Sisemine hääl

Tegelikult ei saanud keegi aru, mis sorti püha üritusega sedapuhku tegemist on. Saagu Valgus oli juba pikalt pajatanud lahkumispeost (kõlab nagu matustest, eksole?), Kintsukaapija oma hällipäevast, siis hakkas keegi rääkima narkarite pühast Halloo, veen!, keegi hingedepäevast ja kõige lõpuks ilmus FB-sse teade, et tuleb karneval. Või maskipidu. Või kostüümipidu. Või miski sedasorti asi. 

Mõned olid algusest peale hõisus ja teised põlnd seda mitte. Nagu näiteks mina. Töögraafik oli õnnistanud mind kahe eriliselt pika tööpäevaga, nii et mul oli toss niikuinii väljas.  Lisaks olen ma kambrikaaslaseks saanud näitsiku, kes armstab magada saunas. Ma olen ise ka üsnagi soojalemb, aga selliste temperatuuride käes välja ei maga. Nii et minu füüsiline ettevalmistus peoks oli märgiline. Miinusmärgiline. Kuid sisemine hääl ütles, et tuleb minna.

Kostüümi mul ei olnud. Sisemine hääl ütles, et peab ikka tegema. Niisiis lõpetasin õhtuse nõudepesu, astusin duši alt läbi, kerisin endale ümber posu valgeid voodilinu, küünitasin nõuderestilt kausi pähe ja hakkasin lumeinimeseks. "Snow-wo-man,", tutvustasin ennast.  "Mitte lihtsalt man!" Lõppeks algas Islandil ju just sel päeval talv!

Sisemisel häälel oli õigus nagu alati. Vaatamata sellele, et minust polnud suuremat pidutsejat, oli vahva imetleda inimeste leidlikkust ja huumorimeelt.

Isegi pildilt on näha,  et minul on mokk (nokk?) vähe viltu...

Peaaegu sünnipäevalaps alias jääkaru. Väga tabav valik, kui personaalseid huvisid silmas pidada: jääkaru on teatavasti see aruraasuke, mis pärast ohtrat vägijookide manustamist alles jääb. Kui jääb.

Halloo, veen? Halloo, viin? Mis pidu meil siis ikkagi lõpuks on? 

Pesumasin on asi, mis siin majas vanduma paneb. Selleks on meil kohe eraldi vannutuba. Sest sa iial ei tea, kui kaua kestab üks islandi pesumasina minut - on see viis minutit, viisteist või hoopis pool tundi... Aga kõik laudlinad peavad kaks korda päevas pestud saama pluss kõik köögirätikud-lapid-mopid...

Taani tüdruk Kristine on siin üks lahedamaid tüüpe - käed-jalad iga asja jaoks olemas. Tõeline lamburineiu. Kogemustega. Võib rääkida sadu lugusid sellest, kuidas nad peremehega mägedes lambaid taga ajavad. Ütleb, et lammaste  kogumine on nagu strateegiamäng - peremees binokliga vaatab, kuskohas lammas on, ja siis annab walkie-talkie kaudu meeskonnale käsklusi. Et kes kuhu ja kui kaugele peab ronima, et lammas õigele teele suunata. Et mõnikord õnnestub lambal ikkagi liustikule põgeneda ja et tema aru ei saa, kas peremehel on talla all küüned või kuidas ta nii käbedalt mööda liustikku lidub. Kui peremees lamba kätte saab, venitab selle endale kukile ja jalutab kõigi turistide rõõmuks mööda liustikku, määgiv lammas õlal. Või et teinekord jauravad nad terve päeva mööda mägesid, saavad kätte kolm lammast ja needki on naabrimehe omad... 

Ragnar on prantslaseks maskeerunud kohalik liustikugiid. Tema taga seisab Armastus. Tšehhipärane naisenimi Eliška kõlab nagu islandi keeles "armastus". Islandi "armastus" jälle kõlab nagu tšehhi keeles "rebane" Aga Oudekki Loone kõlab prantslaste jaoks nagu eau de cologne. Ei odekolonni, kölni vee ega Oudekkiga pole antud pildil muidugi mitte mingit pistmist.

