Kiti korraldab ülestõuse

"Päev algas ülestõusuga", kommenteerib Kristi kohupiimaleiva kõrvale. Ja ta ei pea silmas katalaane. Kohupiim, muide, on imehea. Nagu ka tomatimoos.

Ülestõusu organiseeris Kitile-Kristile naabrite äratuskoer. Minu puhul kehtib teadupärast ütelus "Las koerad hauguvad, karavan magab ikka edasi."  Igatahes jääb meie mõnusa terrassihommikusöögi käigus mulje, et Kristid oleksid mingit muud ärkamisstiili eelistanud.
Kaks hommikut hiljem kurdavad mõlemad, kuidas nad ei saanud magada, sest ootasid, millal koer haukuma hakkab. Ennäe inimest! Aga lahke peremees oli koerale pühapäeva vabaks andnud...

 "Ulvi, mis sinuga juhtus?" küsivad Kristid süütult pärast ühte järjekordset selfitamist. Ma olen alati öelnud, et ma ei ole absoluutselt fotogeeniline...

Ülestõusnutena otsustame teemasse sügavamalt sisse minna.. Kiti lubab meile kogu ülestõusmise koos eel- ja järelmänguga selgeks teha ja korrutab: "Pomm, Jeesus, pomm!"

Mina kujutasin endale ette mõnusat harivat, intelligentset vaimlist äraolemist Pomm Jeesuse seltsis, aga  kus Kiti - tema oli meile hoopis spordipäeva kavandanud!!! Viis Bom Jesuse (bom - hea) basiilika juurde (4 km Bragast) ja ütles, ...

Portugali tuntuim usupühamu Bom Jesus do Monte. Ülemine osa kannab nime "Viie meele trepp"

...et nüüd läheme siit treppidest alla - 116 meetrit kõrguste vahe, 576 astet - et see on väga pomm tervisele ja silmaringile, ja siis veel tükk maad allapoole, ja see on ka pomm, ja siis...

...hakkame tagasi üles tulema ja selle käigus saamegi kõigist Kristuse kannatustest osa.  Ja et osad käivad selle maa põlvili läbi, aga meie võime täitsa tavaliselt oma kahel jalal kõndida. Milline suuremeelsus, ah?

Mina punnisin esialgu vastu - no ma olen Kristidest ju ikka tükk maad vanem ja selle võrra rohkem elus kannatada ka saanud. Ütlesin, et mina nii madalale ei lange. Aga Kristid on tõelised reisijuhid, keelitasid-moosisid-lubasid lobedaid lugusid ja põnevaid pilte ning tõrges sai taltsutet. 

 Tegelikult ei olnud ülestõus raske, sest iga natukese aja tagant saime kabelitesse piilumisega aja maha võtta.

Tee serva on ehitet 14 kabelit, mis illustreerivad Kolgata tee erinevaid etappe. Igas kabelis  värvilistest elusuuruses skulptuuridest stseen. Kui kolmest arust puudu tuli, guugledas Kiti paganatele lisateavet. Näiteks Ketsemani aia kohta. Kus  õnnetu Jessuke oma magavate jüngrite Peetruse, Jaakobuse ja Johannese norina saatel palub Jumalalt jõudu, et kannatada välja eelseisvad katsumused.

Spordipäeva lõpetasime kohvikus. Parasjagu oli päike ka loojakarja minemas, nii et vaade koos kohviga kiriku kõrval asuvalt terrassilt oli igati sobilik komplekt.

Bom Jesusest räägib põhjalikult Helgi Erilaid Vikerraadios.

*  *  *
Azulejo ehk glasuuritud kahhelplaat on portugallaste seintel ja südames. Seinte puhul vahet pole, mille seinad need on ja kummal pool maja need asuvad - sees- või väljaspool. Vahet pole, mis maja see on - maja võib vabalt ka kirik olla.

Azulejodega kaunistatud kirik Portos. Azulejod on väljaspool.

 

Azulejodega kaunistatud pühakoda linnakeses nimega Barcelos. Azulejod on seespool.

