Tõlkes kaduma läinud...

... või juurde tulnud.

Google translate on tore asi küll, aga kui eesti keele kirjanduslikke tekste sellega tõlkida,  on tulemus sama hirmus kui skata, islandlaste haisev jõulukala. Mida meil oli au täna proovida. 

Mõned ajad tagasi lõbustasid eestlased ennast sellega, et meie püha laulu "ei tuisku ega tormi ei karda eesti meeste rind" tõlkis googel versiooni "eesti mehed ei karda tisse" (they have no afraid before tits). Sõna "õpetajanna" tõlgiti veel hiljuti vene keelde "armukesena" (ljubovnitsa), nüüd on see muutunud "nagu õpetajaks" (kak  utšitel)... Ilmselt sellepärast ongi koolides probleemid, et seal töötavad põhiliselt inimesed, kes on "nagu õpetajad"...

Ma ise proovisin kunagi oma blogi inglise keelde tõlkida. Loost, kus õde abikaasaga läks Lapimaale marjule, sai tõlkes versioon, milles õde läks Lapimaale seksi otsima.

Järgnevalt on paar tõlkenäidet minu blogitekstidest tõlgituna googlega islandi keelde ja siis keeleoskaja  inimese abil eesti keelde tagasi. Nautigem, sõbrad, seda transformatsiooni  :)  :)  :)!

*   *   *

Mulle Lehtleib meeldib. - Mustriga lehevennad on tóepoolest vana islandi jóulupuu og see peab minu juures juhtuma. Aga India sójapidamine ja Neegrite vóidutantsuga… Kokkukasutatud puhtale ema-puu róómule…Mul ei ole enam originaalnaist kes tahab teha midagi selle lóputu vulkaaniga. Ja me oleme juba jóulumóótmisel käinud - nii palju kui meil on vaja. Sellepärast, et teine Eesti Ema tuli, tómbab julgelt kogu päkapikuseadet.

(Blogi originaaltekst: Mina tahaksin tegelikult Laufabrauð'i teha küll, - mustritega ehitud lehtleivad on tõeliselt vana Islandi jõulutraditsioon ja see läheb mulle korda. Aga indiaanlaste sõjahüüd neegrite võidutantsuga... Ühishulgamine puhtalt emandkoka rõõmuks... Mul ei ole enam rakupoega kah, kes selle lõputult purskava vulkaani hääks midagi teha tahaks. Ja jõulumeeleollu oleme me juba sisenenud - nii palju, kui meile vaja. Sest saabus järjekordne Eesti Ema, lohistades vapralt kohale kogu päkapikuvarustuse.

*   *   *
 „Ta on tóepoolest teinud palju uuendusi ja see on hästi aga ta ta lendab roomamisraskuse ees ja pilvedes… vóórustaja räägib jutu liigist, mida ta ei tahtnud ja kes jäi koju Kurdi (rahvus) vanuriga. Kui teine asjaosaline tuli, lubas vana mees tema tugitoolis omasid ära tunda, aga sugulane jahvatas ja jahvatas."

(Blogi originaaltekst: "Ta on tõesti palju uuendusi teinud ja see on ok, aga ta lendab sellise hooga ees ja pilvedes... Perenaine räägib loo tüübist, keda pittu ei tahetud ja kes seetõttu kurdi vanainimesega koju jäeti. Kui teised pidust tulid, tukkunud vanainimene tugitoolis oma tudumist, aga sugulane jahvatanud ja jahvatanud...)

*   *   *

Ühel ajahetkel raputab punasmaragd sosinaga, nii et äsjasaabunud Eesti Ema jääb seina külge kinni nagu hirmunud geko. Eesti ema on lihtsalt maha kóngenud, ja uksel emancipationi läheb sama hästi.

(Blogitekst: Ühel hetkel tuiskab tulipunane emandkokk nisuguse hooga minema, et äsjasaabunud Eesti Ema tema teel kleepub seina külge nagu ehmunud geko. Eesti Ema jääb napilt ellu ja sama napilt jääb ette ka uks, kust emandkokk väljus.)

*   *   *

Aga möödunud öö oli kirjutanud uusi osasid sellesse kohalikkunseebiooperisse ja mitte vähem veriseid. Sellepärast, et needus sai uuendatud - siia suvel heidetud kauboi noor sugulane. Kui raske,sellest me ainult kuulsime.

Tellimuse suvelauluks oli lóputu „Kiitke trahvi!“ ja ta lubas et kui kiida peaks uuesti vaimu vótma, siis tema lahkub. Glory vóeti vastu ja hääl jäi maha - au olgu Jumalale kórgel! Oligi hea temaga hüvasti jätta, sest tema hea ja tark vend, oli kohapealse purilennukiga lendamine.

Nüüd ilmus avamine uuesti ja Kiidak´i närvid polnud enam vastuvótt. Ta hakkas White Rose´i lööma, kóik, mis on olnud ja mille ümber kóik käis. Kuidas Squeak saatis oma sónumi suvel, kui halb ta on ja kuidas ta ei peaks siia kunagi tagasi tulema.

Natuke sellest - Needus on saatnud samad niidid koostööfirmadele (!), sugupuust rääkimata. Et küsida kurtidelt, isegi ametiühingutelt (ametiühingud on siin maal väga aktiivsed). Küsi, mida pean ma tegema, aga kuna sónumitesaal pole tööandja vaid suvaline asi, on ta samuti ära teeninud rohkem kaitset ametiühingult.

Teisalt, vahepeal, on pólv mitte teps mitte nii tühi. Ta on teinud omale liustikuenergiajaama (eriti masinad, mille peal sóidutatakse jääd) ja kavataseb vóidelda perekonnapuuga nii et Kiidaken ja

tema kaaslane oleks veel pikaks ajaks ära saadetud. Sellepärast, et ta vóib nad mólemad välja vahetada. Tunnistagu mis mees!

.

Näib, et me oleme vaikselt jóulupeol nagu Motherwood soovitas. Jajah, me tegelikult tulime nii nagu tahtsime. Me tegime siiski tants tants sellele emawood´ile. Sellepärast, et ma tahtsin seda vóid teha, mine sa oma pagasiga! Eesti ema tegi sellest isegi pilti, aga ma ei julge tekitada üldsuse ruumis segadust aud rüvetava aurüvetamisega. Ma pole ikka veel saanud kiitust küsida, kas päris

kindlasti pole siin saarel paää iseendale sarnasemat jóulumeeleollu hüpet ja hoots - kiitmine oli tegelikult täiesti reipad näod valmis Friskiks - aga temale olukorras, kus sa oled igal silmapilgul, mis sa tagumik väljas vóid otsida Linnuteed isegi vanakuradis.

Originaaltekst siin.

Aga kõik sjoo jama om tan om tuuperäst, et provvi võtsõ koogelmoogeli kätte, nakas mu ploki lugõma ja om nüüd pühhä jõuluvihha veerest veereni täüs. 

Et ku ti tahat mullõ midägi hääd jõulus üteldä va tetä, sõs teke taa jutu ala üts hirvitav larhv :) 

Gleðileg jól!
(Tõlgitud google translatoriga :D  :D  :D)

Jõuluimede ootel

Ma palun tuhat korda vabandust, et ma Antoni Olavi kassi nime kasutusele võtan, aga midagi ei ole teha – see tüüp on Mimm. Kusjuures ebaseaduslik Mimm. Illegaal, nagu Valge Roos enne lahkumist välja selgitas.

„Mai ässbänd”, korrutab illegaal, „minu abikaasa...”, - aga kuskohas ta selle Islandi kuti enda omaks tegi,  toda ma joht ei tiiä. Kohtusid noored igatahes Dubais. Ja igatahes ootab malaislanna juba pikemat aega oma Islandi elamisluba ja muid paberiasju.

Meie juurde saabus Mimm lihtsalt paariks-kolmeks jõulunädalaks, kuna tema ässbänd on liustikugiid. Jõulud ning aastavahetus on tippude tippaeg ka liustikuretkedele. Mimm ei tahtnud nii kaua ilma ässbändita olla ja meie lahke pererahvas lubas ka Mimmikesele tööd leida. Et kui ta on varem stjuardessina töötanud,  ehk saab siis ka ettekandjana hakkama.

