Madagaskari mõistatused

"Need olid kukeseened!"
"Ah, ära aja! Me oleme siin kuu aega mööda metsi tuianud ja isegi ühtegi puuseent pole näinud, sina tuled nüüd kukeseentega!"
"Need olid kukeseened! Küsime autojuhilt, kas neil on siin kukeseeni!!
"Mushrooms - no.."vangutab juht pead.
"Need olid kukeseened!"
Urmas ei jäta. Meil on tervele kuninglikule Rovale tiir peale tehtud, ära kuulatud igasugused uhked lood ümberlõikamstest (malagassidel kuuluda see rituaal poisi mehekstunnistamise juurde ja vanaisa on see, kes naharibala ära sööma peab), värvilistest klaasakendest, kohalikust marmorist, prantsuse armukestest jne, kui Urmas teema uuesti üles võtab ja meid kõiki  kukeseenele saadab.

Ja ongi! Must mees müütab autode vahel kukeseeni! Kust krrdi kohast need veel siia said???
Järgmisel päeval näitame pilti autojuhile.
"Aa, šampinonid, jaa, need kasvavad meil metsas..."
Millises, tahaks ma teada!!!
(Korilane eestlases ei sure iial...)

*   *   *

"Eestlased-lätlased-leedulased on nüüd nii rikkaks saanud, et terve maailm on neid täis," ütleb 75-aastane Kanada vanahärra Antsirabes. 

Lätlasi-leedulasi ei näe, (nagu me ei näe ka norrakaid, rootslasi, soomlasi, poolakaid jne), kuid tagasiteel kohtume lennujaamas viie vahva noorega Eestist. 

"Kas te Madagaskari enda autot nägite?" küsib Karl.

"Ei näinud. Neil on oma auto???"

"Karenjy," ütleb Karl, ja saadab eestlaslikult üle sotsiaalmeedia uutele sõpradele pildi. "Fianarantsoas toodavad. Tegid neid sääl 1985-95, siis tehas likvideeriti, 2009 hakkasid uuesti pihta. Renault' alusel. Aga kallis on ikka, mis siis, et ise teevad."

Niisiis, Madagaskaril on oma autotööstus, mille ühtegi eksemplari me kuu aja jooksul ei näinud, kuid selle eest me nägime linna, kus ei olnud ühtegi mootorsõidukit - ainult kärud ja velorikšad. Ambanja. 

*  *  *

Me ei saa aru, kuidas on võimalik ära elada 1-eurose päevapalgaga (killustikukoksijad, pesunaised jne), kui kümme muna (mis siis, et väga tühised, nullilähedased asjad) poes maksavad ka 1 euro.

Me ei saa aru, kuidas on võimalik selliseid raskusi pea peal kanda. Kui väga raskeks läheb, tuleb joosta - saab rutem kohale. 

Ei saa aru, kuidas on võimalik paljajalu tsementi segada.  

Ei saa aru, milliste loodusseaduste abil mõned kärukoormad koos püsivad. 

Ei saa aru, kes joob ära kogu selle kolmehobuse õlle (THB - Three Horses Beer), mille poode ja autosid me pidevalt näeme. Noh, meie joome natuke, kuid pudel õlut maksab ka ca 1 euro. Ehk väga paljudele päevapalga. 

Me ei saa aru, kuidas kõik need maanteedeäärsed inimesed-lapsed-loomad elus on. Kohastumine kõrgemal tasemel? Nägime oma silmaga, kuidas koer magab keset sõiduteed ja meie buss sõidab temast üle - loom jääb täpselt rataste vahele, ei koer ega juht liiguta oimugi kogu loo peale. Ainukesed, kes helkurveste kannavad, on pealinna politseinikud.

Me ei saa aru, miks on vaja sõduritel vaja valvata inimtühja liivaranda saare põhjatipus. 

Me ei näe laste mänguasju. Kuid me näeme lapsi mängimas kivikestega, rattaid veeretamas, kummikeksimas. Ühes bussis on 5-6-aastase lapse mänguasjaks tühi konservikarp, mida ta kuus tundi ühte- ja teistpidi käes keerutab. Ilma, et ta kogu sõidu jooksul kellelegi ainasatki küsimust esitaks või midagi kommenteeriks.

Me ei saa aru, kustkohast on pärit kõik need hommikused tervisejooksjad, keda me kohtame Morondavas hommikul pool viis bussile minnes. Massiliselt jooksjaid. Elatustase ja tervisejooks ei käi kuidagimoodi kokku. 

Me ei saa aru, kes ostab ära teeäärse kauba. Ja kuidas see on nii, et viis küla müüvad järjest lutsukive (mis nendega tehakse?),  järgmised viis liiva, järgmised viis sisaliköisi, järgmised viis porgandeid, järgmised viis apelsine, järgmised viis laudlinu, järgmised viis...

Me ei saa aru, kuidas on võimalik "kedrata siidniiti" kasutamata ühtegi abivahendit peale omenda keha. Õigemini, me näeme, kuidas seda tehakse, kuid teha seda päevast päeva poolpimedas ruumis põrandal istudes...

Me ei saa aru, kuidas loodusgiidid kõik need loomad üles leiavad, keda nad meile näitavad.

Me ei saa aru, milleks politseinikele siilid ja püssid.

Me ei saa aru, kes ja kus kasutab münte - aga me avastame ühel hetkel, et ka mündid on olemas!