Barcelos

Kord nädalas, igal neljapäeval, toimub Portugali põhjapoolseimas regioonis Minho’s Barcelos’e nimelises linnas suur turg. Meie ei satu linna neljapäeval, kuid helitaustas suurt vahet vist polegi - Portugalis on tulekul kohalike omavalitsuste valimised ja käib kohutavalt lärmakas kampaania. Siin on kombeks autode katusele mögafonid panna, autouksele poliitiku pilt kleepida ja siis need masinad muudkui tiirutavad üürates mööda linna ja lubavad (ilmselt) head-paremat kokku. Ja kuna on viimane päev, mil sellist reklaami teha tohib, siis sõidavad kõik koos ja üksteise sabas ja risti ja põiki ja ei ole rahu ja vaikust siin ilmas...

Mis kasu on poliitikutel sellest, kui nad turistidele roose kingivad??????????

 Kiti noorpoliitikutega. Kiti arvab, et nemad võidavad niikuinii.

 

Barcelose linnast pärineb Portugali kuulsaim legend.  Üks Barcelose talupoeg kavatsenud Santiago de Compostelasse palverännakule minna. Linnaväravas pidanud aga keegi rikas maaomanik talupoja kinni ja süüdistanud teda hõbedavarguses.

Talumees antud kohtu kätte, sääl mõistetud süüdi ja surma. Enne tapaleminekut soovinud talumees veel korra selle kohtunikuga rääkida, kes ta süüdi mõistnud oli.

Kohtunik söönud parasjagu. Kana. Või kukke. Süüdimõistetu ütles, et  küll te näete, kui te mind maha notite, siis minu süütuse tõenduseks hakkab see keedukukk teie taldrikul ringi hüppama ja kirema. 

Ja kui siis tapamoment peaaegu käes oli, nii juhtunudki. Keedukukk hakanud kirema, kohtunik jooksnud välja ja nagu mingi ime läbi oli ka giljotiin takerdunud...

Barcelose kukk, Portugali sümbol Barceloses

Kiti otsustb natuke tööd teha. Puhkuse ajal! Nii piinlik! Pattu leevendab vaid asjaolu, et ta teeb seda Barcelose häbiposti all...

*  *  *

Kiti läks õnnestunud spordipäevast nii hoogu, et tahtis teise samasuguse ürituse veel korraldada. Et pargime kiriku kõrvale ja siis läheme mäest alla ja tuleme jälle üles ja et me ei pea seda põlvili tegema ja... Kirik, mille ta sedapuhku välja valis, oli Santuário de Nossa Senhora dos Remédios asukohaga Lamego linnakeses. Vahe eelmise trepijooksukirikuga Bom Jesuses seisnes selles, et siinne trepistik oli kõik üleni ja ülepeakaela azulejodega ehitud.

Aga õnneks oli sellesse pühakotta pulm planeeritud ja niimoodi saime me Kristiga naiseliku uudishimu taha pugeda, et tahame pruuti ja tema kleiti näha. Üks fruktimüüja taat oli kiriku ääres ka, nii et me ostsime jälle ohtralt kakit ja muid võrgutisi. 

Istusime balustraadil, ootasime pruuti ja lödistasime mahlaste fruktidega. Õnneks olid igal pool purskkaevud ja vettsülgavate inglite abil sai kleepuvad käed jälle kokku-kahti käima.  Kiti oli nördinud, et me tema spordipäeval ei taha osaleda, ja läks üksinda eestlaste au päästma. Meid Kristiga ei kottinud sel hetkel aga ei au ega häbi, sest me olime nii neetult palju neid frukte söönud... ja ikka oli palav... ja kõht punnitas... ja pruut oli ka nõme...

Vaata nüüd ise, KUI kaugele alla Kiti meid ajada tahtis!!! Kuuma ilmaga! 

Selliseid kõhuhädasid saab leevendada ainult veiniga. Eestlasedki on läbi aegade viinaravist lugu pidanud...

Veinidieet Sigatüükas

Me olime jõudnud Portosse. Mis tähendas uut levelit meie veinidieedis. Sest Portos peab jooma tükk maad kangemat kraami - portveini. "Portvein on söögisümfoonia sädelev lõppakord,"  ütlevad veinispetsid. Seega tuleb kõht enne head-paremat täis puukida ja alles siis sobib n-ö magustoidu asemel (või kõrvale) portveini pruukida. Oi, mulle meeldib veinidieet!

Tänaseks ei tea enam keegi, kumb kumma käest nime sai - vein linnalt või linn veinilt.

