..."
.

Kohale me jõudsimegi. Otsisime lubatud Visitor Centerit igalt poolt, aga päris kokku me temaga ei saanudki. Ainus, mis lubas, et ta mingil ajal ikka ellu ärkab, oli eelmisest suvest seinale rippuma jäänud kuivanud suvelilledega ampel. Õnneks olid pisut eemale oma jalgadele seisma jäetud infotahvlid, kust me endale vajaliku info hankisime ja õnnelikult meile netis lubatud suusaraja leidsime. Enne suurt matka kinnitasime ka korralikult keha. Sest ega eesootav 20 kilomeetrit, mille läbimiseks me arvutasime tubli 4 tundi, ei kannatanud ometi hommikuse söögi pealt läbimist.
.

 Suusad seljas, astusime järve poole. Vastu tuli üks vanem daam, kes meile mingis tundmatus soome keeles küsimusi esitama hakkas. Meie arusaamatud näod panid teda oma oskustes kahtlema ja nii ta igaks juhuks küsis, et kas me ikka finskat räägime. No vähe. Selle sisuka vestluse lõpuks saime teada, et mingis stiilis suusatamiseks pole loodud päev just kõige soodsam. Meil jäi üle vaid kindlaks teha, mis stiilist tädi rääkis. Proovimiseks oli ju meil tervelt 20 km, nagu juba öeldud, ja suusastiile on meile teadaolevalt ju ainult kaks.

Järverajale minekuks  olid meil Ulviga erinevad arvamused. Ulvi oli meie eelmisest mäesuusatamisest nii elevil, et ei märganudki pisut eemal olevat lauget, asfaldiga kaetud teed järveni. Nii ta teataski jälle ühe järsaku äärel, et siin on paras suusad alla panna. Minul  oli jälle niipalju tarkust vahepeal kogunenud, et ei hakanud talle vastu ka vaidlema. Esimesel kahekümnemeetrisel laskumisel panin kaks korda külje maha - nii parema kui ka vasaku. Ulvi pani ainult parema.
.

Ees laius kaunis järv, mis oli risti-rästi täis mootorkelguradasid. Suusaraja tuvastasime lumme torgatud peenikeste siniste keppide järgi. Meie suusad, mis tõenäoliselt pole juba aastaid mingisugust määret oma taldade all tunda saanud, otsustasid meiega ainult uisustiilis sõita.
.

Taevas sirav päike oli ilma kolme soojakraadi peale kütnud ja niigi kehvapoolse suusaraja pehmeks sulatanud. Sellised pisiasjad aga ei heiduta õitsval kommunismiajal sündinud ja kasvanud tublisid inimesi. Pärast esimest kahtesadat meetrit võtsime mütsid peast ja sallid kaelast. Veel kakssada meetrit ja võtsin ka jope seljast. Ulvi veel usutles, et võtad ikka päris seljast või. Aga  ma panin ta ju kohe selga tagasi. Koos seljakotiga.
.

Päikeseline päev, järvekaldad ümbritsetud imeilusate mägedega, mäejalamil jändrikud karjala kased, keset järve väike saar, järvel haugilõksud (neid me kontrollima ei läinud, need olid meie vilunud silmade jaoks ilmselgelt kalatud) - järjekordne puhkus hingele. Ühe kauni kase alla oli keegi endale kodu ehitanud. Juba kaugelt paistis selline miniatuurne iglu, kes või kas keegi seal elas ka, seda me tuvastada ei osanud. Küll aga oskasime hinnata ehitaja osavust ja ilumeelt.
.

Tee  puhkusele välismaal  muutus järjest pehmemaks. 

Eemal kihutasid mootorsaanid kõrgele mägedesse. Järjekordsel looduseimetlemispausil vaatasime  kaarti. Pilt oli lootustandev. Eesmärgini oli jäänud ca 3 km.
.

Nüüd algas väike tõus. Õhutemperatuuri langemine koos päikesega olid mulle tublisti abiks. Sain vahelduseks ka klassikalist suusastiili kasutada, aga Ulvi, vaeseke, kes jumaldab klassikat, ei saanud oma suuskadega selles osas sugugi kokkuleppele. Nii ta muudkui rühkis, higipull otsa ees, uisutada. Vahepeal oli mind janu kimbutama hakanud, kui aga aju puhkusel on, pole lootustki, et kõik vajalikud asjad ka autost kotti ja kaasa jõuaks. Olin sunnitud lund sööma. Kas Ulvil janu polnudki või ei sobinud selline looduslik roog tema hästi väljaarenenud maitsmismeelele, aga tema lund suhu ei  võtt.
.

