Suure sula ootel

Need eelmise postituse roosad pallid ei ole tegelikult ei naistalunike heinapallid ega tüdrukpallid ega juustukerad ega isegi mitte sefiir, selgus vahepeal. Need on hoopis osa heategevusest: kui talunik ostis roosa kile, annetab ta iga palliga 400 ISK (ca 3 eurot) rinnavähi ennetuskampaania fondi. Info pärineb kohaliku Allani vanaperemehelt ja Jon kinnitab seda. Jon on  meie vanuseklassi kuuluv meesislandlne ja mängib nii umbes kevadest saati siin meie pererahva auks ja hiilguseks retseptuuritibi.

Meil on selle oma projekti käigus Allanitega vedanud.

"Sm. unetud ja lendamishuvilised! Islandil on teile rõõmusõnumeid! Kui köik looduses kenasti läheb, saame peatselt uue vulkaani käima... Katla all võdises täna öösi 4,6 ja 4,5 pauku. Raadiodiktoritel häälekesed juba eel - erektsioonist värisevad, kui uudiseid loevad ja kommenteerivad," loeme hommikul Islandi Allani sõnumit. Vau! Veelkord: vau-vau-vau!!!

Allan on ausa mehena Islandi ilmateenistuse lingi ka juurde pannud. 

Katla on meist ca 200 km lääne poole jääv üks suuremaid ja aktiivsemaid vulkaane Islandil.  Üsna selle 2010 pursanud Eyjafjallajökulli kõrval. Vahemikus 930-1918 olla Katla 20 korda purtsatanud, pursete vahemikud 13-95 aastat. Seega on viimasest korralikus purskest juba 98 aastat möödas, nii et meie poolest ja meelest on aeg igatahes küps...

Lõunalauas küsime Joni käest, et mis temal öelda on.

Loomulikult on Jon uudiseid kuulnud, läheb kohe elevile ja hakkab seletama, mis nüüd kõik juhtuda võib. Et kui purtskab rohkem lõuna poole, siis on territoriaalses mõttes tõenäoliselt väiksem ala ohustatud, aga kui purtskab põhja poole, siis issand ise teab, kui suur osa liustikust kõik üles sulab ja et siis ei oska keegi aimata, kui kaugele need üleujutused ulatuvad. Ja et piirkonnas elavatel inimestel peavad kõigil mobiiltelefonid valvelolekus (st sisse lülitatud) olema, et kui tuleb teade, siis peavad nad 15 minutiga kodudest läinud olema.

Rumeenia noored purtsu ei taha ja palvetavad, et nemad enne koju jõuaksid - neil on 2 nädala pärast lend. Meie Vibega (taani tüdruk) loodame salaja, et äkki ikka hakkab purskama. Et kui ta nagunii peab purskama - ja seda ta on ju sajandite vältel näidanud, et peab - et siis tehku seda meie rõõmuks ja auks nüüd ja kohe.

 Nii. Täna tehtud pilt. Meie õuelt. Liustiku, ikka selle Vatnajökulli (Veeliustik) suunas. Sest kesse teab, missugune pilt homme avaneb. Või ülehomme.

Aga läheneva katastroofi märgid on igatahes igal pool. Eriti õhus ja maas. Möödunud aastal ei näinud me nelja kuu jooksul mitte ainumastki hukkasaanud linnukest, nüüd oli kogu tee laevalt lõunarannikule linnulaipadega palistatud. Erinevad liigid, mitte ainult üht sorti enesetaputerroristid. Ja just praegu, nende ridade kirjapaneku ajal, lendas üks linnuke end vastu meie toa aknaklaasi end surnuks...

Tuttuus ja verivärske laip.

Islandi teed tunduvad tõesti ohtlikud olema, ehkki me mullu sellest aru ei saanud. Eile andis peremees Bjössi ühele prantslaste grupile ülevaate oma rahalisest seisust - et kui palju lambaid tal on (ca 850) ja muud värki ja siis tuli muu jutu käigus välja ka see, et igal aastal "tourists kill" (ehk ajavad alla) ca 30-40 lammast.  Umbes 20 jääb mägedes kaduma. Sama ülevaate käigus väitis mees, et eelmisel aastal majutus tema juures 30 000 turisti. Seega tapab iga 1000. turist ühe lamba...

*   *   *

Aga meil on veel igasuguseid toredaid uudiseid. Näiteks et Islandi välisministeeriumi ründavat abielluda soovivad mehed. Sest mingil issandama nutikal netilehel (thespiritwhispers.com) väidetakse, et Islandil valitsus maksab paksu pappi nendele väljamaistele meestele, kes endale islandlanna naiseks kosivad. 4500 eur kuus. Et Islandil olla hull meestepõud. Ja et  eelistatud olevat Põhja-Aafrikast pärit verepuhastajad.

