Kuud ja kivid

Superkuuvarjutus jäi emotsiooni mõttes öisele vikerkaarele igatahes alla.

Sattusin hiljuti sellisele uudisele: Husaviki teduslike uuringute muuseumis olnud külastajate lemmikeksponaat, tükike Apollo astronautide poolt Kuult toodud kivimist, anti tagasi kivi omanikule, Islandi Loodusajaloo Instituudile. Põhjus: Instituut arvas, et Husavikis ei ole kivil piisavalt turvaline olla. Kivi väärtuseks hinnatakse sadu miljoneid islandi kroone. Miljon ISK = 696 000 EURi.

Apollo astronautide poolt toodud kivitükke on jagunud õige mitmesse maailma muuseumi, kuid õige mitmest (nt Rootsis ja Maltal) on need ka muuseumidest kaduma läinud. Sellest siis islandlaste eriline ettevaatlikkus. 

Aga kive, neid tavalisi, mis ei ole Kuu pealt, on siinmaal palju. Ja mitte lihtsalt palju, vaid väga erinevaid. Umbes nii, nagu Islandil on väga erinevat värvi lambaid ja väga veidrat värvi (sh mustavalgekirjusid) hobuseid - viimased, muide, tundusid veidrad ainult alguses, nüüdseks on see meie jaoks täiesti normaalne, et hobune näeb välja nagu lehm - nii on siin ka kividega.

Niisiis: kivigalerii Islandilt:

Ja ei maksa arvata, et pildivaliku tegemine oli mingi lihtne ülesanne...

Vinget saabuvat viinakuud kõigile!

Tänu Justin Biberile

Päev enne ausa tööga väljaeenitud puhkust leidsime on-line'ist olulise uudise: Justin Biber valgete Calvin Kleini suspede väel Fjaðrárgljúfuris!

Kaks päeva tagasi tehtud pilt! Peaaaegu meie koduõuel!

Läksime Justinist mahajäänud õhku nuusutama. Mingil veidral moel oli selle kanjoni olemasolu meil siiamaani täitsa kahe silma vahele jäänud.

Need konkreetsed 150 kilomeetrit, mida me siinoldud aja jooksul vähemalt  kümme korda ühte või teistpidi läbi sõitnud oleme, suutsid jälle üllatada. Ehkki me juba teame, et iga kord on uued dekoratsioonid, et tea ju kunagi, millised täpselt.

 Me pidime ikka minema lähemalt vaatama, et kesasjad ja misasjad seal nii kenasti värviliseks on läinud.

 Selgus, et punased asjad olid mustikad. No ütle nüüd Islandit!

Kanjon, see Fjaðrárgljúfur, oli ka igatpidi korralik. Infotahvli andmetel kuni 100 m kõrgete seintega ja 2 km pikk.

Siin selle koha peal oli tehtud ka Justini pilt...

*   *   *
Samal ajal, kui meie vaba õhtut nautisime, ööbis meie külalistemajas grupp eestlasi. Meil põlnd sellest aimugi.
 *   *   *
Täna öösel lubatakse superkuud. Siin ka. Aga enne seda õnnestus Kailil näha supervikerkaart. Õhtusest vahetusest koju sõites. Käed püsti, kes on öösel vihma ja kuuvalgusega vikerkaart näinud!

Issand, milline Island!

Rettir 5 vaatuses

See kõik juhtus tänu Justin Biberile.
Me ei oleks läinud seda kanjonit otsima. Me ei oleks ehk tingimata ka kanjoni põhja roninud - matkarada tavainimestele vonkleb üleval. Kui me poleks nii palju matkanud, poleks me nii näljased olnud. Kui me poleks nii näljased olnud, poleks me Kirikukülas söömapeatust teinud. Jne jne.

Kui Justin Biberit poleks olnud, poleks me olnud õigel ajal õiges kohas. Me poleks sellest toredast lammaste ajamisest osa saanud. Me armastame sind, Justin, vaatamata sellele, et sa Kalvini pükstega ringi käid!

Niisiis: lambalugu viies vaatuses.
Esimene vaatus: sissejuhatus teemasse. Pikkus 1 minut.

 

Teine vaatus: Ennäe inimest! (Vaataja ülesanne onleida klipist inimesed !) Pikkus 23 sekundit.

Kolmandas vaatuses näitame Sulle kõiki neid inimesi, keda sa eelmises klipis ei osanud näha. Kõige pikem vaatus - 2.16 - varu kannatust! Tasuks Kaili jõuline lõpusoolo.