Möödunud olid kaks ihule karastavat ja hingele kosutavat imelist tundi ning kohal me olimegi. Keegi kena inimene oli meile sinna ehitanud kauni matkaonni. Kutsusin  ennast lahkesti tuppa ja kostitasin end pliidile jäetud lumesulaveega. Võtsin kopsiku ääretasa jumalikku kraami täis ja kostitasin sellega ka õuele jäänud külalisi (loe: Ulvit). Külalised jäid pakutuga rahule.
.

Nüüd seadsime oma suusaninad Rootsi poole. Algas puhkus Rootsis. Piisavalt puhanud ja nii Soomes kui  Rootsis end tulevastele sugupõlvedele jäädvustanud, lãksime Norra. Tubli minuti pärast olime kohal. Ja kordasime samu tegevusi mis Rootsiski.
.

Aeg aga nõuab oma ja ega me pikalt seda suusapuhkust Norras nautida ei saanudki. Üritasime tuvastada suusaraja teist otsa, mis kaardil lubas meid natukeseks ka mägedesse viia, aga seda rada nad polnud siiski meile kusagile maha jätnud. Lahkusime tuldud teed pidi. Nüüd olid ilmaolud ka Ulvile ja tema suuskadele soodsamaks muutunud. Ulvi hakkas, õnnis naeratus näol, klassikat astuma.
.

Tagasitee oli kaunis oma õhtuses päikese loojumise valguses. Kes aga oli see tarkpea olnud, kes suusaraja kõiki järvesoppe läbivaks oli teinud? Seda küsimust ei esitanud valjuhäälselt meist kumbki.
.

Poolmaratoni alustamises oli möödunud täpselt neli ja pool tundi, kui me suusad jalast võtsime ja auto poole astuma hakkasime. Vahepeal oli keegi teele parkimisplatsi juurde üles seadnud märgi, mis lubas maksimaalset liikumiskiirust 20. Ütli õkva kõva, selge helüga, et uskõ minnu, kiirempide mi põrra ei jõvvaski.
.

Tagasitee videvikus, taustaks joigumas Mari Boine. Uus muinasjutt oli alanud.
Revontulentiel olid kohal ka virmalised. Täpselt nii, nagu tellitud. Järgmised viiskümmend kilomeetrit sõitsime kella järgi. Ikka kolm minutit sõitu ja autost välja vaatama, kas virmalised on ennast juba suureks ja uhkeks kasvatanud. No oli nii ja naasuguseid vaatepilte.  Üksiti arvasime, et me võiks voodite tegemise maailmameistrivõistluste kõrval ka autost sisse-väljakäimise võistlusi korraldama hakata. Kell oli aga juba täitsa öö ja olin lubanud Ulvile, et hiljemalt 00.50 on ta kenasti kodus ja nii otsustasimegi pärast Muoniot, et oleme piisavalt virmalisi näinud.

Maanteed olid kuivad ja liikluseks ohutud. Kiirustest me ei kirjuta ja Mari muudkui soigus ja uni tuli tassa-tassa.... Palusin Ulvit,et ta minuga unepeletamise eesmärgil räägiks. Tema aga arvas, et ma võiks ise miskit rääkida (no aga ma ei ole ju mingi lobiseja)... Vaatasin talle etteheitva näoga otsa, vajutasin piduri vastu  auto põrandat ja kirusin, et kõike peab siin ikka ise tegema. Ulvi poolt aknast paistsid imeilusad virmalised. Selle autost väljasaamise meeskondlikud võistlused oleks raudselt meie võitnud. Avanev vaatepilt oli eriliselt kaunis ja kauamängiv. 

Kell 00.50 olime kodus nagu lubatud.

Sada... ei, tuhat ja seened!

Jääaugu- elik avantosaunas jäi jutt, et meie uus kodu ikka vaja sisse pühitseda. Et Anneli võtab Yllase piirkonna siivsad tüdrukud sappa ja tulevad aitavad meil selle soolaleivamure lahendada. 

Ühise aja kokkuleppimine on siin ja selle töö juures suhteliselt keeruline teema - kuna tänapäeval tehakse piisavalt palju bronne läbi interneti ka viimasel minutil, siis ei tea õhtul keegi täpselt, kui palju järgmisel päeval koristamist on. (Seetõttu ei tea ka meie sageli, millal meile vabu päevi antakse. Päris mitu korda on need tulnud "homme").