Kuid meil teevad ju kõik kõike, nii et enne õhtust ettekannet tuleb ka Mimmikesel tavalise koristustööga tegeleda.

„Toilets?” lähevad Mimmikese silmad õudusest suureks, kui ta teisel päeval graafikust oma tööülesannet loeb. Nagu oleks ta purgitäie ämblikega üle valatud. „Toilets? Kohutav!”

„See kõlab ainult esimesel päeval halvasti,” lohutab rumeenlanna ja veab tardunud Mimmi kättpidi kempsu.

„Mis sa arvad, kui vana ta on?” küsivad kolleegid mu käest. Mimm ise vaatab samuti ootusärevalt oma mandlisilmadega minu poole.

„Mina olen nii vana inimene, et puhtalt elukogemusest jätan pakkumise tegemata,” ütlen. Ja teen näo, et mind ei üllata miski.

Üllatab küll. Veel õigem oleks öelda, et rabab rinnust ja jalust, kui kolleegid kooris teatavad:

„Neligend!”

Džiisas! Ma ei oleks tahtnud seda teada saada! Sest nüüd võimendub Mimm nagu mikroskoobi all. Mis mõttõn käü üts nelläkümnene naanõ, esi viil illegaal, ringi, tege katõkümneaastasõ tükka ja kõnõlõs nigu katõnõ? Olkõ noh, ma tiiä, et sjoo viimäne om vähä ebaõiglane, aga nüüd om meil siin majan juba tõnõ tipin, kiä piiks nigu vastkoorunu hiirepoig (ja mind ei huvita, et hiired ei tule munadest!) ning lalises lakkamalda nigu rinnalats: „Mai ässbänd, mai ässbänd...”

Katõkümnesele annassi ma mitme asja andis, midä ma neläkümnedsele änam äste ei taha anda.

Mimm tormas keset kõige kiirembat hummugusüüki küüki ja piuks: „Kost ma lövvä võileivaraua? Mai ässbänd...”

„Ma ei tea,” ütlen üle õla, ise mahlakannudega žongleerides. „Ma ei ole seda sajandeid näinud.”

„Aga eile ma tegin sellega oma ässbändile...”

„Aga kust sa ta eile said?” kihutan mina juba juustuvaagnaga teele.

„Sealt,” näitab Mimm käega kuskile – mul ei ole aega vaadata, kuhu, sest kuuskümmend näljast söögisaalis on just leivakorvi tühjaks teinud.

„Kas seda täna ei ole seal?” küsin viisakusest.

„Oi, ongi,” ütleb Mimm üllatunult.

„Džiisas,” ütlen mina. Mõttes.

Ja mõtlen sellele, kuidas saabus Uus Eesti Ema ja kuidas tal oli kahe päevaga kõik selge – mis on kus ja kuidas midagi tehakse. Nüüd helbib juba köögis abiliseks olla – kitchen-helper ehk köögiabiline on vanade olijate jaoks peaaegu nagu karistuspataljon, kõik püüavad emandast eemale hiilida, niisiis lükkasime Uue Ema tanki – selleks ju sõbrad ongi!

Mimmil on sama häda nagu emandkokal – talle miildüs tohutult kõnõlda. A väga rassõ om säänest latsõ lalinat tõsiselt võtta! Ja ega väga ei ole põhjust ka – mida Sa iganes talle ütleksid, igaks juhuks tuleb seda veel kaks kord öelda ja siis üle kontrollida.

Eile lalises lapsuke terve päeva lendamisest - parasjagu käis ju Gatwicki lennuväljal droonide mäng ja siis sai Mimm meile igasuguseid pilte näidata - et mis juhtub Boeing 737-ga siis, kui talle lind nina peale lendab jne. Tegelikult oli see vist isegi huvitav, aga no millise lalinaga...

Sääne neläkümnene sõs.

Aga muidu on meil jätkuvalt tore.

Kolm tänahommikust seika:

Lähen mina varahommikul päkapikukomme panema ja leian, et öö jooksul on meile veel üks tööline tekkinud – peremehe vanim poeg on aru saanud, mismoodi asjad toimivad :)

Lähen mina Greenlandi juustulõikude järele. Greenlandis seisab peremees koos ühe listikugiidiga mul risti tee peal ees ja arutavad mingit värki. Mööda ma sealt loomulikult ei mahu.

„Bjössi, palun anna mulle sealt külmikust paar pakki juustu,” ütlen lõpuks.

„Haa, Ulvi, Sa oled juba nagu emandkokk: anna mulle seda, anna mulle toda...” irvitab peremees mulle juustu õngitsedes.

Lähen mina hommikust sööma – enne seda ikka pesumasina juurest läbi, see ei taha kuidagi ühtegi pesu ilma vahepealsete pausideta lõpuni pesta, ikka peab teda aegajalt togimas ja turgutamas käima – ja mõtle, pesumasin on oma programmi lõpetanud! Võtan laudlinad välja, panen uued sisse ja teatan kolleegidele: „Jõuluime on sündinud! Pesumasin pesi oma programmi lõpuni!”

Tšehhitar Eliška muigab: „Ära ole nii naiivne, Ulvi! Need olid kindlasti haldjad või päkapikud, mitte pesumasin ise!”

Nojah, päkapikud... Eliška on pesumasina piuksumist kuulnud ja teda näppimas käinud. Ei mingeid imesid :(

Aga vähemalt olen mina omalt poolt kõik teinud, et imed saaksid tulla. Täna istutasin isegi kuuse Reynivellirisse ära.

Meie majas käivad asjad nii, et sulle öeldakse, mis on vaja teha, aga ühtegi tööriista ega vahendit keegi sulle ei anna. Nii me siis rakendamegi pidevalt oma loovust.

Mina näiteks istutasin oma kuuse sellesse betoonpotti, kus suvel võõrasemad kasvasid. Võõrasemad rohisin enne välja...

Imelisi jõule kõigile!

Ja ärge meie pärast muretsege - meil on veryworst ha happykapsas omast käest - Uus Eesti Ema tõi!

Sellise kuuse (olgu, männi või nulu vms) istutasin täna Pihlaväljadele. Kamina oli Jana juba eelnevalt dekoreerinud. 

Gröönimaa. Katsu midagi tagplaanil vasakul olevast hallist külmikust kätte saada, kui sul kaks suurt meest tee peal ees on! Pilt ise on tehtud küll ükskord varem - siis, kui ma Gröönimaal vandumas käisin...

Lapsed on lapsed igal maal! Pererahva vanem poeg raalis välja, mis söögisaali aknalaual toimub. Et öösiti tekivad salfetkade vahele kommid. Täna hommikul oli teiste helbekeste kõrvale ilmunud ka niisugune :) 

Eestimaal sai aga üks neljane sellise uhke kirjatööga hakkama :)

Uus Eesti Ema - tuli, nägi, võttis ja tegi. Lihtsalt ime, kui ruttu!

Jõulukaklustega aluspesuhooaeg

"Ja kus siis hakkas veri lendama," räägib Uus Eesti Ema lõunalauas. "Ikka et "veri naiss" ja "veri bjuutifull" ja..."

Veri lendas hommikusel kohtumisel Kanada daamega, kes oma numbritoast kuidagi välja ei taht kolida, ehkki päev juba lõunas. No tegelikult ongi sellest muidugi raske aru saada, kuskohas see päev parasjagu  on - üks hall ja pime kõikse aeg. Mitmendat nädalat sajab. Vihma. Mitte lund, nagu võiks eeldada.  Isegi islandlastest giidid on selle saju peale kergelt lössi vajunud.
Kuid eelnev öö oli kohalikku seebiseriaali uued osad kirjutanud ja mitte vähem verised. Sest taassaabus Kõrend - emandkoka noor suguline, kes siin suvel kõvasti sitta laotas. Kui kõvasti, sellest saime alles nüüd kuulda.