Emandkokk armastab laike. Nii veisspuugis kui elus. 

Saagu Valgus Tšehhist ja Valge Roos Itaaliast. Aga võib-olla ka Hiinast. 

Üheööliblikas Caroline Taanist.

 Punamütsike Tšehhist.

Kolm eestlast paadis, poolakast rääkimata.

Adrian ja Karolina 

Ma kaotasin oma saba!!!

Eesti Ema on ka päriselus värvilisel lainel. Pani peremehe värvi pintslisse, nii et sellel ei jäänud muud öelda kui et "Jou-jou... fix it!" Üksiti fixib Eesti Ema enne talve usinasti oma autot - kummid, akud, uksed jne. Setõttu on tema lemmikvärviks hetkel kapotisinine. 

Keskel meie uus kokapoiss Jou-Hannes. Täiesti ilma kostüümita. Selline ongi.

Pesumasin ja kaks lapsehoidjat - praegune ja endine. Mõlemad Saksamaalt. Jasmin ja Miriam.

Siin me oleme...

Vat selline tore kirjumirju seltskond on meil hetkel siin.
Kõik ülalolevad pildid on pärit meie ihufotograafi aparaadist. Ja suur tänu sisemisele häälele, kes mu kohale kamandas!

Meestest, naistest ja ilmast üldse

"Tuletõrjeauto?"

Kaks eesti meest vaatavad mind väga halvasti varjatud jahmatusega. Püüavad aru saada, kas ma teen nalja või olengi nii... hmmm... Kaks moldaavia meest on palju rõõmsamate nägusega. Sest nemad lihtsalt ei tea, mida tähendab "tuletõrjeauto". 

"Aga tal kõik rattad keeravad ja..." pobisevad eesti mehed.

No tõesti! Sel hetkel, kui see suur punane asi minu vaateväljast läbi käis, olid tal minu meelest kõik rattad hoopis õhus! Aga kuna ma tean, et iga levitatsioonitriki taga on puhas füüsika ja füüsika ei ole teps mitte minu tugevaim külg, siis ma ei pööranud isegi sellele mingit tähelepanu, et tuletõrjeauto õhus seisab. Kui, siis mõtlesin ma hoopis sellele, et miks tuletõrjeauto seisab puhkeküla õue peal. Puhkekülas nimega Fisherman Village Hlid. Aga isegi sellistele asjadele on alati seletused olemas.

"Kõik rattad keeravad!" kinnitab natuke hiljem ka suure punase asja juht. Islandi mees. "See on meil esimene töö temaga. Ma loodan, et ta jääbki minu masinaks, Sest tead ju küll, kui ühel asjal on palju omanikke, siis  kõik laguneb, aga keegi pole teinud, keegi ei tea..." 

Tean küll. See asi on igal pool ilma peal ühtemoodi. Kuid Islandi mehe silm särab, kui ta oma uut punast sõpra tutvustab.

Sõber ei olegi tuletõrjeauto. On hoopis tutikas kraana.

*  *  *

Ma olen jätkuvalt arvamisel, et Island on imelisim maa ilmamunal. No muidugi on Eestimaa ka tore ja ilus ja puha, aga Island on... Island.

Olin otsustanud, et kaks puhkepäeva on liiga vähe ja palunud endale perenaiselt topeltportsu. Et jõuaks natuke rohkem ja ja natuke kaugemale tuulduma. Juba seegi on imeline, et meie päälikud tulevad kõikidele töötajate sedasorti soovidele lahkesti vastu. Ja kas Freyja või Taara või kellegi teise abiga jõudsid täpselt selleks ajaks kohale ka ehitusmehed Eestist. Koos leivaga, teadagi. Musta leivaga :).

Niisiis sõitsin päälinna. Ja mujalegi. Sest Uus Punane polnud tuule tõttu nõus tööd tegema ja nii olid ka ehitusmehed peaaegu et sunnitud ekskurseerima ning Halli Honda üle täitsa rõõmsad.

