Nutukad

Tänane laupäevane tööpäev venis pikemaks kui arvata oskasime. Või pigem - kui lootsime. Sest olime pittu kutsutud. Juba kl 14-ks. 

Aga töödega on ju nii, et neil on soodsates oludes kalduvus sigida nagu märtsijanestel ja meie Kailiga paistame ikka väga sobiliku pinnasena neile. Pole ka ime. Levil olevad korterid oleme me ilusasti läikima löönud - me saame suurepäraselt aru, kas me oleme konkreetset korterit juba koristanud või mitte...

Küllap seeparast viidi meid täna järgmisesse kohta, ca 3 km kaugusele, samuti Best Westerni ketti kuuluvat hotelli Levi Klubi koristama. Sest mingi aja parast on oodata "targastust" ehk eriti tähtsaid kontrolle. Sellest kontrollist on räägitud enam-vähem meie tööleasumisest saadik, umbes nii, nagu oleks kohe-kohe saabumas lohe Korinõtš või Tekla või vähemalt Põhja Konn. Täna saime teada, et kontrollijateks on Best Westerni kontserni tegelased, noh, et tase kõigis hotellides üle ilma ühesugune oleks.
 

Tundub, et selle taseme peame neile siin nüüd meie Kailiga välja nühkima.

Igatahes kell 17 oleme piduukse taga. Ja siis kohe ka sees. Samumeie, kui palju raffast! Igas vanuses ja mõõdus. Ja kõik nad on tulnud Ave Maria ja tema sõbranna Laura järjekordset koolilõppu tähistama. Nimelt said need kaks sedapuhku paberitega loodusgiidideks. Laural võttis see ikka eriti palju aega, aastast 2002 peale. "Noh, kui tahad ikka kõik korralikult ära õppida ja korrata ka ja..." selgitab Viplala olekuga Laura. Tegelikult sattus Laura vahepeal seiklema, Austraaliasse ja teistesse toredatesse kohtadesse. Ja kui ta ükskord jälle kallil kodumaal tagasi oli, siis helistati koolist, et kuule, Sul nii vähe punkte puudu, tule lõpeta ära... No tuligi siis Laurake koolirahvale vastu. Kõigil sai hea meel :) - nii, nagu meil Eestiski :).

Ave Maria (sünnipäraselt Annaleena) on sihuke etno-ja käsitööhuviline lavastaja-loodusgiid. Seina peal isetehtud šamaanitrumm. Poro kõhunahast, ütleb Annaleena, ja annab meile kõmistada. Tundub nii väega värk ja vale hetk olema, et eriti ei tihkagi. Aga kuna me oleme ilmselt ülivaimustunud nägudega, toob Annaleena valja nutukad. Õigemini küll nutukkaat. 

Ikka oleme Lapi karvasaapaid nainud. Aga mitte isetehtuid!

Nutukaid tehakse põhjapõdra jalanahast, ütleb Annaleena. 

Nutukate tald on kahest osast. Umbes pöia alla jääb õmbluse koht.  Karva suund mõlemal tallatukil erinev, nii et õmbluse kohal jooksevad karvad kokku. See on libisemise takistamiseks, selgitab vaga näitlikult meie kõrval istuv Aimo. Aimo on pensionil põhikooliopetaja ja ütleb, et nutukatest soojemaid jalavarje tema ei tea. Endal on tal vildid - need olla ka väga head, aga nutukad olla ikka etemad. Miks nutukatel sellised ninad on, küsin Aimolt. Ikka vana aja praktilisest meelest tulenevalt, annab Aimo meile järgmise õppetunni.  Mäletate veel neid suuski, millel sidemeks vaid üks aas, kuhu siis saapanina sisse lükati. Ja nüüd kujutage ette, kui palju paremini selliseid aasad nutukatega sobisid!

 Annaleena nutukad on veel pooleli. Kaunistamata. Talla all võib aimata õmbluse kohta. Aimo vildid on aga täiesti valmis ja käigus :)

Kella 19 paiku hakkab pidu õue, lõkke äärde ümber kolima. Rahvast on läinud ja uusi asemele tulnud. Kõik toimub kuidagi loomulikult ja rahulikult, igauks kulgeb oma minekuid-tulekuid. 

Meie oleme nüüd tubli kaks tundi soome keeles seltskondlikud olnud ja tunneme, et ka meie kulgemise aeg on käes. Homme jälle tööpäev.

Laura kutsub meid edaspidigi külla - ka siis, kui neid endid kodus pole.

Meie väike kingitus - soomekeelne Eesti looduse tutvustus Võru turismiinfost - sobis mõlemale lõpetajale nagu rusikas silmaauku. Seda oli kohe rõõm näha. Aitäh, Meeli!

Jääkaru-Bämbi päev

"Noh, mis värvi ööd
siis on te aru mööda?"
Kõik hüüdsid:
"On siin küsimust!
Öö, teadagi, on süsimust
kui on üks õige öö ta!"
(E. Niidu "Suur maalritöö"; mälu järgi)

Eile õhtul 17, kui tööpäev läbi ja endid kodu poole sättisime, oli sellel mehel, kes meid siin alatasa värvidega üllatab, uus pilt valmis. See öö, mis pidi olema süsimust, oli hoopis tume-tume-tume potisinine ja siis vaksajagu kõrgemal oli kerge lillakas toon sinisele juurde segatud. Nagu naivistlik jõulupostkaast - valged paksu lume all katused, kollased tuled nii akendes kui tänavalaternais ja siis see kahevärviline öösinine taevas... Mina ei ole Eestis seda värvi taevaid näinud.

Töö juures saime taas uue väljakutse. 

Iso Possu oli meile tööülesanded kätte jaganud ja siis helistas, et jätke nüüd see ja see pooleli ja tehke vahepeal ära välisiivous korteris C5. Rääkis midagi linade vahetamisest, midagi tavalisest koristamisest ja midagi austraallastest. No ega me esialgu eriti ei muretsenud, mis siis, et sõna "välisiivous" oli jummala uus. Kuna me olime samal hommikul ka trepikodasid koristanud, siis mina näiteks arvasin, et võib-olla ongi jälle mingid veidrikud tulemas, et peab trepikoja elik ukseesise eriläisesti puhtaks lakkuma (hiljuti helistati retseptsioonist Ave Mariale, et ühte korterisse kavatsevad tulla mingid ekstra puhtusefriigid - olid endid kohe niimoodi tutvustanud - ja paluti tal igaks juhuks see korter veel iga nurga pealt ja alt üle vaadata.)

Kui aga selgus, et Kaili on asjast ühtmoodi aru saanud ja mina teistmoodi, otsustasime retseptsioonist järele uurida, et mis värk siis ikkagi on. Sest Iso Possu hääles oli olnud mingi ärevus ja retseptsioon on kõigekõrgem boss ja pomo, kes ütleb, mida, millal ja kust koristada. 

Retseptsioonis kasutasid nad taas sõna "välisiivous". Et austraallased, kes selles korteris elavad, on selle tellinud ja nüüd me peame minema ja kõik nii tegema, nagu tavaliselt, ainult austraallaste toitu ei tohi endale võtta. See oli muidugi asjakohane hoiatus, sest toiduga on viimastel päevadel tõepoolest kehvasti, peale näkileibade ja ühe küüslaugu polegi me kohe mitte midagi saanud. 