4. vaatus, 47 sekundit. Kaili sekkub.


5. vaatus, 1.59 Hobuse kannatus


Vahetult enne seda, kui lambaajamisele jõudsime, olime just näinud ka suurt ja kapitaalsemat sorti lammaste jagamise aeda.

Nüüd on siis sellega ka ühel pool.

Nice. Ice. Land

 Säravat sügist ja kobedat korruptsiooniskandaali meile kõigile!
*   *   *
"Sa kujuta ette, mis hullu vaeva me Lapimaal pidime üle elama: iga jumala südaöö ennast paksult riidesse ajama, siis välja minema ja siis nägema, et täna jälle virmalisi ei näe. Siin lippad õhtul kell kaheksa korraks bikiinide väel välja ja jälle on nad olemas!" imestas Kaili ühel järjekordsel virmaliste-õhtul.

Peremehe sõnul on virmalisi võimalik näha praeguste ilmastikuolude juures 80% selgetest öödest. Tundub usutav.

*   *   *

Kas keegi kokaks ei taha siia tulla? Pakkumine on päriselt. Pererahvas on tore.

*   *   *

Kohvipidu kempsus

Veidi enne tööpäeva lõppu - nii umbes kella kahe paiku keskpäeval - teatas Kaili säravate silmade saatel: "Ja nüüd lähme pittu! Meil on oma kodus pidu!"

Tõepoolest oli meie kodu juurde - meie uue kodu juurde! - terve hulk autosid tekkinud. Kas tõesti jõudsime ära oodata? Loodetavasti oli kadunuke kena inimene...

"Lipp on puha masti tõmmatud ja..." hakkasin Kailile ümbrust kirjeldama. 

"Krt, see ei longuskle ju sugugi pooles vardas! Nad kavatsevad siin surnuaia väravas mingi rõõmupeo korraldada või?" oli Kaili pahane.

Inimene peab ju teadma, mis tema aia taga toimub! Koju jõudes hakkasime endile loožikohti valima.

Selgus, et kõige paremini paistab kirikuõuel toimuv kätte kempsust. 

Tegin meile kohvi ka - tõotas ikkagi pisut pikem etendus tulla.
Kirikuõuel sebimine nägi kõige rohkem pulma moodi välja: ülikondades mehed, üleslöödud naised ja neli tähtsa olekuga valget satsilist plikatirtsu. Pruutpaar esialgu veel lavale ei ilmunud.
Kaili istus kempsupotile, viskas jala üle teise ja hakkas kohvetama, silm valvsalt piduliste peal. Minule jäi oma seisukoht. Need tänapäeva noored...
Mul sai kohv otsa. Kiriku uksed pandi ka kinni. Seestpoolt. Lahkusin loožist. Kaili jäi kannatlikult potile.

"See peab üks väga patune pruutpaar olema, kui neil seal nii kaua aega läheb," arvas Kaili poole tunni pärast kempsust. 

"Tegelikult ma arvan, et selle koha peal, kus küsitakse, kas kellelgi on midagi selle liidu vastu, tõusid inimesed üksteise järel robinal püsti ja nüüd nad ei jõua seda suppi seal enam ära klaarida," arvas Kaili jägmise poole tunni pärast. 

"Äkki peaks minema vaatama, järsku on nad kõik üksteist maha nottinud," muutus Kaili järgmise poole tunni möödudes ärevaks. "Sa mõtle, ku me siis saame matuseid!"

Selle peale läksid kirikuuksed lahti. Kirstukandjate asemel astusid välja kenad laulumehed. Pruut peideti põnevuse ülevalhoidmiseks nurga taha, nii et pidime lihtsalt Islandi inimeste pidukostüümidega tutvuma. 

Lõpuks hakatti grupipilti tegema. Meil oli juba hirm, et nad pruuti ei võtagi pildi peale, aga lõpuks ikka lubati. Tuli teine nurga tagant, neli meetrit saba taga. 

Aga peigmeest sellel peol polnudki. Täitsa kahju tüdrukust!

Sellise ilusa vikerkaare all me nüüd elamegi. Seal kõige vasakpoolsemas punase katusega majas tee lõpus. 

Loomulikult on meil jälle vahepeal vabu päevi olnud. Teil ju ka on! Vähemalt nendel, kes koduperenaised ei ole. 

Skaftafell  on vanuse poolest teine rahvuspark Islandil (1967) ja meie asupaigale üsna lähedal. Lõunas seega. Skaftafelli põhiatraktsioonideks on suhteliselt kerge ligipääs liustikele, Islandi kõige kõrgem mägi ja Svartifoss. See kõik kokku tähendab tervet rida matkamarsruute. 