Kõrendi suvelauluks oli lakkamatu "Kiida süü! Kiida süü!" ja ta lubas, et kui Kiida peaks respasse tagasi võetama, siis tema lahkub. Kiida võeti ja Kõrend lahkuski - au olgu Jumalal kõrgel! Kiida kasuks mängis küll ka asjalugu, et tema teinepool, kena ja arukas britt, oli kohalike kuludega liustikugiigiks koolitet.

Nüüd ilmus Kõrend taas välja ja Kiidakese närfid ei pidanud enam vastu - hakkas teine Valgele Roosile pihtima, mis kõik on olnud ja mis kõik tuleb. Kuidas Kõrend saatnud talle suvi läbi sõnumeid, kui halb töötaja ta on ning kuidas Kiidakene ei tohi mingil juhul siia tagasi tulla. Vähe sellest - Kõrend saatnud samasisulisi saagasid ka partnerfirmadele (!), pereraffast rääkimata. Kiidakene käinud isegi unioonis (ametiühingud on siinmaal väga tegijad!) nõu küsimas, et mida teha, aga kuna sõnujaks-sõimajaks pole mitte tööandja, vaid suvaline sell, siis põlnd ka unioonil suuremat kaitset pakkuda.

Kuid Kõrend ei ole vahepeal teps mitte niisama tühja passinud. Ta on teinud endale liustikugiidi papred (õigemini küll selle masina omad, millega jää pääle sõidetakse) ja kavatseb pereraffaga diili teha, et Kiidakene koos oma elukaaslasega ikkagi pikalt saata. Sest tema võib neid mõlemaid asendada. Vott milline mees!

Enne pereraffaga kohtumist jõuab Kõrend kõik pudelipõhjad üle vaadata - see käis tal juba suvel lihtsalt - ja siis keset ööd Kiidakese ning tema elukaaslase tuppa kaklema ronida. Mispeale need pereraffa kohale kutsuvad.

"Politsei oleks pidanud kutsuma," arvanud selle peale Valge Roos.

Igatahes pole Kõrend ennast kellelegi teisele siin majas rohkem näidanud ja ma ei teagi, kas ta ikka on meil või ei või mis temast saanud on. 

Tundub, et me siseneme vaikselt emandkoka poolt soovitatud moel jõulumeeleollu...

*   *  *

No tegelikult me sisenesime soovitud moel ka. Me siis ikka tegime selle emandkoka unelmate tantsu  ära. Sest ma ju tahtsin neid lehtleibu teha, pagan võtaks! Eesti Ema isegi filmis seda, aga mina ei tihka avalikku ruumi sellise roppusega risustada. Ma ei ole veel saanud Kiida käest küsida, kas tõepoolest mõni perekond siin saare pääl veel niimoodi ennast jõulumeeleollu hüppab ja huilgab -  Kiida oli küll päris rõõmsa näoga valmis karglema - aga tema olukorras, kus sa iga hetk võid kere peale saada, võib isegi vanakuradis endas kambajõmmi otsida...

Emandkokk-majasokk, kes on teadupärast maailma parim õpetaja, oli ette valmistanud suisa esitluse. Kergitasin kulmu ja ütlesin mõttes "Ohhoo!" Sest see pidi ju otse loomulikult ämäising asi tulema.  Kuidas ma ka ei püüaks viisakas olla, ei saanud ma kogu sellest peenest esitlusest, mis koosns kolmest lehtleiva ja kolmeteistkümne kohaliku jõulumehikese pildist,  karvavõrdki targemaks -  lõppeks olen ma jub ammu kõik need Islandi jõuluõudused põhjalikult läbi tudeerinud (sissejuhatus jõuluõudustesse oli ka siinsamas blogis, vaat siin.)

Nojah, aga leivad said tehtud. Põhiliselt sama tehnikaga, nagu lapsepõlves sai järjehoidjaid volditud. Tegelt oli tore.

Islandil ei olnud 18 sajandini veskeid, kogu jahu, aga ka suhkur ja sool imporditi. Seetõttu oli lehtleiva - laufabraud'i - näol tegemist väga kalli ja hinnalise asjga ning tainas tuli rulllida nii õhukeseks kui vähegi saab - et ikka rohkem välja annaks. Ja et selleks on jõudu vaja, siis see oli ainuke kord aastas, kui mehed tulid kööki appi küpsetama - õigemini küll tainast rullima.  Esimest korda on lehtleiba kirjasõnas mainitud 1736. aastal nime all "islandlaste komm". Inglise keeles on seda sageli ka lumehelbe-leivaks nimetatud - musttrite pärast. (Rohkem juttu - ja ka videoklippe - inglise keeles - on siin.

Meie leivad - pärast õlis küpsetamist. Küpsetatud taignaülejäägid maitsesid umbes nagu meie "seakõrvad". 

Enne küpsetamist nägid leivad välja sellised. Kuna rumeenlanna  on eriline paberlõikefänn, siis tulevad kogemused kasuks :).

Rull, millega mustreid sisse lõigatakse. 

Uus Eesti Ema lehtleivateol

*   *  *
Paar päeva hiljem segus, et pererahvas kutsub kogu töölisklassi jõuluglögile. Vat see oli armas üritus! Kui me ainult nii hirmus väsinud ei oleks olnud - glögipidu sattus täpselt sellele õhtule, kui oligi juba kiire ja pikk päev olnud.
Igatahes oli glögis ohtralt rosinaid ja alkoholi - rosinaid seetõttu, et perenaine oli rosinakausist pildi teinud teinud ja emandkokale saatnud, küsinud, et kas nii on küllalt, see arvas, et tegemist on klaasiga ja käskinud täis panna. Alkoholi seetõttu, et Eesti Ema suvel tõi Vana Tallinna kaasa - aitäh, Riina!

Kuna perenaine oli lõunalauas öelnud, et ühtegi sõna tööjuttu puhuda ei tohi, siis emandkokamokale üritus ei mekkinud - no mida sa teed peol, kus sa ei tohi õhtu jooksul kordagi öelda, kui ämäising sööke sa kogu aeg kokku keerad! Ometigi on meil oma imeline jõulumenüü ja puha! Ma arvan, et nad puhtalt selle menüü pärast juba lendavad Aasiast siia meie külalistemajja kohale.

Tänu emandkoka puudumisele said teisedki sõna. Saime teada, et respapiiga tegeleb Katla 1918. aasta vulkaanipurske uurimisega ja kuulsime hulgaliselt lugusid kohalikust rahvast. Ja teada, et me tunneme siin peaaaegu kõiki kohalikke, tõsi, mitte küll isiklikult, kuid kõik nad on pererahva sugulased.
Näiteks et Slettaleiti majas (kus praegusel ajal mõnikord üksildasi kirjanikke peetakse) elanud Skuli vanaema õde (Skuli on see miljunäär, kelle juures me kah koristame) ja tema olnud nii kaval naine, et alati, kui mehele pükse ostma sattus, ostnud need võimalikult pikad.  Kodus jälle lõiganud võimalikult palju sääreotsa maha - et ühe ostuga ka lapsele püksid jalga saada.
Või näiteks, kuidas peremehe vanaisa vanaisa olnud väga mihkel lapsi tegema, kuid toonud kõik need valmistehtud lapsed ilusasti koju omale naisele kasvatada. Nii olnud temal majapidamises seitseteist last. Meie peremehel on kahest elust kokku ainult seitse. Vist. Viis kindlasti. Viit olen ma oma ihusilmaga näinud. Ei ole tänastes meestes enam seda rammu, ma ütlen! Vat vanasti, siis, kui mehed olid rauast ja laevad puust...

*   *  *
Aga ei ole enam Islandil selliseid mehi. Tükk maad lihtsamalt saab neist tänapäeval jagu. Uut Eesti Ema on pärast üht operatsiooni õnnistatud võimega mitte tunda lõhnu. Ja nii polnud temal mingit paanikat, kui ta nõudepesu käigus ühe ettesöödetud karbikese avas ja seda pesema hakkas - sest me oleme siin kohutavalt ökod tänvu, kogu prügi peseme ja sorteerime läbi - aga kaks kohalikku tõugu kokka, mees ja naine, hakkasid mööda kööki ringi jooksma ja üürgama. Ja kööki ja köögist välja. Uus Eesti Ema arvanud esiti, et sisenevad jälle jõulumeeleollu, aga pärast tuli välja, et karbis olla olnud tuntud kohalik delikatess, fermenteeritud hai - see, mis kenasti uriini järele lõhnab...