Me ei saa aru, kuidas on eesti sõna raha jõudnud malagassi keelde - läänerannikul tähendab väljend "tsia raha!" et raha ei ole. Käsmu meeste töö? Väljend "raharaha" tähendab aga tervel saarel tööd. Niisiis, kui sul on raharaha, on sul ka raha...

Me ei saa aru, kui palju võib ühel lihtsal puuratastega kärul olla erinevaid disainielemente: kord juhitakse seda ohjadega (ohjad on rataste küljes), kord rooliga, kord on sel esi-, kord tagapidurid...

Me ei saa aru, miks meil mõõdetakse palavikku - nii saarele saabudes kui sealt lahkudes :) (Üks variant:  kas need on ikka täie mõistusega inimesed, kes siia tulevad, või äkki peast soojad?)

Me ei saa aru, miks peavad liiklusmärgid olema betoonist valatud - kui palju betoonion raisatud asjadele, mille järgi pole kellelgi kõige vähematki vajadust?

Me ei saa aru, miks peab õpetaja kandma valget kitlit.

Me ei saa aru, miks on prill-lauad väiksemad kui potid.

Me ei saa aru, mida teeb seebu kaelani vees vesiroosi-riisipõllul.

*   *   *

Aga me oleme näinud lendkala.

Me oleme tundnud mõõnavee jõudu.

Me oleme kogenud merevett, mis on nii kuum, et ei taha sisse minna, ja merevett, mis on pehme nagu siid.

Me oleme näinud igat sorti putukaid ja mutukaid (eriti raagritsikat, siis suuremaid ja vähemaid ämblikke, krooksuvaid tsikaade,...) haukuvaid konni, punast lindu kohaliku nimega vuudi ja lindu nimega vasarpea (kes ehitab hullsuuri pesasid - nagu toonekurg - kuid need on pealt kinni), saare ainukest kiskjat fossat, hulgliselt kameeleone, iguaane ja loomulikult terve rea leemureid - mitte küll kõiki 103 liiki, aga meie jaoks piisavalt.

Kassleemur ehk katta, Teiste leemuritega võrreldes veedavad kõige rohkem aega maapinnal. Emasloom on 20-30-liikmelise pere päälik. Hommikused päevitajad (päris jooga  lootoseasend, nagu paljudel naljapiltidel, see siiski ei ole).

Must ja valge röstitud leemur, ütleb google. Kirileemur ehk vaari (Varecia vareigata vareigata) ütleb Õhtuleht. 

Sifakad (ikka jälle hulgaliselt eri sorte) on samuti ühed lahedad tegelased. Kui kattad harrastavad mitmenaisepidamist ja elavad suurte peredena pundis, siis sifakad on elu lõpuni üksteisele truu paarirahvas. Siin õnnestus lõpuks ära ka nende tants - sifakad liiguvad maapinnal külg ees hüpeldes, mis jätab mulje, nagu oleks tegemist peene tantsuetteastega.

Coquerel's Sifaka. Propithecus coquereli. 

Kas teie teadsite, missugune näeb välja kuulus ingver? Mina ei teadnud. See siin on tema metsik variant. 

Punane saar? Roheline saar?

"Pea on nii peenike koht, et seda perse kaudu terveks ei ravi," on öelnud üks kena Võrumaa taat. Kui malagass on endale midagi pähe võtnud, siis sinna see ka jääb.

Urmas harjutab ka asjade pea peal kandmist. Alustab telefonist...

"Šampinjonid" Antananarivo tänaval

"Karenjy", ütleb Karl, ja saadab lahkeste pildi ka. Madagaskari oma auto.

Ja meil on olnud igati õpetlik (lisaks Madagaskari teemadele olulised täiendused ka Muhu seeliku miinikollase, laokoonlaste, autodel oleva kalamärgi jms küsimustes)  ja vahva reis koos kohatiste hingetõmmetega erinevates vetes (nt Ranomafana kuumaveebasseinis :)) ning gurmaanitsemisega ülihääs seltskonnas. Issand jumal kurat, milline reis! 

Aitäh teile, Mare ja Urmas!

Hea (parim) ei lõpe kunagi! Tsaratsara tsy lany! Vela veluma!

*   *   *

Ja nagu ikka - punastel markeritel klikkides avaneb aknake, kust viib link vastava koha pääle blogis :)

Kuninglikud lood

Meie kuninglik kuu Madagaskaril hakkab lõpule kiskuma. See on olnud üks ütlemata manga kuu, mille lõpp kisub veel eriti manga'ks: me sööme igal õhtul eriliselt manga's kohas nimega Saka Manga (Sinine kass) väga manga'sid värke (nagu näiteks avokaadoga segatud krevetid) ja käime külas kõigil Rohelise ja Punase saare kõvematel kuningatel, nii pealinna Rovas kui Ambohimangas ehk Sinisel Mäel. Sinine on malgasside jaoks kõige ilusam värv (ma olen täiesti nõus) ja sõna "sinine" tähendab lisaks sinisele ka midagi üliväga head. Näiteks kui sul juhtub olema ilus lauluhääl, siis öldakse selle kohta "sinine hääl". Malagassi keel  tundub üldse väga luuleline olema - "päikese" kohta öeldakse siin "päeva silm" jne. Päeva Silma palee, õigemini selle kunagise asukohaga, kohtusime pealinna Rovas.

Miks nad kõige selle juures hotelli nimega "Sinine" - Hotely Manga - üleni roheliseks on värvinud, jääb järjekordseks lahendamata mõistatuseks nagu väga paljud teised asjad siin saarel. 