Ja nüüd siis vaene välisministeerium jageleb nende armastusest pimedaks löödutega ja püüab selgeks teha, et pappi ei ole ega tule, armastage, kui tahate,  aga tasuta, mõ tut ne pritšom. Et sorry, kutid, keegi on teiega halba nalja teinud. Taani saatkonnal Egiptuses, kes on sõbraliku naabrina enda kanda võtnud ka islandlaste esindamise, tuleb samuti musti mehi saatkonna ukselt kaigastega tagasi ajada.

Islandlasi endid paistab kõige rohkem häirivat asjaolu, et keegi julgeb arvata, et neil pole mehi...

*   *   *

Kaili on veendunud, et ükskord temast siia saare peale veel saaga kirjutatakse. Eile oli ta esimest korda sel hooajal peamajas nõudepesus ja kuna kuulsus on pikkade sammudega temast eespool käinud, siis oli kogu rahvusvaheline seltskond kööki üles rivistunud ja kõik imetlesid tema väikesi väledaid käekesi. (Tahtsin öelda "valgeid", aga me oleme ju Uus-Meremaast saati ikka veel pruunid).  Ja sosistasid  üksteisele lugupidavalt ja imetlusega kõrva: "Nii kiire! Ma pole elus nii kiiret nõudepesemist näinud!" Siis läinud nurga taha ja korrutanud sedasama lauset jätkuvalt nagu mantrat. "Selles viimases ma pole muidugi päris kindel, sest ma pesin ju nõusid ja ei saanud minna pealt kuulama, aga mulle tundus küll, et nad kasutasid õhtu läbi sõnu "so fast" ja never seen", kinnitas Kaili. 

*   *   *

Me ei saa ikka veel üle vastuvõtu südamlikkusest. Kui me Saksamaale kohale jõudsime, oli esimene persoon, kelle otsa komistasime, peremees. Me muidugi ei teadnud, et see on peremees, ja kuna olime suhelnud tema abikaasaga, siis Frau-d küsisimegi. Mees võttis toru ja helistas: "Sinu omad tulid." Rohkem tal meiega asja polnud ka. See olnuks ok, kui tal oleks parasjagu mingi töö käsil. Või noh, oligi... Lehelugemine...

Siin teevad kõik kogu aeg nägu, nagu neil oleks meie üle tõesti hea meel. Isegi veel pärast neljndat tööpäeva...

Toredaid elamusi meile kõigile!

Tagasi tulevikku

Pärast seda, kui planeeritud suveprogramm oli enam-vähem täidetud  - keegi mehele pandud, kellelegi naine võetud, keegi maha maetud (see üritus, tõsi küll oli puht plaaniväline), keegi üles tõstetud (ridamisi juubeleid ja sünnipäevi), külastatud laatu ja festivale,  kihelkonna- ja külapäevi, sisse ja välja tehtud ning isegi üks suveülikool läbitud - pärast seda oligi korraga kolekiire käes.

Pärast seda, kui Stockholmi laeva toodud mullitaja oli oma trikid ära teinud ja sünnipäevalaps oma ausalt väljateenitud šampusepokaali kätte saanud - no tõesti, nii väärika vanuse puhul vaid üks kiitsakas pokaal! -

ja pärast seda, kui Göteborg-Fredrikshavni laevas mitte midagi põnevat ei juhtunud, küll aga olid Hirtshalsis kõik voodid ilmarahvale välja jagatud ja meie pidime ise vaatama, kuidas mööda saata öö,

ja pärast seda, kui Šveitsi tüdruk oli meile otsast lõpuni ära rääkinud, kuidas tema on tsirkusekoolis õpetaja, kuidas ta korjab Alpide nõlvadelt ravimtaimi, kuidas ta müüb spagaatide vahel teesegusid ja samal ajal oma varbad oma plokknooti üles joonistanud,

pärast seda olimegi peaaegu kohal.

Saime aru, et vahepeal on roosa moodi läinud.

Roosade pallide taga on liustik.

Kõigil oli meie üle hea meel. Igatahes ütles Jon, keda me kohtasime esimest korda elus, et temal on meie üle väga hea meel. Et meid on siin juba pikalt oodatud. Sedasama ütlesid veel umbes neli inimest, keda me polnud elu sees näinud. Väga lovely people, you know! (Repliik pärineb mäletatavasti Uus-Meremaa unustamatult Hüatsindilt...)

