Tuesday, April 13, 2021

Möiraahvide ajal

Mulle hakkab tunduma, et ma lasin end täitsa ilma asjata ära vaktsineerida. Selles mõttes, et nüüd pole lootustki niisama lihtsalt loojakarja pääseda. Nüüd peab enne ikka korralikult piinlema, nagu heaoluühiskonnas kombeks. Võib-olla koguni aastaid voodis voolikuid sööma ja mähkmeid märgama, enne kui Hel, Hades, Anubis või Veles sind  üle võtab.

Mitte et ma oleksin masendusse maandunud ja surma sihikule võtnud. Ma mõtlen tükk maad leninlikumalt - kuidas edasi? Kuidas elada edasi, kui sa enam millestki aru ei saa. Kui peaaegu ainus asi, millest sa aru saad, on see, et sa ei saa aru.

Ma ei saa aru, kuidas see ikkagi juhtus, et kõik malbed hilbupesurid salaja välja surid ja ainult roppsuu-röökurid alles jäid? Ega roppsuu-röökurid selles muidugi ise süüdi pole, et nad kogu aeg röögivad, see on neil lihtsalt veres. Täpselt nagu möiraahvidel. Kui Sa oled sattunud hommikusse Amazonase vihmametsa, siis sa tead, millest ma räägin.

"Me ei taha vaktsiini! Me tahame vaktsiini! 
Me ei taha seda! Me tahame toda! 
Miks Jürgen Ligi sai vaktsineeritud, neetud eliit!? Miks Jüri Ratas ei lase ennast vaktsineerida, neetud eliit!? 
Miks lubati noorematel end vaktsineerida, häbi-häbi! Keegi ei lähe vaktsineerima ja tuhanded doosid on üle, häbi-häbi! 
Maskid kaitsevad! Maskid ei kaitse, vaid reostavad! 
Vajame karmimaid piiranguid! Sõidame Eesti vabaks! Seisame Eesti vabaks! Istume Eesti vabaks! 
Kaabud on süüdi! Kiik on süüdi! Kaja on süüdi!"

Muidugi ei või süü ilma peale hulkuma jääda. Elu läheb tükk maad lillelisemaks, kui saab kellegi peale näpuga näidata. Ise oled siis ju kohe palju targem ja ilusam ja vapram ja üllam ja õilsam, ükskõik, kas sa siis parasjagu sõidad või seisad või sööd Eestit vabaks. 

Ja me ei saa rääkida ainult Eestist. Ei ole üksi ükski maa! Miski issandama laulupidu on terve meie muna pääl lahti  löödud. Oleks siis, et helge ja harmooniline kaasike aiaäärses tänavas, aga kussa - kõige kõrgemal tasemel sümfooniline kakofoonia igast ilmakaarest!

Aserbaidžaani eemaldamiseks Eurovisioonilt on loodud petitsioon, mille koostajad väidavad, et riiki esindama valitud Efendi on armeenlasi tapma julgustanud vihakõne-mees.
Läti lauljatari Samanta Tina peale on politseisse kaevatud, sest tema muusikavideo sisaldab erootilisi kaadreid, lesbisid ja transnaisi.
Küprose lauljatar ja tema pala on välja vihastanud kristlased. Oma loo "El Diablo" (Kurat) refräänis laulab Elena Tsarignou, et armus kuradisse.
Põhja-Makedoonia esindaja Vasil on närvi ajanud bulgaarlased. Sest nende meelest libiseb videost läbi bulgaaria lipuvärvide kombinatsion.  
Venemaa rahvas valis oma eurolauluks loo "Vene naine". Nüüd alustati uurimist, sest kellegi meelest õhutab laul viha meeste vastu.
Valgevene laul "Ja nautšu tebja" ei vasta Eurovisiooni tingimustele - Eurovisiooni laval on keelatud  poliitilised avaldused ja roppused. Valgevenele anti võimalus tekst ümber teha - ka teine versioon ei sobinud. Anti veel kolmaski võimalus - kui uueks tähtajaks lavakõlbulikum tekst ei teki, riik diskvalifitseeritakse.