Portvein on Portugali tuntumaid kaubaartikleid maailmas. Ja Inglismaa on läbi aegade olnud selle veini suurim austaja. Esimesteks portveini valmistajateks võiks pidada nutikaid meremeestest kaupmehi, kes märkasid, et kui lisada veinivaati viinamarjadestillaati, peab see pikemale merereisile paremini vastu. Sihtpunkti jõudes sai laevatrümmis loksunud veinivaadi sisu veega lahjendades uuesti veiniks muuta ja veini pähe maha müüa.  

Sulitembust sündinud joogil on nüüdseks pikad traditsioonid, joogil on palju erinevaid tüüpe ja Portugali veinitööstus jaguneb kahte leeri: portveini tegijad ja "tavalise" veini valmistajad. Tavaliselt portveinimajad harilikku veini ei valmista ja vastupidi. 

Portvein kuulub kangestatud veinide hulka. Veini magusus pärineb viinamarjadest ja peamise alkoholisisalduse annab viinamarjapiiritus, millega katkestatakse veini käärimisprotsess. Aquaridente’t (viinamarjapiiritus) lisatakse vastavalt veinimeistri maitsele umbes veerandi jagu kogu veini kogusest, siis kui baasveini kangus on jõudnud käärida kaheksa protsendini. Et kontrollida kvaliteeti pidevalt kasvavas veinitootmises, rajas Portugal 1756. aastal maailma esimese kvaliteetveinide DOC-piirkonna, milleks oli maaliline ja järsunõlvaline Douro jõe org.

Eelnev tekst on pärit siit.

*  *  *

Kuna me oleme üles tõusnud (voodist, mitte surnust), meil on auto ja ülepeakaela kuldne põli, otsustame minna Kuldse jõe äärde. Douro jõe org on Portugali kuulsaim viinamarjakasvatusala, ainulaadne kogu maailmas ja lubatud on ka, et maaliline ning veinieldreid täis.

 Jõgi, mis Hispaanias kannab nime Ribera del Duero, saab Portugalis nimeks Douro ja suubub Portos (Oportos) - Sadamas - Atlandi ookeani. Viinamari kasvatatakse sada kilomeetrit ülesvoolu, vein küpseb Vila Nova de Gaias (jõe lõunakallas, tänaseks Porto linnaosa), aga kogu au - portveini-au - koorib Porto linn, kes hoolitseb logistika eest.

On küll maaliline!

Värav ühte teeäärsesse veinimõisasse. Lukus oli. Ja suurejooneline oli. 

Douro piirkonna pealinna Regua silt on kaunistatud viinamarjaväätidega.

See ei ole New-Diogenes, see mees siin müüb pileteid Douro jõe kruiisidele. Ja need ei ole mingisugused pisikesed vee peal hulpivad vened, vaid tõepoolest jummala suured kruiisilaevad!!! No mitte just Kariibi mere piraatide omad, aga ootamatult suured siiski.

Regua linna ühel tänaval võib imetleda veinitootmise protsessi azuleja-plaatidel. Tallamine käis vanasti jalutsi, see ei ole uudis. Aga et tallajad võisid olla vaid mehed, sest naiste kehatemperatuur olla tibatsipa kõrgem ja sellest arvati sõltuvat veini maitse ja käärimisprotsessi kulg - seda küll ei teadnud.

Tänapäevane veinimõis ei tähenda siiski enam jalutsi tallamist (jah, eriti hinnaliste veinide saamiseks ja turistide rõõmu pärast mõnes kohas natuke tehakse), tänapäeva veinimõis tähendab üldjuhul suuri tootmishooneid koos silotornide mõõtu roostevabast terasest mahutitega.

Douro jõgi on jõudnud Portosse. Porto on täis sildu, üks neist, Ponte Maria Pia, suisa herr Eiffeli enda tehtud. 

Kui prantslased Napoleoniga eesotsas 1809 Portosse jõudsid, püüdis linnarahvas ennast lõuna poole põgenemisega päästa. Ootamatult suure koormuse all läks sild õle Douro katki ja tuhanded olla uppunud. 