Rosalbat olime me küll varem ka näinud, ainult teda ei tahetud meile esiti näidata. Rosalba toa ukse ees seisis üks pisike lõunamaise olemisega taat ja ei tahtnud meid sugugi edasi lasta. Ütles, et tema ei tea siin ühtegi itaallannat olema ja ühtegi Rosalbat ta kah ei tunne. Ja püüdis meid välja suruda, et minge aga retseptsiooni. Me ütlesime, et sealt me just tuleme ja meile öeldi, et Rosalba on siin. Selle peale oli pisike vanake väga üllatunud ja ütles, et aga äkki te tahate siis seda Napoli tüdrukut... Meie, et sobib küll, Napoli on ka Itaalias. Selle peale klopsis ja karjus taadike Rosalba välja  - see oli kohe niisugune südantsoojendav lõiguke lõunamaisest dokumentaalist, sest Rosalba lõugas sama vapralt vastu -  ja siis sai Rosalba ka öelda, et tal on meie üle hea meel. Ja anda kiirülevaate: taadike on keski hispaanlane, kes võõraid keeli ei räägi, aga raha on osanud ära kulutada ja nüüd teenib siin kojusõidupiletit välja. Taat ise püüdis samal ajal üleni hallitunud saiapätsist mõnd selgemat juppi välja saagida, mispeale Kaili püüdis taadile selgeks teha, et see ei ole hallitusjuust, see on sai.  Taadi pantomiim väitis, et keskelt on veel täitsa puhas.

Rosalba rääkis, et Alex olevat tahtnud ka siia tulla, jõudnud isegi kohale, kuid siis kuulnud, et tulemas on ka Nõiaplika ja seepeale kihutanud Alex minema. Sestet Alexil olnd Nõiaplikaga romaan, aga nüüd on tal juba ühe uue tüübiga romaan ja parem karta kui kahetseda, eksole. Ja et need-need-need lähevad kohe minema ja need-need tulevad tagasi, aga need ei tule ja...

Kui me olime Rosalba käest kõik välja pinninud, mis vähegi andis ja endid minekule asutasime, teatas kõrvalonni kallal meisterdav mehike, keda me olime enne võitlust hispaania taadiga sõbralikult tervitanud: "Ma tean teid küll, aga ma ei tundnud teid enne ära! Nice to see you!"

Me oleme jõudnud tagasi Islandile.

Mõtisklusi Mustvenest

Mustvene on päriselt olemas. Valgevenes. Mustvene territooriumil asub näiteks Valgevene pealinn Minsk.

Tuuleveskitega võitlemine keelatud. Dudutki. 

Esimene mulje Minskist: nii suur, nii särav, nii puhas! Paneelelamurajoonid - rõõmsad, puhtad ja originaalsed – erinevad üksteisest kas värvilahenduselt või arhitektuurilt. Laiu prospekte palistavad modernsed ehitised: rahvusraamatukogu, 30 erineva spordiala võistluste läbiviimiseks kohandatav Arena, velotrekk, presidendi ametiruumid pealkirjaga „Iseseisvuse palee”,... Kuna reklaami on esindusprospektide ääres suhteliselt vähe, rohelust ja ruumi seevastu küllaga, pääsevad mõjule arhitektuur ja puhas üldmulje. Mitte pompöösne, vaid hoolitsetult elegantne, võib öelda selle 1,9-miljonilise linna kohta.

Aastal 1984 sai Minsk kangelaslinna austava nimetuse.

Puhtus algab juba riigipiirilt: pealinna suunduvaid heas korras kiirteid palistab korralik põllumajandusmaastik koos vilja koristavate kombainide ja vähemalt väliselt euroopalike suurfarmidega.  Ei mingeid söötis või võssakasvanud vaateid. See kõik tekitab kahtluse: kas tõesti on võimalik, et üks endine nõukogude vabariik, suhteliselt suletud, on end nii korda suutnud sättida?

Üliarmas giid Ljusja väidab, et kõik ongi väga hästi. Et iga 3.  töötaja on tegev põllumajanduses. Et Valgevene on 4. kartuli eksportija maailmas ja et Valgevene lina osaleb Hollandis eurode tootmises. Nagu ka dollarite omas. Et Valgevene põllumajandustoodang on väga kvaliteetne ja hea. Poest juhuslikult valitud tomatimahl kinnitab Ljusja sõnu: ma pole elus nii head tomatimahla joonud! Ja jäätis! Täpselt nii rammusmõnusalt koorene, nagu ta oli seda lapsepõlves. Või veelgi parem.