Vanarahvas väidab, et Jumal on andnud inimesele kaks kõrva ja ühe suu - et ta rohkem kuulaks ja vähem räägiks. Aga Jumala vastu ei saa - ta on meile andnud ka kümme sõrme ja klaviatuurid!

Netist





Monday, April 12, 2021

Tuulest viidud, veest veetud

 "Vesi on elementidest kõige võimsam. Ta leiab alati tee. Fred Jüssi on öelnud, et istudes 15 minutit voolava vee ääres, hakkad kuulama metsa sosinaid.“
Öeldakse, et vee vägi peseb ära mured ja parandab meie haavu. Vesi on hea energia juhtija, temaga tehakse igasuguseid rituaale, loetakse peale loitse ja võetakse maha needusi. Veega võib veeta aega tükk maad toredamalt kui veeta!

Ma  olen nüüd kindlapeale palju puhtam ja vähem neetud kui enne. Vett vedama need päevad küll ei läinud. 
Nädalavahetuse esimeses otsas käitus aprilli-ilm pigem nagu plirts-plärts-märts. Jagas islandlikku tuult, piitsutas piiskadega, puistas rahepärleid - ja ikka pressis kuskilt nurgast jälle ka päike pildile. 

Kokkuleppeliseks kõrguseks, millest alates veelangu hakatakse Eestis joaks nimetama, on 1 m. Joastiku puhul on kõrguseks 1,5 m. 
Treppoja on ca 10 km pikk voolaja (jõgi? oja?), ja ühel 150-meetrisel lõigul leab seal tervelt 6 astangut, mille kõrguste vahe lõppkokkuvõtteks on 5,5 m. 

09.04.2021 Treppojal

Treppojal filmiti 1992. aastal dr Enn Vetemaa märkmete põhjal uurimusfilm "Eesti näkid", kus naiadoloogia professor viib vaatajad naiadoloogia ajalukku ja tutvustab Eesti põhilisi näkiliike. Ja ehkki ma filmi peaaegu et ei mäleta, pole ma unustanud hiid-paljastissi, roppsuu-röökurit, malbet hilbupesurit, mehelemb-lõõritajat "Esti näkiliste välimäärajast". Tõsi, kaunisjuuslaste ja peakratslaste vahel ei pruugi ma täna enam vahet teha...

Jägala juga (vanasti Joarüngas) on kõige laiem looduslik juga Eestis - ca 50 m. Ligi 8 m kõrguselt allalangev kollakas veekangas on mõlema kaldapoole alla uuristanud korralikud hiiukirnud, parempoolse kalda oma sügavuseks pakuvad teadjamehed kogunisti 7 m! 

10.04.2021 Jägala juga

Sadakond meetrit joast mere pool olla vasakus kaldaveerus koobas. Gabrieli koobas. Legendi järgi elanud seal vürst Gabrieli isa Põhjasõja ajal end venelaste eest peites.  Bornhöhe seda oma raamatus siiski ei maini. Ja "Viimse reliikvia" võtted toimusid teadupärast hoopis Ahja jõel. Jägala joal on filmitud "Karoliine hõbelõnga" (Jägala HEJ juures "Stalkerit").

Pea poolekilomeetrisesse kanjonisse pugenud Nõmmeveski juga mõjub ürgselt ja dramaatiliselt -  tunnet toidavad niiskuses võimsalt vohavad samblad. 

10.04.2021 Nõmmeveski juga

Joaveski joastik asub Loobu jõel. Selle teadmise valgel on võimatu, et sulle ei tule meelde netis ringelnud pildid teeviitadest... 

See pilt on pärit siit. 
 
10.04.2021 Joaveski joastik. Rippsillaga. 

Ruhe. Eesti keeles ühest puust tahutud lootsik (ruhe on robustsem ja suurema süvisega kui haabjas, ei pidanud olema nii osav meister ega ülihea matejal;  haabjas on ruhe kõrval nagu pruutkleit kitli kõrval). Saksa keeles rahu. Neeme külas kalarestoran, praegu otse loomulikult kinni. Aga ükskord ma sinna rahusadamasse veel lähen, ikka teraapilis-ennetavatel eesmärkidel - et keha jumala eest kaalu ära ei kaotaks...
Kalarestoran Ruhe terrass...

... ja terrassi kõrval.