Püüdsime sellegipoolest midagi kokku leppida. 

Kui Anneli helistas ja ütles, et tal kurvad uudised, et kõik teised peale tema on  pikast päevast, keeled ripakil, ristseliti maas ja lõõtsutavad, olime üksjagu õnnetud. Et nüüd on siis nädal aega salati-rullbiskviidi dieeti.  Ja kui palju vaeva me nende kookidega olime näinud! Kaili saatis mind iga natukese aja takka naabrite juurde - kord oli tal kaussi, kord visplit, kord koogivormi vaja... Ja mina pidin ju iga kord need sõnad kuskilt välja otsima, pähe õppima, neid nii kaua meeles pidama, kuni ma õige ukse taha jõuan ja kõik viisakusvormelid vahetatud saavad - et siis taas oma olematu soomekeelne sõnavara elegantseks lauseks vormida: "Minä luulen, et teillä on kakkuvuokaan myös. Saisinko tämäkin lainata?"

Loomulikult sain ma oma koogivormi kätte. Astun mina, rind uhkusest kummis, üle koduläve - Kaili toimetab köögis, ei vaata minu poolegi ja ütleb: "Tead, mul tuli vahepeal parem mõte. Ma teen hoopis rullbiskviiti!"

Nüüd on mul teiste eriti vajalike soomekeelsete sõnade nagu nt paistinlasta (pannilabidas) kõrval olemas ka kakkuvuokaan. Ilmselt läheb mul seda veel teistki korda elus vaja.

Aga Anneli ei ole asjata päälikko. Tema sai meie murest kohe aru ja hakkas seda otsast lahendama.

Tunni aja pärast istus laua ääres kolm koristajat ja kaks kokka. 

 Sool ja leib. Nagu peab. Sormisuola on helbeline-laastuline gurmeesool, mida on hea sõrmede vahel murendada valmis toitude peale. See siin on sidrunimaitseline. Peen, eksole!

Veel enne, kui kallid külalised uksest sisse said, olid nad põhjalikult informeeritud sellest, mida hyvä ruoka neile pakutakse - sest naabrid, kelle käest oli vispleid ja muid vigureid laenatud, olid ju vastutasuks ka tükikese kääretorttu ja salaatti saanud...

Jutt voolas täpselt nii, nagu ise tahtis. Nagu ta ikka võtab vabalt voolata, kui kenad inimesed koos.

*   *   *

Mõni aeg tagasi jalutanud Äkäslompose kandis ringi põhjapõder nimega Pettari, eriti kohanemis-ja õppimisvõimeline poro. (Poro Pettari Punakuono on ingliskeelses maailmas tuntud kui Rudolf, the Red-Nosed Reindeer - aga Äkäslompose Pettari olnud tavaline poro, ilma punase koonuta). Äkäslomposel polevat inimest, kellel poleks kodus Pettariga pilti. 

Pettari teadnud alati, kus ja millal tuleb olla. Poest väljujate hulgast valinud Pettari alati välja kõige suuremate kottidega turistid, läinud juurde ja pistnud nina kotti - no ikka leidus kotis midagi ka toredale põhjapõdrale ja kui toredad pildid sellest veel said! Pettari teadnud täpselt, mis kell millises majakeses ärgatakse ja missugune on köögiuks. Söögikohad-restoranid leidnud Pettari korduvalt oma köögist või koguni laoruumidest, aga ka tavaperedesse ei pidanud Pettari paljuks sisse astuda. Ja tõesti, miks mitte astuda, kui sulle iga ukse taga leiba pakutakse! 

Pettari jagas väga hästi ära, kes on kes ja kust saab. Ja kui  enam ei saanud - sest ühel hetkel sai kohalikul rahval sellest villand, et Pettari nende kodudes suvalt ringi jalutab ning leiva asemele tulid peks ja sõim -  leidis Pettari, et teda on alatult petetud ning põrutas igale ettejäävale petturile, kes teda ruumist välja püüdis ajada,  esikapjadega rindu. ("No siis on sellekandi rahval südametšakrad kenasti lahti löödud," võttis Kaili loo kokku.)

