Ilma lasteta linn

"Kas me mõnda last nägime täna?" küsin oma kaaslaselt õhtul päevaste emotsioonide setitamise käigus.
Eesti mees silitab habet ja pakub siis: "Ühte kindlasti. VDNH territooriumil olid ema, isa ja umbes 7-aastane poiss. Ja vist nägin ühte veel kuskil, aga mul ei tule täpne situatsioon või koht meelde."

Me oleme veetnud Kiievis pika pärastlõuna, liikunud jalgsi, metroo ja taksoga, käinud  õhtuses rahvast täis supermarketis ja  oleme poole päeva peale näinud kahte last. 
Äkki me lihtsalt ei vaadanud selle pilguga ja siis ka ei näinud? Meil on veel aega - stardime kodu poole järgmisel pärastlõunal. 
Järgmine päev on  tööpäev, nii et suuremad seltskonnad on ilmselt koolis-lasteaias. Meil õnnestub näha ühte õpetajate saatel  liikuvat rühmakest, kokku kümmekond last. Ja ühte lapsekäru lükkavat naist. Veel 3-4 last raudteejaamas. Kokku kahe päeva peale seega mitte rohkem kui kakskümmend. 

"Me elasime varem Kiievis, aga turvalisuse pärast kolis naine lastega Lääne-Ukrainasse oma vanemate juurde," ütleb Ukraina sõdur, kellele meie oma Eestist kohale sõidutatud nelivedu-Mitsubishi üle anname. Ärakolinud naine on samuti autode üleandmise juures - et korrakski oma sõduriga kokku saada. Sõdur on droonipoiste pundist ja "eelmises elus" IT-arendaja olnud, naise erialaks on psühholoogia. 

Meie oleme osake - umbes kaks viiekümnendikku - järjekordsest vabatahtlike konvoist, mis toimetab  Euroopast kokku ostetud ja Eestis remonditud autosid Ukrainasse. Juba neljandat aastat - sõja algusest peale - läheb  igas kuus Eestist teele  punt autosid ukraina sõduritele.  NAFO kaudu. Meie auto number on 924, seega varsti saab tuhat täis. Järgmise või ülejärgmise konvoiga.  Kõlab päris uhkelt, kuid sõidueelsel  instrueerimisel öeldakse ka, et Ukrainas kulub umbes tuhat autot kuus. Kõige lühem eluiga ühel kohaletoimetatud autol on olnud 5 tundi. Ka meie pundi poolt üleantud autode kohta tuleb vähem kui 24 tunni pärast video vormis tagasiside, et üks masin jäi juba kuulirahe kätte. Inimesed õnneks pääsesid, kuid klaasid on katki.  

Meie auto

Iga auto tagaklaasil on annetajate nimed

Puhtakspestud autod on angaari üles rivistatud. Hetkel on käimas autode pidulik üleandmine. Üks emotsionaalsemaid hetki - sa kohtud päris inimesega. Esimese hooga on kerge kohmetus - sõdur on oma tänusõnad ära öelnud ja mina olen maru kehv küsija - mul on alati tunne, et äkki ma küsin midagi, mis  tekitab teisele poolele ebamugavust.

"Kui sageli teil on võimalus kokku saada?" küsin. Sest see tundub neutraalne küsimus. 
Sõdur muigab: "Alguses oli plaan selline, et nädal rindel, nädal kodus. Aga sellest plaanist pole juba ammu midagi järel. Vabalt võid ka kolm kuud teenistuses olla ja siis saad nädala puhkust. Võib-olla."
Õnneks on sõduri naine jutukas.
"Teate, see on nii tore, et Ihor praegu just Mitsubishi saab! Kui sõda algas, olime me just endale auto soetanud ja Ihor läks sellega rindele. Mina pagesin lastega Inglismaale ja korraldasin seal korjanduse, mille abil me saime osta täpselt samasuguse Mitsubishi nagu see siin, Tolle Mitsu me annetasime armeele, aga mitte sellele sõjaväeosale, kus Ihor on - sest nendel oli tol hetkel ju meie auto olemas. Ja nüüd, mitu aastat hiljem, saab Ihor samasuguse auto nagu me tookord ära andsime - see on nii emotsionaalne minu meelest, see on see asi, et heategu tuleb alati tagasi..."
Noogutame.
"Kuidas teil seal rindel praegu on? Kas väga tuline?"
Ihor tõmbab telefonis lahti kaardi, kus on näha rindejoon ja igasuguseid märke, mis meile nii põgusal tutvumisel midagi ei ütle. "See oli väga tore hetk, kui venelased Starlinkist ilma jäid. Siis oli näha nende peataolekut ja kaost juhtimises. Me saime uue kaitseministri ja see suutis kahe nädalaga Muski ära rääkida. Aga muidugi on meil  suur puudus inimestest. Noored ei pea vastu - ei füüsiliselt ega vaimselt."
Lumehelbekeste teema???