Ambohimanga ehk Sinine Mägi on UNESCO kultuurimälestiste nimekirja auväärt liige aastatst 2001, kuid isegi kõige kuulsamad turismiteatmikud ütlevad, et kui te just süvahuvilised ei ole, võite vahele jätta. Me ei jäta ja saame järjekordselt väga vahvad emotsioonid. 

Sest Sinisel Mäel veab meil ullupööra giidiga. Vaatamata sellele, et ta on kohutavalt väike. Giid vabandab ennast välja sellega, et kuningas, kellest kogu kuningaloo kuulsam osa peale hakkab, nimelt Andrianampoinimerina, olnud kõigest 1.45 pikk (või lühike). Kuningas ehitanud lossikompleksi ette nii umbes 2 m kõrguse kivilava, et sealt siis aegajalt lahkeste oma rahva peale paista ja neile tähtsat teadust jagada. 

Kui te arvate, et ma ei oska seda nime - Andrianampoinimerina (1745-1810) - välja öelda, siis te eksite. Esiteks ei ole see üldse kõige pikem nimi, mis Madagaskari kuninglikul lool välja pakkuda on (vrdl Andrianampoinimerinandriantsimitoviaminandriampanjaka ehk "Imerina armastatud prints, kes on parem valitsevast printsist), teiseks, ma õppisin seda nime ka kaks päeva, enne, kui meie 145-sentimeetrine selle osadeks lammutas, mis asja nagu niuhti paika pani: Nime lõpuosa, imerina, on keskmaa hõim, mpoin tähendab südant ja andrian valitsejat - niisiis valitseja, kes on kõigi imerina hõimu inimeste südametes. 

Kindlapeale oli Andrianampoinimerina suuremal või vähemal määral vähemalt 42 inimese südames, sest just nii palju olla tal naisi olnud: 30 mitteametlikku ja 12 ametlikku. Ja hulgaliselt seebusid, seda kohalikku varanduse ühikut. Kuninga seebud olid pruunid, valge laik laubal. Kui mõnel talumehel juhtus sedasorti seebu sündima, sai ta kohe kuningale headmeelt teha ja oma seebukese kallile kuningale viia, sest lihtrahval niisuguseid valgetäheloomi olla ei tohtinud. Kuninglikul künkal on hulk väravaid, igaüks teatud liiki kauba jaoks: ühest väravast tohtisid käia vaid kuningas, tema naine ja kuninga seebud. Kuninga lapsed kuulusid juba järgmisele väravale, mis tähendab, et seebud on tähtsamad kui lapsed;  omaette värav oli ka surnutele. 

Kompleksi  ehitamisse panustas valitsejat kogu südamest armastav rahvas munadega. Munamaksu näol. Mune on mördi sisse segatud mujagi, Praha Näljamüüri näiteks, kuid kusagil pole varem kuulda olnud, et muna on kah omamoodi fady, tabu. Sest muna on ümmargune nagu null ja seega täiesti mõttetu asi. Toob halba õnne ja igasugu hädasid. (Häid saabuvaid munapühi kõigile!). Muna on nii paha asi, et seda ei sobi isegi käest kätte anda - kui tahad naabrinaisele muna anda, siis paned oma muna põrandale ja tema sealt siis võtab. Käest kätte ei tohi.

Madgaskari kuningate kodasid ei saa võrrelda nendega, mida me üldjuhul kuningakodadeks peame. Võib-olla oleks niisuguseid kuningapaleesid siinmaal ehitatud nii umbes Lembitu ajal, kindlasti mitte 18. sajandil.
Kuninga maja on ca 5-6 meetrit kõrge puitehitis. Suhteliselt terava viilkatusega. Hämaras, ilma laeta toas on kaks voodit - ühes nurgas  normaalkõrguses lai voodi kuninga naisele (naine ei kandnud tiitilit "kuninganna"), teises nurgas kuninga ase - ca 2 meetri kõrgusel. Nii et kuningas pidi oma voodisse redelit mööda ronima. Kuningas pidi üldse palju oma toas ringi ronima:  kui külalised tulid, ronis kuningas kõrgele katuseviilu alla, pikutas viilu alla seatud laual ja kuulas, mida naine all külalisega räägib. Kui jutt tundus huvitav ja külaline kena, ronis kah alla seltskonda, kui ei, siis redutas oma ubrikus nagu metsavend muiste.

Kuningakotta sisenemisel on kindlad reeglid - sisse tuleb astuda parem jalg ees, välja selg ees ja vasak jalg enne. Teistmoodi on fady. Kuningakojal on kaks kitsukest, madalal ja vastasseintes asuvat akent, millest sisse särav päevasilma laiguke on üksiti päikesekella eest.

Jõhkardist kuninganna Ranavalona I kohta kuuleme (lisaks kõigile õudustele, mis tema kohta on kirjas raamatus "Ranavalona I, Madagaskari hull kuninganna"), et proua lasi endale igaks ööks külast uue ilusa noore poisi tuua ja hommikul selle siis ka maha lüüa. Sest mida sa kasutatud asjadega ikka muud teed...

Üllatav lugu on seotud ka uusaastapidustustega. Nimelt siis saab aasta otsa rüganud kuningas lõpuks ometi sauna! Tõsi, mitte küll sauna, kuid vanni. Ja kui kuningas on lõpuks vannis puhtaks ligunenud, siis saabub pidustuste kulminatsioon - kuningat palavalt armastavad alamad tohivad basseinist kulbiga kuninglikku pesuvett ammutada ja seda juua! Milline õnn!!! Osa rahvast käia praegugi sealt vannist vett joomas, ehkki kuningaid pole enam ammu ja ennast pesemas ei käi basseinis peale linnukeste keskit.