Vesi ei pea mitte ainult voolama, see võib vabalt ka loksuda. Loksuv vesi võib sind vabalt loksutada: mis issandama betoonpeletised need siis nüüd on?! Mõned asjad võivad isegi paiga peal paika loksuda...   

Vesi Hara lahes Hara saare ümber kui vastu tohutuid betoonseinu loksutamas.
Foto on pärit siit. 

Just Hara saarel toodeti V.R. Söreseni eestvedamisel "Tallinna kilusid". Hara lahes ehitati ka Eesti ilusaim purjekas Tormilind. Aga kumbki nendest ettevõtmistest pole süüdi nendes tohututes vette ulatuvates betoonmüürides.

Hara lahes tegeleti nõukogude ajal allveelaevade demagnetiseerimisega - teisisõnu muudeti allveelaevad magnetmiinide jaoks "nähtamatuks". Betoonimürakate vahel õõtsusid allveelaevade mustad "vaalaküürud". 



Vikipeedia link konkreetsemate andmetega on siin. ; pikem-selgitavam lugu koos videotega siin. 

Tuhatsuure panuse teraapilistesse tegevustesse andis Sillamäe oma uhiuue ja verivärske rannapromenaadiga. Vahet pole, kui vana või noor või mis soost või religioonist - Sillamäel on kõigile mõeldud. Eriti on mõeldud sellele, et inimesed nälga ei peaks surema - nii tohutus koguses grillimistünne pole mo silmad veel näind!






Kogu veeteraapia teema saab lõplikult kinnitatud Kolme nõia kaevul:


Olge ise ka terved!

Monday, February 22, 2021

Lumi ja jää...

 ... katmas on maad...

Tallinna Tuvi parki ehivad jääskulptuurid. Tartusse on tekkinud lumepingviinid. Pirogov poseerib pühvli peaga. Valaste ja Jägala on jäässe valatud. Merel liigutab rüsijää mägesid paigast. Rõuge vesioinast on saanud jääoinas, jääoina varjus toimetab tuhkur.  Kuremäel toimetavad nunnad on  tuttuue kiriku valmis toimetanud. 
Televiisor loeb igapäevase issameiena koroonahaigeid üle, täiendava väljakutsena lubatakse linnugrippi, koolidele terendab pärast nädalast vaheaega distantsõpe, Etna purskab, Mailis Reps põgeneb ajakirjanike eest - väljas on veebruar täna. 

Valaste joa juurest viib trepp mereni välja. 

Tartu. Kaubamaja ja raekoja platsi vahel. 

Pirogovi pühvel

Vesioinas. Rõuge :)


Kelgukoerad. Ikka Rõuges :)

Tõeline Daam harmoneerub ümbrusega nii Madagaskaril kui Eestis...
Valaste juga.

Valaste juga

Kuremäe kloostri...

...uhiuus kirik. Pole veel isegi mitte avatud ega sisse õnnistatud. Vanasti olid täpselt selle koha peal nunnade heinakuhjasid meenutavad puuriidad. 
EPL-i artikkel uue kiriku teemal on siin. 


Moldova küla põhjarannikul oli sama suur üllatus kui mõned nädalad tagasi avastatud Sahhalin Soomaal...

Saka mõis ja spaa - sinna ma ükspäev lähen! Sakast saigi seekordne üllataja - koos meretorni, baltisakslaste ümberasumisele pühendatud mäestusmärgi, laululava, mõisapargi ja joastikuga.

Tulivee keskus Liimalas pakub väikest muuseumi ja suurt ning head restorani :)

Tähelepanekuid elust: 
  • Talve üks suuremaid plusse on see, et keegi ei saa aru, kas on libe või sa oled purjus.
  • Kui tänaval on libedatõrje tegemata, suureneb vene keele valdajate hulk. 
  • Ükskõik, palju mujal külma või lund on, kiriku ees on alati jumalasulane.















Monday, February 15, 2021

Kultuurisõbra pusle

Kui trip on reis, siis tripper on reisija (netitarkus). Allpool rida tripperi märkmeid läinud nädalavahetusest.

"Talv on teel," teatas teeveeresilt. Küll mulle meeldivad sellised kahemõttelisused!

Talv on veel.
Imelised purikakardinad Jägalas.

