Saagu valgus!

Valgus on maa peale laskunud. Nii öösel kui päeval...

Siin me elame. Kogu külalistemaja kompleks on peal. Pilt on pärit külalistemaja kodukalt.
Esiplaanil peamaja, parempoolne pikk hoome kannab nime "new house", nende taga "cabins" ehk "bungalows", vasakul servas-nurgas peremehe vanemate maja, kuhu nüüd ka peremees oma perega sisse kolis ja mille poolkeldris osa töörahvast majutub. Päris taga peremehe lambalaudad.

Eestvaates. Ikka samalt kodulehelt.

Vaevu mahtusin pilve alt läbi...

 Alati abivalmis tšehhitar Lucie kuumaveepotis.

*  *  *
Eestimaa õpetajad on  tuhat-nelja välja pannud ja kooliaasta ära lõpetanud, sotsiaalmeedia eksponeerib uhkeid emasid-isasid, lõpuülikondi ja -kleite ning meedia arutab-harutab minister Mailis Repsi hariduslikke uuendusideid, millest osad olla sulavaled ja osad toored. Rahvas pakub õppekavade täienduseks omalt poolt välja instagrammatikat ja katoliikluseeskirju.
See-eest maasikad on küpsed. Juba tükk maad enne jaani. 

Islandit on samuti tabanud ootamatu kuumalaine. Ma ei mäleta, et oleksin siinseid lapsukesi varem näinud alukate väel ringi lippamas - kõigi turistide rõõmuks ja ööpäevaringselt. Isegi täiskasvanuil kannatas T-särgi väel ühest majast teise minna. Tänasega on see lillepidu ilmselt otsas. Juba sajab, mis tähendab, et olukord on normaliseerunud.

Venemaal käib jalgpalli MM ja loomulikult on kogu staff Islandi poolt. Ja tükk maad rohkem elevil, kui kohalikud ise - Islandi-Argentiina matši auks koolimajja korraldatud suure ekraani ühisvaatajaid olla olnud 15-20 ringis. Meie ei pääsenud minema, sest peremees kaevas täisti ootamatult meie auto ette pika kraavi. Niisiis pidime Valge Roosi ja Käbiga retseptsiooni läpakast otseülekannet jälgima. Muide, see oli minu elu esimene kord, kus ma ühte jalkamatši kohe päriselt vaatasin...

*  *  *

"Njäu!"

Stahvikambri uksel seisab punauduste silmadega Kõrend. Kolmest tillukesest toapugerikust koosneva stahvikambri diivaninurgakes toimetab parasjagu kohalik osavate käte ring - Saaguvalgus, tema rahvuskaaslane, pooleteistmeetriste rastadega Jessuke ja mina. Saaguvalgus on otsustanud minu najal tungida Islandi imekampsuni hingeelusse ja Jessuke hoiab meil lihtsalt igavusest ja sõbramehe poolest silma peal.

"Njäu!"

See on  väga hea, et Jessuke kohal on. Sest kõrendi selja taga seisev kohalik maalermees Punamütsike laseb kohe jalga, kui jagab ära, et kõrend on turvalisse keskkonda maabunud. Võibolla ta lihtsalt ei armasta näuguvaid kõrendeid. Või vähemalt siis mitte, kui ta ise parasjagu kaine on.

Kõrendil on põhjust purjutamiseks rohkem kui küll - kõik varud tuleb enne poolapruta kohalejõudmist ära lahendada. Sest siis peab ta endast ometigi  hea mulje jätma!

Saaguvalgus vastab vihase kassikähinaga. Tema tervislik seisund on pärast viimast igsäämi oluliselt paranenud. Sest igasuguseid tervenemisprotsesse toetab ju alati rõõm, olgu või kahjurõõm. Nimelt korraldas Kõrend igsäämi ka Kintsukaapijale!  Tellis endale õhtusöögiks grillitud homaariprae, limpsis taldriku ja näpud puhtaks ning kihutas küünte ja kapjade klõbinal kööki Kintsukaapijale punkte jagama. Et mis oli üle küpsetatud ja mis oli toores ja kuhu oleks pidanud lisama seda ja millele toda.
Pärast seda Kõrend ja Kintsukapija enam koos suitsul ei käi. Vähemalt mitte nii palju kui varem.

Kõrend tõlgib Saaguvalguse kähina poolehoiuavalduseks, laotab oma pudelisületäie lauale ("See on maailma parim...! Sa ei saa seda poest, ma tellisin selle eraldi ja ekstra ...") ja hakkab Saaguvalgusele keelt kõrva ajama. Ühtlasi saame teda, kui nõme on ta ema, milline idikas isa ja kui mitu miljooni ta varasest lapseeast peale on teeninud.