"Teate, see rinde-värk kõik on natuke teistsugune, kui me endale ette kujutame," ütleb naine. "Ukrainlased on väga palju selle sõjaga õppinud. Näiteks ka seda, et kui mehed ei saagi koju puhkusele, siis peab neil ometi olema lõõgastusvõimalus. Neil on seal omad kohvikud, kus saab maailma parimat kohvi, ja veel mõned sellised - kuidas selle kohta öelda - tsiviilhüved, mida me ei ootaks. Saunad näiteks. Need on kõik hästi kompaktsed ja kui rinne liigub, siis pakitakse üks-kaks-kolm kokku ja liigutakse järgmisesse kohta. See on meeste psühholoogilise vastupidamise jaoks väga oluline."
"Psühholoogina on teil vist ka päris palju tegemist?"
"Väga palju. Inimesed, kes on kaotanud oma lähedase või lähedased. Inimesed, kes on kaotanud oma kodud. Inimesed, kes on läinud välismaale, kuid pole seal kohanenud - ma teen nõustamist ka läbi interneti."

"Meedias on palju juttu Trumpi rahuplaanist. Mida teie sellest arvate?"
"Me kõik oleme sõjast väsinud. Me kõik tahaksime hakata elama normaalset elu," ütleb sõdur. "Aga rahu, mida praegu pakutakse, ei ole meie huvides. See on vaenlase huvides, See annab vaenlastele lihtsalt aasta või paar kosumisaega ja siis läheb kõik jälle samamoodi edasi."
Mees ei kasuta muide kordagi sõna "Venemaa" või "venelane". Teisel pool on vaenlane.

Võtame pärast pidulikku tseremooniat takso. Meil on kiusatus Buchas käia. Google mapsi andmetel on meie hetkeasukohast sinna vaid 35 kilomeetrit.
"Mida te seal näha tahate?" küsib taksojuht umbusklikult. 
Tõesti, mida me seal näha tahame? 
"Me soovime mälestusseina juures käia." leian sobiva vastuse. 
"Ma ei tea, kus see on," ütleb Serhei ja hakkab naisele helistama. Naise nimeks telefonis on Daragaja. 
"Ma kohe otsin," ütlen mina. Tegelikult ma juba otsisin google mapsist, aga ei leidnud sealt midagi. Ometi mul on tunne, et ma olen kusagil meedias midagi näinud... Küsin ChatGPT käest. AI väidab, et selline asi on Püha Andrease kiriku juures.

Püha Andreas on kuuliauke täis ja tema selja taga tõepoolest ka mälestussein, mille all Buchas hukkunute massihaud. 

Pilt on pärit siit.

Bucha ise näeb välja nagu kõige tavalisem linnake kus iganes. Kõik sõjakahjustused on likvideeritud, purustatud majad uuesti üles ehitatud, väiksemate kahjustustega majad ära "paigatud" ja uued linnaosad kerkimas. 

Bucha eramajade taha on kerkinud uhiuus korrusmajade grupp.

Majade paikamise teema avastame pooljuhuslikult. Esimese hooga tundub mulle, et see on mingi kohalik modernne kunstistiil. Umbes nagu lapse ehitatud legomaja, mis põhiosas on kollane, kuid kuskil on üks nurgake sinistest ja teine punastest klotsidest. Urmase ehitajapilk tuvastab aga, et tegemist on "paikamisega". 

See pilt on ka internetist. Me ise ei taibanud - aga ka ei tihanud õigel hetkel pildistada. 