*   *   *
Matsutake!
Männiheinik e. tricholoma matsutake on jaapanlaste “trühvel”, mille hind Jaapanis augustis 2013 ulatus 1000 euroni kilost, väidab soomekeelne netileht  "Maitsed").  Männiheinikut suudab Jaapan toota ainult 1000 tonni aastas ja seega imporditakse enamik sellest mujalt, s.h. Soomest.
Kumb oli enne, kas koristamine või korilus?
*   *   *

Aitäh tulnutele toreda õhtu eest!

 Täna saime teada, et meil on homme ja ülehomme vaba päev...

Õndsad on need, kes on vaimust vaesed...

Eile saime teada, et meil on täna vaba päev.

Kaili kihutas suures rõõmus kohe suusatama - meil on nimelt maja taga valgustatud rajad. Mina otsustasin jõudu puhkepäevaks hoida. 

Kaili tuli tagasi ja teatas, et nüüd on maja katusel revontulet elik virmalised. Olidki! Revontulede abil olid katusele kuused kasvanud ja tegelikult nägi see väga vahva välja, aga kohutav hirm oli, et äkki mujalt on veel parem vaade. Panime autole hääled sisse. Natukese aja pärast oligi parem vaade. Suur roheline kaar üle terve taeva. Aga ikka oli hirm, et äkki mujalt on veel parem vaade. Sõitsime Levi tundru ehk mäe tippu ehk huippule. Selleks ajaks olid virmalised enam-vähem otsa ka saanud.

*   *   *

Ega me hommikul sellest vabast päevast veel suurt rõõmu tunda ei osanud, sest õhtune ilmaprognoos oli puhta pilves. Hommikul lubas nett küll juba pisi-pisikest päikesetripsu kolme pilve tagant, aga aknast välja vaadates tundus seegi lubadus ülearu optimistlik olevat. Otsustasime siiski teaduse ja tehnika revolutsiooni usaldada ning minna väljasõidule Pallastunduri piirkonda. Igaks juhuks pakkisime pagasniku suuski täis.

Algus eriti paljutõotav ei olnud. Võis küll aimata, et tõenäoliselt on meile kunagi soovitatud marsruut üsna kena, aga see sompus ilm... Ja siis pidin mina äkitsi kiiresti vetsu saama, nii et Kaili vajutas gaasi põhja ja kihutas Pallas-Yllästunturi looduskeskuse treppi nagu auraja, lumepilv kannul.

Lumepilve hajudes leidsime, et suuskade kaasavõtmine oli tõesti hea mõte, sest maja tagant paistis suusalift ja kohe tekkis ka äratundmine - just siin me tahame suusatada.

Hissilippe ehk tõstukipileteid ostes küsisime ettevaatlikult, et "we are very-very beginners" ja et mida nad meile soovitavad. (Oma eelnevaid mäesuusakogemusi oleme kirjeldanud veebruarikuises postituses "Maniküür suusamäel")

No nad siis soovitasid. Meie kuulasime, vaatasime kaardi kohal viiplevat selgitaja sõrme ja olime kõigega nõus. Hissilipput pidime panema vasaku varruka taskusse. Panimegi. Veel panime me endale suusasaapad jalga ja juba tunduski, et tänaseks päevaks on piisavalt palju sporti tehtud. Suusad ja saapad aga ei klappinud ka seekord hästi ja nii olimegi sunnitud neis saabastes tubli viiskümmend meetrit kõndima, et suuski saabastega klappima saada. Oli tõesti väga sportlik päev. 

Kuna olime nii palju vaeva näinud, läksime ikka mäele ka.

Lift sõitis üsna aeglaselt ja esimene mahaminekukoht tundus liiga lahja meiesugustele kogemustega ässadele. Pealegi sõitis meie ees ülespoole üks suht väike poiss isaga. 

Poiss ja isa ei keeranud maha ka teisel võimalusel.

Kolmandale mahakeeramisvõimalusele lähenedes oli minul juba kergelt kõhe. Poiss ja isa keerasid maha. Kaili, kes vaatas paremale ja nägi seetõttu hoopis laugemaid nõlvu kui mina vasakul, arvas uhkelt, et meie võime edasi sõita. Mina olin jahmunud nii Kaili enesekindlusest kui mõttest, et kuidagi peab siit alla saama...

Nii me tippu jõudsimegi. 

Nüüd pööras ka Kaili pilgu sinnapoole, kust me pidime hakkama "lasketelema".

"Ups," ütles ta. "Ups-ups-ups!" Võib-olla ütles ta veel midagi, aga peale pükside-trakside plagina tuules polnud rohkemat kuulda.  Ja ega ma ei usu ka, et tal sel hetkel enamaks sõnavara oleks olnud. Oma hirmunud silmad peitis ta ruttu prillide taha.