Läksime C5 ukse taha. Tee peal arutasime, et mida me sellele austraallaste kambale siis ütleme ja mis keeles jne. Variandid olid "Tervetuloa! Welcome! Siivous!" ;  " CleanAway! Elämä on laiffi! " ja "Puhtaana käteen - vauhti!"

Austraallanna, kes oli üksinda kodus, kutsus meid lahkesti sisse. Ja lubas ise kohe shoppama minna. Mina hiilisin vetsu, Kaili magamistuppa. Kaili jäi austraallanna vaatevälja ja andis kaugele külalisele väärika etenduse: las vaatab, milliste vilunud liigutustega siinmaal voodeid tehakse! Ja me ei hakka ju võrdlema, kes siin nahavärvilt valgem on, sellel pole mingit tähtsust! Ja muide, ükspäev ma tulen Austraaliasse!

Austraallanna põgenes poodi.

Guugel tõlgib välisiivouse vahepealseks puhastamiseks.

 *   *   *

Tänaseks saime vaba päeva. Esialgu pidi neid päevi olema suisa kaks ja me muudkui planeerisime ja planeerisime - mõtlesime ööbimisega väljasõitudele sinna-tänna - ei tulnd välja! Kõrgematel jõududel olid meiega omad plaanid. Nagu näiteks see, et helistas Iso Possu ja ütles, et tegelikult on homseks ka tööd, et kas saaksime tulla. Saame ikka, eriti seetõttu, et ilm on sombune.

Sombule vaatamata otsustasime väljasõidu korraldada.

Ega me ju liiga sageli siin seda valget aega ei näe. (Sodankylä kandi naistel on jaanuari alguses võistlus, kes esimesena päikest näeb!)  Väljudes kohtusime Eiraga.

Eira on, mäletate küll, see tüüp, kes meiega tutvumisel meie käru koristama hakkas. Sama päeva õhtul koju jõudes ütles Kaili, et kule-kule, see tüüp on meile koju kaasa tulnud,  koridoris on tuttav jope. Mina  ainult naersin Kaili üle (rumal tegu, tunnistan). Sest tundus ikka väga üliebatõenäoline, et meie 65-aastane kolleeg elab meiega samas ühikas. Öösel kostis seina tagant korinat. "Annas Jummal, et tuu sääl iks hummuguni vasta piässi," muretses Kaili. Hommikul kohtusime koridoris tõepoolest Eiraga. Oli vastu pidanud küll.

 Eira soovitas külast väljasõiduks valida "vasakpoolse tee". Sest parempoolne on täis tuisanud.

Termomeeter näitab -9.  Veider, kui pehme tundub siin -9, arutasime autosse istudes. Umbes nagu +2 Eestis.

Tänane päev on mustvalge. Tuisutuul on suure osa peaaegu igavikulisena tundunud lumekuninganna kuningriigist kaineks raputanud. Endise rikkaliku lumevahu asemel kükitavad puude okstel üksikud lumetörtsud. Bambi-ilm, kommenteerib Kaili.

 Levi turismiinfo punktist uurime, kus on siinkandis kõige uhkemad autoga juurdepääsetavad vaated.  Turismiinfo uksel tervitavad meid kaks jääkaru.

Ainukene värviline hetk tänases päevas. Kogu ülejäänud päev on ootamatult mustvalge. Ainult ühel hetkel, kui esimeselt vaateplatvormilt ilma uudistame, on õrn helesinine triip ennast maa ja taeva vahele pressinud.

Otsustame neid mägesid, mida me igapäevaselt alt parklast imetleme, nüüd pealtpoolt vaatama minna. Selgub, et see on hea mõte. Mis sellest, et meie telefonid-tahvlid sellest valgusest suuremat ei arva ja järjekordselt kõik uhked vaated siniseks värvivad

Iga meeter ülespoole on uus emotsioon. Bambi-ilm on taas asendunud paaklume alla mattunud puudega.

 

Päris tipus täna peale meie autodega inimesi ei ole, ainult mootorsaani-safari seltskond on kohvikusse sooja jooki manustama tulnud.
Üleval ulub vinge tuul. Veider, kui külm võib olla -9, arutame autosse tagasi põgenedes. Umbes nagu -29 Eestis.
Igasugused infotahvlid tunneb ära ainult kuju järgi. Kodus loeme, et oleme olnud 531 m kõrgusel. Numbrid kõlavad kahvatult, kuid saadud emotsioon on sellegipoolest uhke.

Hakkame taas allapoole liikuma.

Homme on jälle tööpäev. Olgem siis vaprad ja ilusad - meie kõik!

Väikesed rõõmud

 Kaili kirjutab:

Neljapäev. Olime oma tuttavas Gold-majas lõpetamas, kui Ave Maria helistas ja haledasti palus, et me talle UnnaMannusse appi läheksime. Nüüdseks oleme me juba nii kõvad mutid, et meile on antud erinevate majade uksekaardid ja võtmed, nii et saame ise, ilma saatjatete liikuda. Kloppisime püksipõlved puhtaks ja asusime teele. Eesmärk: leida korter B3. Käsk oli kaasa võtta ka puhtaid lappe. Viimane ülesanne oli kökimöki, seda teed võime me juba kinnisilmi minna ja ülejäänu tundus lihtsalt loogika küsimus olevat. 

   Puhtad lapid hangitud/hagetud, läksime uhkel sammul selle ukse poole, kust me tavaliselt UnnaMannusse pääsenud olime. Kirjaoskus ütles meile, et see on auk, kust pääseb ainult A-tähega korteritesse. Me ei lasknud ennast häirida, kusagil peab ju olema ka uks, kust pääseb B-korteritesse. Seda ust aga ei olnud. Küll me tiirutasime kelder-parklat pidi, aga mida pole, seda pole! Hakkas juba piinlik, olime Ave Mariale öelnud, et oleme teel ja nüüd näis asi väga sedamoodi, et enne jõuab päike looja minna, kui me õige augu leiame. (Ja mu armsad lapsed - ma pean silmas oma isiklikke lapsi - siin ei ole midagi tegemist sellega, et ma topograafiline idioot olen, teatavasti olen ma Sixten Silla käest isegi autogrammi saanud, pühendusega, kui tõusev orieneerumistäht!) 

Lõpuks otsustasime õue minna ja sealtkaudu õige augu üles otsida. Ukse leidsime aga võti, raisk, ei keeranud! Õnneks tuli parasjagu ka üks retseptsioonitädidest ja me saime sisse. 

Hiljem nõudsime Ave Maria käest uuesti aru, kas ikka on võimalik kelder-parklast B-korpusesse saada... Teate, selle ukse kõrvale oli kirjutatud lihtsalt P (nagu parkla). Kui mujale kirjutatakse peenelt "Unnamannu A 1- 14     ...ja siis lihtsalt P. Ma arvan, et sellistel puhkudel on kaart nii kirjaoskusest kui loogikast etem. 