*  *  *
Täna lahkus meie keskelt Valge Roos. Ja see on kuradima kurb lugu, sest Valge Roos on üks ägedamaid tüüpe siin. Iga kord, kui ma siia olen sattunud - ja see on juba kolmas kord - on Armas Jumal siia saatnud ka Valge Roosi Itaaliast, kes ise arvab, et tema nimi on tõlkes Roosa Päikesetõus, ja kes iga kord kinnitab: "Ei! Enam ma seda ei tee! See oli nüüd viimane kord!"
Ja siis me kohtume aasta aja pärast uuesti - Islandil, Vatnajökulli liustiku all...
Istume, kaks Eesti Ema ja Valge Roos, kolmekesi tema ärasaatmisõhtul, naudime Islandil ehtsat itaalia pastarooga ("Oh, nii raske on olla itaallanna!" õhkab Valge Roos, kui näeb lauakaaslasi saiakääru hammustamas - leiba/saia rebitakse sõrmedega, mitte ei hammustata matsi kombel käärust!) ja ehtsat itaalia tiramisut (millele annab erilise nüansi Vana Tallinn), vaatame kõik koos Valge Roosi ema saadetud pilti tema jõulupuust Naapolis - punaste lehvikestega ehitud küpseid vilju täis mandariinipuu akna all - ja mõtleme: jah, jõulud on vist tõesti käes.

Sest lisaks lindikestega mandariinipuudele Naapolis on külalistemaja prügikastid täis aluspesu. Asiaatide tavad nõuavad, et pulmaööl kasutatud pesu tuleb minema visata...
Aga suuremas koguses õnnelikke lapsi kahjuks oodata ei ole - ei mingeid virmalisi. Seni veel.

Olge terved, olge hoitud, mu head sõbrad! Ilusaid jõule kõigile!

Hakkame sisenema jõulumeeleollu

Jõulud tulevad.

"Mul on ämäising plaan," kerkib emandkokk lõunalauas ülespoole nagu kohe purskama hakkav vulkaan. "Vapustav plaan! Ühel päeval, kui ei ole nii kiire, teeme kõik koos Laufabrauð'i, ja enne seda me viime end kõik koos jõulumeeleollu, juhhuu! Me teme nii, nagu mina oma perekonda jõulumeeleollu sisse viisin - me kõik tantsime ja huilgame ja hüppame ja karjume kõigest kõrist!" Provvi on kogu oma elusuuruses kerkinud ja kerkinud ning näitab nüüd lopsakalt lehvides ja hööritades ette, kuidas me jõulumeeleollu peaksime sisenema. 

"Kas me enne seda viina saame?" küsin mina. Sest vapustab küll.

Suur vulkaan ei taju väikese mutuka torget. Mis on täiesti normaalne - emandkokk ei lase end iial kellestki segada. "Ei. See on kohe peale tööd. See on lihtsalt nii ämäisiiiing!"

"Ma loodan, et mul õnnestub kõrvale hiilida," ütleb minu kõrval istuv Tšehhpeetrike vaikselt.

Mina tahaksin tegelikult Laufabrauð'i teha küll, - mustritega ehitud lehtleivad on tõeliselt vana Islandi jõulutraditsioon ja see läheb mulle korda. Aga indiaanlaste sõjahüüd neegrite võidutantsuga... Ühishulgamine puhtalt emandkoka rõõmuks... Mul ei ole enam rakupoega kah, kes selle lõputult purskava vulkaani hääks midagi teha tahaks. Ja jõulumeeleollu oleme me juba sisenenud - nii palju, kui meile vaja. Sest saabus järjekordne Eesti Ema, lohistades vapralt kohale kogu päkapikuvarustuse. "Nüüd on Kalev jälle meiega," kommenteeris tšehhitar Adela.

Susse me timahavva kududa-heegeldada ei viitsinud. Aga salfetka vahele saab päkapikukommi täpselt sama edukalt peita!

Adela küpsetised - tasakesi meie lauale poetatud, ilma kisa ja kärata...

Kui ma täna hommikult Greenlandi leiva järele läksin, siis - pakkuge, mis ma leidsin sügavkülmakirstust, mille peale on kirjutatud "leib" ja kus siiamaani on mingi ime läbi tõepoolest enam-vähem ainult leib olnud? 

Ei, ei olnud lambaliha. Ei olnud kala. Ei olnud midagi sellist... tavalist. Kirst oli ääreni täis... pulgajäätist!

Kas me hakkame klientidele ropu raha eest pulgajäätist sreveerima? 

Ah leib? Noh, mõned pätsid olid kirstus "Liha", mõned kirstus "Kala", mõned kirstus "Köögiviljad" - rohkem ma ei viitsinud vaadata, sest ma olin endale vajaliku koguse kätte saanud. Sest kui te arvate, et lihtsalt tõstad kirstukaane ja vaatad ja võtad, siis nii need asjad ei käi. Sa pead enne kuskile paigutama kõik need potid-pannid-totsikud-kausid, mis kirstukaant kaunistavad. Sead neid ettevaatlikult nagu mustkunstnik tornideks, vaatad kirstu sisse, lõhud torni kirstukaanele laiali tagasi ja alustad uue kirstuga sama mängu. Kirste on kuus pluss üks püstine sügavkülmik.

"Kas te arvate, et meie ei tee samamoodi?" küsis emandkokk, kui ma vaikselt vihjasin. "Meie, kokad, teeme seda iga päev, pidevalt! Muudkui otsime."

"Aga kas ei oleks siis võimalik, et kõik, mis parasjagu kuskile ei mahu, on külmikus, mille peale on kirjutatud "Mix" ja kui kuskile tekib ruumi, siis tõstetakse mixist vastav teema õigesse kirstu?"

"Ei."

Selge.

*   *  *

Suhted emandkoka ja teiste-kolmandate vahel on läinud nii pingeliseks, et olen hakanud iga tunni tagant kööki üles pildistama - et keegi ei saaks jälle mingi leivapurujutuga tulla. Ja saadan ühel päeval perenaisele sõnumi, mis selgitab situatsiooni, mida võib mitmeti serveerida, minu vaatenurgast. Lõpetuseks ei suuda ma jätta lisamata: "Koristasin Gröönimaad.  Leidsin neliteist ämbrit moosi, neligend seitse kolmeliitrilist tomatimahla ja sama palju samasuguseid oakonserve. Me võime varsti poe avada :)"

Perenaine korraga ei reageeri, küll aga saan paari päeva pärast saan kohvikutse - "õhtul, siis, kui poisid magavad".

Mul pole aimugi, mis mind ees ootab ja olen natuke närvis.

Me räägime hommikusest kohvist ja leivast ja ühest-teisest-kolmandast asjast veel, ja siis ka emandkokast. 

Ühel hetkel tundub mulle, et jutud on räägitud. Hakkan otsi kokku tõmbama: "Ma siis püüan teha nii, et..."

"Ei, tegelikult me kutsusime su ikka selle teise teema pärast," ütlevad kutsujad justkui ühest suust. "Ull lugu!" ütleb peremees. "Sjoo inemine om ull! Mis sa arvad, kas raffas on nõus kaks kuud juttipanu oasuppi sööma?" Peremehe silmas on killuke. Lõpuks ometi.

"Noh, kui ühel päeval on supp kollastest, teised punastest ja kolmandad mustadest ubadest, siis tegelikult ei saa keegi üksluisuse üle kurta," arvan ma vastuseks. Sest niimoodi Gröönimaal on - kolme sorti kolmeliitriseid potte.