"Džiisas", ütleb kõige selle peale Jessuke, kui kõrend on suitsule läinud. "Kas mina olen ka purjus peaga nii nõme?"

 *  *  *
   "Vaai?" küsib Saaguvalgus. Tema pähkelpruunid silmad on puupüstipärani ja iga kord, kui ta vaitab - aga seda teeb ta 24h - hüppab minu mingisugusest mälusagarast välja Ronja-filmi tötskääbus: "Mispärast? Miks nad niimoodi teevad? Vaai?"

Kui Saaguvalgus juhtumisi midagi muud peaks ütlema, siis teine variant on "meibii".  Võib-olla. Äkki. Ehk. Nende kahe repliigiga ajab Saaguvalgus enam-vähem kõik asjad ära. 

Tegelikult on ka kolmas võimalus olemas, erineva intonatsiooni ja pikkusega lausutud "Ahhaa!" Viimase täpsemat tähendust aitab määrata Saaguvalguse näoilme. See võib tähendada, et "ah niimoodi tehakse seda" või et "mitte midagi ei saanud aru", või "jah" või "ei". Viimasel juhul järgneb "Ahhaa!"-le "meibii" koos rituaalringutustega, mis peavad sul aitama Saaguvalguse peas toimuvat tõlkida. Igatahes on see sama nüansirikas kui soomlaste "no niin". (Kui Sa ei tea, kui nüansirikas on "no niin", siis vaata siit).

"Vaai?" küsib Saaguvalgus. Ja kui tema on tänaseks oma närfid peaaegu et korda saanud, siis looduses valitseva tasakaaluseaduse tõttu hakkavad teiste omad käest ära minema. Sestet Saaguvalgus on maailma kõige abivalmim inimene. Mis ei ole ju iseenesest teabmis patt.

Kuid tema ei saaks pooltki nii toekaltteokas olla, kui ta kogu aeg ei kontrolliks, mida teised teevad. Ja kuidas nad seda teevad. Niimoodi usinasti toimetades leiab inime ikka ja jälle rakendusi vanasõnale "Kus viga näed laita, seal tule ja aita!" Ja Saaguvalgus aitab. Kogu hingest.  Et teised samal ajal talle ettenähtud tööde kallal rügavad - ja siis? Üksteist tuleb ju aidata! Meil Eestimaal on selline käsk isegi laulu sisse pandud!

Vastutasuks ootab Saaguvalgus täiesti õigustatult teistelt sama. Ehk et kui Saaguvalgus on juhtumisi oma töö kallal ja sina satud tema nägemisvälja, siis ta palub härdasti, et sa teeksid või viiksid või tuleksid või paneksid või võtaksid või annaksid - sõltumata sellest, mis plaan sul parasjagu endal oli. Mis tähendab, et iga kord, kui juhtud Valgust Saama, tuleb teha nägu, et sa oled tulekahju kustutama tõttav kätetu-jalutu pime kurttumm. Nii, nagu sa selle ära unustad, oled kadunud hing!

"Vaai?" kaebleb Saaguvalgus nördinult. "Ma kliinisin kakskend üks vetsu üksinda ära ja mitte üks hing ei tulnd mulle appi! Kakskend üks! Älõun! Vaaai?"

"Ma arvan, et see on ok," ütlen mina. Ilma igasuguse kaastunde ja lohutuseta hääles. Sest meil on peamaja-komplektis 38 numbrituba. Kui kolme km kaugusel asuv Pihlaväli ka juurde liita, tuleb kemmergute kogusummaks 56. Tavaliselt istub kempsus kaks inimest. Nii et päeva maksimumiks võib olla ka  28. Ja kõik võimalikud abimehed leekisid samal ajal ju tolmuimejate ja moppidega mööda maju ringi...

"Vaai?" küsib Saaguvalgus hõõgveiniõhtul. "Vaai Jessuke ütles, et  mistahes mehel ehk kesiganeskutil on minuga väga raske elada. Vaai?"

Keegi ei jõua veel diplomaatilist vastust ära vormistada, kui Saaguvalgus alustab lugulaulu oma viimasest suhtest.

"Ta istus mu koiku servale!" Saaguvalgus ütleb seda sellise õudusega hääles, nagu oleks too poisssõber ootamatult inimsööjaks osutunud. (Muide, söömise koha pealt otsustasime me siin nõnda: kuna vähemalt pooled töötajatest on veganid, siis ülejäänud on teise ringi veganid - lehm/lammas sööb heina, meie lehma-lammast...)