B3 korter liigitus pommiauguks. Nii kutsuvad kohalikud koristajad neid kortereid, kus inimesed on eriliselt lagastanud.
Selles korteris olid inimesed tõesti vaeva näinud, et koristajatel tööd ikka jaguks ja vaiksel hooajal juba reedest päeva puhkamiseks ei peaks võtma. Nad olid kogu alumise korruse seinad ja laed kleepuva (!) alkoholiga üle pesnud. "Voi, voi, ruotsin poikat," teadis Ave Maria halada.

*   *   *

Reede läks "ruotsin poika'de" auks.  Päeva lõpetasime Gold'is. Kiire koristus tuttavas kohas, kõrralike inimeste tagant. Läksime sinna peaaegu tühjade kätega:  Tenerifelt tagasijõudnud Anja siirdus vajalikke vahendite järele. Meil oli juba ammu kõik peale põranda imumise ja pesemise tehtud, kuid  Anja ei tulnud ega tulnud. Otsustasime siis asja teisiti lahendada. Ulvi võttis harja ja kühvli, mina lapi ja asusime põranda kallale. 

Lõpetasime ühel ajal: põlvili koridoris, nägudega ukse poole. Uks avanes ja - näe, Anja, tolmuimeja kenasti  näpus ja puha. Tal oli õige hea meel meid seal niimoodi palvetamas näha...

*   *   *

Pühapäeval läksime kodukandi teid avastama.  Ükspäev oli armas Jumal lasknud meile hotellituppa jätta need rauad, mis libeduse vastu saabaste alla pannakse. Kassid. Nüüd kulusid need marjaks ära. Rautasin sandi ja läksime teele. "Oh" ja "Ah" jälle kenasti kaasas. Jalutuskäik tuli meil kenasti välja.

See ongi meie kodu.

 

Teeviitadest ja liiklusmärkidest siinkandis talvel suurt abi ei ole. Seda märkasime juba oma 1300-km-rännakul.

 Teisel pool maja ca 100 m kaugusel on jõgi.

Meie töökoht Levi on kodust üle jõe paista. Kuid töölesõit on oma tubli 25 km.
Iga päev sõidame üle silla. Selgitavad viidad veekogu kohta on olemas, kuid (vt üleeelmist pilti). Võtsin ette interneti. Tekstilised viited rääkisid Ounasjokist, google map arvas, et me asume/elame Kurjenniva kaldal.
Mis värk?
Kaart näitas, et jõe üks ots ulatub Rovaniemile. Suurendamine selgitas: Rovaniemil suubub Kemi jõkke Ounasjoki, Kemi suurim, 300 km pikk lisajõgi.
Aga Kurjenniva?
Hakkasin google kaarti jõgepidi Rovaniemist põhja poole kerima.

Kemi
Ounasjoki
Taivaankaarenmukka
Kellosuvanto
Uurtamokoski
Marraskoski
Uurtamokoski
Ounasjoki
Pikku-Uurtamo
Patokoski
Teponkari
Taljasuvanto
Molkojoki
Mettiskoski
Tainionsuvanto
Riihikuoppa
Huhtakari
Ala-Kerpuanjoki
Neitisuvanto
Kerpuansuvanto
Ylisuvanto
Kaantonen
Lennatys
Kuusankorva
Sikaniitynmukka
Kurjenniva !!!
Heldene aeg, miks nad on ühele jõele iga natukese aja tagant uue nime pannud???

Kas te teate, kui tore on köhatada või aevastada nii, et sabakondist ei löö sädemeid?

Kes jaanuarikuus on syndinud

Täna on kohe kahel meie jaoks olulisel inimesel sünnipaev.

Oleme iseendast ja oma uuest elust nii sisse võetud olnud, et mitmed õnnitlused on õigel päeval saatmata jäänud. Olge  tervitatud ja terved - kõik meie jaanuarikuised Kaljukitsed ja Veevalajad - Hilary, Kaire R, Tea, Külliki, Elmar, Riina, Riita, Teele, Eimar, Kaarel, Kaire K, Aive ja Maire!

Tervituspildiks jupike meie igapäevasest koduteest. Just nii jämedat õnne soovime teile kõigile, nagu meie elektritraadid!

Hää koht

Pealkiri, teadagi, on kopeeritud Madis Jürgenilt.
Netis olev sünonüümisõnastik annab sõnale "käimla" 21 vastet.
Kes võinuks arvata, et minu elus saabub aeg, mil ma 90 % ärkveloldud ajast veedan vetsus!

Ühe apartemendi kempsu sisenedes leidsin korraga kolm tühja kondoomipakki. Vedelesid teised lihtsalt pilla-palla põrandal. On vast pidu kellegi olnud, jõudsin mõelda, kui nägin veel kolme. Sauna põrandalt ja isegi lavalaudadelt vahtisid veel mõned vastu. Huvitav, kas ostjale oli praakpartii sattunud, hakkas mul nüüd temast juba natuke hale. Enne ettekujutatud võidukas pidu võttis kuidagi kurblikud noodid. 

Järgmises korteris enam-vähem sama lugu, ainult et seal olid pruugitud pakendid kenasti  prügikasti kõrvale seatud.

 "Sa mõtle, millise portsu otsa võid ikka sattuda," läksin Kailile kurtma. "Kümme tükki ostad ja üheksa ei tööta!" Tundsin parajat pettumust ja kerget nördimust kõigi nende hiiglaslike tehaste suhtes, mis vaesele tööinimesele praaki toodavad.

"Kondoomid? Siin on läätsed sees olnud," teatas Kaili, kui oli pakendit lähemalt uurinud.

Nojah. Sel juhul see esimese korteri oma pidi ikka täitsa pime olema.

Kaili on uhke ja õnnelik selle üle, et ta on kirjaoskaja. "Teatud olukordades on ikka lugemisoskusest rohkem kasu kui loogikast," kinnitab ta ühtepuhku. Näiteks kui me jälle Unnamanna B korpusest Goldi C-sse oma tavaariga teel oleme. Äratundmisrõõm tuleb sellest, et esimestel päevadel püüdis ta vaistu abil aru saada, kust kuhu meid tiirutati, ja oli hiljem rõõmsalt üllatunud, kui  leidis liftidest korrusenumbrite kõrvalt ka apartementide numbrid ning majaseintelt suunavaid-abistavaid sildikesi.

Mina olen temaga nõus. Ja kirjasõnast alati lugu pidanud.

Mõnikord on asjalkäimise koht koos saunaga, mõnikord eraldi. 

Pärast seda, kui Ave Maria oli mulle rääkinud, kuidas leiliruumi koristada, marssisin uljalt ühe vaestemaja sauna sisse. Mul oli tunne, kuidas mina olen siiamaani liiga palju ülearuseid liigutusi teinud ja vaeva näinud ja kuidas ma nüüd kolme minuti pärast marsin saunast välja ning hüüan uljalt üle apartemendi: "Tehtud!" ja kuidas Kaili mind imetlusega vaatab...

Selles saunas oli jõulupidu peetud. Kuusk oli neil seal kohe kindlasti olnud ja minu meelest koos juurtega. Lisaks okastele olid lavaludade vahed ka mulda täis.

