Lähme lähi-Hollandisse!

Viisin oma ema emadepäeva puhul peaaegu Hollandisse - Eestimaa vägevaimale nartsissipõllule.
Emale hirmsasti meeldis ja mulle ka. Või - no näita mulle naisterahvast, kes nii suure hulga lillede juures peast natuke segi ei läheks!

See,  et põld ulatub vat nii - nii kaugele, on üks asi.
See, et põllumees Andil on seal põldude pääl tervelt 170 nartsissisorti, on juba teine asi.

Seest siiru-viiruline, pealt kullakarvaline, siis jälle vastupidi. Ja nii 170 korda...

See, et Maaülikooli õppejõud ja suur sibulasõber (olgu, sibullillede sõber) Andi on raamatute "Maalehe nartsissiraamat", "Maalehe gladiooliraamat", "Liiliad aeda", "Sibullillede ajatamine" jt autor, on juba kolmas asi.  

See, et muheda olemisega mees on valmis kõigile küsimustele vastama ja nõu andma, on juba neljas asi.   

Ja see, et maksimaalset õiteilu jätkub veel vaid loetud ajaks, on viies asi. Kõige kindlam oleks panustada järgmise nädala ja selle lõpuosa / uue alguse peale, st nädalavahetuse 16.-17. mai kanti, arvab Andi. Rohkem ilmselt mitte.

ABZ Reiside pakkumine:
Reis "uksest ukseni" 7-liikmelisele seltskonnale nartsissipõllule algusega Võrust / Antslast / Otepäält / Tartust a' 30.- eurot. Algusega Viljandist, Valgast, Põltsamaalt a'35 eurot.
Nartsissipõllu külastustasu a'15.- eurot eest võib iga soovija koju kaasa korjata nii suure pundi, kui vähegi pihku mahub :)

Pane oma usaldusväärsetest sõpradest kamp kokku ja - lähme! Selle pika passimise peale võib ju endale lõpuks ka midagi ilusat lubada!

Lähem info:
info@abz.ee
tel 5647 0614, Kristi

Lätlane tsurkas kah!

Mitte miski siin ilmas ei ole kindel ja mitte miski ei pruugi olla nii, nagu sa arvad, ükskõik, kui tõene ja usutav see ka tundub. Armunutena abiellunud lahutavad ja kõige kindlamatena  tundunud faktid lükkab keegi ühel päeval ümber. Nii näiteks olen mina eluaeg pidanud Tallinna esmamainijaks Al Idrisit aastal 1154, aga mingil hetkel on keegi kuskil ümber mõelnud ja otsustanud, et tegelikult oli selleks kohaks hoopis Liivimaa Hendriku kroonika 15. juunist aastal 1219. Vähe sellest, et Tallinna esmamainimine aasta on muutunud, Läti Hendrikust on saanud Liivimaa Hendrik. No ütle nüüd!

Üldse kindel pole ka see, kas see mees, kes oma leivapalukest Tiganiku poe silgutünni suskama käis, oli ikka Haanjast või tuli teine hoopis Kasaritsast. Kasaritsast oli tal tükk maad lähem tulla, ma mõtlen...

Ma ei tea, kuidas on lood puhastverd eestlastega, aga võrukate hulgas pole kindlapeale kedagi, kes ei teaks laulu "Haanja miis", lugu vaesest mehikesest, kes kolm päeva jutti raskeid lubjakive Haanjast Võrru vedanud  ja siis Tiganiku-härra poes silgutünni nähes luba lunima hakanud, et oma leivapalukest soolvette kasta. Lahke poodnik lubanudki.

Laulu sõnade autorlus on omistatud Jaan Räppole, kes aastal 1897 kirjutas luuletuse oma isast pealkirjaga "Kasaritsa mehe kurbdus ja rõõm". Vaid nelja värsi jagu on selles sarnasusi "Haanja mehega". Nii et kumb ta siis ikkagi oli, Haanja või Kasaritsa mees?

Kiviveo kohta on samuti mitmeid arvamusi - võimalik, et linnal oli kive vaja ehituseks, sillutuskivideks või uute nõuete järgi majadevaheliste tulemüüride ehitamiseks. 