Tänini kehtib ka abiellujate soov saada 14 last. See olla umbes nagu meie-isa-palve, mis kuulub abielu sõlmimise juurde. Õnneks tohib tänapäeval ka varem lõpetada, ei pea tingimata neljateistkümneni välja pingutama.

Kuningakodade juures on täies pidurüüs jõulutähed - järjekordsed Madagaskari sümbolid. Jõulutäht kannab ends riigilipu värve - roheline, punane, valge - viimane on piimvalge mahl, mis immitseb, kui nt leheroots katki murda. Lehe rootsu mööda  pooleksmurdmisel saab aga Madagskari saare kuju gloobuselt.

Pealinn Antananarivo kuninglikul künkal nimega Rova. Siniselt Mäelt tõi pealinna siia Andrianampoinimerima poeg Radama I. Viimase sõdurite nn proovikiviks (kas jaksab tõsta) oli see muna siin - ja kuna ta arvas endal vaja minevat vähemalt tuhandet ihukaitsjat, siis sai Antananarivo nimeks "tuhande valvuri linn" (või ka tuhande maja linn, sest kuskile pidi ta need tugevad poisid  ju paigutama). 

Tagapool valge majake on kellegi hauakamber - millise kuninga oma täpselt, kees seda enam mäletab :)

Vahepala: ühel õhtul kui me Sinises Kassis järjekordselt mingeid hõrgutisi manustame - Mare näiteks ei saa tänaseni üle avokaado- ja krevetisalatist - luban suureliselt ära surra. Urmas seepeale: "Kannata Eestini, me ei viitsi siin iga seitsme aasta takka su konte ümber istutamas käia!"

Kuningakoda seestpoolt - ees vasakul nurgas paistab nn lõkkease ja selle juurde kuuluvad madalad toolikesed, taga kuninga voodi. Tagumise tugiposti küljes (pilti suuremaks klõpsides hädiselt paistab ka) on redel, mida mööda kuningas katuseviilu alla peitma-pikutama käis.

Aken-päikesekell ja leease - keedupoti kolm sammast. Kuna keetmine käis toas - kuninga naine ise pidi kuningale söögi tegema - siis oli laealune piisavalt tossune-suitsune-aurune, et üks pisike kuningas ära varjata.

Mälestusmärk Rova territooriumil prantsuse tudengitele, kes malagassi keele ladina tähestikku ümber panid. Esimestena jõudsid saarele araablased ja malgassi keel pandi kirj araabia märkidega. "Aga siis nad võtsid kõik  endaga kaasa ja kaotasid ära ja nüüd meil ei olegi kirjapandud vanemat ajalugu," väidab üks kohalikest giididest. 

Hiiglane Mare (nii umbes 1.62) malagassitarist giidiga Ambohimanga ehk Sinise Mäe Rova õuel. 
Tagaplaanil paistab kõigepealt müür, mille pealt kuningas alamatele kõnesid pidas. Müüri peal kasvab puu, mille all käis ja käib tänini ohverdamine - viimane seebu veristati siin alles mõni nädal tagasi. Madala aiakesega ümbritsetud kaljulahmakas on seebu tükeldamise koht. 

Ehitud ohvriseebude sarvedega.

Kandetool

Tagaplaanil vaate- ja valvetorn, veidi eespool aed, kus pesti-puhastati kuninglikke seebusid.

Ridamisi kuninglikke hauakambreid

Kas hakkame jooma? Eespool kuninganna, tagapool kuninga vann, kus Tema Kõrgeausus end korra aastas pesi ja pesuvee lahkesti täitsa tasuta ilmarahvale laiali jagas...
'

Sinisel Mäel

Eks olnud mangad lood :)?

Jumalad, geisrid ja jooksupoisid

"Oleks ma seda enne teadnud, ma poleks ilmaski bussiga sõit!" kinnitab Mare. "Ma ei saa aru, kuidas siin saarel üldse keegi veel elus on!"

Me oleme jälle kangelaslikult tunde ja tunde bussis istunud, no kaksteist vähemalt, - tõsi, juba gramm mugavamas versioonis, igaühel oma iste, mida ei peagi kord kolme, kord kuue kaasreisijaga jagama. Cotisse on bussifirma, mis sõidab vaid kaht marsruuti -pealinnast läände Morondavasse ja pealinnast lõunasse Fianarantsoasse. Sõidab välja lubatud kellaajal ja mis põhiline, iga istme peale võetakse vaid üks reisija.

Mare hea süda tikub bussides pahaks minema ja sedapuhku on meil võimalus pakkuda talle koht juhi kõrvale. Arvasime, et nüüd on asi jonksus.

Mare südamele seekordne sõit ei mõjunud, küll aga närvidele. 

"Ma ei saa aru, mustad nagu öö, hüppavad pimedas suvalisest põõsast tee peale välja - no kesse musta meest mustas öös nägema peaks??? Ja siinsetel koertel ja kanadel on kindlapeale seitse elu!" ahastab  meie emeriitveterinaar.

See on üks Madagaskari mõistatus: kuidas nad siin ellu jäävad? Kõik need teeäärsed ja teepealsed lapsed, kanad ja koerad? 

Oleme taas pealinna saabunud. 

"Keerame korgi maha ja arutame asja kainelt läbi!" on järgmine Mare elutarkus, mille najal meil siin see reis üldse nii kenasti planeeritud on saanud. Seega sõidame 120 km kaugusel asuvasse Ampefy'sse. Sest kuskil seal peavad olema Madagaskari geisrid. 