 

 Svartifossile, mis on ju ka ometigi ilus ja puha ja basaltsambad ja puha ja... me lähemale minna ei viiutsinudki. Et eks ole neid koskesid ja sambaid juba nähtud ka...

Hvannadalshnjukur on Islandi kõrgeim mägi. 2111 m. Asub sellel pildil enamvähem keskel, kahe suurema pilvetutsaku vahel.  Hvannadalshnjukur asub Öræfajökulli liustikus, mis on osa Vatnajökulli liustikust.

 Sellel pildil on Hvannadalshnjukur märgistatud keskmise väikese pilvetupsuga. Meie jalge ees on Skaftafelli liustik: üks pool tugevasti sajanditevanust tuhka täis, teine külg veidi puhtama näoga.

Küll on hea, kui inimesel on aega! Meil oli.

Liustik lõpeb sellise pildiga. Teate ju juba küll: nii kaugele, kui silm ulatub... Selle ala nimi on Skeiðarársandur. 

Skeiðarársanduriga oleme me korduvalt kokku puutunud. Iga kord Reykjaviki suunas sõites muudkui aga jälle imestame. 

Esimesel korral imestasime, et miks nad keset maad on sillad teinud. Kõige pikem sildadest on 900 m. Sillad on üherealised ja koosnevad betoonsoklitele paigaldatud metallplaatidest.

Siis imestasime, kui tühi ja lage ikka üks maa võib olla. Sest Skeiðarársandur on ca 30 km lai, ca 70 km rannajoont ja kokku on seda kiviklibust liivikut ca 1300 km².

Aga inimesed ju kasvavad ja arenevad. (Andrus Vaarikule suureks üllatuseks isegi nii kõrges vanuses nagu meie!) Nii saame meie tänaseks suurepäraselt aru, milleks niisugused sillad - me oleme oma kodu lähedal korduvalt näinud, kuidas "mägeden pett." Et ei ole mingit jõge, ja siis ühel hommikul lähed tööle ja - hops! - on sul vastas 100 m lai jõgi. Sest üleelmisel päeval ja eelmisel ja siis veel öö takkaotsa on lakkamatult sadanud. 

Skeiðarársandurist voolavad läbi kolme liustikujõe - Skeiðará, Sandgigjúkvisl ja  Núpsvötn - veed. Ja kui keegi kuskil jää all purskama peaks, saab vette veel eriti palju. Viimati juhtunud nii 1996. aastal, kui Grimsvötn pursanud, siis olla sellised jää- ja veemassid liikvele läind, et kõik need sillad siin tasasel maal lükati paigast ja ringtee ümber Islandi olnud tükk aega rivist väljas.

Järgnevad illustratsioonid on mitte küll Skeiðarársandurist, vaid meie oma lähiümbrusest. Nädalapäevad tagasi möllas Islandil tõsine torm. Kui tavaliselt näeb Islandi ilmakaart välja nagu laste mängutuba, kus kõik on pilla-palla ja risti-põiki, siis ühel hetkel oli sellest nagu noorkotkaste vägi üle käinud: terve saare tuulenooled olid üles rivistatud nagu üks mees. Tuule suund, teadagi, oli nord.
Ja siis sadas ja sadas ja siis oligi meil hopsti! lai-lai jõgi olemas. Üleöö.

24 h hiljem...

Ja siis pidime jälle Jökulsárlóni juures käima. Sest vahepealne torm on ehk ka mägesid paigast liigutanud, arvasime. Jäämägesid pidasime silmas.
Oligi. Väga ilusad suured mäed olid - nii laguunis kui meres.

Mere ääres

Liustikujärves ehk Jökulsárlónis

Ja siis me pidime ikka selle turistiatraktsioni ka järele proovima, selle ratastega laeva sõidu...

Ja siis me pidime Heinabergi liustiku juures käima. Ikka kõik selle suure asja, Vatnajökulli,  sabakesed.

Heinabergsjökulli juures saime aru, et iga liustik on ikka jummala ise nägu. Umbes nagu Tamme-Lauri tamm ja Viirelti tamm on  kumbki ikka oma ümbruses oma nägu.

Ja siis me pidime Skalafelli liustiku juures käima.   See oli jälle täitsa teistmoodi  värk: esiteks on need hullud islandlased selle liustiku juurde täiesti tee ehitanud, kuusteist kilomeetrit mäkke ronimist, lihtsalt selleks, et oleks äge vaadata... No oli küll. Seal jõudis kohale, kui hullsuur see Vatnajökull ikka on - sest nüüd oli meie ees tohutu valge väli, millest siis üks üsna lai saba meie jalge ees mere poole voolama hakkas. See valge saba oli ilusaid pragusid täis. 