Kõik emad, kes on kunagi pidanud jõulupuu tagant koristama, teavad, et alati oskab üks osa okkaid ennast niimoodi ära peita, et sul veel jaanilaupäeval jõulud meelde tulevad.

Kaili koristas seekord kogu ülejäänud korteri.

Mul pole ju õrna aimugi, kes nendes korterites elanud on. Aga korteri vetsu koristamine on - noh, nagu kodus. Ei mingeid erilisi ebamugavusemotsioone.

Üldkasutatava  tualetiga on lugu hoopis teine. Mis siis, et retseptsioonis oli tegemist väikese üldkasutatava vetsuga - üks ühekohaline meestele, teine ühekohaline naisinvaliididele. (Mulle see sobib. Kõik ülejäänud naisinvaliidid on ilmselt suusatamas, sest näha neid pole olnud). Mis sest, et tegelikult ei käi selles kempsus ilmselt oluliselt rohkem rahvast kui registratuuri näitsikud - ikkagi oli esimesel korral tunne, nagu oleks mind mingi pahateo eest karistatud ja töö, mida mitte keegi teine teha ei taha, kaela määritud. Isegi kinnastatud kätega oli seal kuidagi ebamugav toimetada. Kaili nina oli samuti krimpsus.

Koduteel arutasime ja imestasime. Et miks nii on.

Järgmisel päeval saadeti meid uuesti retseptsiooni koristama. Ja teate - need vetsud olid selle ööga palju sõbralikumaks läinud!

Koduteel arutasime ja imestasime. Et miks nii on.

Aga nii on.

Valge ja värviline 2

 Kuna meie eilsesse puhkepäeva mahtus muudki, siis...

Kaili kirjutab:

Minu puhkepäev algas varem, kui ma oleks tahtnud. Mingi kummaline heli... Tegin pooled silmadest lahti ja - mis ma näen! Ulvi neljakäpukil keset meie tuba! Avasin ka teise silma. Nüüd mahtus vaatevälja ka kiirkeetja. Ulvi oli teel hommikukohvi keetma. Teretasin viisakalt ja küsisin: "Kuhu tõttad, eideke? Kas abi ka vaja on?" Tuli välja, et oli. Ja vägagi.  Tegin siis ise selle laisa liigutuse ja panin vee keema. 

Ulvi oli samal ajal ennast istuli voodisse saanud ja hakkas sokke jalga panema. Küsimusele, kuhu sina ennast niimoodi ehid, sain vastuseks, et eks ikka ilusat Lapimaad nautima, mis siis, et jalutu, ega kaunist puhkepäeva ei saa maha magada. Põhimõtteliselt olin temaga nõus, aga kuidas seda füüsiliselt teostada, oli minu jaoks küsimärk.

Kuna ma olen harjunud vanemate inimeste sõna kuulama, panin ennast ka hakkama. Ulvil oli programm juba välja mõeldud.

Kõigepealt pidime minema kirbuturule, et endale suusavarustus hankida. Sellel hetkel tundus see suusateema pisut koomiline, soome kelk oleks meie tandemile paremini sobinud.
 No küll see selg ka ikka terveks saab.

Kirbuturul igatahes suuski polnud, küll aga oli seal igasugust muud träni imikuriietest veranda mööblini välja.

Edasi lugesime üki-kaki-kommi-nommi... ja pöörasime Ylläse ja Äkaslompolo peale.

Mai hakka siinkohal kirjutama, mitu korda me ütlesime selle sõidu ajal "Issand jumal!", "Issand, kui ilus!" ja muid selliseid sisukaid lendlauseid. Mõned piltidest on eilses postituses. Igatahes sõitsid Oh ja Ah meiega eile terve päeva kaasa.

Ka siis, kui olime jõudnud sellisesse kohta nagu Snow Village ehk Lumeküla.

Lumeküla oli väljastpoolt selline petlik. Justkui oleks üleni lumest ja samas on nagu päris maja. Kõige selle ees ilutsesid valgustatud jääpostid. 

Kallid külalised astusid pererahva lahkel loal tarre sisse.  Ah ja Oh polnud meist sammukestki maha jäänud. 
Imelise küla on nad kokku ehitanud! Esimeseks ruumiks, kuhu sattusime, oli lumekino. Parasjagu jooksis seal film Lumeküla ehitamisest. Panevad sellised telgimoodi asjad püsti ja siis hakkavad sinna peale ehitama. Käiku läheb  300 000 kg puhast looduslikku jääd 15 miljonit kg lund. 

Lumekülas saab päriselt ka ööbida. On magamistoad ja pisut peenemad magamistoad. Kõik ümmargused. Tavalistes tubades on  voodiümbrised lihtsalt kandilistest jääplokkidest kokku pandud. Nn. sviitidel on voodiraamid jääst nikerdatud ja seintel uhked lumebareljeefid.  

Siis on selles külas veel kirik-kabel ja baar-restoran ja jääskulptuuride saal ja lastele liuväli. Kabelis palus Ulvi haledasti jääkülmal altaril: "Kallis Jumal, ma tahaks... olgu mu selg homseks korda tehtud!" 

 Viimasel pildil on eriti toredast näha, kuidas mingid veeheinad on jää sees.

Jääskulptuuride galerii juhatas sisse keegi härra või proua Ilves. (Silti, kas tegemist on Toomase, Hendriku, Aapo, Anneli, Kaido, Kätlini või Siljaga, juures ei olnud. - Ulvi kommentaar.) Oma tubli 3 meetrit kõrge.

 

 

Baar-restoranis troonis kõige keskel ja kõrgel taeva poole uluv hunt.  

Enne väljumist tabas mind aga hämming: kas na tõtõstõ mõtlõsõ, et tan näil midägi palama lätt??

Igasuguseid eriti ilusaid pilte saab vaadata lehelt www.snowvillage.fi

Tagasi kodus, väsinud aga õnnelikud. Telefon. Marika teatas, et väljas on virmalised. Veel üks kaunidus kaunisse päeva.

Virmalised polnud maailma kõige võimsamad, aga ilus roheline oli ikka. Veebruaris lubatakse siin neid rohkem ja võimsamalt.

Täna hommikul oli Ulvi juba päris kepsakas.

Kallidega Kaili

Valge ja värviline

Kuna töö ajal me päevavalgust ei näe - rügame ju pimedast pimedani :) - siis tänase vaba päeva sisustasime ümbruskonnas ringi iluledes.
Mingit juttu täna ei tule. Ma olen ju  korduvalt öelnud, et õumaigaad, kui valge ja kui värviline siin on - ja ma ei tea, kui paljud on suutnud seda uskuda või ette kujutada. Päriselus on kõik siin veel tükk maad ilusam ja värvilisem kui meie tahvlike suudab kinni püüda.

Sa võid seista ühe koha peal ja ennest vähehaaval ümber oma telje keerata ning igasse ilmakaarde klõpsida - sest kui päike juhtub kohal olema, siis on iga suund isevärvi ja -varjundiga. Täna juhtus.

 Kelot ehk maalilised kuivanud puud Ylläse lähedal.