"Haanja mehe" originaal-lauluteksti on esimest korda mainitud 1898 aasta Postimehes. Muu toreduse kõrval on sealsest tekstist ka järgmist leida:

 “Et Haani meestel, nagu öeldud, sissetulekud wäikesed, on nad ka sunnitud piskuga läbi ajama. Wiina asemel, mis palju raha nõuab, enne kui weel inimene purju saab, joowad nad eeterit, millega wähema raha eest purju wõib juua."...

Talupojatarkus, ma ütlen!

Ja kust on laulule viis võetud? 

Minu suureks üllatuseks on sarnane meloodia tuntud ka Lätis: "Jūras māte man prasīja".  Koogelmoogeli tõlge: "Mere ema küsis minult". Vähe sellest, et me Viljandi paadimeest lätlastega jagama peame (olgu, liivlastega), nüüd veel Haanja meest ka!

Vähemalt "laulu sisse pistetud" poemees Tiganik on reaalne Urvaste kandist pärit mees Adam Tiganik ja teda lätlastega poolitama ei pea.  Adam olnud igatpidi kena ja lugupeetud mees, keda  eeskätt tema aususe, täpsuse ja vastutulelikkuse pärast hinnati.  Jõudis pidada kooliõpetaja ja Ühispanga kassapidaja ametit, võidelda laulu arendamise eest Võrumaa ja kuuluda "Kandle" seltsi eestseisusesse. Laulus jutuksolev pood asunud aadressil Kreutzwaldi 51. 

Urvastest on üldse kenad inimesed pärit, näiteks Contra ja...

Aga Haanja mehest on veel üks vahva versioon, Eino Baskini ja Jüri järveti poolt esitatud, algab järgnevas klipis umbes 2.30 pealt...

 

Kui see kroonide mäng meil ükskord läbi saab, siis võib Võrru tulla võru keelt kuulama. Iga päev kell 11 võib Keskväljakul kuulda mõnd võrukest - kuulsat või vähemkuulsat (näiteks Contrat) - võru keeles rääkimas, mida tema oma linnast arvab. Nii umbes juuni keskpaigast on plaan alustada - loodetavasti on selleks ajaks mäng läbi...

Ja kui see kroonide mäng meil ükskord läbi saab, siis võib ju jälle ehk ka Lätis ringi vaadata? Enne seda  võib siis muidugi ka ABZ Reiside lehel ringi vaadata :) !

Kivitii lätt läbi Läti...

... ja läbi Eesti ja esiki läbi Vinnemaa lätt tõnõ. Eestimaal, kilomeetre jagu Luhamaa piiripunktist,  om kivitii veeren

Seda kohvikut ei tohiks vahele jätta mitte ükski suvel siseturismi viljelev eestlane. See oleks suur patt. Kohe väga suur patt. Sest inimene, kes täie teadmise ja mõistuse juures keeldub millestki, mis tema ihule ja hingele hääd teeb, see...  lihtsalt ei ole täie tervise ja mõistuse juures.

Kevade ootus Kivitiil enne koroonat: 

ahjuliha kartuli-hernepüree, marineeritud punase sibula ja redisevõrsetega.

Kivitii kohvik on ülivõrdeline võõrustaja. Puhas pärl. Ja kui FB-sse ilmus teade, et nüüd, üle pika aja, teevad nad ennast korraks lahti, sest ilm on ilus ja terrass päikest täis ja pealegi Läti auks on kohal lätlanna Ilze Salnaja, kes tahab hirmsasti halle herneid pakkuda, siis...

Esmalt sundis kulmu kergitama see Läti pidupäev. 4. mai - mis mõttes? Ma pole sellisest kuupäevast justkui midagi kuulnud?

Ei ole sellepärast, et eestlased oma analoogilist päeva, 16. novembrit, ei tähista. 4. mail 1990 võttis Läti NSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni "Läti Vabariigi iseseisvuse taastamisest" ja lätlste jaoks on sellest päevast kujunenud omamoodi traditsioonidega pidupäev. 

"Selle päeva  kohustuslik osa on valge linaga kaetud laud," kinnitab Ilze, kui oleme Kivitiile jõudnud. Laud näeb välja imearmas - kaunistuseks Läti liputriibuga lint ja ülased. Peaaegu et sama ilus nagu sinimustvalge! :)

Valge linaga.