Selle koha peal oleme üllatavalt ühel meelel: täis aru meil kummalgi peas ei ole...

Kaili kirjutab: Viimane osa tipuni oli ikka kõhedust tekitav, aga maha ronida oli hilja ja kusagil aimdus teadmine, et mäe otsa pole veel keegi jäänud. Lisaks neile kahele tugevale argumendile olin ma öösel igasuguseid unenägusid näinud, mis kõik  viitasid meid tabavale suurele õnnele ja rikkusele - seega pidi see jant hästi lõppema.

Hull oli ainult algus, kui esimesel järsul laskumisel Ulvi kukkus ja suusa kaotas, edasi läks järjest mõnusamaks, suusad püsisid kogu aeg jalas. 

Alla jõudes tundsime ennast nagu kaks kangelast ja olime üdini elus.

Aga kaardi peal oli ju teine suusalift ka! Ja mäe samakõrgusjooni arvestades tundus see hoopis laugema nõlva peal olevat.
Kustkaudu teise lifti peale saab, küsisime ühelt suusklejalt. "Tipust," vastas see lahkesti.

Kaili kirjutab: Sõitsime uuesti üles. Poole tee peal üritasin Ulvile selgitada, et kaardil oli POOLE mäe pealt rada teise lifti juurde ja mina enam sinna tippu minna ei  k a v a t s e. Ulvi raius vastu nagu rauda, et lifti viitas a i n u l t  tipust ja sinna me peame minema.

Tipus oli tõepoolest silt "Hissi II", ainult et... lift ei paistnud ja tuul, mis enne oli meie poolt olnud (st mäest allasõiduks vastutuul), tõukas nüüd rõõmuga meid järsaku poole... ja mingit lifti ei paista... ja kuradi järsk ikka... aga kaua sa seda treppi allapoole astud... lasime suuskadel libiseda  ja olime õnnelikud, et meil pole mingit kiirusemõõtjat peal.

Kui lift lõpuks paistma hakkas, hellitasin ikka veel lootust, et selle juurest viib alla mingi mõnus lauge rada - kodu poole. Kost!!! Kojuminekuks pidime tõusma veeeel kõrgemale. Õnneks oli see lift kiirem kui eelmine ja me ei adunud korraga, mis meid ees ootab. Teel üles jõudsin veel mõelda, et üks meist on tulnud otse hullumajast ja teine aianduskoolist - see teeb isegi kahe peale ühe suhteliselt kesise aru kokku... 

Kõrgel-kõrgel üleval ilutseski silt, mis teatas, et meie autoni on 2400 meetrit. Kena teadmine, et saab nii pika liu lasta... Õnneks polnud seal kirjas kõrgust ja mäe kaldeprotsenti. Ise me seda ka arvutama ei hakanud. Hakkasime hoopis otsast seda mäge harutama. Algus oli jälle kõhedavõitu, aga pärast esimest viiendikku algas puhas rõõm...

Suurem osa sellest 2400 meetrist oli tõesti turvaliselt lauge ja isegi liiklusmärkidega tähistatud...

Seda skeemi oleksime me võinud muidugi ka enne mäkkeminekut põhjalikumalt uurida... Klaasi pealt on näha, et me mõlemad teeme kaardi najal  pingsat mõttetööd. Pärast seda, kui rajad 6 ja 9 on läbi sõidetud.

Nende taamal paistvate mägede otsas olimegi. Täitsa üleval.

 

"Pallas-Yllästunduri National Park" on tahvlile kirjutatud. 

Pühendame oma tänase suure seikluse 1) kuupäevale (möödus 2 kuud meie tööleasumisest); 2) Kerdi sünnipäevale; 3) Kaili 24. sünnitamiseaastapäevale.

Kõikidele ebausklikele: 13 ja reede on õnnepäev!

7000 taimaalast, 7000 venelast,...

7000 taimaalast, 7000 venelast, 70 lehma ja õpetaja Laur Lapimaal -

loe märtsikuist Aja Lehte!
Leheküljed 11-12-13 :)
http://www.aleht.ee/arhiiv/marts2015/

Kes märtsikuus on sündinud...

Palju õnne,  Kärt, Kert, Kiti, Kalmer, Katrin ja Külli!
Palju õnne, Agnes, Anneli, Airi, Aigi, Aleksei ja Andre!
Palju õnne, Mihkel, Merike ja Maret!
Palju õnne,  Toivo ja Tiiu,  Elle ja Eha!
Palju õnne,  Vello, Jaanika,  Igor ja  Leegi!