Oktoobrikuine Island oli jälle täiesti uut nägu ja värvi.
Ja nagu Islandil tavaks, ikka üllatusi täis.

Ehkki eile (27.10) algas Islandil vana kalendri järgi talv, ei ole sellel pildil teps mitte lumi. Tegemist on hoopis vahupeoga Djupalonssanduri rannal. 

Vahepeal olin ma siis endale ka kampsuni valmis teinud. Tänavuse hooaja kuues. 

Taustaks Heinabergi liustikukeel Vatnajökullil. 

Sellise üllatuse leidsime Reykjanesi poolsaarelt. Kui ma seda pilti kolleegidele näitasin, ütlesid naised: "Ahhaa, süda!" Meeskolleeg vaatas ja imestas: "Tissid?" Selle peale peale küsis itaallanna: "Oota, sõber, kui kaua sa nüüd ilma naiseta oledki juba?"

No mõni puu on ikka Islandil ka. Aga tõesti väga mõni. Puude taga on "farmhaus" - majutuskohaks ümber ehitatud vana talumaja Pihlaväljadel (Reynivellir), mis samuti meie tööka tiimi kätes ja halduses.

Hobused rannal

Suitsuneeme (Reykjanesi) poolsaar.  Eesti mehed hakkavad siia kohe maja püsti panema.

Turistiatraktsioon Suitsuneemel - sild, mille keskel on tahvel, mis lubab, et nüüd oled ühe jalaga Ameerikas ja teisega Euraasias. 

Moldaavlane jooksiski kohe Ameerikasse ära, eesti mees jäi ikka oma laama peale...

Siin saab taskud ka täis!

Termaalalad on ühed vingeimad asjad maaamuna päät. Natuke hirmutavad, natuke haisevad, aga imeliselt värvilised!

Seltun'i termaalväli Reykjanesi poolsaarel

Ja siis korraga oli lumi maas! Keegi ei näinud, kust ta tuli, keegi ei näinud, kuhu ta läks - Islandi ilm on ikka niiiiiiii imeline!

Seekordse tripi kaks erilisemat hetke olidki ilmaga seotud.

Snaefellsnesi poolsaarel otsustasime kohvipausi teha. Samuti oli vaja tankida. Keerasime tanklahoone ette ja saatsime tagumise istme seltskonna  sisse, et seejärel ise tanklaautomaatidega maid ja rahasid jagada. Ja kui me seal niimoodi kahekesi nikerdasime, üks püstoli ja teine automaadiga, tuli järsku ei-tea-kust selline vihma- ja rahevalang, mida ma elus pole kogenud! Esiteks ei tulnud tema mitte taevast alla ja vertikaalis, nagu üks korralik vihm seda ometigi teeb, tema tuli kusagilt täiesti horisontaalis. Teiseks tuli tema üüratuma hoo ja jõuga, nii et raheterad peksid vastu kintse ja nägu nagu piitsaga. Ma pole elus vihma käest peksa saanud! See oli ikka täiega valus-valus-valus!!!

Kolmandaks oli see kõik ka väga märg. Aga seda ei saa vihmale muidugi pahaks panna.

Kui me siis tanklahoonesse sisse astusime, vaatasid ülejäänud meid nagu ilmutisi: "Duši all käisite vahepeal või?"

Kui me uuesti välja astusime, oli ilm täpselt samasugune nagu enne tanklasse minekut...

Teise üllatuse sain koduteel - korraga algas selline lumetorm, et paar meetrit nähtavust ja kõik. Enne seda täiesti klaar ja puhas tee.
Kümne minuti pärast oli tee klaar ja puhas ja lumetorm - kas see ikka oli või ei olnudki???

Ma ei mäleta, kas ma olen järgnevat jaganud või ei, kuid islandlased ise on teinud oma ilma kiirest vaheldumisest mõnusa humoorika klipi (50 sekundit), kes tahab, saab siit vaadata. 