"Teine selle päeva kohustuslik osa on rahvariided," ütleb Ilze. "Aga kuna tänavu kuskile minna ei saa, siis on täna lätlaste hulgas käimas selline Facebooki-kampaania, et kõik on kodus rahvariided selga pannud ja postitavad nüüd neid pilte. Näe, mina tegin ka, aga ma tegin ilma tanuta. Ma ei salli tanusid, meil peab ju samamoodi nagu Eestiski kõik juuksed ära peitma ja siis ma näen jumala jube välja!"

Minul on tanudega täpselt sama suhe. 

Valge linaga lauale ilmuvad lõigud kevadkogritsapirukast. Mmm, kui maitsev! Seen justnagu on ja justnagu ei ole ka selle piruka koostisosa. Kui püüame üksteisele küpsetise maitset ja oma emotsiooni kirjeldada, jõuame välja veinisõnavarani - hõrk järelmaitse...

 Kevadkogritsa pirukas porru ja fetajuustuga

"Kust sa kogritsaid said?"

"Täitsa juhuslikult astusin hommikul ühelt raiesmikult läbi," ütleb Ilze.  "Kusjuures see oli jumala värske raiesmik, ma arvan, et eelmise aasta oma. Tavaliselt nad kasvavad siiski tiba vanematel raiesmikel. Ja liivasematel maadel."

Ja siis on kord hallide herneste käes. Kui palju olen ma oma reisidel lätlaste hallidest hernestest rääkinud ja mingil veidral moel ei ole ma neid ise kunagi proovima sattunud! Nüüd lõpuks on see võimalus!

Hallid herned peekoniga on klassikaline Läti roog ning kohustuslik toit peaaegu kõigi pühade puhul, kõige kohustuslikum jõululaual. Lätlased usuvad, et herned on nagu pisarad ja kui need herneste kujul ära süüa, siis ei pea tõelisi pisaraid valama ja oodata on hoopiski ohtralt õnne ja rikkust. 

Herned ei näe serveerimisel kuigi hallid välja, ehkki hallikat varjundit viskab nende marmorjas muster. Mujal maailmas tuntakse neid vahtraherneste nime all ja on ausalt öelda veider, et eestlased nendest hernestest praktiliselt midagi ei tea. 

"Eestlased kogu aeg küsivad, et miks hallid herned hallid ei ole," kommenteerib Ilze. 

"Hallid herned" on lätlastel EL kaitstud päritolunimetust kandev toode. 

"Miks nad siis ei ole?"

"Ma ei tea," naerb Ilze. "Nad on tõepoolest pigem pruunid. See on hoopis teine hernesort kui kollased või rohelised herned. Nad kasvavad väga kõrgeks, vähemalt kahemeetriseks, nii et kui neid tahta aeda maha panna, siis peab mõtlema, kuhu panna - kuskile serva, et nad teiste taimede eest päikest ära ei varjaks. Ja siis on ned veel omakorda kahesuguseid, väiksema ja suurema teraga. Need tänased siin on väiksemateralised. "

Herned tuuakse lauda. Ninasõõrmetesse sirutuv lõhn on vastupandamatu.

Hallid herned pekiga Kivitiil. Kohustuslikuks lisandiks on keefir. 

"Eestlasi hirmutab sõna "pekiga"", ütleb Ilze. "Meie pekipirukad maitsevad neile väga, kui nad võtavad proovida, aga selleks peab neid sundima. Hernestega on sama lugu - hallid herned pekiga kõlab eestase jaoks natuke pelutavalt". 

Ilze teab, millest ta räägib - Ilze pidas tükk aega Tartus Aparaaditehases poekest "Just Läti". 

"Ehk peaks siis ümber sõnastama," pakub Kivitii perenaine. "Pirukas suitsulihaga - sest seda need ju tegelikult on?"

"Võib-olla tõesti," nõustub Ilze.

"Hallid herned pekiga" maitsevad olivaliselt. Herned on sellised ootamatult poolpehmed-poolkõvad, mitte lödipudrused. 

"Kaua sa neid keedad? Kas nendega on ka oht liiga pehmeks keeta?"

"On. Peab jah jälgima. Ma arvan, et me keetsime... äkki umbes tunnikese? Ja enne seda olid nad mul öö läbi leos olnud."