Ligi 8 m kõrgune ja 50 m laiune Jägala on Eesti kõige laiem looduslik juga. 

Mina pole kindlasti see inimene, kelle talv külmaks jätab. Eriti kui pakkumisel on sellised filigraansed meistriteosed, olgu nad loodud looduse või inimese poolt!


Jää, lume, liiva ja tulega mängiv lätlane Karlis Ile on jääskulptuuritsemises mitmekordne maailmameister. Tallinnas Rahvusraamatukogu taga asuvasse Tuvi parki valminud linnud-loomad on lisaks ülipeenele töötlusele ka väikese vahva vimkaga - jänesel kapsapea kõhus, pingviinil kalad...



Käbid "seespidiseks tarvitamiseks"

*   *   *
Inimene õpib, kuni elab. Selgus, et Urvaste on ca 40 inimesega küla Rae vallas Harjumaal.

*   *   *
"Sinimustvalge lagi, puitpitsiga altar ja mälestsumärk esimesele eestikeelsele piiblile - peame kinni!"
Pidasime. 
Sellise lae sai Jüri kirik endale 1930-1940 aastate vahel

Legend algab nagu paljudel teistel kirikutel: ehitamine ei edenenud. Mis päeval tehtud, see öösel maha lõhutud. Katsutud kõiksugu abinõusid, ei miskit. Kuni ehitusmeistrile unenäos teada antud: vaja kolm Jüri kinni püüda ja altari kohta sisse müürida! Kui nii, siis nii - kaks Jüri-nimelist saadud kohe ehitustööliste hulgast, kolmas võetud mõisapõllult adra tagant kinni. Mehed müüritud elusast peast altari kohale ja näe imet, müürid jäänudki pidama! Veel läinud sajandil võetud nende luukered müüri seest välja, tühjad asemed olla praegugi näha...

Ei tihanud kontrollima minna, pühapäevane jutlus ikkagi.

*    *   *
Koroonaajastusse hädavajalik teadmine KUMUst, näituselt "Egiptuse hiilgus. Niiluse oru kunst."

Hinge surmajärgne kohtumõistmine toimus Osirise ja 42 jumala ees. Ühele kaalukausile asetati inimese süda, teisele õiglusejumalanna Maati sümbol udusulg. Pattudeta süda pidi alati udusulest kergem olema. Õigeksmõistetu sai teispoolsusesse, süüdimõistetu hinge sõi ära koletis. Õpetussõnad selle kohta, kuidas kohtus käituda ja mida öelda, on kirjas Surnuteraamatus:

"Ole tervitatud suur Jumal, kohtumõistja! Tulin Su ette, Jumal, et sa võiksid otsustada nii, et ma saaksin näha su ilu, sest ma tean sind ja su nime ja ma tean neljakümne kahe jumala nime, kes on sinuga koos siin surnutekohtus. Ma räägin sulle vaid tõtt, olen sinu pärast kõik valed endast eemale tõrjunud. Ma pole petnud mitte kedagi. Ma pole oma ärikaaslasi vaesusesse viinud. ma olen pattudest puhas, puhas, puhas!"

Jäi meelde? Ei? Õpi veel!

*   *   *
Kumu. "Kas konflikt või kohandumine?"

80-ndatel, kui Lõuna-Eestis ikka veel lina kasvatati, teinud Rõuge kandi noored mehed autodele loosungid "Esimene lina riigile!"
Niisuguse ühenduslingi klõpsis lahti  allolev maal. 

Vilja riigile, Viktor Karrus, õli 1953. Kumu. 

Kaugujumise start? Kes sellise mõtte peale sai üldse tulla? Kaugujumine? Nõukogude Liidus? Soome lahel? Rand näeb idavirumaalik välja... Õnnelikult nõukogudemaalt põgeneda soovijad? Igaühel piirivalvur kõrval? Või tõepoolest siiski mingi võistlus? Kõrval on toetaja? Kõigil ühesugused? Ei usu, sellised tuhmid värvid? Pigem ikka hinges minemaihkajad? Aga aastaarv... 

"Kaugujumise start", Peeter Mudist, 1978, õli

Miks Nõukogude väed ületasid Tšehhoslovakkia piiri? Sest sõprus sotsialismimaade vahel ei tunne piire...