Sõidu käigus hakkab  Serhei vaikselt leebuma. Ju oleme osanud õige käitumisstiili valida. Tuleb välja, et tal on Buchaga väga isiklikud lood. Buchas elasid tema vanemad ja ta oli vahetult enne venelaste rünnakut naise koos pooleteiseaastase tütrega sinna nädalavahetust veetma viinud. Neid evakueerima minnes sai ise autole kuuliaugud sisse. "Ma sain ühe hetkega kümme aastat vanemaks," ütleb Serhei. "Juuksed halliks ja silma tõmblema."
"Seda nimetatakse Želenski monumendiks", keerab Serhei parklasse. Siin seisid vene tankid ja tulistasid sinnapoole," rehmab ta käega.

"Irpini silla lasid meie omad ise õhku," ütleb Sergei. Irpin on Bucha vend teisel pool jõge. "Inimesed põgenesid Buchast kuidas aga said - majauste abil näiteks. Kuidas iganes."

Irpini purustatud sild. Vasakul on sõidukorras uus sild.

"Mida Sina arvad Trumpi pakutavast vaherahust?" 
"Ma ei taha sellele vastata," ütleb taksojuht. "Ma ei taha poliitikaga tegeleda. See on väga räpane mäng."
"Olgu. Ma formuleerin oma küsimuse teisiti: kui homme tuleks rahvahääletus ja küsimus oleks püstitatud selliselt, et me kas lõpetame sõja kohe ja praegu esitatud tingimustel või jätkame - kumma variandi poolt sa hääletaksid?"
"Kindlasti sõja lõpetamise poolt," tuleb kiire vastus. "Ma olen näinud juba liiga palju laipu. Ma ei taha enam, aitab! Ja mida me selle laastatud maaga peale hakkaksime - seal pole ju enam mitte midagi. Mu praeguse naise vanemad on teiselt poolt piiri - naine pole neid neli aastat näinud."
"Kas nad mingil moel suhelda saavad?"
"Jah, mingite kanalite kaudu. Ütlevad, et elavad normaalselt, aga ma pole kindel, kas see on tõde või see, mida nad rääkida  tohivad." 

Hukkunuid on liiga palju, selles oleme me Serheiga nõus. Kiievi Püha Miikaeli kloostrit ümbritsev müür on täis langenute pilte - alates aastast 2014. Varasemad on ühtses stiilis kujundatud, praeguse sõja omad lihtsalt fotodena.

Maidanil muusikaakadeemia juures muruplatsile kasvanud  lipumetsas sümboliseerib iga "puu" ühte hukkunut. Kolla-siniste vahel lehvib ka sinimustvalget. 

Mida me kokkuvõtteks võime öelda?

 
- Meil vedas. Meie Kiievis-oldud kahe öö jooksul polnud ühtegi õhuhäiret. Küll aga oli suur rünnak kohe järgmisel ööl, sellel, mille meie veetsime juba rongis Varssavi poole vurades.
- Meie meelde jääb Kiiev elektrigeneraatorite mürina linnana. Iga poekese, iga apteegi ees genereeris mõni kastike ja hommikuti jooksid inimesed kütusekanistritega ringi.

- Kogemata sattusime sisse ka ühte linnarahva soojakusse. Asus teine keset parki ja nägi välja nagu mongolite jurta. Tekitas küsimusi ja tundus kutsuv. Astusime sisse. Esimese hooga jäi mulje, et oleme sattunud mingi sekti koosolekule - ringikujuliselt seatud toolid, ühes servas teelauake, naeratavad näod. Tegelik otstarve oli siiski pakkuda sooja nendele, kelle kodu seda parasjagu ei võimaldanud. Sest elektrit saadakse linnas ikkagi jaokaupa, kui sul just oma generaatorit pole. 

- Kontrast meie kujutluse ja tegelikkuse vahel oli suur. Sõjakahjustused likvideeritakse kiiresti -  vähemalt pealinna piirkonnas -, Kiievi poodides on kõik olemas ja valik suuremgi kui meil. Samas on maanteede ääres kohati näha varjepunkreid ja tankitõkete hunnikuid.

Oli imetlusväärne kogeda kogu südamest Ukrainat toetatavate inimeste ühisenergiat. Meie konvois olid Eesti inimeste poole pealt esindatud  muusikud, endised kaitseministeeriumi ametnikud, panga analüütikud, kõrgkoolide õppejõud, talunikud, automehhaanikud, ärijuhid, IT-mehed - kokku umbes viisteist inimest. Ülejäänud kolmkümmend viis - peotäis ameeriklasi, tehnikaülikooli õppejõud Soomest, kaks tudengit Viinist, hollandlased, belglased, sakslased ... ja nende kõigi südamest tulev toetus Ukrainale.