Äkäslompolo lähistel

Sõidutee serv on kullakarvaline.

 Lumine.

See lumi ON roosa.

Siin pole ju miskit kommenteerida...

"Püha taevas!" hüüatas Kaili,kui see pilt ette tuli. Igatahes oli taevas vaatamist väärt. Ja küllap siis püha ka, kui Kaili nii ütleb.

Järgmise nurga taga...

... ja veel järgmise...

Mäe otsas.

Kaili kapuuts.

Joonistatud??

Nüüd on loojang käes. Kiiremad jõuavad veel näha täpselt pildi keskel päikesetäppi.

Ja täna õhtul käisid kohal ka virmalised - ikka meie ilusat puhkepäeva lõpetamas.

No onju ilus elu meil :) !!!

Ull lugu

Olgem ausad - päev ei tõotanud just kõige helgem tulla. Mis siis, et saime pool tundi kauemaks voodisse jääda. Selg, mis näis täitsa leppinud olevat sellega, et elu ei seisnegi enam ainult arvuti taga istumises, oli nüüd järsku otsustanud mingil issandama põhjusel streikima hakata.

Vihjed olid juba eilses päevas olemas, kuid lootsin, et puhkus taastab jõu - nii on ju Tartus Inglisillalgi kirjas. Ja õhtul sai saunas kah käidud.

Igatahes kulus mul hommikul kümme minutit, et sokid jalga saada. Pükse ei saanud ka ära jätta - ilm väljas oli -27 peale liikunud.

Õnneks ei olnud täna hommikul minutid loetud. Pidime Maistraatist läbi astuma, et Kaili hingenumber ükskord ometi kätte saada. Seega töö juures teati, et tuleme hiljem.

Autosse istumine oli sama keeruline nagu trepist allasaamine.

Maistraat ei olnudki 8-st lahti, nagu nett lubas. Apteek ja R-kiosk ka mitte. Parkisime endid apteegi ukse taha ootele.

"Vaata, kui ilusasti mul pea liigub", püüdsin Kailit rõõmustada.

"Sitta sest peast, saaks su perse liikuma".

Selline armas väike õde on mul.

 

Kaili kirjutab:

Kui ma eile õhtul sauna hakkasin minema,  lubas Ulvi veel mõelda, et kas ta ikka on võimeline teekonda ühest trepikojast teise ette võtma.

Ma olin juba sauna soojaks kütnud ja esimese leiligi võtnud, kui kuulsin, keegi kohmerdab koridoris. Lippasin KERGEL sammul lavalt alla ust avama (eeldasin, et see ikka on Ulvi). Oligi. Mul hea meel, et teine pesema tuli, lootsime mõlemad, et ehk saun ka ta seljale paranduseks on (järgmine variant oleks olnud viin). Aga Uulakene suutis vaevalt-vaevalt (liikumise mõttes) üle läve astuda, kui hakkas süüdistama, et mina tema tuduriided ära olevat peitnud. No ma ei olõ ju ummõtõgi nii kallõ süämega, et sandi iist rõivit käkmä naka. Nii ma talle ütlesingi. Puhtaks saime igatahes mõlemad. 20 meetrit ja 14 trepiastet koju tagasi oli õige pikk tee. Andsin vanakesele käe, mille ta tänuga vastu võttis.

Nali naljaks.Tegelikult olid väljavaated suht nirud. Lootsime, et hommik on õhtust targem ja parem.

Ei midagi. Hommikul ärgates oli Uulakese nägu krimpsus nagu kevadine kartul - ükski liigutus ei sobinud talle. Ise oli ta selle juurde tehtult reibas, lubas, et kui ta riided ikka selga saab, siis on tööpäev peaaegu juba nagu tehtud. Mina nii positiivne ei olnud.

Pidime saama kell 8 maistraadist mu hingenumbri ja siis tööle. Olime kaheksaks kohal nagu viis kopikat. Ulvi kõndis ka päris kabedal sammul. Poos oli teisel küll selline veidravõitu - kujutage ette väikest last, kes suusatama õpib ja ei oska keharaskust veel ette viia, vaid on põlvist nõrk ja tahapoole kaldu... Suus-uisutas teine maistraadi suunas ja ise oli nii õnnelik, teatas mulle, et vaata, kui hästi mul juba kõndimine välja tuleb. Pakkusin talle ka selle trepi 9 astme ees kätt aga kus sa... tema oli nii uhke, et küll ta ikka ise hakkama saab... Olime siis kõik need 9 astet ületanud, kui lugesime ukse pealt - trallallaa - maistraat avatakse kell üheksa! "Ossa kuradi sant!" tuli mul üle huulte. Ulvil hakkas alumine mokk värisema ja ütles, et päris nii pole ka vaja talle öelda.

Nüüd tuli välja mõelda, kuidas aega parajaks teha. Olime otsustanud, et meil on siiski soome telefoninumbrit vaja. Sõitsime R-kioski ette - avatakse kell üheksa. Järgmine plaan oli hankida Ulvile mingi seljamääre. Aaapteek. Avatakse kell 9.

Õnneks on  kogu Kittilä linnake nii üles ehitatud, et ühe pika tänava ääres on sul kõik asjad olemas ja igale poole saab autoga kohe ukse taha sõita. Eriti veel, kui sul on invaliid autos, neile on ju lausa eraldi kohad parkimiseks. Nii jäimegi apteegi ukse taha ootama. 

Tööle jõudes määrisime kõigepealt Ulvi salviga sisse.

Täna töötasime jälle koos Eiraga. Eira hakkas kohe töid jagama. Ulvi oli väga kiire teatama, et tema tahab aina kempsus olla ja ei kusagil mujal (seal tal hea poosetada nii nagu tal endal kõige parem). Mina olin jälle köögis. Tööd sai  täna igatahes mehe moodi tehtud. 6 tunniga kaheksa korterit. Pole sugugi paha. Ulvi hakkas ka aina kabedamalt kõndima, oli ise rahul endaga ja minu süda läks ka kohe tüki maad kergemaks.

Kodus: tund aega on söögist möödas, kui Ulvi küsib minu käest, et ei tea kas siin majas täna süüa ka antakse. Mina jälle palusin teda, et kui ta vähegi vaevuks kummardama, siis võiks ta meile ühe tee teha (veekeetja (aitäh päkapikk Joosepile!) on meil põrandal). Ulvi lahkelt lubas. Sooritas mingi riistvõimleja elemendi - pooleldi kükk, pooleldi spagaat - ja teatas: "Nägid! Tegin ära nigu niuhti!". Mina arvasin, et ega see nüüd ikka päris kummardus ei olnud. Aga Ulvi oli enda üle uhke, teatas, et daam teebki niimoodi, kniksuga.

Homseks anti meile vaba päev. Hommikul saab magada. Jess.

Sirget selga kõigile!

Kaili, kallidega

Mägeden pett!

... ehk kontrollimise laastavast mõjust harmoonilise isiksuse kujunemisele

Siin on ikka neetult ilus. Iga jumala päev on keegi puud ja maad uue puhta lumega ära koristanud. Ja täna hommikul tööle sõites (pühapäeva auks juhtus see alles poole 10 paiku) oli vaateväljas kolm taevast korraga. Justnagu mingi vana Skandinaavia värk. Meie olime all-ilmas. Nii ilusas all-ilmas olen ma täiesti nõus olema.