*   *   *
- Kas sa tead, mis oli Mozarti eesnimi?
Wolfgang Amadeus.
- Tegelikult Joannes Chrysostomus Wolfgangus Theophilus. 
Kõlab nagu Kiire ristsed... 
- Jep. Kusjuures Kolumbus Krisostomus on ka väga vinge nimi - colombo on itaalia keeles 'tuvi' ja Krisostomuse nime laenas Luts IV sajandil elanud Konstantinoopoli piiskopilt, keda tunti kui head kõnemeest ja kutsuti Chrysostomuseks, st kreeka keeles 'kuldsuu'. Seega - Tuvike Kuldsuu!

*   *   *
Näitus Body World tõi kõigepealt meelde ammused formaliinilõhnased loengud-seminarid ülikooli anatoomikumis. Aga aeg on vahepeal liikuda lipanud ja keski sakslane von Hagens välja mõelnud - siiski juba 70ndatel - plastineerimise meetodi. Mis väga lihtsustatult tähendab, et kehavedelikest kuivatatud laibad lastakse silikooni täis. Natuke keerulisemalt seletades läheb ühe plastineeritu valmistamiseks siiski kuid - näiteks vahepeal peab laip -25 kraadi juures 4-5 nädalat atsetoonilahuses pikutama...  Tulemuseks on visuaalselt ilus, loomuliku värvi ja kujuga lõhnatu eksponaat.  Niisiis on näitusel tegemist "päris inimestega".

Günter von Hagens pole vahepeal maganud ja on oma leiutise kenaks äriks keeranud. Miks ka mitte, eksole. Internet meil ju on ja miks siis mitte müüa seal ka laipu! Kui varasemalt olid kaubast huvitatud vaid meditsiini- ja õppeasutused, siis nüüd on igaühel see võimaluus. Pea saab kätte ca 22 000  euroga, torso  ca 56 000 ja terve inemise ca 70 000 euroga - juhuks, kui te tahate endale kuskile kaminanurka mõnda elusat skulptuuri sättida...


Teine võimalus Güntheri ärisse panustada on talle oma surmajärgne keha kinkida - nii teeb igal aastal ca 1000 inimest. 

"Ei ole tark mõõta elu ajaperioodides, sest võib-olla kujunevad just need kuud, mis meil on veel elada jäänud, kogu elu kõige tähtsamateks." (Lev Tolstoi)

"Mees peab vanaks jääma ja kaua elama, et näha, kui lühike on elu." (Arthur Schopenhauer)

500 ml energiajooki sisaldab umbes 10-12 ja Coca-Cola ca 21 teelusikatäit suhkrut. 

*   *   *
Mul on üks väike mure. Ma ei tea, kas mu kõhurasv on hea või halb. Hea kõhurasv pidi kaitsma koroona eest... sama artikkel väidab, et kagu-Aasias on seda head kõhurasva rohkem... Teisest küljest, ma elan Kagu-Eestis ja koroonasse pole veel jäänud...

*   *   * 
"Pangalaen" Draamateatris - kui sa ei taha end liigkõrge kunstiga ära nikastada, kuid päris lamedat ka ei taha, kui sa tahad tõeliselt mõnusaid näitlejatöid, tahad teemat, mis sunnib kaasa mõtlema ja hoiab pinge üleval, ja kui sa tahad, et natuke võiks siiski nalja ka saada, siis on "Pangalaen" just sulle. Ainult kaks meest - pankur (Hendrik Toompere) ja klient (Priit Võigemast) - ja kas ta siis saab selle laenu - 3000 eurot -  või ei... 

*   *   *
Nädalavahetuse suurüllataja tiitli saab aga Anija mõis!
Kui kõigest ülejäänust oli olemas umbkaudne ettekujutus, et millega tegu, siis Anija mõis hüppas ühel internetilehel lihtsalt ette ja lahti ja leht kuulutas, et "saad lummatud lihtsuse võlust, tunnetad aja tasast kulgemist, kultuuri värvikust, maitsete ja lõhnade hurma" ja et "restaureeritud mõisakompleksis on interaktiivne mõisa(te) aja lugu tutvustav püsinäitus" ja et "Mõisakohvik on ka" ja..