Olgu teil õnne nagu Lapimaal lund, meie kevadtalvised sünnipäevalapsed!

Selgus, et siin, põhjas, on 8 aastaaega. Seda hakkas ükspäev seletama loodusgiid Anna-Leena ja täna tuli meie uus töökaaslane Maarit sama jutuga lagedale. Et Lõuna-Soomes on neli, aga neil siin kaheksa.

Meie saabusime Lappi talvel (saami k daelvie). Puhas, valge ja pime rahuaeg. Kuude perra detsember-jaanuar-veebruar.

Nüüd on käes kevadtalv (gïjre-daelvie), märts-aprill, väidetavalt ilusaim lumeaegadest. Päris pikad päevad, ere päike ja tegelik suusahooaeg siinmaal.

Neid kahte võib tõesti erinevateks aastaaegadeks pidada, võime täna kinnitada. Oleme omakeskis mitut puhku arutanud, kuivõrd teistsuguseks on ilm muutunud võrreldes jaanuari algusega, mil me siia paika potsatasime.

.

Kevad (gïjre) - aprill-mai. Suusahooaeg ikka veel kestab - mai alguseni. Mais algab suur sula ja jõgedel jõmistab-müristab jää oma minekut.

Kevadsuvi (gïjre-giesie) - juuni. Keskööpäikese aeg. Sulamine jätkub. Matkaradadel on ikka veel lund ja mitte kõik sillad pole veel parandatud.

Suvi (giesie) - juuli.  Soe, valge ja lilleline aeg.

Sügissuvi (tjaktje-giesie) - august. Soe ja kuiv marjaaeg. 

Sügis (tjaktje) - september. Kollane ja punane kõikvõimalikes nüanssides. Jõed ja ojad on peaaegu kuivanud. Ööd on juba pimedad ja vehklema hakkavad esimesed virmalised. Esimesed külmad ja härmad annavad tundramägede säravvärvilise loodusele erilised raamid.

Sügistalv (tjaktje-daelvie) - oktoober ja november.

Ja taas algab daelvie...

Albumi pealkirjaga "Kaheksa aastaaega" (Gávcci jahkejuogu / Eight Seasons) on 2002. aastal välja andnud ka kuulsaim saamikeelne lauljatar Mari Boine. Ja ehkki ma pole kindel, kas järgnev juutuubilugu "Ma tulen teiselt poolt" just sellelt albumilt on, siis video taustapildid käivad kõigist aastaaegadest läbi.

Avanto, popolo!

Avanti, o popolo! Avanto ootab!

Aga muidu oli meil kahel siin täiesti töövaba naistepäev. Pre-party hakkas, nagu tähelepanelikumad lugejad ehk on  märganud, Luostol porodega pihta. 

Järgnes pidulik õhtusöök Marika pool. Pidulikuks tegid asja ülimaitsev haug, annoona ja granadill. Need kaks frukti ostis Marika puhtalt põnevuse pärast. Oli põnev küll. Ja maitsev ka. Internetist õppisime selgeks, mis need on, milliseid osi ja kuidas süüa. Kuidas inimesed vanasti küll ilma guuglita elatud said!!!

Siis tuli Pentti külmutuskapist jäätistega ja teatas, et naistepäev hakkab pihta. Selle peale läksime kõik kiiresti magama, et päris-päevaks kenad, puhanud ja virged olla.

Öösel oli väiksemat sorti maavärin, aga sellega oleme me siin juba harjunud. Meil "omas kodus" ka väriseb. Selle nimi pidi olema "hange tegemine" - ja tõesti, hangesid nad siin teha oskavad! Tegelikult küll tähendab "hange tegemine" mitte neid aknataguseid katuselt allakukkunud hangesid, vaid see on "aastaaeg", mil lumi kannab - ehk et päeval sulatab, öösel külmetab ja siis lõpuks saavat paksu lume peal kasvõi traktoriga sõita.

Päris-päeval säras päris-päike. Kuna me olime Pentti haugi ära söönud, pidime minema vaatama, kas veel kuskil mõni haug vedeleb. Pentti arvas, et nii umbes kolme kilomeetri kaugusel võiks mõni olla ja sidus saani kelgu külge.