 Ja me olime ikka jumala kõrgel. Külm oli ka, ehkki me püüdsime endale kinnitada, et see 5 kraadi on puhas pluss. Aga ei taht seal keski ega miski enam kasvada ega olla.

 Ega kõrgust siis nüüd nii hullumoodi ka pole - 800 m kanti. Aga metsapiirist oleme kindlalt ülevalpool :)

Porod tulid ka vaatama, kuidas kaks ullu Eesti naist linnaautoga mägedes müttavad. Igatahes islandlased nende maasturite roolis, mis vaeseid turiste veavad - noh, neid, kellel endal autot ei ole - need olid meie üle küll kõik väga õnnelikud... Näitasid meile kogu aeg näppu. Pöialt. Püstipidist. Ja meie veendusime järjekordselt: kui tee peal ei ole ees märki 4x4, saab hakkama.

Ärge siis meie pärast muretsege, meil on endiselt tore!

Roosid proletariaadi diktatuurile

Ja  mitte ainult roosid. Maasikad ja majad ka. Nimelt kinkis peremees meile maja. Kohe kiriku kõrvale. Lisaks oma kirikule on meil nüüd ka oma surnuaed. Loodetavasti saame peagi ka mõnest matusest osa. Lugesime kuskilt, et matustele võivad Islandil kõik minna, kes tunnevad, et tahavad. Meie tunneme, et tahame: pulm jäi meile pisut pinnapealseks, ehk õnnestub matustest sügavamalt osa saada.

 *   *   *

Need seitse "islandic gay'd" ajasid mul esimese hooga harja ikka päris punaseks. Tulen mina pärastlõunal tööle - no see pidulikum osa tööpäevast: hommikul lööd maja läikima, õhtul imetled ning võtad naeratades külalisi vastu - niisiis, tulen, piduriided seljas ja puha, ja söögisaalis võtab mind vastu joodikute laga! Mehi endid põle, aga on uhke joomajärgne laud. Krt!  Hea, et ma enne uusi külastajaid jaole sain, aga krt, mis nad mõtlevad, et ma olen neile mingi koristaja siin või? Krt, meil on siin ikkagi valgete linadega asutus! Krt, teie lakute ja ikka peab kusagilt ilmuma keegi naine, kes teie sita kokku kraabib! Krt, kuidas ma joomist ei salli! 

Kasin ja mõtlen, et miks ma ometi nii ärritunud olen - lõppeks on selline asi siin juhtunud esimest korda, lõppeks makstaksegi mulle selle eest, et maja puhas oleks, lõppeks pole see üldse minu mure, kes kus kui palju joob...

Tasapisi hakkan nii ärritusest kui lauast jagu saama. Kui "islandic gay's" jälle silmapiirile ilmuvad, ei ole joogiteemat kuskilt ei paista ega haista. Tunduvad hoopistükkis täitsa ok mehed olema. Selgub, et jahimehed. Olla põhjapõdrahooaeg. Põhjapõdrad elavad ainult idamaal. Islandil lubatakse kogu riigi peale kokku maha nottida ca 1500 põhjapõtra. See, kes pihta saab, peab kohe vastavasse registrisse teada andma ja kui siis viimane lubatud loom kätte saadakse, on jahihooaeg läbi. Lihtne.

Meie mehed saavad igaüks endale oma põdra ja võivad rahulolevatena lääne suunas leebet panna.

Umbes kolme tunni pärast on kaks meest tagasi. Kas meil on tuba see ja see ära koristatud? On. Kas me mobiiltelefoni ei leidnud? Ei leidnud.

Meil on neist kahju. Päriselt.  Need kaks kutti olid enne nii rõõmsalt üllatunud, kui kuulsid, et meie oleme Eestist, teadsid kohe sõbralikult uhkeldada, et Island oli esimene riik, kes Eesti iseseisvust tunnustas...

Mehed pööravad maasturit pahupidi. Üks meestest muudkui helistab. Kaili tuleb masinast võetud puhta pesuga ja takerdub. Paneb vanni maha ja hakkab auto nina ees linu lahkama. Üks tekikott vibreerib.

"Islandic gay" on puhtakspestud telefoni üle - syntetic režiimil 40 kraadi juures 35 minutit - nii õnnelik, et rabab tagantkätt roosipundid ja siis veel maasikad ka. 