"Kolm taevast" tähendab seda, et all oli valge mägi, siis ilus helesinine taevas, siis valge pilvetriip - ilus, paks, ühtlane, silmapiirist simapiirini, siis sinine taevatriip, siis samasugune valge nagu eelpool kirjeldet ja siis lõpuks sinine "päristaevas".

*   *   *

Ega keegi meid ju õpetanud. Puha omaenda elutarkus, millega etteantud ruumidele lähenesime. 

Esimestel päevadel tabas mind paras eufooria, kui kuskilt salapraost tolmurulli leidsin või kui taipasin tugitooli pealmise istmepadja tolmu imemiseks üles tõsta ja seal oligi mingi lapse joonistus vahel. Või avastasin mingi vaevumärgatava äkapleki kapiukse avamiseks mõeldud süvendiliistu seest. Ükspäev tupsutasin hoolega plekikest muusikamasina musta tekstiilkanga peal ja - kätte sain!

Mõtle, kui tore, et selle avastasin mina ja mitte klient, mõtlesin. Mõtle, kui tore, et ta saab tulla niiiii puhtasse tuppa! See oli justnagu omamoodi võidujooks kliendiga, et kes enne äka leiab. Ja mina võitsin kogu aeg. Selline uhke tunne oli kohe hinges.

Aeg-ajalt, kui oli mingi suurem saast ees ja Iso Possu nähtaval, siis ikka küsisime, kuidas tema selle lahendaks. Mõne nipi saimegi.

Nii see meie elukene veeres. Mina olin vannitoas juba kraadi riistvõimlemises omandamas. "Mägeden pett," ütleb Võru Matkaklubi rahvatarkus. Nii on!.

 "Mägeden pett!" - meie tänane lõunasöögivaade.

Te ei kujuta ette, kuidas üks ukseklaas või peegel võib sulle ausa näoga otsa vaadata ja kinnitada: "Ma olen puhas. Täiesti puhas!" Ja siis, nagu sa oled kergelt kummardunud, et vetsupott ette võtta, märkad silmanurgast: "Raisk! Ta valetas mulle!" Teed sellele plekikesele, mida minut tagasi üldse olemas ei olnud, 1-0 ära. Nüüd oled vetsupoti juurde kükki laskunud ja - voila! sinna üles klaasile on veel üks plekk tekkinud!

Nüüd ma enam enne vetsupotti ette ei võta, kui olen neid klaase nagu riigireetur igast asendist piilunud - ülevalt, alt, küljelt ja lava pealt. Kraanikaussidega on sama lugu. Need ka pesemist ei armasta ja teevad nägu, nagu oleksid puhtad. Endal on - kui poolkükki laskuda ja külje pealt vaadata - veenire jälg põse peal. Sellist üleshüpetega kükktantsu trenni oli täna näiteks 7 korda.

Ja siis need nikkelpinnad - neid ma armastan! Nii säravad tegelased!
Olen ise mõnikord saunast tulles väsinult maha istunud ja märganud, et dušikraan altpoolt... Nojah. Lõin neid siis igast küljest läikima, endal ikka seesama tunne: Haa! Kui Sina, klient, nüüd tuled, siis sa võid imetleda, kuidas need ka altpoolt säravad nagu papi mantel Petseri kloostris! 
Nikkel- ja kroompindadel on kah mõnikord vigureid varuks. Sa poleerid ta läikima ja siis mõne minuti pärast võib mõni prügikast vabalt teha nägu, et temast siinmajas ei hoolita. Kraanid ja segistid üldjuhul nii alatult ei käitu, ehkki nendegi hulgas võib üksikuid kaabakaid esineda.

Ja siis tuleb Ülevaataja. (Jumala hea, et ta tuleb ja vaatab!!) On täitsa ükskõik, kes see Ülevaataja on  - Iso Possu, Ave Maria või Eira - ta oskab veel mingi liigutuse teha, mis jätab sulle mulje, et ikka pole piisavalt hästi. Ta nühib sedasama prügikasti, millega sina olid juba tünga saanud. See kõik ei ole mingi alavääristava või mahategeva tooniga, pigem, et "Tee nii, siis saab veel parem." - no näiteks, et dušid võiksid olla "näoga seina poole". Seda öeldakse sulle siis, kui sa oled 7 päeva koristanud...

Tegelikult annab see ülevaatus meile Kailiga omamoodi turvatunde, et kõik on korras. Aga ma ei mõtle enam, et küll on tore, et seda ei leidnud klient. Ma mõtlen: "Jess! Mina leidsin ja mitte kontroll!" Aga see pole mu meelest enam nii tore mõte nagu see esimene...

Lootsin, et kui täna on pühapäev, siis teeb Kaili mulle pannkooke. Tutkit! Kaili ütles hoopis, et kuna on pühapäev, siis läheme kell seitse magama.
Igatahes hakkame me varsti vaikselt uurima, kuidas siin lood suusatamisega on.  Eelkõige suuskadega. Sest me ei kavatse ennast ometi surnuks töötada!

Mis maksab saiapäts?

Tana on laupaev ja meie rügame ikka nagu neegerorjad. Või nagu mulattorjad, sest andsime endid vabatahtlikult kirja.Tana koristasime koos Ave Mariaga.
Ave Maria on väga armas 29-aastane teatraalse haridusega noor naine. Õppinud miskit lavastamise ja kujundamise ja ürituste korraldamisega seotut. Ave Maria küsib aeg-ajalt meie käest ka, kuidas üks või teine sõna eesti keeles on. "Koristaja"  meeldis talle hirmsasti, keksis ringi ja laulis: "Minä olen koristaja, minä olen koristaja!" Sest see tähendab siin hoopis dekoraatorit.
Levil töötab ta alates novembrist.

Ave Maria abil läksid paljud asjad arusaadavamaks.

Olime vahepeal ikka parajas segaduses: kord on mingi korteri jaoks arusaamatult palju aega, iga viimane kui pilu ja pragu käiakse kolm korda üle. Siis järsku öeldakse meile, et ja-jaa, tore, et te niiiiii kenasti tegite, aga see peab 3x kiiremini tehtud saama.
Mitte essugi ei saanud aru.
Nüüd lõpuks saabus selgus. Keegi on kunagi nii enamvähem mingi keskmise koristusaja välja mõelnud ja vastavalt sellele tasub hotell koristusfirmale. Et selle korteri peale kulub arvestuslikult 2 tundi ja selle peale 3. Ja kui sa ajast üle molutad, siis teed "oma firmale" tünga. Ja see sinu pealikutele ja eriti veel sinu pealikute pealikutele ei meeldi.
Mida kallim on apartemendi müügihind ehk mida luksuslikum pleiss, seda rohkem on ka selle koristamiseks aega. Ja üldjuhul ei ole seal ka väga läbustatud, nii et koristamine läheb iseenesestki kiiremini.
Eile näiteks oli üks väga puhas lukskorter, polndki teises nagu õieti sees elatud - aga voodi alt leidsime nunnud roosad karvased käerauad. Nii et oli ikka elatud küll.
Sellised väärtuslikumaid leiud peab koristaja registreerima ja hotelli administraatorile üle andma. Kahju, eksole.