"Vaata," ütleb perenaine. "Enne oli nii, aga nüüd on naa - emandkokk on tõesti palju uuendusi teinud ja see on ok, aga ta lendab sellise hooga ees ja pilvedes, et meil on vaja talle pidurit panna. Aga seda on väga raske teha, sest ta ei kuula kedagi peale iseenda. Meil oli kunagi üks selline sugulane..." Perenaine räägib loo tüübist, keda pittu ei tahetud ja kes seetõttu kurdi vanainimesega koju jäeti. Kui teised pidust tulid, tukkunud vanainimene tugitoolis oma tudumist, aga sugulane jahvatanud ja jahvatanud...

Pidurdamine algab sellega, et järgmisel päeval istuvad neli pärismaalast ümber laua. Ühel hetkel tuiskab tulipunane emandkokk nisuguse hooga minema, et äsjasaabunud Eesti Ema tema teel kleepub seina külge nagu ehmunud geko. Eesti Ema jääb napilt ellu ja sama napilt jääb ette ka uks, kust emandkokk väljus.

Järgmise päeva töögraafikusse ilmub teade: köögiabiline - perenaine.
Jõulumeeleolu muudkui tuleb ja tuleb.

Aga iseenesest näeb see traditsiooniline jõululeib välja näiteks  selline. Pilt on pärit siit.  

Ice Land. Jõulunatüürmort.

Zimmermanni-teemaline koolitus

Kõige lahedam siinse elu juures on see, et ikka jälle kerkib mingisugune teema üles, millest sa varem kuulnudki pole.
Mina ei teadnud seni midagi tšehhide Zimmermannist.

Koristajate vabatahtlikul ja juhuslikul täienduskoolitusel  :)
või Miss Iganes...

"Heissa-hopsa-Dubrandissa," ütlen ma hommikusöögilauas, kui saabuvad Eliška ja Adela. Sest Saagu Valgus oli kunagi kinnitanud, et kõik tšehhid teavad seda repliiki.

"Jah, see on sellest laulust," ütleb Eliška (kelle nimi kohalikus keeles tähendab armastust) ja laulab paar rida. "Laul on Zimmermanni filmist."

"Kes? Mis? Mis film?"

"Zimmermann. Tegelikult Jara Cimrman. See on - ma ei tea, see on peaaegu nagu meie kaasaegne rahvuskangelane. Paar aastat tagasi valiti kõigi aegade suurimat tšehhi, sõnumihääletusega, tead küll, Püha Venzel, Karl IV, Vaclav Havel - aga Cimrmani ei olnud nimekirjas ja siis rahvas hakkas tema poolt hääetama ja ta tuli teiseks," seletab Eliška.

Selline mees ja mina ei tea midagi!

"Temast on film ja temanimeline ja -sisuline teater on meil ka. See on täiesti eriline stiil, mida nad seal teevad - etendus algab alati esitlusega, mis räägib Cimrmani eluloost, keskendudes iga kord mingile erinevale seigale, see näeb välja nagu mingi teaduslik seminar, umbes tund aega, ja siis tuleb etendus, mis toetub eelräägitule, kah umbes tund aega, ja näitlejateks on kõik mehed. Ka naiste rollides on mehed," täiendab Adela.

See kõlab veidralt ja pisut isegi isikukultuslikult - teater, mis töötab ühe mehe eluloo peal?

"Kus see teater asub?"

"Prahas, aga nad teevad kogu aeg väljasõite ka."

"Kui kaua teil selline teater juba tegutseb?"

"Minu meelest nad alustasid 60ndatel," ütleb Eliška.

"Ja kõik see aeg on etendatud ainult ühe mehe elulugu?"

"Jah," kinnitavad tšehhid. "Sest ta oli väga mitmekülgne mees. Leiutaja, kirjanik, luuetaja, rännumees, loodusteadlane, õpetaja, insener, arhitekt, sportlane, kriminalist... universaalgeenius, noh. Ta on igasuguseid asju leiutanud, ma mäletan, et kui ma väike olin ja me isaga telekast tema saateid vaatasime, siis näiteks tuli välja, et elektripirni on Cimrman leiutanud,  see on tšehhi keeles veel tema eesnime järgi nimetatud - Jara  - žarovka (hääldub jarovka)."

"Aga Edisson?" küsin mina, olles üksjagu segaduses.

"Jah, igal pool patentide juures on teised nimed, tema ei hoolinud sellisest kuulsusest, aga ta on väga palju asju leiutanud. Dünamiidi. Jogurti. CD-plaadid on ka hoopis Cimrman Discs. Ja ta rändas jube palju ringi ja kohtus kogu aeg kuulsate inimestega, täitsa juhuslikult, näiteks kohtus ta Tšehhoviga, kui see oma "Kolme õde" kirjutas.  Tegelikult Tšehhovil oli alguses tegelasi kaks, kaks õde, aga Cimrman ütles, et kaks on liiga vähe, pane üks juurde," räägib Adela õhinal.

"Ja Eiffeli torni praegune kuju on ka temalt," kinnitab Eliška. Ta kohtus ka herr Eiffeliga ja ütles, et pane siia ja siia kaared, et siis saab ägedam."

Ma vaatan jahmunult tšehhitaridele otsa. Need on täiesti üles keeratud.

"Ja ta käis esimesena Põhjapoolusel."

"Ja meil on peaaegu igas linnas ja külas temanimeline tänav. Või vähemalt väga paljudes."

"Millal ta elas? Umbes?"

"Ta sündis kas 1856 või 1865 Viinis. Aastaarvu ümber vaieldakse. Isa oli tšehh ja ema austerlane. Pärast elas Prahas. Ja rändas terves ilms ringi. Esimeses maailmasõjas jäi kadunuks. Tšehhis teavad kõik tema elulugu peast."

Ma mõtlen, kas Eestis oleks kedagi, kelle elulugu kõik peast teaksid. Aga noh, meil ei ole sellist ühele mehele pühendatud teatrit kah.

"Ja tead, tegelikult Cimrman alguses üldse ei teadnud, et ta on mees," võtab Adela uuesti jutuotsa enda kätte. "Ta käis 14. eluaastani tüdrukutega ühes koolis ja arvas, et ta on tüdruk."

Järjest veidramaks läheb.

"Ja kuna ta oli täiesti veendunud, et ta on tüdruk, siis kui nad puberteediikka jõudsid ja teistele tüdrukutele tissid hakkasid kasvama, siis ta arvas, et need tissidega on mehed  - sest temal ju ei olnnud tisse ja ta oli ometigi tüdruk..."

"Ja suurtes muuseumides, isegi Praha Rahvusmuuseumis, on ikka ja jälle näitusi Jara Cimrmani elust ja tegemistest. Ja Petrini torni lähedal on Jara Cimrmani muuseum."

Eliska ja Adela on täiega elevil ja õhinas.

Hämmastav. Kõigi aegade suurim tšehh, keda tegelikult kunagi pole eksisteerinud... Et terve rahvas niimoodi  selle mänguga kaasa on läinud - hämmastav!!!

Islandi vägevad viikingid ja imelikud inimesed II

Fjordivee  ja maa piiril, Islandi presidendi residentsist vast kilomeetri kaugusel  asub majutusasutus nimega Kaluriküla Küngas. (Lapimaal oli küla nimega Köngäs). Küngas on islandi keeles Hlid. 

Ühtegi küngast mujal kui pealkirjas ei paista. Kuid ümbrus on taas põnevaid detaile täis - mõned puuskulptuurid, mõned metallist linnud mere ääres, natuke võrke-värke, loomulikult haldjamajakesed - valgustusega muide! - jne.

Söögikoht õuel. Söögilaud. Sööjaid, paistab, on olnud kõvasti.

Kaluriküla rajajaks ja omanikuks on seesama  Juhan-Johannes Karupoeg (vt eelmist postitust).

Küla rajamisel on oma osa ka eestlastel: mullu ehitasid nad Johannesele siia ühe kalurimaja. Siuh-nipsti ilma ühegi probleemita. Karupojale eestlased meeldisid ja nii kutsuti samad mehed tänavu järgmist hoonet püsti panema.