Sillaküsimus kerkis uuesti üles seoses raudteeliikluse arenguga. 1875 kuulutati konkurss välja, laekus kaks tööd, autoriteks Seyrig ja Eiffel. Viimase projekt oli 2/3 kallim. Nii suure hinnaerinevuse tõttu ei juletud kumbagi projekti heaks kiita ja öeldi, et tehke kahe peale. Et leppige ise kokku, kuidas hää saab.
1877 oli (raudtee)sild valmis ja sai Portugali kuningliku paari  Luís I ja tema abikaasa  Maria Pia poolt sisse õnnistet. Sellest ka silla nimi - Maria Pia sild.

Paari aasta pärast leiti, et on veel ühte silda vaja. Ja kuna Eiffelil oli eelmine sild jumala abiga ilusasti välja tulnud, siis öeldi, et tee veel üks, aga tee nüüd kahekordne! 

 

 Kui eelmine sild sai nime kuninganna käest, siis nüüd oli kord kuninga käes:  Ponte D. Luís I.

 "Rabelo" ehk "väike saba" on nende paatide nimi. Spetsiaalsed lamedapõhjalised portveini transportimise paadid Douro jõel. Paatide nimi tuleb pikast puuridvast laeva tagaosas, mida kasutati tüürimiseks. Jaanipäeviti peetakse Portos rabelote rallit.

 Kui keegi hirmsasti tahab näha, kuidas Portugalis portveini tehakse, siis siin on üks ca 15-minutiline  ingliskeelne klipp.

Muide, Portost on pärit ka Sigatüüka koolivormid! Harry Potteri autor JK Rowling elas mõned aastad Portos ja töötas seal inglise keele õpetajana. Raamatutegelaste kostüümide idee tuli Porto ülikooli tudengite kostüümidest. Neid keepmantleid oli õhtuti linna peal näha küll!

 "Portvein - söögisümfoonia sädalev lõppakord..." Ka meie reis hakkab lõpule kiskuma. Kui päris aus olla, olemegi juba Eestimaal tagasi. Kuid üks Portugali-teemaline postitus tuleb kindlasti veel.

Väikesed emased, coelho ja triigitud paprika

„Kodik!” ütleb mees, laksab nördinult vastu lauaserva ja teeb kanna peal teatraalse tiiru ümber oma telje. „Kodik! Ma ju ütlesin: kodik!” Lõunamaa mees on hämmeldunud, et keegi võib nii mõistmatu olla. „Kodik! Kodik! KODIK!!!”

Ja juba saamegi aru, mida ta mõtleb – koodi, PIN-koodi! Kodikut!
Esimese asjana Portugaaliasse saabumisel õpetati meile, et Portugaalias tuleb kaardimasinale kõigepealt öelda „ok” - juhuks, kui selline ime nagu kaardimakse on võimalik – ja alles siis, kui sa oled kinnitanud, et oled summaga nõus, saad pinni panna. Meie, head ja usinad õpilased, oleme kodiku-mehe masinale juba kaks korda „ok” öelnud...

Sest me ju olime ometi summaga vägagi nõus. Meile oli toodud terve potitäis pajarooga – täpselt sellist, millest Kristi oli keset väljakuulutatud veinidieeti juba mitu päeva unistanud ja mida mina olin nõus nimetama „roaks mereandidest”, sest mina olin lootnud Portugaalias ohtralt merande saada. Nüüd olime lõpuks ometi leidnud roa, mis vastas suurema osa grupi unistustele. Kaks inimest kolmest on ometigi „suurem osa”. 

Potitäis mereande näeb välja nagu tomatisupp, millesse on suurte tükkidena pandud 5-6 sorti kala, krevetti, kellegi uime, natuke mingit molluskit... Poti põhi on täis kartulit, paprikat ja sibulat. Menüü arvab, et kahele sööjale, kuid sellest jaguks vabalt neljale. Maitseb väga hää ja kodune, umbes nagu maal vanaema juures, ehkki meie vanaemad ei ole ilmapeal sihukest pajarooga keetnud.

Mees särab üle näo, kui me „kodikuga” hakkama saame. 

„No näed, ma ju rääkisin kogu aeg, et "kodik"!”

 Nii palju!!!.

 (Peniche linnake, restoran „Sardinhia”)

* * *

„Kus kohalik rahvas söömas käib?” küsime oma majutajalt. Soovitatud koht on sel päeval paraku kinni. Koerajalutajast naine, kellelt järgmise nõu võtame, soovitab mingi mäe otsas asuvat spordibaasi söögikohta. Aga me ei viitsi õhtupimedas enam mäkke ronida, seda enam, et kirjeldus on segane. Niisiis pöörame heas usus ühest suvalisest uksest sisse, kus rohkem rahvast paistab.