Novott, ja siis on nii, et sa tuled suurest roosade käeraudadega luksusest ja satud tööle vaestemajja (Kaili termin nende korterite kohta, kust koristajad ei saagi kõiki sööke endale - koristajatele on ette nähtud ainult see osa toidust, mis võib halvaks minna,  igasugused kuivained jäävad järgmistele  saabujatele sõbralikuks welcome-kingituseks) ja Sul peaaegu ei olegi koristusaega ette nähtud ja siis võtab Sind vastu selline pilt:

 Hädavaevu jõuad toiduained ära sorteerida, ma ütlen.

Mina kui endine reisijuht armastan kõiki maid ja rahvaid. Pealegi leiavad  koristajad sellistest tubadest ka ohtralt ajakirjandusväljaandeid ja teatmeteoseid, mida ei pea administraatorile ara andma.

No lõppkokkuvõtteks on muidugi koristajal  igal juhul ja pool kasud sees ja raha muudkui tuleb.

Kui keegi nüüd oskaks vaid  tuvastada, millistele riikidele kõrgemad jõud viitavad...

Homme on pühapäev ja me läheme tööle alles kella 10-ks - jeee :) !!!

Laku panni!

Hommikud algavad kell 8 kogunemisega retseptsioonis. Täna viis siivousjohtaja Ave Maria meid kõiki - st tema pluss veel 5 - ühte eriti suurt asja koristama. 301 ruutu oli selle Luxury Apartmendi pindala  ja koosnes ta nii umbes 4-5 magamistoast pluss ylisuurest ja lahedast saunast pluss miljonist vetsust  pluss väga suur avatud köök-söökla-kinosaal pluss põnev planeering ... No igatahes tuli mõte, et  kunagi võiks terve suguseltsiga jne.

Allolevad uhked pildid on pärit selliselt lehelt.

Koristasime kogu kollektiiviga kõva kaks tundi. Seejärel jagunesime taas pooleks.

Meie kahega koos töötab Eira. Eira on 65 ja  staažiga siivas moor, koristanud siin ja seal ja kolmandas kohas. Praegugi rügab kolme koha peal ja lisaks saab pensioni. Lapsi tal ka pole, nii et ega me aru ei saa, kuidas ta ots-otsaga kokku tuleb :).

Meie kohtumine Eiraga toimus väga pingelises olukorras. Algajad nagu me oleme,  püüame ju ülitublid olla. Võrumaal öeldakse: "Lask ringi, nii et jalgevahe vatutas". Ja siis saabus hetk, kus me olime korraks kahekesi omapäi jäetud. Ja meile tundus, et me oleme ausalt piiizikese puhkepausi välja teeninud. Kaili, kes teatavasti sobib igal pool, asendis ja ajal kööki, oli külmikust leidnud sinna ööbijate poolt jäetud saiakesed ja otsustas nendega meie puhkepausi veelgi meeleolukamaks muuta. 

Nende külmkapi-asjadega on ka nii, et esimesel päeval justnagu polnud külmkappides midagi - kohe nii mitte midagi, et me isegi ei osanud selle peale tullagi, et seal võiks midagi rohkemat kui need kolm kohustuslikku, meie endi poolt pandud kohvikoorekest olla. Tagantjärgi kahtlustame sabotaazhi - kindla peale tegi keegi vanadest olijatest enne meie kohalejõudmist külmkappidele tiiru peale. Õndsad on need, kes midagi ei tea! 

Sest selleks hetkeks, kui me Eiraga kohtusime, olime me juba hakanud midagi aimama. Ja Kaili oli koristamiskäru erinevatesse sahtlitesse juba jõudnud üht-teist poetada - Fairi-pudeli põhjakese, külmkapist leitud siirupi. Ja need saiakesed.

Siis astus sisse Eira, keda meile oli umbes pool tundi tagasi näidatud ja öeldud, et tema hakkab meiega koos koristama - ja hakkas meie käru peal asju ümber tõstma, sorteerima ja minema loopima. Meie leitud asju minema loopima!!! Neid, millega meie olime kavatsenud oma kodu kaunistada! (See Fairi põhjake näiteks).

Seisime Kailiga, suud saia täis ja mõistsime teineteis sõnadeta. Kui hea, et me need saiakesed vähemalt oma hammaste taha saime! 

See mõte tundus meile mõlemale nii naljakas, et veerand pilgu pealt keerasime teineteisele selja. Üksteisele otsa vaadates oleksime raudselt naerma pursanud ja me ei oleks osanud kogu situatsiooni veidrust oma sorava keeleoskuse juures uuele kaaslasele ära seletada.

(Küsimus eakaaslastele: kas teie mäletate veel, kui raske on naeru tagasi hoida?!)

Iseenda jaoks: armas taevas, milline see inimese loomus ikka on! Sul pole midagi, sa ei oska seda tahtagi, siis sa leiad pool pätsi saia ja sa tunned tohutut nördimust, kui keegi selle ära tahab võtta... Ja tegemist ei ole näljahädaga! Me mõlemad oleme selle avastuse üle üllatunud. Ausalt.

 Nagu öeldud, Kaili sobib kööki. Ja mina olen täiesti õnnelik vetsus olles. Enamaltjaolt käib vetsu juurde ka saun ja duširuum. Eira tegeleb voodite ja tolmuimejaga. Lõpetuse - põrandapesu - teeb see, kes oma asjadega esimesena valmis saab.

Nii oli see tänase päevani. Täna ütles Eira, et teeme vahetust, et siis saavad kõik kõiki töid teha ja on vaheldusrikkam ka. Jumala õige jutt ju! Ainuke häda oli selles, et nüüd sattusin ju mina kööki ja ainus asi, mida mina köögis teha oskan, on nõudepesu. Aga selle jaoks on neil siin masinad... Ave Maria seda muidugi ei teadnud, tema pakkus niisama heast südamest, et õpetab mind köögi jaoks välja. 

Hakkasime siis pihta. Esimeses köögis tõmbas Ave Maria praeahju lahti ja võttis sealt välja kolm küpsetusplaati. Need olid - noh, sellised kergelt rokased. Ave Maria pidi ehmatusest pikali kukkuma, et voi, kui ligased - ja lükkas need lahkesti minu ette. Pani veel nõudepesumasina tableti panni peale ligunema, see pidi kangema toimega olema kui teised meie vahendid.