 Keegi seltskonnast ei saa Saaguvalguse loo traagikale pihta.

"Mai beed! Ma ju magan sääl! Oma beedis! Mõnikord... ükskord... mõnikord riided, mõnikord ei!"

Ka need repliigid ei ava kaaskondsetele probleemi olemust.

"Ta istub!" Saaguvalgus on tõsiselt nördinud. Kuidas võivad inimesed ometi nii mõistmatud olla!

"Püksid!" Tema nördimus kasvab, ülejäänud ei mõika ikka veel.

 "Ta istub! Igal pool! Metroos ja... "

"Lõpetage palun sisenemine ja väljumine! Üleminek liinile B!" hüüatan mina segase loo veelgi segasemaks ajamiseks vahele oma tšehhikeelse, Praha metroost õpitud sententsi. (Milline kõla: "Okontšte prosim vistup a nastup, prestup na trassu B!")

"Metroos ja igal pool ja trepi peal ja... Ta elab esimesel korrusel. Ja istub minu sängi pääl!"

 "Mis see korrus siia puutub?" Käbi, leedukate lõunanaabrinna, hakkab kannatust kaotama.

"Trepid... igaüks läheb..." Saaaguvalguse etendatav pantomiim kujutab treppidest üleskõndivaid inimesi. "Teise korruse inimesed, kingadega, kolmanda korruse inimesed, kingadega, neljanda korruse inimesed... "

"Nüüd ma saan aru," nikutab Valge Roos, kelle päritolumaaks on Itaalia.  "Kui ta elaks neljandal korrusel ja istuks trepi peal, siis see trepp oleks puhtam? "

"Jeess, jeess!"

 "Kas sa tahaksid, et ta ajaks  püksid rebadele, enne kui ta sinu pool istet võtab?"

"Jeess, jeess," rõõmustab Saaguvalgus nii arusaaja inimese üle.

"Noh, ma arvan ka, et kesiganeskutil on sinuga väga raske," tõmbab Nõiaplika otsad kokku.  Ja kõik tunnevad südamest kaasa baaripoisile, kellega Saaguvalgus napp kuu enne jäääärele tulekut kohtus ja kellega ta siit saare päält lahkudes kohekohe kavatseb tittesid tegema hakata. Sest lõppude lõpuks on Saaguvalgus juba kolgendseitse täis ja sellega on igatahes kiire. 

*  *  *

Kui Saaguvalgus on täiesti uus nähtus siinses olustikus ja kliimas, siis järjest rohkem hakkab tekkima tunne, et tegelikult olen ma sattunud klassikokkutulekule: Jessuke on vana olija, nagu ka Käbi ja Nõiaplika või Karoline ja Fie. Eile tuli Johanna, paari päeva pärast on oodata Peetrikest...

*  *  *

Hoidkem siis ikka kõik islandlastele MM-i-pöialt! Ja tervitagem neid Iseseisvuspäeva puhul - 17. juunil 1944 kuulutasid islandlased ennast Thingvelliris Taanist vabaks, iseseisvaks vabariigiks...

Teeme ära? Tehtud!

Täna oli üle ilmatu pika aja üks vaba päev. Päikesega. Loomulikult tuli seda loodusega tähistada. Marsruudivalikul võitis seekord Skaftafelli 7-kilomeetrine matkarada.

 Basaltsammastega Svartifoss (= Must Kosk).

Teekond üle mäenuka Skaftafelli liustiku juurde.

*   *  *
Meil oli igsääm. Lambist. Kogu stahvirahvas oli närvivapustuse äärel ja -raputuse epitsentris.

Igsäämi otsustas korraldada respakutt.

Respakutt on kuldsete kolmekümnendate lävepakul  sitalaotaja iseloomuga kohalikku tõugu kõrend.  Lihal tema luude peale pole tekkida aidanud isegi mitte asjaolu, et mingil issandama põhjusel on kõrendi üleskasvatajaks olnud superkokast suguline. Viimane toimetab samuti siinsamas meie köögis ja kellegi teise figuurile peale kõrendi see muidugi kasuks ei tule. Kokamoor, muljetavaldav nii sees- kui välispidiselt,  toidab kõiki ümbritsevaid isiklikule elufilosoofiale tuginedes: "Armas Jumal, kui Sa ei taha/saa mind peenikeseks teha, aita siis vähemalt kõik teised minusuguseks muuta!" Ja kutsub kõiki oma pulma, mis saab toimuma juulikuus. Arvutas juba kokku, et pulmapeoks tuleb tal keeta 50 liitrit kreemist homaarisuppi - superkokk kavatseb omaenda pulmas olla ühtaegu nii pruut kui kokk. Vaat sellise piruka otsas ja pruutkoka all elatakse siin nüüd! Õnneks ei ole pruutkokk peigmehe rolli endale kavandanud, see au on usaldatud kohalikule Viljandi paadimehele.