Magustoiduks tuleb meekook. Pohladega. Maitseb kuidagi leivasem kui need, mida ma tänini söönud. Järjekordselt väga hea.

"Kuidas see tükk nüüd ometigi nii suur on?" hakkavad külalised vaikselt ägisema.
"Sest ma lõikasin tavalise koogiviilu suuruse, aga see on tükk maad kõrgem," leiab Kivitii perenaine seletuse.

Kuus kihti, iga  kiht ahjus eraldi küpsetatud...

Ja muidugi Valmiermuiža...

On olnud imeline õhtu sooja auraga kohas soojate inimeste seltsis.  Ühest küljes on natuke kurb, et oleme sel hetkel ainukesed külalised - kui on midagi tõeliselt head, siis tahaks seda ju jagada! - ,  teisest küljest on meie elamus muidugi selle võrra suurem ja personaalsem. Vaat sellistest hetkedest olemegi me kõik kroonide mängu ajal ilma jäetud!

Kivitee on Pihkvast Riiga viiv maantee, mis aastal 1865 oli kogupikkuses kaetud munakivisillutisega. Selle tee ääres, 1 km kaugusel Luhamaa piiripunktist asub väike, õdus ning suurepäraste söökidega Kivitii kohvik. Külasta ja sa ei kahetse!

Lähem info lahtiolekuaegade jms kohta FB-st: Kivitii kohvik.

Reisipakkumine valitsusele

Ellu jäävad kohanemisvõimelised. 

Kuna valitsus on soovitanud tähelepanu pöörata siseturismile ja samas lubanud välja saata ukrainlastest tööjõu, siis - oludega kohandudes -  olen mina neile koostanud aja- ja asjakohased pakettreisid:

3-päevane tööreis Lõuna-Eesti põllumajandusettevõttesse.

Hind a' 794.- eurot sisaldab

• transporti Tallinnast Lõuna-Eestisse ja tagasi; 
• tööd (0,5 päeva + 1 päev + 0,5 päeva) vastavalt töökäsi vajava ettevõtte profiilile ja hooajale põllul / kasvuhoones / hoidlas / laudas / sigalas; 
• 2 ööbimist turismitalus;
• 2  hommikusööki, 3 x lõunasööki, 2 x õhtusööki (kohalikust toorainest)
• kohtumisi valijatega (põllumajandusettevõtja, kes tutvustab Ukraina tööjõu ja koolilaste ning kaasaegse põllumajandusettevõtte ja kolhoosi erinevusi; turismitalu pidaja, kaastöölised) 

Perepilet 2 + 2, näiteks 2 ekreiiti + 2 sotsi - 2499.-  Perepilet on koostöövõimekuse arendamise eesmärgil võimalik vaid variandis 2 koalitsioonipartei + 2 opositsioonipartei esindajat.

Ja et mind süvaluses ei süüdistaks ega ka mitte rahaahnuses ja et kõik ikka ilusasti läbi paistaks, lisan ka hinna kujunemise stoori:

• Lõuna-Eestist Tallinnasse ja tagasi - ca 500 km - kütusele ca 50 eurot; 1. ja 3. päeval = 2 x 50 = 100. Kuna kütuse hind hetkel langes, siis teeme soodushinna, 99 eurot.
• Autojuht-giid-tugiisiku töötasu (koos maksudega) 3 päeva  x 100 = 300 eurot. Mul käis ükspäev torumees, see tahtis 8 tunni eest 600 eurot, nii et 100 raha päevast on peaaegu tasuta tehtud. Võõrkeelse ekskursiooni (võru keeles) eest lisatasu 75 eurot (25 eurot päevas - suisa piinlik on nii väikest raha küsida, eriti kui see tunnihinnaks ümber arvestada, aga noh, kriisiaeg, kõik peame piskuga läbi ajama.) Tugiisik tähendab seda, et autojuht-giid töötab põllul koos kliendiga, jälgides silmanurgast kliendi tervislikku seisundit ja panustab samal ajal ka oma kätega põllumjanduse tööjõupuuduse leevendusse; 
• 7 söögikorda. Rikkalik hommikusöök 10 eur, kohalikust toorainest lõuna- ja õhtusöök 15 eur. Kokku 95 eurot.
• 2 ööd turismitalus 1-ses toas 100 eurot; 
• 100 eurot turismifirmale, 100 eurot põllumajandusettevõttele.