Täpselt nii kõik juhtus ja oligi! Nüüd on vaja vaid kevadet oodata, et siis uuesti minna ja siis juba lisaks ka nii prantsuse kui inglise park üle vaadata pluss läbi jalutada meelte rada...

Talumehe elutõdemus Anijalt:
"Hing kuulub jumalale, pea keisrile, perse mõsnikule."

Kuid ei olnud ka mõsniku elu mingi meelakkumine. Anija viimane omanik, vürstinna Mary, ostis mõisa endale 1906. Rajas uhked aiad ja pargid. Ja siis, 1919, tuli teaatavasti riigistamine... 


Mõisateema, mille peale ma varem polnud komistanud: 

1750ndateks aastateks oli kohalik aadel jõukuse tipul. Mõisahooned ehitati uhkemaks, Siidsalongid ja portselanitoad, korraldati palju uhkeid söömaaegu, sageli oli kokk algatud välismaalt. Toretsemine hakkas aga paljudele rahakoti peale ja sajandi lõpus saabus esimene suurem mõisate pankrotilaine

1780 võttis maapäev vastu otsuse luksust piirata, mille järgi meestel oli lubatud kanda ainult lihtsast kalevist rõivaid. Keelu alla langesid siidist ja sametist rõivad, tikandid ja äärised, kuld- ja hõbetressid ning kallihinnalised nööbid. Meestele jäi õigus õmmelda ülikonna alla siidvooder, aadlitaamidele võimalus kanda ühevärvilisest sametist ja atlasest mantleid kasukate katteks ning samadest riidesortidest ääriseid; muuks rõivastuseks oli ette nähttud ühevärviline taft. Keelatud olid kuld ja hõbeehted, välismaised peakatted ja muretseda olemasolevatele lisaks uusi briljante. Tütardele keelati anda kaasavaraks välismaist ja raske siidkattega mööblit. Hoiduda tuli pillamisest söökide ja jookidega ja välismaiste ekipaažidega uhkeldamist. ("Anija mõisa ajalugu. Aadel ja talupoeg.")

Üks mõisatubadest on pühendatud Anija vallass asuvale endisele Kehra Tselluloositehasele, mis täna kuulub... Singapuri ettevõttele Horizon Pulp and Paper Ltd...

Noh ja siis muidugi Kultuurikatel - seekordse tripi peapõhjus... 




Selline kultuurisõbra sõbrapäevanädalavahetus siis seekord :)!
Aitäh kõigile sõpradele!














Saturday, January 9, 2021

Levilt Sahhalinile

Covid, suvi, sügis, talv, jõulud, aastavahetus. Välk, pauk, saluut, helmestega ehitud seeder ja jälle hakkab ratas otsast peale. 

Hodofiile,  helmeid ja teisi küürakaid parandab ainult haud. Viin ega vaktsiin siin ei aita. Helmed tahavad valitsusest välja, et seeläbi süvariigisüüdistustele uus hingamine anda ja märtripärjast profiiti lõigata ning laamendavad igapühapäevaselt edasi. Hodofiili krooniline reisikihelus muteerub koroonaliseks ja ta läheb ikka - sinna, kuhu veel vähegi tohib ja saab. Meie aja kangekaelsed.

Sa vaata vaid, millisteks päkapikkudeks on Pärnu linna suvised lillekastid muteerunud! Väga suurteks päkapikkudeks. Üksiti on roosid  kenasti kuuseokstega kaetud - 2in1!

Päkapiku mänd seevastu on  väike mis väike :)!

Rinna kõrguselt ca poolteist meetrit ümbermõõtu ja kõrgust 4 meetri kanti - pigem rappa sobiv bonsai kui põlluveerepuu. Legendi järgi ikka jälle Rootsi kuningast Karl XII-st alguse saanud - nagu enamus Eesti silmapaistvamaid puid - kui too Põhjasõjas puhkepeatuse ajal oma jalutuskepi maasse  torkas ja siis selle sinnapaika unustas. Mul on ainult kaks küsimust: kui palju jalutuskeppe see ilmselgelt  ülimalt hajameelne ülik endale kaasa pakkis ja miks ta üldse sõjakäigule jalutuskeppe kaasa pidi tarima???