Au Sulle, Jake Broe, kelle NAFO-kampaaniad on Eestist teele saadetud tuhatkonnast autost rahastanud umbes 200 autot.
Tänu teile, Eesti-poolne NAFO meeskond suurepärase ettevalmistuse ja taustatoetuse eest kogu meie reisi jooksul!
Au teile, eesti remondimehed, kes te kõik need autod korda teete ja juba neli aastat jutti igas kuus korra konvoidega kaasa sõidate - et igasuguseid teel juhtuda võivaid olukordi lahendada.
Tänu teile, kõik meie reisikaaslased - autojuhid! Tänu teile sai taaskord toitu teadmine, et maailmas on siiski väga palju häid - ja huvitavaid!  -  inimesi!

Tänu teile, head sõbrad, kes te pärast selle loo lugemist mõtlete: parim kingitus Eesti Vabariigi sünnipäevaks oleks teha väike toetusannetus Ukrainale! Küllap on teil kõigil oma Ukraina-asja ajav tuttav või organisatsioon, kelle kaudu seda teha. Kui ei ole, siis mina julgen soovitada kolme:

https://nafo.ee/
 
FB-lehe kaudu saab silma peal hoida Jaanus Pilleri tegemistel ja toetada
a/a EE562200221044413597 Selgitus: 1EUR

MTÜ Ukrainale, mitte Karule
EE227700771011786529

Slava Ukraini!
Ulvi ja Urmas

Loe ka siit:
https://www.err.ee/1609477232/ettevotja-ragnar-sassi-mtu-on-viinud-ukrainasse-miljonite-eest-abi

_______________________

Olin telefoni võtmas, et üht maalingutega Kiievi maja pildistada, kui minu poole pöördus meesterahvas: "Vabandage, kas te teate... ah vist ei, te vist pole kohalik..."

"Ei ole tõesti, kuid äkki ma saan ikkagi aidata?" Mõtlesin oma taustal jooksva google mapsi peale.

"Pole viga, küll ma saan... aga kust te olete?"

"Eestist."

"Eestist? Mul on seal tuttavad! Minu sõbrad Luganskist elavad Võrus. Ma olen ise ka Luganskist."

"Võrus? Mina elan ka Võrus."

"Tõesti? Mu sõbrad peavad seal lähedal kohvikut, kuidas see oligi - Kuuri kohvik".

"Olena? Jaa, muidugi ma tean teda, neil on väga head toidud!"

Maailm on ikka üks väga väike koht.

Enne oli kõik puudu, nüüd on kõik üle...

Minul on  mure: ma üritan aru saada, kas meie riigil on raha või ei ole. Juba nädalapäevad kuulan raadiot, loen uudiseid ja püüan tõlgendada valitsuse sõnumeid, nagu oleks need kirjutatud Vana-Egiptuse hieroglüüfides.

Vähemalt aasta aega on räägitud, kuidas raha ei ole. Kõik ministeeriumid peavad valima, millised kaks koristajat lahti lasta (kelle asemele on hädasti vaja ühte uut nõunikku) ja siis raporteerima kokkuhoiust.  
Nõunikega on omaette lugu. Meie riigis on puudu õpetajaid, keevitajaid, koristajaid, kokki, päästjaid, politseinikke, bussijuhte, õdesid, arste, psühholooge, sotsiaaltöötajaid, insenere,  - aga jumal tänatud, nõunikke on meil piisavalt! Nagu ka kõikvõimalikke kõutše ja kogemusnõustajaid. Kuid see selleks. Räägime rahast. Sellest, mida terve aasta kohe üldse pole olnud.

Eestlane on harjunud sellega, et raha pole. Seda on talle korratud igal sügisel, kevadel ja eriti valimiste järel.

Ja nüüd äkki keset juunikuud selgub, et eelmisest aastast on kasutamata 2,27 miljardit eurot. Miljardit, mitte miljonit.  See on ligi kümnendik kogu riigieelarvest. Raha, mis jäi lihtsalt... kuidagi kahe silma vahele?

Selle pommuudise taustal astub lavale  rahandusminister  ja kuulutab nagu vana kogenud illusionist:

“Mingit raha üle pole. Kõik on puudu. Kõik see, mis on üle, on juba ette ära kulutatud.”