Viiest eestlasest kolm on ukrainlased. Või moldaavlased. Või rumeenlased - täpselt nii, nagu parasjagu vaja. Ajalooline sürrealism - mingil perioodil kuuluti ühe riigi alla, siis muudeti piire, mõned külad jäid teise võimu alla jne. Räägivad kõiki kolme keelt ja omavad kodakondsusi. Eesti keelt (veel?) ei räägi, kuid on ametlikult ja ausalt Eesti ettevõttes palgal.

Ehitatav maja on kolmeosaline, kolmele erinevale seltskonnale. Lagi ulatub poole toani, üles katuseharja alla tulevad ka mõned magamiskohad.

"Oi-oi-oi," ütleb ühel päeval Johannes. "Ülemisele korrusele jääb natuke vähe ruumi. Kas te neid lagesid veidi allapoole tuua ei saa?"

"Jau-jau," ütlevad eesti mehed. "Saame. Aga selle peab arhitekti ja Eesti poolega kooskõlastama, nagu ka selle, et kes nende töötundide eest maksab. Kolme lae allapoole toomine tähendab kokku umbes 120-130 tundi tööd."

Johannes saadab Eestisse meili, palub projektimuudatusele kinnitust ja räägib 70 töötunnist. Eestis ei saada asjast aru - töömehed on telefonis rääkinud pea kaks kord suuremast töömahust. 

Lepitakse kokku, et mehed hakkavad lagesid allapoole tooma ja loevad ausalt tunde. Igaks juhuks antakse meestele appi lugema ka kohalik kutt, islandlane Elli. 

24 tunni sisse mahub rohkem kui ainult tööpäev. Hotellis, kus eesti mehi majutatakse, on Islandile tavaline hot pot ehk väike soojas vees istumise bassein. Avatud kella 22-ni.

Ühel õhtul lähevad kaks ukrainlast (või modaavlast või rumeenlast) sooja potti istuma. 

Potti tulevad ka mingid näitsikud. 

Tehakse juttu, küsitakse tüdrukute toanumber. 

Mõne aja pärast lähevad mehed "küla peale." Koputavad. Tüdrukud lahti ei tee, vahetatakse paar repliiki läbi ukse ja mehed kobivad oma tuppa tudule. Kell on igal juhul enne kümmet.

Järgmisel päeval teatab Johannes, et tulnud tema juurde tädi. Kaevelnud, kuidas miskid mehehääled ja koputamised ja tema ei julgenud öö läbi magada, nii irmus old. Ja et tädi nüüd jumala eest midagi inetut sellisesse pühasse kohta nagu Tripadvisor ei kirjutaks, siis tema, Johannes, peab tädile nüüd oma hotellis mitu tasuta ööd võimaldama ja igaks juhuks tüdrukutele ka. Ja igaks juhuks neile kõigile ohtralt süüa ka andma. Ja et selle lõbu peavad poisid nüüd küll ise kinni maksma. Ja lajatab meestele hommikusöögilauale arve.
 800 eurot. 

Mehed ei jõua veel lahtivajunud suid kinni panna, kui juba tuleb Johannes jooksuga ja ütleb, et "Ui-ui-ui, üks asi läks melest ära!" ja laksatab veel 200 eurot lisaks.

Küllaltki kallis vanniskäik, ütleks ma.

"Olgu, neelame alla," mõtlesvad eesti mehed ja ukrainlased ja kõik need teised, kui nad ükskord suud kinni saavad paandud. "Siin on sõna sõna vastu ja tõestada pole millegagi." Aga rõõmsad nad ei ole.

Laed said alla toodud. 129 tundi. Elli kinnitas nii töid kui rehkendusi.

"Mina nii palju ei maksa," teatab Johannes. "Siin on pooled ukrainlased. Mina nii palju ei maksa."

"Mis mõttes ei maksa?" lähevad nüüd lõpuks eestlased keema. Ukrainlaste ja nende teisteni seda infot esialgu ei lasta. "Kurat, mis juudi jutt see on!"

"Ja see pool kasti naelu, mis üle jäi, see katsuge ka poodi tagasi viia, selle ma võtan ka rehknutist maha. Nende eest ma ei maksa. Minul ei ole neid vaja. " jaurab Johannes edasi. 

Eestlased ainult vannuvad.

"Ulvi, ma väga vabandan, et ma sulle helistan, aga palun, kas Sa saad mind aidata?" kostab telefonist Johannese murelik hääl.

"Tere, Johannes! Milles küsimus? Ma olen 400 kilomeetri kaugusel Reykjavikist."

"Kas sa saad nendele eesti meestele öelda, et nad peavad mulle oma krediitkaardi andma! Neil on maja valmis ja ma kardan, et nad lähevad minema ja ma ei saagi oma raha kätte!"

"Mis rahast jutt käib?" Muidugi ma tean meeste vanniskäigu lugu, kuid tahan kuulda Johannese versiooni.

"Kas nad ei ole sulle rääkinud? Vaata, see oli nii... " ja Johannes hakkab pikalt-laialt heietama Tripadvisorist ja oma mainest ja tasuta hotelliöödest ja söökidest ja nii edasi, peaaegu et islandlaste raske eluni taanlaste võimu all välja. "Ja kui ma nüüd täna õhtul krediitkaarti enda kätte ei saa, kutsun hommikuks politsei kohale."

"Ma saan neile helistada ja su sõnumi edasi öelda, muud ma ei saa teha."

"Jah, palun!"

Helistan meestele. Saan vaevu lõpetatud, kui toru otsas on jälle Johannes. 

"Mis sa neile ütlesid?"

"Ütlesin, et kui sa täna krediitkaarti ei saa, siis on hommikuks politsei kohal. See oli ju su sõnum?"

Miskipärast tundub mulle, et teisel pool ollakse nii lakoonilisest sõnastusest jahmunud.

"Jah... aitäh."

Majad on vahepeal valmis saanud. Eesti mehed ootvad allkirja. Kõpitsevad siin ja seal, kuid töö on tegelikult tehtud. Johannes aga jaurab pooliku naelakasti kallal, paari sifooni kallal, ja üldse, võib-olla ei ole see ikka hästi ja võib-olla too...

"Kui ei saa allkirja, siis ei saa," öeldakse meestele kodumaalt. "Tulge tulema!"  Ka seal on sellest pullist kõigil kõrini.

Viimase käiguna otsustavad eestlased välja tuua raskekahurväe. 

"Lemme, kas Sa saad meile appi tulla? Kohe?"

Lemme on eestlaste hea haldjas Islandil.

Juhtumisi haldjas saab. Rüüpab oma hommikukohvi lõpuni ja ongi valmis. Teel sündmuskohale räägivad eestlased, milles kõiges neid süüdistatakse ja kuidas tegelikult asjad on. Kuidas lisaks kõigele eelnevale püütakse neile nüüd lõpus kraesse määrida veel mingeid praake, mida ei ole, kuidas tegelikult on kõik on jooniste järgi tehtud,  kuidas kõik joonised ja muudatused on mõlemalt poolt kümme korda kooskõlastatud...

"Tere! Mina Olen Lemme-Linda Olafsdottir,  Eesti Seltsi esinaine, antud juhul tõlgi rollis ning seega neutraalsel positsioonil. Ma loodan, et ma saan aidata lahendada mõned teievahelised erimeelsused. Ma usun, et ehk on tegu lihtsalt üksteise mittemõistmisega keelelises mõttes," sirutab blond ja kaunis Lemme naeratuse saatel käe Jóhannes Viðar Bjarnasonile. 

Johannes ja Elli ei ole eestlaste ratsukäiguks valmis. Eriti veel Johannes, kes on harjunud naistega kenasti ringi käima.

Tere, mina olen Lemme! - Väga meeldiv, mina olen Johannes!

Eesti mees Urmas hakkab telefonist ükshaaval plaane, kooskõlastusi ja kirjavahetust välja võtma. 

Ei lähe kuigi kaua, kui Johannes ja Elli vaatavad teineteisele otsa.

"Johannes, see ei ole nende viga, nad ei saanudki teistmoodi teha," ütleb Elli vaikselt Johannesele. Lemme terav  kõrv püüab repliigi kinni.

"Kas ma tõlgin?" küsib ta reipalt.

