Thursday, January 25, 2018

Imä, mis süvvä om? - Mesi-musipuu!

Nuudli ja hapupiim - noid ei ole küll viimätse kolme kuu joosul saanu. A tuu iist om ütte-tõist muud põnõvat  tii pääle jäänü...

Meie peaaegu kolmekuulise Lõuna-Ameerika tripi viimase vaatuse võttis enda kanda imearmas Kolumbia perekond pealinn Bogotas, kelle Leegi õde meile vahendas.
Vasakult: Ulvi; südamlik pereema Yasmin; tema eksabikaasa Jorge; viimase uus elukaaslane Miriam (eesrea helesinine); tütar Mauren, Leegi, Jorge ja Miriami baleriinist tütar Oriana. Pildilt on puudu meiega eelmisel päeval ringi tuuritanud Paula. 

Kolumblastel tundub olema sama seis nagu eestlastel üheksakümnendatel, mil me nii väga tahtsime, et iga välismaalane mõtleks: "Issand, kui toredad inimesed seal on!" Kolumbia tavakodanikke tundub väga häirivat maine, mille riigile on külge kasvatanud maailmakuulsad narkokaubitsejad Pablo Escobar (alustas 70ndatel, hukkus põgenemisel 1993) ja Don Diego (mõisteti 45 aastaks vangi aastal 2009, alustas "äritegevusega" 90ndatel).  

Koka-teemat selgitas toredasti Bogota kullamuuseumi (Museo del Oro) giid: "Sama lugu nagu viinamarjade ja veiniga: ei saa ju väita, et viinamarjad on kahjulikud, kuna neist on võimalik valmistada veini ja mõni idioot oskab ennast veinist purju juua. Kokalehti on arheoloogide sõnul Andide piirkonnas tarvitatud 8000 aastat. Mõtle - 8000 aastat! Neid on aastatuhandeid näritud kui ravimit - ergutav toime, vähendavad näljatunnet, toetavad seedimist ning aitavad kõrgmäestiku vähese hapniku tingimustes paremini toime tulla...
Lubjast ja kokalehtedest valmistati segu - lubi aitab kokas leiduvate ainete eraldumist aktiveerida. Segu pandi spetsiaalsesse närimiskotikesse, segu näritakse-mälutakse ja sülg neelatakse alla. Mägialadel arvestatakse isegi vahekaugusi enamasti  nende läbimiseks kuluvates kokadoosides: üks teelõik on cocada, mille pikkus mägisel maastikul on umbes kaks kilomeetrit ning tasandikul umbes kolm kilomeetrit. "

Inkade legendi järgi kinkis kokalehed inimestele päikesejumal Inti - et vähendada inimeste valu-, nälja- ja janupiinu.  Seetõttu kummardasid inkad kokataime.
Puhast kokaiini hakati valmistama 1860. aastate alguses. Mõnda aega kasutati kokaiini meditsiinis universaalainena, seda sisaldasid mitmed patentravimid. Ka populaarne jook Coca Cola sisaldas kokaiini kuni aastani 1903.

*  *  *

Bogota perekond viis meid traditsioonilisi sööke sööma. Me olime küll ise ka üritanud midagi sellesarnast leida, kuid mitte kuigi edukalt. Peaaegu kõik see, mille me ise olime avastanud, liigitub peatüki "Veidrad fruktid" alla.

Traditsioonilised supid - mitte need, mida meile kolm kuud järjest päevamenüüdes pakuti - koriandriküllased, kord paksemad, kord vedelamad leemekesed, kuid kindlasti koriandriga maitsestatud - osutusid nii uhketeks komplektideks, et me ei osanud  käitudagi mitte. Et kuidas seda kõike nüüd kokku või lahku segama peab või mis järjekorras või mida mida millega sööma... Õnneks olid võõrustajad valmis - pärast seda, kui ema oli söögipalve ära lugenud - meid juhendama. Söögipalve ajal mõtlesin mina kolme asja. Esiteks, et ma ei ole vist mitte iialgi istunud lauas, kus keegi päriselt ja südamest söögipalvet loeb, teiseks, et see on nii armas, kuidas ema meie auks inglise keeles palvetada pingutab ja kolmandaks oli omamoodi põnev ja soe kogeda, et keegi päriselt palubki, et sul hästi läheks - keegi põhimõtteliselt täiesti võõras inimene võõralt maalt ja mandrilt...

 Lõunal koos Paula ja Yasminiga.

Bogota piirkonna traditsiooniline roog Ajiaco - kanasupp, üldjuhul koos kolme sorti kartuliga. Maisitõlvik kah sees. Riisi võib supile sisse segada või kõrvale süüa. Riisist järgmises väikeses kausikeses on mingid hapendatud tutid-nutid - Leegi pakkus, et võivad olla kressi omad. Järgmises rõõsk koor ja siis avokaado. Kõige puhul kehtib üks ja sama reegel: kui tahad, miksid segi, kui tahad, võtad lusikaga ampsu siit ja teise sealt...

Traditsioonilise supi suurimaks üllatuseks oli avokaado - ma ei oleks ise kunagi selle peale tulnud, et avokaado-jupid mistahes supile juurde segada. Väga hea kreemine amps - värske avokaado koos supileemega!!!

Järgmisel päeval uus supiring -  sedapuhku oli tegemist oasupiga. Kohal olid nii kõik eelmise päeva komponendid - koor, avokaado jne - kuid täiendavalt ka lihaleivakesed (ausalt, see on midagi muud, kui see, mida teie lihaleiva all ette kujutate) ja arepad - traditsioonilised ümmargused maisileivakesed.
 Sedapuhku koos Maureni ja Yasminiga.