Kes kurat on välja mõelnud küpsetusplaadid, mille põhi on mesilaskärjemustriline??? Poole tunni pärast maadlesin mina ikka veel oma pannidega. Eriti midagi paremaks polnud muutunud. Ave Maria ise oli vahepeal jalga lasknud. Kui ta siis taas nähtavale ilmus, näitasin talle õnnetult oma panne. Ave Maria ütles, et "Voi, voi" ja otsis kuskilt mingi järgmise vahendi. Ise hiilis jälle minema. Järgmised pool tundi nühkisin ma siis sellega. Vahepeal astus läbi Kaili ja karjatas hüsteertiliselt: "Mida sa teed?" - Temale oli see meie eelmine boss, no see, kes nüüd Tenerifel on, öelnud, et nende plaatide peal seda vahendit kasutada ei tohi. Ausalt öelda, mina ei näinud selleks ajaks enam mingit vahet, millist vahendit kasutada. Sest ma olin tolleks hetkeks juba kõiki pihustatavaid ja mittepihustatavaid vahendeid, harju, kraabatseid, svamme jne kasutanud. Puhtaks need plaadid ei läinud. No võib-olla terakese olid edenenud, aga mina, kes ma olen peaaegu et väljaõppinud nikkel- ja klaaspindade särataja, veetsin terve tänase päeva mustas masenduses. Sest järgmise korteri pannid olid samasugused.

Pannilakkumine lõppes sellega, et kõik tänased külmutuskapi-leiud pakuti meile. Tahtsime Eiraga jagada, aga tema teatas, et tal on seda kõike ja lubas, et veebruaris, vat siis me hakkame alles sööma...

Kes oleks võinud arvata, et hotelli koristamise juurde kuulub mitmekülgne ja rikkalik tasuta toitlustus?

Meie tänane teenistus kodupõrandale üles rivistatuna. Praktiliselt kõik on avamata pakendid, sest mingeid päris perasid nüüd üks korralik ja endast lugupidav koristaja ka sööma ei pea. Need viskab Eira minema. 

Tundub, et veebruaris me võime teile, kallid sõbrad, toiduabipakikesi saatma hakata. Palume soovijatel endast märku anda, vastasel juhul oleme sunnitud oleme sunnitud endale põrsa võtma (ja me ei mõtle seekord Anjat).

Ave Maria pärisnimi, nagu täna selgus, on hoopis Anna-Leena. Ja kakk selle ühe pildi peal oli poro tehtud. Maailm on täis üllatusi!

čības kajas!

Lapimaa on Kailile eriliselt õnnistavalt mõjunud. Täna hommikul tööle sõites ohkas ta autoroolis südantlõhestavalt: "No on ikka ilu, Dzii..."  Dziisas Kraist, ootasin lause lõppu. "..."Dziibas Kaajas," lõpetas Kaili pühalikult. Mis läti keeles tähendab "Sussid jalga!" Ma kõõksun sellest veel siiamaani. 

Meie uut bossi Anna-Mari kutsub Kaili Ave Mariaks.

Kas keegi arvab siin, et koristamine on mingi lihtne värk? (kirjutab Kaili)

Esimesel päeval võttis Anja (Possu) meid sappa.

Niisiis. Siivujate ruum keldris sisaldab igasuguseid asju. Seal on puhtad linad (sinise või punase ülipeene triibukesega servas) ja padjapüürid ja soojad padjapüürid ja tekikotid ja padjad, saunalinad ja käterätid ja rätid vetsu põrandale,  siis kohv ja suhkur ja koor (teate küll, need pisikesed), siis seep ja dushigeel ja vetsupaber ja paberkäterätid, siis nõudepesuharjad ja prügikotid ja tabletid nõudepesumasinasse ja köögilapid,  siis märkmepaberid ja hotelli reklaamlehed ja sildid "Ära sega",  siis potid ja pannid ja klaasid ja lusikad-noad-kahvlid ja veel igast träni, mis kohe meelde ei tulegi. See kõik on topitud umbes 7x3 ruumi. 

See kõik peab ühes apartemendis olemas olema. Koristaja-varustaja peab köögis vaatama,et vastavalt inimeste arvule, kes sellesse elamisse mahuvad (2 või 4 või 6 või8)  oleksid olemas kõik kohvijoogiks tarvilikud asjad ja nõudepesuvahend ja käterätid ja ühte sorti hari ja teist sorti hari ja prügikotte ja kaks valget puhast lappi ja nõudepesumasina jaoks vahend (miski läks kindlasti veel meelest). Vannitoas ja wc-s on jälle omad asjad mis olema peavad ja elutoas omad ja magamistoas on vaja eriti tähelepanelik olla. Kui voodi on kahele inimesele, kuid kahes tükis, siis tuleb voodisse panna 2 sinise õmblusega lina, kui kaheinimese voodi on ühes tükis, siis punase õmblusega lina. Patjadele on vaja kõigepealt ümber panna soe padjapüür ja selle peale tavaline. Korteris olevale lahtikäiva diivani jaoks on vaja pesu panna eraldi pesukasti. Kui seal on pesu olemas, tuleb kontrollida, ega keegi sinna viina või midagi muud väärtuslikku pole peitnud. Ja kas kõik vajalikud linad-püürid ikka olemas. 

Kui kõik need toad juhtuvad olema Gold majas, siis on vaja panna ühtesid asju ja kui need on Unnamanna majas, siis on kõik jälle nats teisiti. Ja siis on neil veel üks issanda maja, mille nimi praegast meelde ei tule. Kõike seda esitas meie Anja meile meie esimesel tööpäeval soravas soome keeles ja peast. Sai 10 punkti. Küll meie Ulviga oskame hästi naeratada ja kuulata! (Tõele au andes olime me ikka ette ka valmistunud ja terve rea veidraid sõnu - nagu ligased laganad ja roskapussu ja tyyny ja kogeleme jne ära õppinud).

See oli alles algus. Edasi põrutasime vaatama, kuhu prügi tuleb panna ja kus me saame oma koristusvahendite täitepudeleid täita ja kust tulevad puhtad lapid. Ühte osa neist pestakse 95 kraadi juures ja teisi 60 ja milliseid tohib koos pesta ja milliseid mitte ja kui ikka koos, siis millised tuleb eraldi kotti panna ja osa lappe on vaja kuivatada ja osa märjaks jätta. Punaste lappidega koristatakse kööki ja sinistega kempsu ja rohelistega ülejäänud ruume - siinkohal tehti küll õnneks mööndus, et päris nii ikka ei pea aga ühe ja sama lapiga ei peaks koristama kööki ja kempsu, eriti veel järjekorras kemps-köök. Jälle sai meie Possu  sorava esituse eest 10 punkti.

 Kogu see hotellikompleks on ehitatud selliselt, et inimestel oleks, mida pikkadel õhtutel pärast suusatamist teha. Ehk et lihtsurelik ei ole võimeline selles majas ilma kaardita orienteeruma. Meie aga, nagu te aru saite, tormasime Anja järel ühest uksest sisse, teisest välja ja päris välja ja garaaži ja issand ise teab kust-kuhu veel. Jumala abiga jõudsime ikka tagasi.

Retseptsioonist saame hommikuti nimekirja, mis korterid on vaja koristada. Läks! 

Iga päevaga muutume osavamaks. Ja kui me ükskord koju tuleme, siis ei julge me ilmselt tükk aega kellelegi külla minna, sest tõenäoliselt on meil kiusatus visata pilk teie kraanidele (et kas ikka läigivad) ja möödaminnes sõrmega üle libistada pildiraamide ülemistest servadest ja...

Tehtud! - (Kolmanda tööpäeva seitsmes korter).