Loomulikult olen valmis pakkuma ka 5-, 10- ja 30-päevaseid pakette. 

Kuna tegemist on tõsise siseriikliku probleemiga, siis loodan eelkõige siseministeeriumi peale. Loodetavasti näitab minister ise eeskuju. 

Kuna töö saab toimuma väljas, siis ka välisministeeriumi peale. Loodetavasti näitab minister ise eeskuju.

Kuna tegemist on põllumajanduse päästeoperatsiooniga, siis ka põllumajandusministeeriumi peale. Loodetavasti näitab minister ise eeskuju. Päästeamet on samuti teretulnud. 

Kuna ukrainlased on plaanis asendada koolilastega, siis ka haridusministeeriumi peale. Loodetavasti näitab minister ise eeskuju.

Kuna toidujulgeolek on meie kõigi asi, siis ka kõiki teisi ministeeriume ning nende allasutusi. Loodetavasti näitavad ministrid ja juhid ise eeskuju.

Registreerumiseks palun pöörduda telefonil 5645 7384.

Jään põnevusega ootama!

Kõigile teistele korraldan ennustusvõistlused: 

1) mitu kõnet ma seoses selle postitusega saan; 

2) mitu inimest paketi ostab.

Et ennustusvõistluse pealt teenida, peaksin ma muidugi tasulise telefoninumbri tekitama... kannatage siis paar päeva, head sõbrad, ma usun, et eriolukorra lõpuks on mul see olemas! Ja selleks ajaks olen ma kindlasti välja mõelnud ka selle, et kas ja kui suurte panustega või kuidas see täpsemalt peaks toimima...

Eelnev ei tähenda muidugi, et lihtinimestele oleks antud reisipakett keelatud - ikka kõik need, kellele Eesti käekäik armas on, peaksid panustama, mitte siseturismi ainult  RMK matkaradadel tasuta metsaonnides ööbimisega toetama!

Üks reklaam veel: 

Kui see kroonide mäng meil ükskord läbi saab, siis võib Võrru tulla võru keelt kuulama. Iga päev kell 11 võib Keskväljakul kuulda mõnd võrukest - kuulsat või vähemkuulsat (sh Navitrollat) - võru keeles rääkimas, mida tema oma linnast arvab. Nii umbes juuni keskpaigast on plaan alustada - loodetavasti on selleks ajaks mäng läbi...

*   *   *

Kohati tundub, et valitsus on käivitanud eksperimendi "Vaatame, kaua nad vastu peavad". Nagu koroonast, kes turismile vee peale tõmbas (ja mitte 70%-lise, vaid korraliku 100-kraadise keeva vee, et võtaks ikka naha, karvad ja liha ka luudelt lahti)  veel vähe oleks! Nüüd on otsustatud ka põllumajandusele täiendav - ja täiesti koroonaväline - põnts panna!

Mina, tegevuseta reisijuht, olen koroonast võtnud kõik, mis võtta annab. Läbinud hooldajate kiirkursused juhuks, kui peaks olema vaja kuskile hooldekottu appi minna. Nüüd perutan põllul. Koos ukrainlastega. Ka 12-tunniseid päevi, sest kui ilma on, põld kannab  ja taimed on põllule toodud, siis tuleb nad maha istutada. Punkt. 

Ukrainlane minu kõrval on kahekordse kõrgharidusega. Ukrainas saaks ta palka 100-200 eurot kuus. Hinnatase Ukraina poes on suht sama, mis Eesti marketites. Ukrainlane on selle palga üle, mis ta Eestis saab, väga õnnelik. Ukrainlane on kõigega väga rahul - ütleb, et peremees on väga mõistlik ja et elamistingimused on väga head.

Eestlane minu kõrval arvab nii palgast kui peremehest tükk maad halvemini.

Täpselt samal põhjusel - raha - läksid omal ajal ja käivad tänini eestlased Soome. Tänahommikune Terevisioon ütles, et  ca  60 000 on neid eestlasi, kes  praegu Soomes tööl. Kes ei tahaks sama töö eest 2-3 korda suuremat palka saada! Tahab ukrainlane, tahab eestlane. Ma arvan, et vähemalt pooled Lõuna-Eesti talud on ilusaks ja korda saanud tänu Soomele.