On 7. september ja need on meie tänavuse suve peaaeegu esimesed maasikad - kui need kaks metsamarja välja arvata, mis ma Kaili käest sünnipäevaks sain. 

*   *   *   
"Jau," ütleb peremees, "ma pean teile näitama. Jau."
"Kas sa ostsid selle ära?"
"Jau," ütleb peremees. "Ma pean teile näitama. Võib-olla homme."
"Homme" küsib peremehe poeg, kas me tahame ümber kolida. Kolida? Kuhu? Millal? "Võib-olla täna. Võib-olla."
Me ei saa midagi aru.
Koduuksel on perenaine võtmega vastas ja teatab, et me peame juba täna uues majas ööbima. Et peremees seletab hiljem lähemalt. Ja kiirustab rettirile.
Me ei saa midagi aru.
Kaili tahab kohe kolima hakata ja mina tahan teada, kuhu me kolime.
Kuna me midagi ei tea peale selle, mida me äsja kuulsime, nimelt et et kuskil on  rettir, otsustame hoopis selle "kuski" üles otsida.

Rettir on peapõhjus, miks me ikka veel Islandil oleme. Kui teistest Euroopa maadest korraldatakse siia suisa rettiri-turismireise, siis oleks ju patt sellest kogemusest praegu loobuda.

Rettir tähendab sügisest lammaste kokkukorjamist ja "õigeks ajamist" ehk ärajagamist. Mulle jäi alguses mulje, et see on mingi ühe-päeva-pidu ja ma ei saanud sugugi aru, kuidas see võimalik peaks olema. Jah, kõik inimesed tulevad küll linnadest ka ja koolilapsed jne, aga ikkagi...

See ei ole mingi ühekordne üritus. Meie peremees koos teiste kohalike talumeestega alustas juba augusti teises pooles. Võetakse üks mäenõlv või org ette, moodustatakse sinna mõnekümnemeetriste vahedega inimkett ja peletatakse niimoodi lambad soovitud suunda. Tasasemal maal on ATV-d toeks. Mingid karjaaiad on avatud, mingid suletud ja nii need loomad lõpuks ühte puntrasse jõuavad. Sellest suuremast pundist hakatakse loomi portsude kaupa réttirisse ehk jagamisaeda ajama.

Jagamisaed on pealtvaates nagu vankriratas, jaotatud suureks keskosaks ja seda päikesekiirtena ümbritsevateks nummerdatud aedikuteks, kuhu talunikud oma keskosast ülesleitud lambad tirivad. Sealt toimetatakse lambad kodutaludesse. 

Me ei ole üldse kindlad, et me õigele rettirile sattusime. Ainukesed tuttavad näod on augustikuise pruutpaari omad, aga me pole kuigi kindlad, et nemad köögitüdrukuid mäletavad. Igaks juhuks tutvustame endid kõige lähemal olejale, aga tema jaoks on see info sama oluline nagu lammastele tema ümber. Me ei huvita kedagi. 

Kuid saame teada, et tänane lammaste kokuajamine on suhteliselt kehvasti läinud - mingid loomad olid millestki valesti aru saanud ja tagasi mägedesse putkanud.

*   *   *

"Te ei olegi veel ära kolinud?" on perenaine üllatunud.

"Me ei leidnud tubade võtmeid."

"Need peavad olema köögi loodenurga kapis."

On tõesti.

Kas sina oled kunagi kedagi juhatanud köögi loodenurga kappi???

Uus kodu meeldib meile. Eile käisid esimesed külalised ka, kaks Põhja-Saksa tüdrukut.

Tegelikult on euooplaste hooaeg läbi saamas. Koolimajja ilmuvad järjest igasugused eksootikud: jaapanlased, inimesed Hiinast ja Austraaliast, abielupaar LAVist... Ühe eksootilise eksemplari avastasime ca 30 km kauguselt hotellist. Läksime sinna jäätise pärast - oleme kuid kuulnud, kui kohutavalt head jäätist seal valmistatakse. 

Jäätisemüüja ei olnud kitsipung. Oli hoopis tüdruk saldejumsimaalt.

Meie ei olnud ka mingid koonerid. 14 palli jäätise (sest me pidime ju kõiki sorte proovima!) arve tuli kokku umbes 5500 krooni. Kõlab uhkelt, eksole?

 

Ausa tööga väljateenitud roosid ja maasid.

Haldjamajad jäätist valmistava hotelli ees.

Rettir

Piinlik öeldagi, aga meil on jälle vabad päevad käes...