Aga ilus on päkapikumänd igatahes. Alati ei peagi suur ja võimas olema, võib ka väike ja armas saja-aastane olla :)

Päkapiku mänd asub Levi lähedal.
Niipea, kui olime Levile (või levisse?) jõudnud, otsisin suusad välja. Need on mul mullusest Šveitsist saati ilusasti pagasnikus, sest iial ei või teada, millal mõni mägi ette satub. Ja no Levil sai kuus aastat tagasi ikka kõvasti suusatatud... 
Kogu suusakuurort oli kadunud!!! Vähe sellest, isegi mäe oli süvariik minema võltsinud! 

Selline talv, kus suusatada ka ei saa, jätab mu täiesti külmaks!

Levi kadumise leevenduseks pakub kuugelmäpp-äpp järgmiseks Sahhalini välja. Olgu peale, kõlab ju ka täitsa toredasti eksole...


... kuigi sees on selline tunne, et natuke tahaks enne  ikka Pulli ka saada.
 
Pulli asula kohta ütleb nett, et Pulli asulakohta saabusid esimesed asukad 10 000 – 11 000 aastat tagasi. Et egu on Põhja-Euroopa unikaalseima asulapaigaga.
1000 ruutmeetri suuruselt alalt on kogutud 1175 leidu. Leidude hulgas on peamiselt mustast tulekivist, luust ja sarvest esemeid. Musta tulekivi Eestis looduses ei leidu, küll aga Valgevenes ja ka Lõuna-Leedus. Seetõttu on arvatud, et kivi on kaasa toonud esimesed Eesti alale saabunud asukad.
Pulli asulast leitud koerahammas on vanim tõend kodustatud koera esinemise kohta Eestis.

Selle märgi juurest tulebki Pulli platsile keerata.
Kuid ma kahtlustan, et Tallinn-Riia-Ikea maantee äärest võib ka selliseid toredaid puid leida.

Taali mõisast ei teadnud ma ka eile veel mitte midagi. Täna tean tänu sellele artiklile ja mõisa ümber tehtud tiirule tükk maad rohkem. 

 Taali mõisa renoveerijaks ja omanikuks on Indrek Orro. Pärnu jõe kaldal vanade puude all asuv neorenessanss-rüütlimõis mõjub täpselt nii, nagu üks korralikult korda tehtud ilus asi mõjub - kutsuvalt, silma paitavalt, hinge hellitavalt...

Sahhalinile muidugi niisama lihtsalt ei pääse, enne tuleb läbi käia Viinahauast. Püssi ja Tapa kõrval täiesti süütu nimi, eksole!
Toreda kohanime taga on lugu, kuidas kunagi vanal hallil ajal veetud hobustega talvisel aal üle jõejää viinavaate. Üks vaat kukkunud reest maha ning vajunud läbi jää põhja. Et selles kohas olnud jõgi sügav nagu haud, jäänudki kohta märgistama nimi "Viinahaua".
Nett ütleb veel et Viinahaual elab harrastusajakirjanik Hillar Kohv. 

Sõitsid saanid, sõitsid reed. Mööda

Kogu reis algas tegelikult ühest suurest viltuvaatamisest. Ma ei tea, kustkohast ma olin endale pähe võtnud, et Pärnu Hedon Spa-a on hullult äge spaa-ala. Ma olin ühte enda meelest väga vinget pilti näinud ja täiesti terve inimesena ma seda kõike saada tahtsingi. Minu mälupildi peal olid modernsed värvilised koobassaunad ja-basseinid.

Kui Sa sellise pildiga peas kohale purjetad, siis, ma vannun,  pole mingit võimalust vaimustuda meresoola-jalavannist. Taagepera ja Toila Orhideega Hedoni spaa ei konkureeri, ehkki annab sulle terve kotitäie potsikuid koorimiseks ja määrimiseks kaasa. 
Paketis sisalduva kolme tunniga ei osanud ma midagi peale hakata. Pärast tunniajalist pingutust hakkasin telefoni skrollima - kustkohst ma ometi niisuguse pildi endale pähe olin määrinud?