"Jah," lööb Johannes käega ja asutab minekule.

Ei mingit juttu enam ei katusepraagist, ei naeltest ega ukrainlastest... Johannes jätab kõigiga kättpidi hüvasti: "Ma lähen vaatan üle, kas kõik on tõesti nii, nagu Urmas rääkis. Kui kõik on õige, siis on õhtuks allkiri olemas." 

"Nad proovivad ajada välismaalastele pada, aga ma pole elus kohanud varianti, et islandlane ajaks sama pada, kui vastas on ka islandlane. Mina olen nende jaoks - oma nime ja keelega - islandlane. Mustlane ka ei lähe teise mustlase juurde, et anna käsi, ma ennustan sulle," naerab Lemme. "Ja Johannesest oli tunda, et ta tahtis minuga viisakas olla - muidu ma lähen ja räägin kõigile, et viikingid teevad välismaalastele külma."

Eesti mehed ei taha sellesse hotelli enam minutikski jääda. Torm minema lennata ka ei lase, niisiis tuleb midagi muud välja mõelda.

Järgmisel päeval on Viking hotelli retseptsioonis allkirjaga paber, mis ütleb, et maja on vastu võetud.

Eestlaste, ukrainlaste jt poolt ehitatud kolmeosaline maja. 

Nii et ma ei teagi, mis mees see Jóhannes Viðar Bjarnason siis lõpuks ikkagi on...

*   *   *
Täna öösel tuli lumi maha.
Kui Eestis räägitakse naljalugu abielupaarist, kes Californiast Eestisse kolib (Oi, milline lumi! Kui ilus), siis Islandil on vastupidine variant - islandlane kolib Californiasse. Aga kuna nad siin on harjunud sellega, et niipea, kui päike veidigi pilveserva kergitab, jooksevad kõik välja tööd tegema - et mõne minuti pärast, kui jälle jamaks keerab, tuppa tagasi minna - siis päikselises Californias jookseb islandlane õue - ja kuna päike ei kavatsegi kaduda, töötab ennast surnuks.

Emandkokast ei karda keegi, et see endale tööga liiga teeks. "Laisk, laisk", sosistavad külalistemaja seinad ja nurgatagused.

Täna kamandas emand mind Gröönimaale koristustöödele. Greenlandi nime kannab köögi kõrval asuv rohelist värvi konteiner, kus sees kolm püstipidi külmikut ja kuus kirstu.

Emandkokal on tohutu hirm mingisuguse näljahäda ees. See on meeletu, millistes kogustes toitu tellitakse! See lihtsalt ei mahu kuskile. Kuna üksteise otsa ladustatud asjade puhul kaob ülevaade ära, et mida on ja mida mitte, siis igaks juhuks tellib emand kõike veel.
Me oleme korduvalt püüdnud Gröönimaal süsteemi luua. Sellest on kasu maksimaalselt kolmeks päevaks.
Nüüd oli peremees emandale sügavkülmikute asjus märkuse teinud.
"Võta sügavkülmikutest kõik välja, tee need puhtaks!" kamandab emand mind.

See on hiiglama hea mõte, hakata kirste tühjaks tõstma sellisel ketkel, kui pudelikastide ja külmikute vahel on täpselt nii palju ruumi, et ainult  külg ees on võimalik liikuda. Kirstude kaantel uhkeldavad plaatidel koogid, kaussides salatid, mingid marinaadid...
Kuidagimoodi saan esimese kirstu lahti. Läbisegi lasanjeplaadid, leivad, punane ja valge kala, lammas ja kana, merivähid ja jäätis, katkises kilekotis maasikad ja rabarber... Mis kuradi pärast on kirstudele peale kleebitud sildid "Leib", "Liha", "Kala"...?
Teises ja kolmandas kirstus on sama lugu.

Vannun ja võimlen. Käed külmetavad. Vannun. Venitan. Vannun. Küünitan. Vannun. Krt, midagi pole kuskile panna! Vannun. Nikerdan. Vannun. Soojemaks kah ei lähe. Vannun. Üks külmunud lihahunnik sajab kaela. Vannun. Üks kuhi põrandal jookseb laiali. Vannun. Ähin. Vannun. Vannun. Vannun.

Kui ma olen kaks tundi nagu akrobaadi ja hülge ristsugutis kirstude kallal jauranud ning enam-vähem nende sisu ära sorteerinud-paigutanud, tuleb emandkokk:
"Sa ei pea asju sisse panema, me tahame ise näha, mis siin on!"
Ma olen nii palju vandunud, et paras aeg oleks pursata.
"Krrrrrrrrdi mutt," tahaks ma öelda, "on sul krrrrrt raske panna leib leiva juurde krrrrrt  ja liha liha manu? Lugeda ei oska või, krrrrrdi krrrrt?"
Aga ma olen nii neetult hästi kasvatatud.
"Mul on kõik niimoodi ära sorteeritud, et on väga lihtne näha ja aru saada, mis mingis kirstus on," ütlen ma ja avan esimese kaane.
"Ämäizing," ütleb mutt. "Suurepärane!"

Ma avan teise ja kolmanda kaane.
"Ja need siin kotis on ilmselt sinu isiklikud varud?" küsin ma.
 "Suurepärane! Jah, ja need siin on minu isiklikud. Ma panen need siia ja selle liha ma panen ka siia, seda läheb mul homme vaja ja seda kala ka..."

Mängleva kergusega muudavad mõned lihad-kalad oma asukohta. Kala läheb kirstu nimega "Liha" ja liha liigub kirstu nimega "köögiviljad".
Lihtne, kas pole?
Agaa mina vannun siiamaani...

Islandi vägevad viikingid ja imelikud inimesed I

"Kohv ja luuletamine - see on kõik, mille peale te siin Islandil mõtlete,"sõnas Angantyr Bogesen. (Nobelist Halldor Laxnessi romaanist "Salka Valka").

*  *  *
Kohati tundub, et meie pererahva bande on ainuke normaalsete pärismaalaste punt siin Tulejajäämaal. Ja sellepärast kõik, kes siia asutusse tööle tulevad, need ka jäävad - käivad aga vahepeal korraks tiiru päikese käes ja tulevad jälle tagasi. 

Ma arvasin esialgu, et tulejajäämaalased ongi puhtamad ja pühamad kui teised tõud selle suure ümmarguse muna pääl. Sest ma olen nii kohutavalt heausklik ja siniste silmadega nagunii. Ja ma olin ju põhiliselt ainult oma pererahvast näinud. Ja natuke Ellit ka. Ja Joni. Ja Disat. Ja need olid kõik jumala kenad inimesed. Aga nad on samas ka pererahva komplektist. Umbes nagu tagavaraosad või nii.

No nad on ju siin saare pääl läbi ajaloo kõikse aeg igavesi vägevusi teinud - teinud esimesena maailmas parlamendi ja esimesena naise presidendiks pand ja ridamisi maailma tugevamaid mehi sünnitanud ja jalgpalliga imet teinud, sh Pekingis olümpiahõbeda saanud (rahvaarvule mõeldes on see igatahes ilmvõimata tulemus)  ja ühest kriisist teise kukkunud ja jälle välja roninud. Lühidalt, kenad ja tublid inimesed.

Tänavu tuleb mul paraku tõdeda, et sõnnikut on siinmaal sama palju kui mujalgi.

Meie emandkoka eest, tagant ja kõrvalt hiilivad viisaka naeratuse saatel juba kõik eemale. Ka need, kes tema pulmas pole käinud ega tema taktikepi all köögis tantsu löönud. Provvi viimaseks suursaavutuseks oli pidulik ülesastumine lõunalauas, kus ta teatas, et tulemas on järjekordne fantastiline, eriline, esmaklassiline, hiilgav, hunnitu, imeline, oivaline, suurepärane,  ulmeline, uskumatu, vaimustav, vapustav, võrratu ja  ületamatu kokk.
Veebruaris.
Rumeeniast.