Minul jääb loogikast puudu. Minu meelest pole meie riigi eelarvel  mingit pistmist matemaatilise loogikaga, see tundub rohkem  sarnanema  Salvador Dalí sürrealistliku maaliga. 

Tegelikult on kõik väga lihtne. Kujutame ette, et Eesti eelarve on nagu külmkapp. Valitsus väidab, et külmkapp on tühi, seega peame dieeti. Siis tuleb keegi ja avastab, et sügavkülmas on 2,27 miljardit eurot külmutatud pitsasid. Rahvas rõõmustab – süüa on! Aga rahandusminister hüüab:
“Ei, neid pitsasid ei tohi! Need on juba ära lubatud! Neid ei ole olemas, mis siis, et nad on seal!”
Ja rahvas peab edasi paastuma, sest pitsad kuuluvad kellelegi teisele, keegi lihtsalt ei tea veel, kellele. Isegi valitsus eitea. Võib-olla Soomele. Või Reformierakonnale. Või Isamaale. Või Tallinna Sadamale.Või hoopis struktuursele defitsiidile.

Ja nõnda jätkubki meie väikese põhjamaa finantsfantaasia. Raha pole. Raha on. Aga see raha, mis on, ei ole see raha, mida ei ole. Ja see, mida pole, on tegelikult olemas, aga ära kulutatud.

Aga noh, küll ükskord ka see 2,27 miljardit ära kaob ja küll siis leitakse ka uus külmkapp. Või vähemalt uus seletus.

See on meie oma kriminaalromaani sugemetega eepos. Mitmeosalises sarjas. Ja väga väikese fondiga.

Inspiratsiooni allikas:

https://www.err.ee/1609711602/riik-kannab-eelmise-aasta-eelarvest-tanavusse-584-miljonit-eurot-ule

Pilt on laenatud siit.  Ehkki mul on tunne, et "siia" on ta ka juba kuskilt laenatud. Minu oma ta igatahes pole. Või noh, kuna ta on minu blogis, siis natuke nagu on ka....

Bonjour, Pariis!

No ma olen Pariisi käinud. Ja ta ei meeldinud mulle tookord. Ma arvasin, et ma ei taha sinna tagasi.

Aga lapselapsed ju ei tea, et see on üks täiesti mõttetu linn! Nemad rumalukesed õhkavad: Pariis! Pariis!

Ainuke põhjus, miks ma olin nõus alla andma, oli see, et lisaks lastelastele polnud ka minu lemmik-reisikaaslased,  erialalt kõik vanaemad-vanaisad, Pariisis käinud. Niisiis - otsustatud! Broneerisime lennud ja üheksale inimesele sobiliku kahekorruselise korteri kesklinnas, kust jäid jalutuskäigu kaugusele nii Jumalaema kirik, Louvre, d Orsey muuseum ja ainult natuke pikema jalutuskäigu kaugusele Champs Elysees ning Eiffeli torn. 

Väike nädalalõpusuts tõi hulgaliselt üllatusi.

Esiteks, Pariis polnudki enam mingi räpane urgas, nagu mina teda mäletasin. Kas olid süüdi äsja lõppenud olümpiamängud või on vahepealse 20 aasta jooksul muutunud prantslaste linnahügieeniharjumised, mine võta kinni. Igatahes osutus Pariis puhtuse-räpasuse skaalal täiesti normaalseks suurlinnaks.

Teiseks, vaatamata eelmises lõigus öeldule polnud keegi mind hoiatanud selle eest, et Eiffeli torni ümbritsev park on pimedal ajal paksult rotte täis! Paksult-paksult-paksult! 
(Ja ma loodan nüüd, et ma mingit trahvi alloleva pildi eest ei saa - Prantsusmaa kohtu otsusega on Eiffeli torni valguslahendus originaalne visuaallooming ning kaitstud autorikaitse seadusega. Autoriõigused kehtivad looja eluajal ja veel 70 aastat peale tema surma. Kuna torni autor Gustave Eiffel suri 1923, siis alates 1993 temaga enam muret pole. Kuid valguskujunduse autor Pierre Bideau suri 2021 ja tema autoritasusid kasseerib sisse SETE (Societe d´Exploitation de la Tour Eiffel)

Eiffeli torn - valgustus Pierre Bideau. 