Tee peal räägime juhiga ilmaelust. Madagaskari kolm kuud ametis olnud presidendi kohta on arvamused lahku läinud: noor haritud poiss arvas, et vana president oli parem, et praegune on juba ammust ajast võimu juures olnud, kuid pole midagi korda saatnud, sai võimule lihtsalt seepärast, et on noor ja lubas noortele meelepäraseid asju - ja kuna Madagaskari elanikkond koosnebki suuresti noortest, siis tegi mees õige panuse. 

On olnud tüüpe, kes arvavad täpselt vastupidi. Meie praegune taksojuht on maailma tüüpilisim tegelane: valitsus ei tee midagi! Meil ei ole seda, meil ei ole teist, valitsus ei tee midagi. 

"Aga te ei maksa ju ka mingeid makse - kust teie valitsus peaks nende asjade tegemiseks raha saama?"

See mõte on mehele arusaamatu. Vahet pole, kuidas me püüame seletada, et vaitsusel on igasuguste asjade tegemiseks raha vaja ja et see tuleb inimeste maksudest - meie elame toredates riikides, kus kõik on hästi, nende valitsus  ei tee midagi.

Ja siis oleme kohal. 

Igatahes on need mättad maalilised. Külastajad näevad kõik üsna kohalikku värvi välja ja me ei pane neile seda üldse pahaks. Kõige suurema geisrimütsi juures - kohaliku giidi sõrmede sõnul, kelle me parklast peame endile jälle võtma ja kes samuti suhtleb eelkõige viipekeeles, on geisreid kuus - käib usin pildistamissebimine. Tõmmud kaunitarid istuvad üksteise järel vette ja lasevad end siit-ja sealtpoolt filmida. 

Me siis peame ka ikka kõik endale Tema Kõrgeaususe Keisri endaga pildid saama...

Pinnas on põnevalt voolukrobeline ja pole libe, ehkki peale vaadates seda ei usu

Kohalik kaunitar järgmises augus

Geisrivesi olla hirmus tervislik. Pooled külastajad lasevad ennast mudaollusega sisse määrida ja istuvad siis vanni ligunema. 

Üks saksakeelne netileht väidab, et Andranomandraotra geisrid ei olegi päris looduslikud geisrid, vähemalt mitte sellised vulkaanilist päritolu nagu geisrid mujal maailmas. Nende kohta võib öelda, et tegemist on inimtekkeliste geisritega - kusagil mägedes on aragoniidikaevandused (lubjakivi soost mineraal), kaevanduse süsihappegaasirikas vesi juhitakse raudtorudega siia jõkke. Pikal teel võtab vesi endaga kaasa torurauda, kaltsium on tal endast, jõe lähedal on surve nii suur, et viskab purtsudena vett välja ja üksiti moodustab uhkeid lubjakiviladestusi...

Kohalikud on neile mätastele nimeks andnud Travertin. Ja ükski kohalik giid - küsime hiljem mitmelt - seda versiooni ei kinnita. Kõik ütlevad, et on looduslikud. Meie ei oska kah midagi arvata - et kui torud, siis miks 6 toru, ja millal siin see kaevandamine siis peale pidi hakkama, kui praeguseks ajaks on niisugused ladestused - enne Kristuse sündi või???

Kunagi guugeldan edasi.

Teel geisrite juurde möödume kirikust, millel pole katust, kuid mille ümber on paksult rahvast. Juht ütleb, et sellest pole midagi, jumalateenistusi peetakse ikka, küll ükskord tuleb katus ka. 

Tagasiteel palume katuseta kiriku peatust, kuid rahvas on sellelt jumalateenistuselt juba jalga last. Meil on üllas mõte kiriku katusesse panustada: Kavatseme selleks leida mõne usaldusväärse isiku. Kuid enne, kui me kellegi leiame, jääb meie teele imeväike pühakoda suure rahvamassi keskel. Palume juhilt peatust. 

Pühakojast kostab vägevat laulu. Poeme sisse. Pühakojake mõõtudes 4,65 x 8,25 (Urmase arvutused toetudes WC-uste laiusele) on paksult rahvast täis. Ees toimetab valgetes rüüdes seltskond, ülejäänud istuvad põrandale laotatud koormakatetel. (Neid viimaseid kautatakse siin peamiselt riisi kuivatamise alustena). Ja laulavad. Igaüks täiest hingest ja kõrist. Ilusasti laulavad. Kohati suisa mitmehäälselt. Sõnad on kõigil peas. Mul jooksevad korduvalt külmavärinad üle selja. Milline energia, milline emotsioon!

Ma olen lugenud, et malagassid on kõva laulurahvas, kuid see kogemus ületas kõik ootused. 

Ma arvan, et me oleme nüüd kõik puhastusest läbi käinud. Pühapäevane pühakoja-emotsioon.

"Te ei saa sinna minna, tee on kohutav. Me aitame!" kinnitavad kaks kutti, kes meie auto on kinni pidanud. Oleme teel Lily kose juurde ja parasjagu peateelt maha keeramas. Meie malagassist juht jääb mõttesse ja peab meiega nõu. Meie nõu on tal eelkõige selleks vaja, et rajaleidjate rahamured ikka meie õlgadele saaksid.
"Kas me peame migisse kohalikku sõidukisse ümber kolima?"
"Ei. Nad jooksevad ees ja näitavad, millisest august kustkaudu läbi sõita."
"Kui pikk see lõik on?"
"5 kilomeetrit."
"Meie ei oska siin nõu anda. Me ei tunne olusid. Sa pead ise otsustama."