Kahtluseuss sunnib sellegipoolest googeldama. Nett ütleb: piima kogutoodang ühe lehma kohta on Valgevenes ca 5000 liitrit aastas (meil ca 8000).
Efektiivsus ja tööviljakus?

"Me oleme  segu kapitalismist ja sotsialismist," ütleb Ljusja. "Ja see on väga hea."

See, et toiduained maksavad igas poes ühepalju, on muidugi hea. See, et töötu peab 4 päeva kuus ühiskondlikult kasulikku tööd tegema - tänavaid pühkima, muru niitma vms, muidu ta oma tööturaha kätte ei saa, on ka tore. See, et viienda lapse sünniga saab perekond tasuta korteri, on peaaegu et suurepärane. Tänu sellele (ja veel mõnele taolisele meetmele) on Valgevene loomulik iive positiivne - vist küll ainukese riigina lähiregioonis. 

Aga korterit ei saa kohe, nagu viies laps sünnib. Siis saab alles viielapseliste järjekorda. Tundub, et järjekordi on päris erinevaid. Kui peres mingid muutused toimuvad - keegi sünnib või sureb või saab täisealiseks - on olukord kardinaalselt teine ja seega liigutakse ka teise järjekorda. Ljusja on korterijärjekorras aastast 2004. Praegu saavad kortereid need, kes panid ennast järjekorda 1988. aastal.

Kas kortereid siis osta ei saa, küsime. Ikka saab, kinnitab Ljusja. Aga laenuprotsent olla hirmkõrge. Kui me nüüd ikka õigesti üksteisest aru saime, siis 34 %.

„Me oleme temaga ära harjunud,” kinnitab Ljusja. „Me tunneme tema stiili ja teame, mis tüüpi inimene ta on. Ja mida talt oodata võib. "

Aastast 1994 juhib riiki Lukašenka. Mitte ehk kõige demokraatlikumalt, kuid kindlalt, laveerides osavalt ida ja lääne vahel. Veebruaris tühistas EL kõik Valgevenele vahepeal kehtestatud sanktsioonid. Hiljuti avaldanud üks lääne ajakiri pilapildi, kus Putin ja Lukašenka teineteist südamlikult tervitavad – ühel kirves, teisel nuga selja taha peidetud käes.   

"Kümmekond aastat tagasi oleks tal veel konkurente olnud, praegu küll mitte. Ja tõenäoliselt kasvatab ta endale Nikolaist järeltulijat, veab teda endaga riigivisiitidele kaasa” räägib Ljusja.
Nikolai on Luka 3. poeg. Abieluväline. 12-aastase Nikolai emaks olla VIP-haigla peaarst. Riigipea ametlik abikaasa, õpetaja, olla kuskile maaale pagendatud - ei tohi teine anda ühtegi intervjuud ega avaldada ainumastki artiklit.
Igal õhtul võib Lukašenkaga kohtuda televiisori uudistesaates, kuid linnapildist tema ülistusportreesid ei leia.  Küll aga leiab sealt suuri portreeplakatid teiste kenade inimestega, kõigil juures märge "Mina, valgevenelane". Ühe plakatiinimese, valgevenelase Oleg Rummo, nimi kõlab nii neetult eestipäraselt...

Ja siin lähebki minu sees virrvarr lahti: mis issandama riik või inimesed need siin üldse on? Mustvenelased? Valgevenelased? Punased? Valged? Venelased?

Sest moodustisel nimega Valgevene justnagu polegi mingit põhjust omaette riik olla. Pole teisel õieti ei oma keelt ega oma ajalugu – ikka räägitakse kas Leedu suurvürstiriigist või poolakatest või litviinidest. Aastal 1918 püüti iseseisvuda, pooleks aastaks see ka õnnestus, edasi sai piirkonnast Nõukogudemaa osa. Iseseisvumine õnnestus 1991.
Keel küll on, aga seda räägivad vaid vanurid kolkakülades - ainult 10 % riigi elanikkonnast.  Ja ehkki valgevene keel on  kohustusliku kooliprogrammi osa, ei näe tavainimene suurt põhjust selle kasutamiseks. Samal ajal on 2009. aasta rahvaloendusel 85% elanikkonnast määratlenud ennast ennast valgevenelasena ja vaid 10 % venelasena.

Ja samal ajal on ka sildid-tekstid avalikus linnaruumis kõik valgevene keeles. Vene keele valdajale see probleemiks ei ole, tuleb endale vaid ette lugeda, mis sildil kirjas on. Suurim erinevus tundub olema selles, et kirjutatakse nii, nagu vene keeles hääldatakse. Maskva. Ja mitte Moskva. 