Sügisene Gerduberg

ja muid oktoobrikuiseid vaateid

Isegi kalade kuivatamise redelid leidsime Reykjanesi poolsaarelt! Tõenäoliselt on see tursk, aga kindel ka pole - Lofootide turskadel olid mu meelest tükk maad suuremad pead...

Reykjaviki motiiv

No see näeb ju välja nagu tuletõrjeaoto, eriti, kui ta oma nokka pole paotanud!

 (Sellel pildil muidugi on)

Ja rattad on õhus ja mitte mingit märki sellest, et nad kõik keeravad, ju ei ole!

Viis konteineritäit träna purjetas Eestist selle maja ehitamise jaoks kohale. 

Aga vägev nokk oli sellel tuletõrjeautol ikka küll - 50 meetrit!

Selline näeb välja ettevalmistatud plats, mille peale meie mehed kahe päevaga maja teevad. St ca kahe päevaga saavad püsti seinad-katused, siis hakatakse neid tihendama ja liitma-lahutama jne. Isegi tõrva keetmine käib ka tänapäevase majaehituse juurde!

Samasuguse emotsiooni - mehed vs naised - saime Bjarnarhof'is. 

Kui me olime ära kuulanud kõik, mis neil haide mädandamise (ehk fermenteerimise) kohta öelda on, kui me olime üle vaadanud kõik haide hambad (mis on omaette vägev lugu) ja luud (mis ei olegi luud, vaid hoopis kõhred) ja nahad (mida annab kasutada liivapaberi asemel) ja ära maitsnud kõik ettenähtud hakarl'i tükikesed, leivaga ja ilma, teatas muuseumipoiss: "Aga täna teil veab - me saime hommikul just kolm haid!" (Olgu öeldud, et haisid spetsiaalselt ei püüta - siia tuuakse need, kes ise kogemata kombel kalurite võrkudesse on roninud). 

Niisiis astusime välja ja kui olime kõik kõhred-nahad oma näpuga üle katsunud, tegime ikka uhke pildi ka :D - 

- ja liikusime edasi kuuride alla, kus haipalakad tuuldumas. Kuna tuul oli eriliselt islandlik, liikusime selg ees. Seetõttu nägime kõik, kuidas muuseumist tuli välja hispaanlastest paar, kuidas naine kõndis järelkärust tuimalt mööda, kuidas mees teda hõikas ja kuidas nad siis täpselt samamoodi nagu meie neid elukaid sõrmeotstega näppima ja siit-sealt-kolmandast kohast uurima-puurima hakkasid. Kuid see moment, kus naine kõndis järelkärust külmalt mööda - noh, see oli seesama tuletõrjeauto lugu... :)

*  *  *

Kui ma siis ükskord koju tagasi olin jõudnud ja kohe järgmisel hommikul Freyja ja Taara abiga hommikusöögimeeskonnas pidin alustama, selgus, et...

"Mulle tundus, et ma kuulsin saalis eesti keelt. "

Lähen uudishimulikult saali, kuid ei kuule miskit. 

"Ju ma siis kuulsin valesti."

Järgmise või ülejärgmise saalitiiru ajal kuulen aga selgesti, kuidas inimesed buffee-laua ääres eesti keeles arutavad. 

"Head isu!" hüüan neile ja kaon oma mustade nõude sületäiega kööki. Kui ma mõne aja pärast uuesti välja tulen, on ukse taha rivistunud terve seltskond ja Aive hõiskab:

"Ma ütlesin, et see oli Ulvi hääl!"

Niisugune äge kohtumine - terve bussitäis eestlasi eesotsas Askuriga meie majas ja vähe sellest - seltskonnas mees, kellega me oleme vähemalt kümmekond aastat Norrasid ja Saksamaid ja ma ei tea mida kõike veel sõitnud! Üks bussi-, teine reisijuhina. Aitäh, Aive ja Margus, selle vahva hommikuse üllatuse eest!

Paar päeva hiljem loen FB-st, et seesama seltskond on jõudnud Myvatni äärde ja sellesse külalistemajja, kus töötab Leegi, ja otse loomulikult kohtuvad nad ka Leegiga - no äge-äge-äge :)!