Hakkame sõitma. Kaks kutti jooksevad ees. Üks plätudega, teine paljajalu. 35-kraadises kuumuses. Tee on muidugi kehv, väga kehv, aga me oleme Kailiga Islandil ka sellistel ukerdanud oma madala linnaautoga. Siin on vähemalt teadmine, et ju siis pääseb läbi...

Kutid jooksevad nagu väledad põdrad. Üks ikka vilksab vahepeal üle õla vaadata ja viipab käega: "Sealtpoolt! Siitpoolt!"

Tegelikult näeb juht ise ka, kustpoolt mõistlikum. Tagasiteel me jooksupoisse enam ei võta.

"Tee on samasugune nagu alati," ütleb meie juht kohale jõudes. "Lihtsalt ma ei ole siin tükk aega käinud ja arvasin, et ehk on tõesti vahepeal midagi juhtunud."

Juhtunud on see, et paar kohalikku on jälle välja mõelnud triki, kuidas võõraste valgete käest raha välja meelitada. Hõlptulu see just kah ei ole - 5 km jooksu eest koos kohapealse giidimisega (millest on samuti võimatu loobuda ja mis seisneb selles, et mees ütleb sulle oma nime, ütleb et tema on giid ja siis hakkab käega  näitama, et see on trepp ning see on puujuurikas) - teenivad kutid meie käest kumbki 25 000 ariaryt ehk ca 3 eurot. 

Seda ei ole palju, kuid sellised asjad juhtuvad Madagaskaril igal pool ja igal sammul. 

Lily kosk. Kõige vahvam on osa, kus kosk justkui puude otsast alla sajab. Kose juures asuval külakesel on elekter - seda teadmist ja väikest hüdroelektrijaama serveeritakse meile kui maailmarevolutsiooni. 

Legendi järgi on kosk nime saanud lähedalasuva istanduse tüdruku järgi, kes jõe ääres kadunuks jäi. Ju siis võtsid esivanemad ta enda juurde, aga lapse mälestuseks sai kosk endale tema nime. 

Kaardi peal on Amfety kõrvale suur järv joonistatud.

"Kas seal ujuda saab?" küsime oma taksojuhilt. Mees ei tea, lubab kohalike käest küsida. Need noogutavad ja hakkavad kohe abivalmilt auto ees jooksma...

Ütleme oma mehele, et me saame täitsa vabalt need sada meetrit omade jalgade peal kõnnitud, las auto jääb siia. Poisid ei ole selles veendunud ja kõnnivad meiega igaks juhuks kaasa. Ja jäävad siis rõõmsalt vaatama, kuidas me riideid vahetame. No saame kuidagi hakkama. 

Kui me veest välja tulema hakkame, on poisid kadunud. (Õnneks on meie riided alles). Autojuht ütleb, et poisid tulnud ärevalt tema käest küsima, et ega me ometi sealihasööjad pole, et selles järves ei tohi need, kes sealiha söövad, ujuda. See on fady, tabu.  Juht öelnud jumala puhta südametunnistusega, et ei ole - sest ta on oma silmaga näinud, et selle päeva jooksul pole me peale hoommikusöögi veel midagi söönud ja ta ei usu, et me hommikut sealihapraega alustasime. Meil on suur rõõm talle teatada, et ta ei pea rohkem muretsema ka, sest me pole juba kuu aega sealiha söönud. Nii et kõik lõpeb väga ausalt ja õnnelikult ja minu meelest peaksid kõikide esivanemate hinged meiega rahul olema.

Tabusid, fady'sid, on Madagaskar paksult täis, kuid see oli esimene kord, kus meie fady'ga nii silmitsi seisime. 

Õhtul teeme internetis läbi väga usaldusväärse testi pealkirjaga "Mis teeb sind õnnelikuks?" 

Mare tulemus: 1. Alkohol 2. Miljon. 3. Sõbrad. 

Alkoholiga pole me koonerdanud, miljoneid võtame ka ülepäeviti välja - tõesti, patt oleks praegu elu üle kurta...

No kui, siis võibolla selle üle, et Mare on reisilt kätte saanud kõik külmetushaigused: nohu, köha... ainult ohatis oli veel puudu. Nüüd on see ka käes.

"Seda see tähendab, kui temperatuur on alla 27," kommenteerib Urmas elutargalt. 

Alla 27 on öösiti...

Mangroovimatk

Siin maal (nagu mitmes teiseski) ei ole võimalik valgel inimesel niimoodi liikuda, et keegi sulle oma teeneid ei pakuks. Niimoodi saime endale Sahker-Mahker-Saadiku - me ei tea tänini, kas ja kui paljuga ta meid kooris, samal ajal saime tänu temale endale oluliselt soodsama ja mis põhiline - basseiniga hotelli...

Igatahes olime lubanud tema käest ka mangrooviretke võtta. Sest me tahtsime ka oma silmaga neid kalu näha, kes puu otsas elavad. Vähemalt lubas Hendrik Relve Eesti Rahvusringhäälingu kaudu meile, et nii on.