Naistepäeva puhul lubati mind kui kõige auväärsemas eas naisterahvast saanirooli. Pentti istus mulle selja taha ja hakkas koputama -  kord ühe, kord teise õla peale. Oletasin, et see on suunamärguanne. Ilmselt oletasin õigesti, sest iga pöörde järel püsis Pentti jälle tükk aega vagusi.
Ühe lagedama platsi peal pidasime kinni. Kahtlustasin, et tegemist on järvega ja tõepoolest - Pentti jättis endast maha täiesti märjad jäljed, kui ta suvalise koha peale lund kraapima siirdus. Mille järgi ta aru sai, et just selle koha peal on salaoksake - ei mina ümmärä.

Igatahes oli seal oksake ja oksakese küljes nöör ja nööri küljes lõks ja lõksus - haug! Havilõksuga polnud meil kahel oma senises elus veel juhust kohtuda olnud. 

Proovisime pisut ka pilkkida - lõppeks oleme me nüüd ju täitsa kogenud kalurid, ikkagi juba teist korda kalajääl - aga ilm oli liiga ilus, varbad liiga märjad ja pealegi arvas Pentti, et sellisel kellaajal ei liigu ükski kala. Kaili pakkus küll, et rootsi aeg on natuke vähem, aga kalad ei hakanud isegi selle peale ennast  liigutama.

Niisiis kelgutasime mäe otsa ja tegime vorstilõkke üles.

Kui kõik oli ära söödud, mis pererahval vähegi pakkuda oli, leidsid Puhh ja Notsu, et on paras aeg hüvasti jätta. Ja kuna pererahvas pidi järgmisel päeval Mauritiusele lendama, said Puhh ja Notsu lisaks suusavarustusele ka haugi endale...

Koduteel põikasime korraks Levi mäe otsa, et vaadata, missugused need  vaated nüüd, pärast pikka nulliperioodi, välja näevad. Paistab, et tykkylumi aeg on läbi saamas. Kahju!

Siis sõnum Annelilt Äkäslomposelt: te pole ikka veel avantosse jõudnud,  homme oleks jälle võimalus!

Õnneks lõppes tänane tööpäev normaalajal. Pakkisime kotid.

Lisaks kolmele eestlasele oli avantosse tulnud ka neli soomlast. "I am a little bit afraid", tunnistasin teiste muretut olekut vaadates. "Siis on kõik korras," kinnitas soomlasest loodusmatkade juht. "Tee seda lihtsalt hästi rahulikult!" 

Kaili kõndis puusi õõtsutades välja nagu Carmen Kass catwalkil. Rahulikult! Muidugi, mis viga õõtsutada, kui aastatepikkune trenn Maia tare tagant taustaks!

Sa sinine sitikas, kui mõnus! Ja hirmsat pole selles tõepoolest kohe mitte-mitte-mittekuimidagi, kui sul on nii turvatud teekond!

Kolm korda käisin jääaugus. Oleks rohkemgi käinud, aga varsti pidi meeste saunaaeg hakkama...

Avanto, popolo, on väga mõnus!!! Aitäh, Anneli, selle kogemuse eest!

Porocup Luostol

Esimest korda sattusid meie vabad päevad nädalavahetusele. Ilmaprognoos ei lubanud päikesetripsugi. Otsustasime Marikale külla minna.

Esimest korda oma siinoleku ajal kohtasime tee peal jalutavaid porosid. (Taevane märk, otsustasime hiljem). 

Kümmekond aastat tagasi, kui olid veel populaarsed bussireisid Lapimaale Jõuluvana juurde, lubasin reisijatele iga kord: "Me näeme porosid! Kindel värk! Nad jalutavad seal lihtsalt mööda teed!"  Ja ma ei valetanud kordagi. Tookordsete 4-päevaste reiside programm lasi Lapis olla kaks päeva. Ja iga kord olid porod teel. Nüüd oleme Lapis olnud kaks kuud...

Marika teatas, et Luostos on Porocup 2015 ja et nemad Penttiga kavatsevad sinna minna. Et Pentti on endine poromees ja saab siis vanade sõpradega paar sõna juttu puhuda ja et üldse on see täitsa tore kohalik värk.

Porocup on neljaosaline võistlussari, milles osaleb umbkaudu 200 põhjapõtra. Porod jooksevad  umbes kilomeetrise ringi ja iga poro taha on nööri otsa riputatud suusataja. Neid suusatajaid nimetatakse ajajateks. Üks ajaja võib sõita mitme erineva poroga. Suusataja alamkaal on 60 kg. Pentti ütleb, et kui kaalub vähem, pannakse kivid taskusse. Tõenäoliselt on see nali.