Valgevene keele kasutamine avalikus ruumis on üks osa identiteedikasvatusest, pakun Vladimirile oma versiooni. Sest alles äsja on Vladimir minu küsimusele, mis vahe on venelasel ja valgevenelasel, vastanud, et ei olegi mingit vahet.
66 aastane Vladimir on nupumees – seisab hotelli ees valvuriputkas ja vajutab tõkkepuu puldi nuppe. Sest ainult kodus-kalal-jahil oleks liiga igav, väidab ta. Vladimiril on kaks ja pool kõrgharidust – kehakultuur, juura ja keemia, viimane jäi lõpetamata - ja viimaseks töökohaks Arena spordikeskus, selle väljaarendamine ja töösserakendamine. Aga siis ei pidanud närv enam pingele vastu: ülepäeviti oli vaja Arena uute alade jaoks ümber sättida. „See ei ole lihtsalt nii, et vajutad nuppu – kõik, alustades reklaamidest ja põrandakatetest, on vaja välja vahetada. Ja sul on aega ainult üks öö. Ma kasutasin sellistes olukordades kehakultuuriteaduskonna poisse – nii, nagu ise sai omal ajal tudengina vaguneid laadimas käidud - aga lõpuks ei pidanud mu enda närv enam vastu. Vastutus nii poiste tervise kui oma töö eest võttis lõpuks ikka väga võhmale,” räägib jutukas Vladimir. Ja laotab minu ette laiali kogu Valgevene kuulsusrikka spordiajaloo, mille ma sealsamas kohe unustan - enamus nimesid ei ütle mulle kahjuks midagi. Kuid niipea, nagu ma millegi täpsustamiseks sekkun, silmitseb Vladimir mind uurivalt: "Miks sa seda küsid?" Ma ei saagi aru, kas see on juhuslik, kas see on lihtsalt Vladimiri omapära või kuulub see termini "sõnavabadus" alla.

Küsimusele, mille poolest erinevad valgevenelased venelastest, ei oska vastata ka kenad noored vabaõhumuuseumis töötavad näitsikud. Ja on üllatunud, kui ma pakun, et nad võiksid suveniiridisainis oma sümboolikat, näiteks rahvuslille - rukkilille - kasutada. Ma ei saagi aru, mis neid üllatab - kas see, et neil on rahvuslill või mõte suveniiride muutmisest. Igaks juhuks noogtavad nad nõusolevalt.

Giid Ljusjal on muidugi rohkem vastusevariante varuks. Kust on tulnud nimi Valgevene? Võimalik, et valgetest kaskedest, ütleb Ljusja. Võimalik, et siinse maarahva valgest linasest riietest. Ljusja ise usub, et hoopis sellest, et siinne rahvas ei ole kunagi mongoli-tatri ikke all onud. 

"Valgevenelased on rahumeelsed ja kannatlikud," ütleb Ljusja.  Ja räägib anekdoodi ukrainlasest-venelasest-valgevenelasest, kes kõik pannakse istuma knopkaga toolile. Ukrainlane karjub, venelane märatseb, kuid valgevenelane keerab end knopka otsas rahulikult küll ühele, küll teisele poole ja ütleb: "Ootame, vaatame... see knopka on siin kindlasti mingi põhjusega...".

Vaatamata sellele, et mina Valgevene indentiteedituse käes vaevlen, tundub kohalik rahvas oma elu ja riigiga rahul olema. Rahul igas mõttes.
"Kõige tähtsam on rahu," rõhutavad nii Ljusja kui Vladimir.

Ja selles on neil ju õigus.

Valgevene sümboliks võiksid lisaks rukkililledele, toonekurgedele ja piisonitele vabalt ka betoonaiad olla - erineva kuju ja värviga aiad palistavad kõiki külasid.

Ristija Johannesele pühendet õigeusu kirik Dudutki vabaõhumuuseumis

Kõige muljetavaldavamad olid ikonostaaži raamkaunistused: kulla asemel...

...õlgpunutised.

Tore sõnamäng GUMi (riikliku kaubamaja) ukse kohal. Ja loomulikult on olemas endiselt ka ZUM (keskne kaubamaja). Siia juurde sobib Ljusja repliik 90ndate talongiajastust: tema emal olla veel tänaseni kapis tuttuusi susse suurusele 36. Ema enda jalg olla 39. Ostetud lootuses millegi vajaliku vastu vahetada...

Koolivormi otseselt ei ole, kuid riietus peab olema "delovoi": tüdrukutel allpool tume, üleval hele, poistel ülikond. Pildil näide GUMis pakutavast. Tegelikult oli terve osakond sellist värvikombinatsiooni täis. 

Punavene, muide, asub aga hoopis Ukrainas.