Keegi ei teadnud. Niisugust pilti ei olnud. Mitte kusagil. 
Täiega närvi ajas - ma ei ole ometi mingi idioot!

Ikka on nii, et pauk tuleb sealt, kust sa seda oodatagi ei oska.
Seekord siis Hedoni hotelli restoranist.  

Vabu laudu on Pärnus piisavalt...
Vinge munade-mehe Faberge kohta võib lugeda näiteks siit või siit . 

Õumaigaad, millised ägedad serveeringud!  Ja mitte ainult - ka maitsmismeel sai piisavalt pai. Tore teenindus niikuinii.

Kui menüüsse on kirjutatud "Juustusahtel", siis täpselt nii see kohale tulebki.
Juustud  kõik puha tuttavat lõunamaist päritolu - Andri-Peedo, Kolotsi, Nopri :). Mis teisisõnu tähendabki, et hääd. Juurde sibulamoos, tomatimoos ja miski hapu asja tarretis - äkki oli see astelpaju?

Üks kolmandik magustoidust

Igatahes päästis restoran spaa maine ja oli kohutavalt lohutav.

Kõige lõpuks sain imelise ilmutuse osaliseks.  Lahkumisel hotellipoolele pilku heites sain aru, et pilt, mida ma olin modernse disainiga koobassaunastikuks pidanud, oli tegelikult erinevate värviliste tuledega valgustatud fassaad olnud...
Võimalik, et ma siiski olen idioot.

Pärnu kõige populaarsemaks vaatamisväärsuseks kuugli arvates on... Ei-ei, ei ole muul, rand ega Ammende villa. On hoopis monument. Igaühele.
Kuna ma just äsja Võrumaa Kultuurkapitali poolt kiidetud ja pärjatud sain - selle eest, et 40 inimest suvel võru keelt rääkima sundisin - siis tundus üks postamendiga pilt täiesti aus ja põhjendatud tegu. 

Algselt on postamendil tagaküljel redel ka olnud. Tänaseks on säilinud tekst, kuidas kõik toimub sinu enda vastutusel, ja redeli kaks ülemist pulka. (Saab-saab, ei saa, saab saab. ei saa, ilma redelita pööningule minna ei saa...)
Mina pole ammu enam mingi riistvõimleja, nii et väänasin end pigem iluuisutaja poosi. Ikka puhtpraktilistel põhjustel - et üks kole sodilärakas ära varjata. 

Eks seegi monument on...  (Horatiuse ainetel :) )

Juhuks kui ka teil on vaja monumendipilti, siis teekirjelduseks kujutage endale ette, kuidas te Endlast välja lähete, täitsa vasakule... 

Monumenditeema tuli üle vaadata ka vihkamispealinnaks muutunud Viljandis. Ja hiljuti telekas reklaamitud rohelises kohvikus ära käia. 


Pole see skulptuur nii hull midagi, et terve linna peale pommi peaks heitma. Idee, et laulab, on täitsa äge, isegi kui ülemise otsa vilkuv valgusmäng mõtted pigem tsirkuse peale viib. 

Vastaste-vaenlaste seda argumenti, et post määrdub ja koerad hakkavad jalga tõstma, ma kommenteerida ei oska - esiteks pole meil Eestis enam kuigi palju hulkuvaid koeri ja kui rihma otsas olev tegelane seda teeks,  süüdistaksin ma pigem koera peremeest kui monumendi loojat (nagu ka Pärnu "Igaühe monumendi" plekk polnud ei looduse ega loomade tekitatud, ikka inimlapse poolt). Ja muutuvad ajaga kõik asjad, helkivad kirikukuplidki oksüdeeruvad rohelisteks... 

Tempora mutantur et nos mutamus in illis. Ajad muutuvad ja meie koos nendega. Muutume nii koos nendega kui ka nendest sõltumatult - omas isiklikus ajas ja arengus. 
Isiklikus arengus on loomulik, et noorena ollakse radikaal ja kõige targem. Aja jooksul selgub, et tarku on teisigi ja et tarkusel on täpselt samamoodi vähemalt kaks otsa nagu ühel kenal keeduvorstil. Mõnikord rohkemgi - nagu piparkoogitähekesel... 

Väsiks see maailm vaid vihkamast! (Runnel)