Kolmandaks polnud ma arvestanud hommikujooksuga.
Selle teema sissejuhatuseks tuleb öelda, et Pariisis pole ühtegi asja, kuhu sa saaksid otsejoones sisse marssida. Vähemalt nende kuulsamate hulgas mitte. Kõik, absoluutselt kõik tuleb netis ette broneerida ja kinni maksta. Ei loe, kas äri- või pühapäev, kas hommik või õhtu, kas vihm või lumi - Pariis on turistide linn. Iga kell. 
Nii juhtus Jumala kogemata, et ma broneerisin  Louvre`i piletid meile kella 9-ks hommikul. Tegelikult ma nii varaseks ei tahtnud, aga ju Jumal teadis paremini.
Internet oli meid õpetanud, et ärge minge sisse peauksest püramiidi alt, seal on liiga palju inimesi. Minge parem Lõviväravast. Läksimegi. Kõik vastas tõele - lisaks meile oli Lõviväravas kell 9 veel nii umbes tosin inimest.
Kõik, kes turvaväravast läbi said, panid jooksu. No meie siis ka. Treppidest üles, piki inimtühje, kuid kuulsaid maale täis galeriisid... Galeriide ristumiskohtades oli näha, kuidas teistest suundadest jooksevad inimesed meile vastu...
Et jõuda ikka selle kõige kuulsama Liisani... Ja noh, ta rippus seal ikka endiselt, ehkki minu meelest oli ta vahepeal suuremaks kasvanud. Terve maal, ma mõtlen. Eelmine kord oli ta ikka väga pisike. 
Jeerum, ma pole ühegi naise pärast elus niimoodi kihutanud! Ja ma tuletan teile meelde, et ma  olen vanaema!

See on lihtsalt üks Louvre´i galeriidest. Jooksu pealt mul pildistamise aega polnud...

Neljandaks pole ma varem sattunud nii peenesse kempsu, kus iga külastaja järel lisaks poti puhastamisele ka aroomisorts kabiini pihustatakse. Elu on lill, ma ütlen!

Viiendaks polnud ma varem kogenud seda, et ma ei kvalifitseeru kliendiks.
Jalutame meie mööda Champs-Elysees ja otsime kohvikohta. Täitsa juhuslikult jääb teele vahva disainiga hiiglaslik kohver. Selgub, et kohvri sees on Louis Vuittoni maja või pood või miski asi ja kohver on lihtsalt tellingukate.
Ja siis natukese aja pärast on Rolexi pood. "Lähme ostame issile Pariisist kella," pakub üks vanaisa lapselapsele. "Vaatame, palju maksab!"
Aga vat ei vaata midagi! Peenematesse poodidesse pööblit ei lasta. Poeuksel seisab mees nagu härg, värvilt selline, nagu poleks elu sees saunas käinud, vaatab tuimal pilgul tühjusesse ja ei kavatsegi end liigutada...

Kuuendaks olen ma üllatunud sellest, et Prantsusmaal on toimunud keelereform. Minu ajal lauldi ikka, et "Sääni kaldal on Pariis", nüüd muudkui Senn ja Senn...

Seitsmendaks poleks ma eladeski selle peale tulnud, et mõni inimene võib end ära elatada vannipartide poega! Esindatud oli lisaks igat värvi ja mustrit pardikestele ka rida selle ilma vägevaid, kuninganna Elisabethist Marilyn Monroeni.

Kaheksandaks ei olnud ma kunagi varem nii pikalt - tubli 3 km - jalutanud sääreluude ja kolpade vahel...

Tegemist on käikudega, kust omal ajal kaevandati kive linna ehitamiseks  - no umbes nagu meil Piusa liivakoobaste tekkelugu. 
Ja siis teine lugu on see, et ühel hetkel oli Pariis nii suureks kasvanud, et polnud enam kuskile surnuid matta. Surnuaedadele ehitati kõrged müürid ümber ja muudkui maeti peale ja peale. Kord andis aga üks müür järgi ja kõik kallid kadunukesed voolasid müüride vahelt linna tänavatele. Õudus lõppes sellega, et kondid puhastati ja laoti tühjadesse käikudesse riita. 