Pulmakutse kinnitas pruutkokk tšehhipaari lahkumispeol. Peol räägiti teisigi toredaid lugusid. Näiteks, kuidas mingid kollased inimesed - need tikuvad üldjuhul arvama, et virmalisi tehakse mõnda salanuppu vajutades - olnud kord jälle retseptsioonis virmalisi nõudmas. Jutt lõppenud selliste repliikidega:

"Wich site?"

"Outside!"

"Oo, outside!"

Või näiteks kuidas seesama rahvatõug restoranis kohalikku kala, kiltturska (ingl k "haddock") tellib ja pärast on pettunud, et ei olegi "hot dog".

Aga kõik see piduvärk oli juba peaaegu kümme päeva tagasi. Ja kuna Bill tuleb plika ilu peale (vanavahvatarkus, eksole), siis oleme me nüüd muudkui uhanud ja ohanud ja rüganud ja rabanud, sest poolapoisil lõi ootamatult puugitõbi välja, tšehhitüdrukul ütlesid närfid üles ja rohkem rahvast peaaegu et polegi. Kuid maja on ootamatult külastajaid täis, mistõttu pidi jälle eesti mahvia oma mahviga viimse kui asja ise ära tegema.  Teeme ära! - Tehtud!... Mis tähendab seda, et meil pole olnud pikka aega ühtegi puhkepäeva, küll aga ohtralt töö- ja loodetavat raharõõmu :)

Nojah. Ja nüüd, kui me poolteist päeva ei olegi enam ääretasa rahvast täis, otsustas kõrend kõigile ellujäänutele luukambrikatse korraldada. Igsääm. Et viib kõiki ütekaupa mingisse tuppa ja siis... novot, keegi ju ei teadnud, mis siis saab! Tšehhipiiga, kelle närvid on nagunii läbi ja seetõttu ka mõistus mõnevõrra katkendlik, hakkas järjekordselt nutma ja jooksis minema. Isegi eesti mahvia tõmbas korraks tõsiseks.

Esimesena astus katsele uljalt vastu Kintsukaapija. Lätlaste lõunanaabermaapoiss olla ennemuistsel aal ehk mõned kuud tagasi samuti koristuskompaniis olnud,  kuid on nüüdseks  suutnud oma tugevate mehiste käsivartega kokamoori ära võluda - üks korralik islandi taluköök on ju alatasa poolikuid lambaid täis! Vähemalt ei suuda ma uskuda, et põhjuseks võiks olla neljakümneaastane põrra-põrra-naeratus, pealegi on kokamooril ju pulmapidutrall tulekul... Nüüd arvab see sell, et tema on "korgõmba astmõ pääl" ning et järgmine tase tähendab ööpäevaringset kintsukaabet, nuhkimist ja kirjanduslike liialdustega ettekannete koostamist. Kui materjali jääb väheks, tuleb seda juurde tekitada. Näiteks panna kellegi poolt koristatud tuppa mingi sodi ja siis respakutt seda vaatama viia. (Intelligentsusega põrra-põrra-tüüp hoobelda ei saa - kesse siis raha vedelema jätaks! Maailma kõige kallimas riigis! Ükspäev olid mul siin ühed šveitslased, kes ütlesid, et Island on kaks korda kallim kui Šveits). Kui me kuti pihtide vahele võtsime, tunnistas üles küll. Aga rahvusvahelistele suhetele selline asi hästi ei mõju, ütlen ma.

Nojah. Ja ehkki Jana püüdis isegi peremeest igsäämi teemal liistule tõmmata, et nii need asjad ei käi, tuli meil siiski kõrendile alluda ja... igatahes oleme kõik juunikuises graafikus sees, nii et päris läbi keegi ilmselt ei kukkunud. Kuid punktitabelit pole kah avaldatud. Nii et ma ei teagi, kas ma koristan A või E peale...

Aga kõrendile tuleb kümnekonna päeva pärast poolapruta ja üldse hakkab juba homsest raffast vaikselt juurde tiksuma, nii et küllap see supp ja puder ja kapsad siin peagi veidi lahjemaks settub.

Skaftafelli liustik

Olgem ikka kõik terved nii siin- kui säälpool vett!