Kui me keelame ukrainastel Eestis töötamise, peaksime ju keelama ka eestlaste töötamise Soomes? 

Kui me keelame ukrainlaste töötamise Eestis, siis ega nemad sellest kaota - kaotajad oleme ikka meie ise, nii meie põllumehed kui meie poeskäijad. Ukrainlased lähevad siis lihtsalt  näiteks lätlaste või leedulaste juurde. Või poolakate juurde, kuigi neile meeldib Eestis rohkem kui Poolas. Vähemalt nendele, kellega mina koos põllul olin. 

Et eestlased põllule meelitada, tuleks kõvasti põllupalka tõsta. Tõstetud palk läheks aga nagu lupsti kartuli, kapsa ja kogu muu põllumajandusrosolje poehinna sisse ning meie ostaksime poest jätkuvalt Läti lehtsalatit ja Poola porgandit... Ja kuhu see meie põllumees siis oma kallid - nii otseses kui ülekantud tähenduses kallid - kapsad-kaalid peaks panema? Need pagana põllumehed toodavad meil ju tänapäeval nii palju, et valitsus üksinda seda ära süüa ei jaksa, selles olen ma kindel!

Koolilaste põllule viimine on muidugi eriti piinlik mõte. Õigemini, mõttel pole häda midagi, kuid see ei toimi. Ma pole kohanud ühtegi inimest, kes oma kolhoosiskäike kirjeldaks sõnadega "oli tore tööd teha". Kõik hakkavad rääkima, kuidas sai hullult nalja, aga tänapäeva talunik ei taha oma põllule naljamehi. Tema arvestab väga täpselt, kui palju maksab üks kapsataim või mulla sisse peidetud kartul. 

Õpilaste suhetest põllutöödega võivad rääkida kõikide kutsekoolide õpetajad: õpilased tulevad praktikalt tagasi ja on nördinud, et nad pidid päev läbi ühte ja sama tööd tegema, et ei olnudki välku ja pauku ja tivolit...  Seda kogesin ma nii Räpina Aianduskoolis töötades kui ka praegu: kaastööline, noormees-praktikant Olustverest räägib päevast päeva vaid sellest, kuidas ta koroona tõttu ei saanud  traktorilube ära teha. Kui koroonat poleks tulnud, kimaks ta praegu traktoriga mööda põlde, mitte ei peaks siin küürutama...

Mitte et noormehel  iseenesest midagi viga oleks. Mul on endal ka kunagi traktoriload olnud, keskkoolist sain. Selle eest, et teadsin, missugune näeb välja nukkvõll. Ja traktoriste on talumeestele vaja ka - jessake, millised tarkpead need tänapäevased masinad on! Traktorist joonistab traktorile põllu ette, ütleb, mida teha, ja siis masin ise sõidab GPS abil mööda põldu ringi, traktorist jalutab samal ajal traktori taga, vaatab, kas istutussügavus on õige, kas päike paistab ja palju lõunani aega on jäänud. Loomulikult on see tükk maad toredam kui mistahes muu tegevus, kus tundide viisi sundasendis tuleb olla. 

Pilt on illustratiivne ja pärit siit. 

Aga ma tõesti ei tea, kustkohast võetakse ukrainlastele asendajad. Kuskohas on need eestlased, kes on valmis mõne kuu aastast töötama ja siis jälle töötuna ootama, kuni uus hooaeg tuleb. Ühes olen ma kindel: gümnaasiumis küll mitte. 

Ma mõtlen, et kõik Soomes töötavad eestlased võiksid nüüd natuke kõvemini jalgu trampida ja öelda igal pool ja mitu korda, et las need ukrainlased töötavad aga edasi sääl Eesti põldude pääl. Nende suust kõlaks see eriti õiglaselt. Et kui me kõik nagunii juba koroona käest peksa saame, siis ei ole mõtet seda nahatäit veel suuremaks sikutada...

Kõik Eestimaal elavad inimesed võiksid tegelikult sedasama öelda. Nii, et valitsus ka kuuleks. 

Või siis ikka tõmbame üheskoos põlumajandusele ka vee peale? Selle sajakraadise?