Loomulikult polnud mangrooviretke korraldamine Sahker-Mahker-Saadikule mingisugune küsimus. 70 000 ariaryt tundus täiesti mõistlik hind ka - alla 20 euro kolme peale pole ju teabmispalju. Küsimus tekkis meil alles siis, kui me paati istuma hakkasime - sellise katamaraaniga ei saa ju mangroovivõsa vahel manööverdada? Ja kas need hiir-hüppas-kass-kargas tegelased paadi kõrval mudas ongi need Relve lubatud puu otsa ronivad kalad? Ja kõik need ülejäänud elukad, kellest muda kihab - kes need sihukesed on? Aga me oleme ju kannatlikud eestlased - küllp juhtub kõik õigel ajal ja nii nagu peab. 

Kui me oleme õndsas rahus malagassikeelse vestluse saatel (Sahker-Mahker on väga hea jutumees ja kõikidega sõber) pool tunnikest keset lagedat vetevälja voolanud, hakkame nihelema ja huvi tundma, et mida üks mangrooviretk siis endast ka kujutab. Saame teada, et me sõidame väikesesse kalurikülla ja külastame eal kooli ja mehhaanikatöökoda. 

Meil oli muidugi mangrooviretkest absoluutselt teistsugune arusaam olnud. 

"Aga kalad?" hakkame nõudma. 

"Oh jaa, meil on siin väga palju igasuguseid kalu, aga ma ei tea nende nimesid inglise keeles," rahustab Sahker-Mahker meid ja kougib välja paksu pildiraamatu - India ookeani kalad jaapani ja hiina keeles...

"Aga need, kes puu otsas elavad?" jorutame meie edasi. "Teil peavad siin olema kalad, kes puu otsas elavad."

Sahker-Mahker vaatab meid nagu nõrgammõistuslikke. "Ei, kalad ei ela puu otsas."

"Jah, tavaliselt ei ela, aga teil siin ühed elavad. Nad upuksid ära, kui nad vahepeal puu otsa ei saaks."

Sahker-Mahker peab sõudjapostega nõu. 

"Jah, on küll sellised," ütleb ta siis. "Aga neid on väga raske näha. Nad ei ole praegu siin, nad on praegu väga kaugel. Nad liiguvad koos tõusu ja mõõnaga."

Sahker-Mahker valetab nii, et suu suitseb. Ta pole iial sellistest tegelastest kuulnud. Ka paadipoisid mitte. Nad on neid näinud, aga peavad neid ilmselgelt liiga mõttetuteks tegelasteks, et keegi sihukeste vastu huvi võiks tunda. Sest hiljem kodus teeme selgeks - jah, just needsamad sellid seal kaldaservas mudahüpikud olidki...
Aga kui turist küsib, siis tuleb talle ju midagi vastata, eksole.

Aga midagi pole teha. Läheme siis pealegi kalurikülla.

Külas elab Sahker-Mahkeri jutu järgi 5000 inimest. Mina ei ole sellega nõus - nii väikesele territooriumile ei mahu Põlva linn ära, mis siis, et majad on tibatillukesed ja pered suured. Kui ma arvamust avaldan, on Sahker-Mahker lahkesti nõus 500 alla võtma - kes neid ikka lugeda jõuab... Ma ei hakka vaidlema, aga võtaksin ikka veel mõne tuhande alla. Kui kõrvalasuvas Morondava linnakeses elab 45 000 inimest ja seda ikka annab ühest otsast teise läbi sõita, siis ei saa selle lapikese peal viis tuhhi elada...

Sellise katamaraan-piroogiga sõidsvd siinsed kalurid. Meie läheme nüüd ka sihukesega teele. Kuid paremal põõsa all hüppavad ringi kalad, kes kardavad uppumist.

Ega meil pole mingi niisama paat. Meil on ikka nimega paat! Ja veel millise nimega - "Hea ei saa kunagi otsa!"

Saabume kaluriküla-saarekesele, kui üks paatkond on parasjagu oma saagiga koduranda jõudnud. 

Me oleksime siia külla Marega poolkogematagi sattunud - siis, kui hakkasime ka ühel hommikul merele minema. Urmas käskis. Ajas meid varavalges üles ja ütles, et enne basseini ei tohi minna, kui merel käidud. Noh, me siis läksime, me teeme alati seda, mida mehed ütlevad, ja meri oli jumala madal ja meile tundus, et me jõuame kaluriteni välja... neid oli seal sadu... aga siis viimased paarkümmend meetrit läks äkitsi väga sügavaks ja kõik inimesed teiselt poolt hakkasid kurttummade keeles viiplema, et hakake ujuma. Me ei hakanud, sest - 
meil tuli tohutu hirm naha vahele!!! Kogu see aeg, mis me olime napilt nabani vees liikunud, kiskus mõõnahoovus meid endaga kaasa - see oli nii pagana tugev tõmme ja me polnud kumbki elus niisugust asja kogenud, et meri võib käituda nagu mägijõgi, ehkki pealtpoolt näeb täiesti rahulik ja tavaline meri välja...
SMe keerasime otsa ümber ja sumasime kaldale tagasi. Kuid see oli jälle üks väga eriline kogemus.

Kõik võivad pakkuda, millega tegu. Vastuse leiab järgmise pildi alt :)

Külatanum. Roigasaial kuivab pesu, paremal pottides keeb kellegi lõunasöök. 

Eelmisel pildil oli seasulg. Või seapuur. Või sealaut. No igatahes elasid seal kanajalgadel aiakeses sead. Sigalahedad kodud neil sigadel!

Külatänav haabjalaadsete piroogide ja kookospalmidega.

Mare ja Urmas mehhaanikatöökojas paadiehituslike küsimuste üle aru pidamas. Lepibad kokku, et meie paadid tehakse põhimõtteliselt samamoodi. Sellest siin tuleb üks väga suur paat, millega külarahvas saab hakata Põhja-Madagaskarilt kaupu siia, läänerannikule, tooma - 14 tonni korraga! Sest meritsi on odavam.