Stardiprotokollis on lisaks ajaja nimele ka poro ja poro omaniku nimed. No näiteks võistlesid täna porod nimedega TikTak (mullune 2. koht),  Tupsuntähti, Lahjakas (andekas),  Arvamaaton (äraarvamatu) ja Syrjahyppy (kõrvalehüpe). Lisaks Soome porodele on protokollis ka nimesid, mis viitavad Rootsile ja Norrale.

Tänavuse sarja esimene võistlus toimus veebruari lõpus Rovaniemil, nüüd siis Luostol. Järgmised võistlused toimuvad 14.-15. märtsil Taivalkoskil ja kannavad uhket nime - Kultakelloajo. Viimane osavõistlus toimub 20.-22. märtsil Äkäslomposel ja lõpuks uhke finaal, kuhu pääsevad vaid 24 eelvoorudes enim punkte kogunud põhjapõtra ning kus kroonitakse Porokuningas, 28.-29. märtsil Inaris. 

Kõigepealt pannakse suusatajad boksi. Seal nad siis ootavad nagu pomod oma porosid.

Porod on kaunisse kasemetsa loodust ja üksteist imetlema viidud.

Lumehunniku otsas seisab mees, kes hüüab porosid starti. Tema käsu peale hakkavad omanikud  porosid suusatajate juurde boksidesse talutama-jalutama.

Mõni poro ei taha üldse sinna boksi minna...

... aga kuna mehi on rohkem kui porosid, siis jääb meeste tahtmine peale ja millegipärast hakkavad ka need porod ikkagi jooksma.

Ja jooksevad nad ikka kiiresti küll - kilomeetrise ringi peale kulutatakse vähem kui poolteist minutit. See tähendab, et kiiruseks tuleb suurusjärk 90 km tunnis!

 Selle peale tuleb mulle meelde küsimus mingist mälumängust: mis on poronkusema? Kontrollin, kas Pentti teab. Teab, ja talle ei tundu see üldse naljakas ega veider :)!
(Poronkusema on vahemaa, mille suudab põhjapõder läbida ilma põit tühjendamata - ca 8-9 km).

Pealtvaatajad on toredasti põhjamaised. Moes on poromeeste vööd ja erinevad soojad-karvased läkiläkid.

Samas on ka väike laat-turg. Müügil on "päris"-asjad ehk puhas põhjamaine värk. Nagu näiteks poromeeste vööd...

... või valjad porodele.

Üks ilusate valjastega parasjagu põdrasammalt pugiv poro pakub soovijatele lustisõitu.

Tõsi, pakkumisi teeb küll allolev tüdruk, kellel on väga ägedad sukad. Poronahast.

Laadal müüakse ka lassonööri? köit? juhet?... Materjali osas on tegemist mingi plastikuga, mis külmas kangeks ei tõmba ega murene-purune. Ja porolasso nimi on hoopis suopunki.

Tegemist on kogupereüritusega. Vahva on see, et kõik lasteatraktsioonid on samuti temaatilised - on eraldi aiake, kus lapsed saavad lastemootorsaaniga sõitu harjutada ja on koht, kus võib proovida suopunki-heitmist.

 Põhjapõder on ainuke hirvlane, kelle emasloomal ka kasvavad sarved. Isastel kukuvad sarved maha sügisel, kui kiimaaeg läbi saab. Emastel jäävad sarved alles aprilli-maini - poegade kaitseks. Jaanipäevaks on mõlemil uued sametise nahaga kaetud sarved peas.

Suopunki-heitmist teevad lustiga ka täiskasvanud ja üks poromees muudkui püüab naisi. Tundub, et siiski tuttavaid naisi :). Lahkumisel näeme, et üks on endale suisa lapse püüdnud...

Turg-laadal pakutakse veel igasugusest nahast valmistatud igasuguseid asju. Näiteks selliseid kindaid - palusin Marikal spetsiaalselt kätte panna, et oleks näha, kui suur see kinnas siis lõpuks on - kinnas ei ole kaamerale lähemale tõstetud, kinda labaosa karv on vastu kapuutsi!

Hülgenahast kindad...

... ja taga keskel hülgenahast kasukas. Hind veidi alla 4000 euro.

lõpetuseks veel üks meie jaoks uus liiklusmärk:

Toredat homset naistepäeva kõigile meestele ja naistele!