Tundub, et see on väga populaarne paik. Inimesed seisavad uksel ja ootavad kohtade vabanemist. „Pange nimed kirja!”, kamandab üks möödavuhisevatest kelneritest. Kelnerid on Portugaalias enamaltjaolt mehed ja enamaltjaolt vanemat sorti mehed.

Nimed kirja? Restoranis? Vau! Ukse juures seisab tõepoolest noodipuldi peal suur vihik, kus järjest mahakriipsutatud nimed. Paneme siis ennast ka kirja. Nimekirja. Kristis, 3.

Ei lähegi kaua, kui kelner meid tahatuppa lootsib. Isver-susver, kui suur see tagatuba on!!! Esimese hooga tundus mingi pisike pugerik olema. Ja kõik paksult rahvast täis! Ja milline mõnus melu!

Portugalis tuuakse üldjuhul lauda eelroog, ükskõik, kas sa tellid või ei. Kui ei taha, ära söö. Kui ei söö, ei maksa ka. Aga tavaliselt on nälg suur ja ampsud ahvatlevad. Sest ei tea ju, kui kaua põhiroaga läheb ja üldse...

Kristi otsustab ära süüa Coelho. Me nimelt oleme vahepeal avastanud, et Paulo Coelho on Jänese Paul. Meie Kitiga püüame google´i abil aru saada, mida üks või teine menüürida võiks tähendada – mingeid muid variante peale portugalikeelse ei pakuta. Selles oleme ühte meelt, et „väikesed emased”, mida see iganes ka ei tähendaks, jäävad esialgu söömata. Aga kuugel pingutab täiega: roog nimega „Bife tres pimentas” näiteks saab vasteks „Triigi kolm paprikat”...

Erilist maitseelamust me seekord ei saa, otsest põhjust kaevalda ka pole. Emotsioon tuleb pigem nii klientide kui teenindajate jälgimisest. Ma ei tea, kas Eestis on selliseid söögikohti, kus kelneritel niisugune tempo peal oleks. Nd tõepoolest lasevad terve õhtu jooksujalu ringi...

Sintra, restoran nimega Apeadeiro (Peatus).

*  *  *

„Tripast peate proovima, kohe kindlasti peate! See ei ole söök, see on meie ajalugu! Porto ajalugu!” kinnitab mees naaberlauast. Tundub, et kohe puhkeb ta härdusest nutma. Veel tundub, et tegemist on miskit sorti rupskiroaga.

Mehega kohtume Porto söögikohas nimega Sai Cao („Koer välja!”) – koht, mida oli soovitanud meie järjekordne majutaja. Et soodsad hinnad ja maitsev. Et kohalikud söövad seal. Marial oli jumal õigus: meiega ühes lauas oli tõepoolest neli portugali meest. Tõlkisid meile kogu menüü ära (lisaks ka taustal jooksva teleprogrammi, näiteks info 91-aastase Playboy-poisi Hugh Hefner surmast),  jagasid soovitusi ja pakkusid tširibidi. Viimasest, puskarist, ütlesime ära. Meil on ju veinidieet! Muide, veini serveerimisel on siin ka üks põnev komme: toovad pudeli, annavad maitsta, valavad välja - nagu ikka, eksole - ja siis panevad pudelile vererõhuaparaadi ümber. Noh, selle musta, krõpsuga sideme.

Soovitusi võime selle aja peale juba ise ka jagada. Näiteks selline soovitus: Portugalis on portsud väga suured. Täiesti paras on üks söök kahe peale või äärmisel juhul kaks rooga kolme peale tellida. Sest toidud serveeritakse sageli eraldi liudadel ja sealt on neid mõnus omavahel jagada ka. Me ise tegime oma veinidieedi alguses endile söömisega ikka üksjagu liiga.

"Kus seda tripast süüa saab?"

"Oh, igal pool...", kinnitab mees. "Kõige parem on muidugi..." Mees otsib kirjapulga ja kribab salfetka peale söögikoha Flor dos Congregados nime, aadressi ja telefoninumbri - me peame Andreele helistama ja ütlema, et me oleme Ivo sõbrad Eestist...