Üheksandaks ei olnud ma varem sattunud jalgpallurist tänavakunstniku peale. Esiotsa trikitas mees palliga Montmartre mäel Sacre Coeur`i  treppide ees aiaposti otsas ja noh, see oli selline suht tavaline, ehkki osav pallijalutus (väljend "palli käsitlus" oleks ilmselge vale!).  Aga kui ta siis laternaposti otsas rippudes oma tempe järele ei jätnud - noh, see oli ikka päris lahe!

Kümnendaks poleks ma arvanud, et Disneyland nii nõme on! Kusjuures pettunud olid ka lapsed. "Nad on selle siia lihtsalt inimeste vihastamiseks teinud!" arvas üks neist.
Olgem ausad - disaini Disneylandis on. Visuaalselt on kõik väga kena, tükk maad toredam (minu meelest) kui Taanis Legolandis. Aga need sabad! Iga vähegi kabedama atraktsiooni juures on järjekord vähemalt 50 minutit. Kusjuures minutitega nad ei eksi, need on neil väga täpselt välja arvutatud! Teisisõnu: tund aega seisad, 2 minutit sõidad. Tund aega seisad, 2 sõidad... Igatahes ajab see närvi. Ja tegemist on reedese päevaga septembrikuus! 
Veel: täiskasvanuid oli Disneylandis igatahes oluliselt rohkem kui lapsi - ja ma mõtlen neid inimesi, kes atraktsioonide peale istusid!

Vanaisa arvab:

• Õlle hind baaris algab 10 eurost klaasi eest, aga võib vabalt olla ka  22 eurot. Sulaselge röövimine! Kusjuures prantsuse enda õlu on täielik defitsiit! 
• Tõukse peaaegu ei näinudki - võrreldes meie linnade ja linnakestega.
• Teel lennujaamast majutusse märkasin taksos istudes, et autod jätavad "mitteametlikult" kahe autorea vahele ruumi mootorratturitele.
• Üllatas relvastatud turva-sõdurite hulk La Defense linnajaos.
• Pariis on tõesti armastuse linn - kui ma oleksin Kunstide sillal veel paar minutit passinud, oleksin ka lõppmängu ära näinud...
• Kunstnikud Montmartri mäel olid toredad. 
• Meie elamise ümbruses asuvad pagaritöökojad ja kohvikud olid mõnusad. Ja muidugi need croissandid!
• Niisugust lipukollektsiooni, kus Eesti lipp on peaaegu kõrvuti Nõukogude Liidu omaga, kolmkümmend aastat pärast Berliini müüri langemist küll kah ühest kultuursest kohast ei ootaks...
• D´Orsey muuseumi tahaksin soovitada!

Tegelikult on üllatav, kui palju jõuab kolme päevaga!!!

Maroko miks I

 Miks Maroko?
Aga miks ka mitte? 

Sellist pilti ma Marokolt igatahes ei oodanud...
Aga miks ka mitte? 

Meie 9-päevase reisi marsruut.
Aeg: veebruari lõpp 2024.
Osalejad: Ali-Baba ja kaks naist. Nii arvasid kõik kohalikud ja olgu siis päälegi. 

Marokomaalaste elupaikade miks

Minnakse ju ikka selleks, et näha, kus ja kuidas teised elavad. Marokolased on ehituskunstis kenakesti mugavad - võtavad midagi maast, mätsivad sellest tellise näoga klotsi ja siis ehitavadki maja valmis. Mistõttu on kõik nende külad ja majad alloleva maapinnaga ühte värvi. Ja kohati täiesti nähtamatud.  

Nomaadid muidugi mingi telliseplätsimisega tegeleda ei viitsi. 

Üsna tüüpiline elamu on kasbah, ühe perekonna või suguvõsa kindluselamu, mille müüride vahel leidsid varju nii inimesed kui loomad igasuguste väliste ohtude eest - liiga kuum, liiga külm, röövlid... Mõned sellistest on tänaseks majutusasutusteks ümber kujundatud. Meie näiteks ööbisine allolevas kasbahis Sahara kõrbe serval.  

Läbisegi nii tänased elamud kui mahajäetud majad-kasbahid.

Mingi eriline suhe on lõunamaa rahvastel väravatega. Aserbaidžaan näiteks oli ka tühja koha peal väravaid täis. Siin sama lugu. 

Kohe-kohe tuleb kevad allolevale maastvõetud-maastleitud külale külla. 

Veel mõned külanäited

Palmide taga on küla - juhuks, kui te ei märganud...