Veel aasta tagasi saadi siin majas hakkama 1,5 kokaga ja see oli kogu köögitoimkond. Hetkel on köögipersonali kolm kokka ja kaks abilist. Sööjate arvud on samad, kinnitab Kintsukaapija, kes aasta tagasi oli 0,5 koka eest.
Eesti Ema ja Valge Roos emandkoka etteastest osa ei saanud. Kui ma neile kokakokkuvõtte edastasin, ei suutnud nad uskuda - veel üks kokk?? Jah, kinnitasin mina, sest ma olin selleks ajaks ka kõikide kokkade käest järele uurinud, kas mõni neist ehk minema ei plaani minna. Keegi ei tunnistanud pattu üles.
Eesti ema ja Valge Roos olid sellise hämminguga löödud, et ja läksid perenaise käest küsima.

Perenaine ei teand sellest veel midagi, et ta veebruaris uue koka palkab...

*   *   *

Reykjaviki satelliitlinnas Hafnarfjorduris asub hotell Viking. Näeb päris tore välja väljast ja seest ja hotelli torn on tänaseks üks selle linnakese sümboleid - vaade merelt,  umbes nagu Tallinna kilukarbivaate tornid. 

Aastal 1841 poepidaja Matthiase poolt ehitatud maju Fjaran ja Fjörukrain on aegade jooksul kõigeks kasutatud - laoruumidena, purjevalmistamise töökojana, merekoolina, apteegina...

1985 otsustas Hafnarfjörduri linnavalitsus hooned lammutada. Igaks juhuks saadeti enne lammutamist materjalid ka umbes nagu muinsuskaitseametile ja too punt keelas lammutamise ära. 

Hooned pandi müüki ja 1990 alustas siin tegutsemist Jóhannes Viðar Bjarnason. 

Jóhannes on... Ma ei teagi, mis mees ta on. 

Mina otsin temaga kohtumist eelkõige sellepärast, et ta tundub põnev persoon - nii restorani kui hotelli interjöör avaldavad mulle muljet. Mulle meeldivad nõud, mulle meeldivad erinevad põnevad mööblikooslused ja lahendused, mulle meeldib, et kõik kohad on täis kunsti - sellist, mis kõige otsesmal moel Islandi ja tema inimestega kokku käib:  karvane trollimees inimnaisega armatsemas, purjekad merel, saagade tegelased ühes või teises situatsioonis, Ja sellist kunsti, mis Islandiga kokku ei käi, kuid on ka mingil omapärasel moel autentne. Vitriinkapid täis veidraid esemeid, sealhulgas vanu ruuni- ja maagiamärke. Numbritubade uste kohal islandi kangelaste nimed - sa võid elama sattuda nii Leif Õnneliku tuppa kui Nõlvaotsa Gunnari nimelisse kui ... 43 võimalust. 43 numbrituba. Sa võid hotelli koridoridesse aega veetma jäädagi, nii palju on seal põnevat!

"Kas Sa kempsus käisid?" küsib Jóhannes, kui ma talle intervjuust räägin. "Käi kõigepealt kempsus ära!"

Niimoodi ei ole mul veel ükski tutvus alanud.

Kuid mõlemad, nii meeste kui naiste kemps on täis kleebitud ajaleheväljalõikeid, mis kõik Johannesest ja tema pereärist räägivad - kaks tütart töötavad siinsamas retseptsioonis ja ettekandjatena. Enamjagu islandi- ja taanikeelsed, sekka üksikud kaugemad keeled.

"Ma olen kogu aeg natuke oma ajast ees käinud," ütleb Jóhannes. "Ma alustasin 60-kohalise kalarestoraniga. Praegu mahutab restoran 500 inimest." Kala pakutakse restoranis praegugi ja see on alati  - eriti päevapraena - otse ja äsja  merest tulnud ning väga maitsev.

"Ma vist peaksin ütlema, et minu äri alustalad on kala, klaver ja kunst," muheleb mees. "Ma hakkasin korraldama igasuguseid erinevaid üritusi. Vene saatkonna abil tõime Venemaalt koka ja tegime vene köögi päevasid, alati koos vastavate muusikute ja muusikaga, samuti oli meil oma prantsuse poiss ja üks daam, kes väga hästi Edith Piafi laule laulis, ja Jakuutia päevad olid ja Austria ja Šveitsi päevad ja Egiptuse ja Fääri ja Gröönimaa muidugi ja... Ja alati koos vastavate muusikutega. Laulvad ettekandjad on tänini meie menüüs."

See on tõsi - sattusin sööma koos hiina grupiga, kellele kohalik trubaduur kitarripilli mängis ja islandikeelsetel lauludel tulla lasi. 

"Ma olen oma ajast ees käinud ka sellega, et meie alustasime esimestena vaalavaatlusretkedega.Aga nendega ma kõrbesin, sest Islandi tookordsed seadused ei lubanud laeval kangemat jooki pakkuda."

Jóhannes teeb jutu vahele meile mõlemale kohvi ja viskab  mulle ette medali. Veidi hooletult, kuid medalit ära pannes on tunda, et tegelikult läheb see autasu talle korda küll.

"Sõpruse ja koostöö arendamise eest Venemaa ja Islandi vahel", loen medali tunnistuselt. Omistatud 27.07.2018.

"Eriti aktiivne oli meie koostöö Vene saatkonnaga 1997-98," ütleb Jóhannes. "Siis, kui me neid rahvuste päevi korraldasime. Praegu pakume neile peamiselt konverentsivõimalusi. Arctic Circle konverentsid, kui need juhtuvad Islandile, toimuvad ka meie majas. Ja Viking Festival on meie iga-aastane suvine suurüritus. Aastast 1995, igal juuni teisel nädalal, kestab 4 päeva. Siis on meil alati külas ka hulk erinevaid indiaanlasi."

Viking Festival on Islandi vanim ja suurim festival. Ingliskeelne lugujutt sellest koos pildimaterjaliga on siin. 

Jóhannes räägib rõõmuga. Nagu ikka inimene, kes ajab seda asja, mida talle meeldib ajada.
"Vau, nii palju erinevaid põnevaid kontakte," mõtlen mina. Kogu see erinevate maade ja ürituste virrvarr selgitab ka paljusid vitriine hotelli fuajeedes ja koridorides - ika tuuakse midagi kingituseks kaasa..

Hotellist olen leidnud veel teisegi üsna hiljutise tunnustuse - 2017 on Jóhannese firma "Fjörukrain ehf" saanud tunnustuse kui "Islandi kangeim" - see käib nüüd mingisuguste majandusnäitajate alusel ja tähendab, et ettevõte on oluliselt panustanud Islandi majandusse ja tulevikku. 

"Mida Su ettevõtte nimi "Fjörukrain" tähendab?" See on ühtlasi ka  restoranimaja nimi. 

"See tähendab  maa ja mere piiril, fjordi ja maa serval," ütleb Jóhannes. 

Fjordi ja maa piiril, presidendi residentsi suhtelises naabruses on Jóhannesel veel teinegi majutuskompleks - kaluriküla Hlid. Küngas. 

Aga see on juba uus jutt.

"Kas sa keerasid ise need sabad rõngasse?" küsisin ma hotelli omanikult Jóhannes Viðar Bjarnasonilt. (Mulle teevad Islandi nimed mõnikord ikka veel nalja - Johannes Karupoeg... No kõlab ju nagu Karupoeg Puhh peaaegu...)
"Ei. Ma tellisin need Hiinast." 

Nii palju siis vägevast viikingist...

Lahe idee: näeb välja nagu ajaleht, tegelikult on väliskülgedel juttu hotelli ajaloost ja kõigest sellest, mida siin korraldatakse - viikingite päevad näteks - ja keskel menüü. 

Tünnituba? Sobiks ehk eestlaste tünnisauna juurdegi :)

Siin nurgas...

... ja seal nurgas...

Leif Õnneliku tuba

Torniga maja Fjörukrain

Johannes Viðar Bjarnason Kalurikülas

"Kas sa kempsus käisid?"

Omistatud Jihannesele vaprate tegude eest - ei, mitte heinateol, vaid Islandi ja Venemaa sõpruse arendamise ja hoidmise eest.

Islandi tugevaim