"Kas te kookospähklit tahate? Väga värsket?" käib Sahker-Mahker pinda. No me oleme kookospähkli hingeeluga tegelikult juba Nosy Be'l tutvunud ja erilist tahtmist parasjagu pole, aga... ühe võiks ju kamba peale võtta ka... Loomulikult saame me igaüks endale oma pähkli. Ja loomulikult maksame me selle eest, et poiss meie pärast puu otsa läks... 

Ja külakooli ajab Sahker-Mahker meid kah. Ehkki meil on juba nii mõnedki koolid selja taga...

(Vahepala: Urmas ei saa üldse aru, miks ta koolis on käinud. "Ma ei saa aru! Seda meile koolis ei õpetatud - miks ma seal üldse käisin???" - asju, millest me Madagaskaril aru ei saa, on hulgim.) 

Kõigi koolide õuel lehvib siin maal alati lipp. Lipu järgi ongi teda, kus kool asub - lipud on veel vaid nn külanõukogudel. Sageli on koolimaja seinale maalitud mõni täiendav plagu  - kas Hiina või Põhja-Korea oma vms - kellegi lipp, kes on ulatanud oma abikäe malagassi rahva haridustaseme tõstmiseks. 

Tegelikult ei saa me ikkagi aru, mismoodi see koolivärk siin siis käib. Küsime igaühelt, kes teele satub, ja igaüks räägib isejuttu. Mõni ütleb, et kooli minnakse kolmeselt, teine, et kuueselt. Üks ütleb, et tänasest algas koolivaheaeg ja kui järgmisel päeval ikkagi kõik teeveered koolilapsi täis on, siis järgmine informaator naerab sellise jutu välja ja kinnitab, et vaheaeg tuleb paari nädala pärast. Koolikottidega lapsed on teeveeres iga kell ja igal nädalapäeval - kord öeldakse, et nad tulevad pühapäevakoolist, siis, et koolis käiakse mitmes vahetuses...

Siinses külakoolis tekkis meil sama küsimus - kui küla suuruseks on ca 300 x 300 meetrit, siis võiksid ju kõik lapsed korraga koolis olla. Paraku tilpnevad osad lapsed ikkagi koduõuel, osad istuvad koolimaja ees, taga ja kõrval, klassiruumid on pooltühjad, mõnes klassiruumis pole ka õpetajat sees, kuid mingil imelikul põhjusel istuva lapsed seal ikkagi paigal, ainult ühes ruumi puhul on tunne, et vist käib õppetöö...

Ka siin räägitakse meile mitmest vahetusest - samas tundub, et tegelikult käivad lapsed koolis vist tuju järgi - tahan, lähen, tahan, ei.

Koolimaja - kõige väiksemate laste osakond

Kõige väiksemate osakond, vol 2

Suuremate jaoks on kivimaja. Sedapuhku hiinlaste tehtud. 

Sissevaade kivimajja

Kui Sahker-Mahker on meie käest välja pigistanud natuke raha koolile ja natuke ühele sõbrale kookospähkli toomise eest ja teisele laeva näitamise eest ja kolmandale ja... hakkame tagasi linna poole liikuma. 

Meie piroog sõidab mitu korda liivakule kinni - käes on mõõnaaeg. Naised tulevad põlvini vees linnast - mehed toovad kala merelt kohale, naised käivad seda linna müüma. 

Mõned tulevad merelt, mõned linnast. Need siin ei tule linnast.

Kala ei pea ilmtingimata rõuguredelitel kuivatama nagu Norras või katuseräästa all nagu Eestis. Võib ka kuuma liiva sees - nagu Madagaskaril. 

"Ma ei saa aru! Seda meile koolis ei õpetatud - miks ma seal üldse käisin???" - asju, millest me Madagaskaril aru ei saa, on hulgim. Näteks, et kuidas sellel naisel, kellel on ka laps selga seotud, ikkagi see kauss pea peal püsib??? See ei ole ju mingite tasakaalureeglitega  kooskõlas...

Kes seal elab? Ei saa aru...

Mitmepäevane mõistatus basseini kõrval asuvast majakeset. 

Matka lõpus arvas Sahker-Mahker, et me peaksime sõudja-poistele ka maksma. Et nad tegid väga kõvasti tööd. Me olime sellegaa isegi nõus, et tegid kõvasti tööd, aga meile jäi arusaamatuks, mille eest me esialgsed 70 000 välja käisime...

Lõppkokkuvõtteks läks kogu mangrooviretk koos kõigi koolide ja kooospähklitega meile maksma 130 000. Mis on siinmaal täiesti tavaline, sest kogu aeg ilmub kusagilt välja mõni abiline, kellele peab maksma - kord on see seadusega paika pandud, kord mitte, aga kuna sa oled võõras ja täpselt ei tea, siis...

Pärast mangrooviretke vaatasime siis mangroovipõõsaalused niisama iseenese tarkusega üle. Ega seda tarkust väga palju polnud, aga elu kihas - täpselt nagu kalurikülas...

Aga kuna Sahker-Mahker oskas meile soovitada väga hea toidukoha pluss jagada soovitusi ka menüü osas, siis... 

Meil on mmitmeid ühiseid jooni. Üks neist on armastus mereandide vastu.

Kui keegi peaks Morondavasse sattuma, siis parim mereanniteemaline paik on Le Corail.