Me esialgu asja nii peeneks ei aja. Tripast pidi ju igalt poolt saama!

Tühjagi! Mitte ühegi toitlustuskoha menüüs pole Porto ajalugu poole sõnagagi mainitud! 

Kuid õnn naeratab meile jälle laia lõuaga: kõigepealt leiame koha, kus pakutakse caldo verdet, rohelist suppi  - ka seda oleme otsinud - ja pinnimise peale tuleb ka  tripas välja.

"Teil vedas, tripas on menüüs ainult pühapäeviti," ütleb kelneripoiss. "Ja täna on pühapäev ja teie õnneks on natuke veel alles ka."

Caldo verde (tõlkes roheline puljong) on Portugali põhjaosast pärit rahvustoit. Piirkonnast, kust tuleb ka roheline vein vinho verde. Iseenesest on  Caldo verde püreestatud kartulisupp, sh sibul ja küüslauk, seejärel lisatud ribastatud kujul kohalik lehtkapsas ja paar lipsu vürtsikat chorizo-vorsti (või mistahes suitsuvorsti). 

 Mõlemad, nii tripas kui caldo verde maitsevad meile.

 Meil vedas. Porto ajalugu. Tripas à moda do Porto. Lisandiks on riis.

 *  *  *

Kõige suurema maitseelamuse saame aga veinimõisa Quinta do Tedo bistroost. Tahame mingit kerget näksi degusteerimise pääle. Kuna me oleme just harivaid raamatuid näppinud, kohtame menüüs ühte tuttavat sõna: Azaruja botifarra. Verivorst.

Me keegi ei kujutanud endale ette, et verivorsti pähe serveeritakse meile kivilaastudel pruuni värvi Raffaellosid !
Raffaello ise istus mõnusa küüslaugukastme otsas ja sees, seal, kus Raffaellol on mõnus kreem, oli botifarral verivorstisegu sees mõnus rasvane maasingi lips. Muna ise oli paneeritud mingis riivsaialaadses, kuid maitselt tükk maad huvitavamas asjas. Mmmm... neid botifarra-mune võiks sööma jäädagi...
Kui ma kunagi koduperenaiseks hakkan, siis ma kavatsen seda varianti proovida. Et lõhun verivorsti laiali ja ja hakkan mune veeretama.

 Meie suurim maitseelamus - verivorst

Internet ütleb, et Portugali botifarra vorstid kasutavad neid osasid seast, mille suurem osa teisi välja jätab – kõrvad, kärss, pea...
*  *  *
Maitseelamuse alla läheb kirja ka fado-õhtul söödud grillitud lõhe, mille tegi samuti eriliseks talrikuservale tekitatud põnva maitsega krõbepudivagu.
Portugali rahvuslikke igatsus- ja nostalgiavalulaule koondnimega fado esitasid kordamööda kolm lauljat, kellest kuulsaim tundub olema Aurelio - sest tema on k juutuubis ilusasti esindatud. Näiteks siin: Aurelio Perry .
Kitile jääb helge mälestus kõigist söödud sardiinidest ja Kristile kikerhernepudrust, millel  päikesekuivatatud tomatid sees.

*  *  *
Ühel õhtul jääme nälga.  Viimases hädas pöördume McDonaldsi poole. Ollalaa, milline süstem! Seinasuuruse puutetundliku ekraani peal komplekteerid ise oma söögi, saad hinna ja järjekorranumbri, lähe maksad ära ja siis jälgid järgmise ekraani pealt, millal sinu number ehk komplekt valmis saab.
Tõesti, veel natuke aega ja sa hakkad ise endale oma raha eest pihve ka praadima, arvan ma!

*  *  *

See ei olnud pühapäev, kuid 13 päeva jooksul võib ju ühel hommikul endale pannkooke ka lubada?!?

Grillitud kaheksajalg - maitselt ei midagi ülierilist, kuid hää sellegipoolest.

Pasteis de nata, koogikesed, "ilma milleta portugaallased elada ei saavat", nagu sõber Riita kirjutas, maitsesid kõige paremini Agueirase värviliste vihmavarjude all. Lehttainast saiad, mida täidab "siidine ja hõrk" kreem. Viimane meenutab veidi meie Moskva saiakeste oma. 

Aga nüüd on veinidieediga lõpp, sest teatavasti algas viinakuu. Tervist kõigile!