 Sissejuhatus. Valged pätsikesed paremal on maisileivad arepad. Nende kõrval vasakul lihaleivad - vahvlilaadsed krõbedikud, millel lihasalati moodi segu peal. Mahlad - con leche ehk piimaga - on igaühel erinevad.
 Punastest ubadest supp koos lisandite, sh vorstiga. Ja avokaadoga.

Mõlemad supid maitsesid väga hääd ja mõlemal juhul oli üks häda:  liiga suur ports :).

*  *  *
Kes tuleks selle peale, et mangole soola-pipart-sidrunit peale raputada ja niimoodi värskendav soolane amps saada? Kolumbias on see väga in.

*  *  *
Üheks gramm pire pidulikumaks roaks Peruus-Ecuadoris on grillitud merisead. Väga ahvatlevalt püüavad tee veeres pilku ka suured sead - kuid nende valmistamisviis eestlase maitsemeelele naudingut ei paku. (Liha ei küpsetata mitte vardas, nagu esimese hooga tundub, vaid rääsunud õlis panni peal). Kohalikud aga hindavad  kõrgelt sea krõbedaks kõrvetatud kamarat. 

*  *  *
Asi, mida ma igal juhul taga jään igatsema, on erinevad fruktid ja mahlad. Sa heldus, kui palju imelisi vilju!
Kõigil neil eestikeelseid nimesid ei ole.  Selle eest on neil ohtralt kohalikke nimesid - umbes nagu õun, upin jne :). Näiteks rico, mamon ja quenepa - see on üks suur turisti lollitamine, ma ütlen! Tšiilis oli selle asja nimi rico, mingil ajal muutus rico mamon'aks ja siis ühtäkki öeldakse quenepa. Ja sina ei tea üldse, kas sa oled seda juba proovinud või ei... Rico't olen, aga quenepa't - no tõesti ei tea...  Isegi apelsini ei tunne kirjapildis ära. Naranja - no kes võiks arvata, et see tähendab apelsini!

Kuid kõige ilusam on rico-mamon-mamoncillo-quenepa nimi ikkagi eesti keeles! Lihtsalt kuula ja imesta: mmm... mmm... mesi-musipuu... (Melicoccus bijugatus). Alles see oli - paar postitust tagasi - kui ma jagasin oma üllatust magusast marmelaadipuust...

Ca 3 cm läbimõõduga mesi-musipuu vilja sees on kivi. Maitseb nagu sidruni või laimiga mesi :)
Veider selles mõttes, et mahlane kollakasoranž osa on justnagu vatt - hammustada seda ei saa, ainult lutsutada :)

Oga-annoona jäi meie lemmikmahlaks. Kohe nii lemmikuks, et me ei suutnud vastu panna kiusatusele mõned ogamürakad kojugi tarida. Ja mürakad nad on - umbes nagu väiksemat või keskmist sorti arbuusid, ainult et lopergused-piklikud. Magushapukad.
Ja no vähkide vastu pidi oga-annoona hirmus  hää olema - ja igasuguste mikroobide ja parasiitide ja... Nii et me oleme igakülgselt vaktsineeritud :).
Oga-annona (Annona muricata) / Guanabana / Graviola / Soursop

Borojo - (Alibertia patinoi; eestikeelset nime ei leia) - olevat kõige tervisliikum kõigist ilmamaa fruktidest ja kasvavat teine ainult Kolumbia lääneosas, Panamas ja vihmametsas. Vajab kasvamiseks õhuniiskust üle 85% ja keskmist temperatuuri kõrgemat kui pluss 25 °C.
Borojo mahlakokteil piimaga maitses umbes nagu Urvaste kama keefiriga, millele veel väike sorts ploomimahla sisse segatud. Lihtsalt kama oli peenemaks jahvatatud :). 

Pilt on pärit siit.  
Curuba ehk banaani näoga kannatuselill (neid kannatajaid on siin igat sorti ja näoga!) ehk (Passiflora tarminiana) näeb peale vaadates välja nagu tavaline pisemat sorti banaan. Kasvab Kolumbia Andides. Seest näeb välja nagu iga teinegi kannataja - värvilise süldi sees midagi kurgiseemnete laadset. Sült on kergelt hapukas, kuid siiski magus, seega täitsa ok. Igasuguseid vitamiine täis (arvata on!) ja pidi vererõhku alandama ning hea une andma.

Pilt on pärit siit.

Draakonivili - (pitaya) kuulub kaktuseliste perekonda.Välimuselt meenutabki väikest draakonit. Selle vilja kohta on kuskil netis öeldud, et " maitselt meenutab natukene melonit, mis on kokku segatud koogel-moogeli ja sidrunimahlaga. Magus, valge või roosa mustatäpiline krõmpsuv viljaliha sisaldab lükopeeni, looduslikku antioksüdanti, mis aitab võidelda vähi, südamehaiguste vastu ning alandab vererõhku. Parim viis on vili lihtsalt pooleks lõigata ja lusikaga viljaliha süüa, mis on väga maitsev ja värskendav." Täpselt nii ongi - selles osas, mis söömist puudtuab :)!
Draakonivili. Pilt on pärit siit.

Lulo (Solanum quitoense) on samuti Lõuna-Ameerika põhjaosa Andidest pärit. Pealevaatamisel justkui tomati ja apelsini miks. "Maasikas ja sidrun," ütles Jassu, kui oli mahlalonksu alla neelanud. Meil ei jänud muud üle kui takka kiita.
Pilt on pärit siit.

Välimuselt põnevaimaks viljaks jäi guaba - jäätiseoapuu kaunad. Ingliskeelne maailm nimetab seda jäätiseoapuuks, taimetargad ütlevad Inga edulis, eesti keeli söödav ingauba. Maitseb nagu vaniljejäätis :)
Aga põhimõtteliselt sa saad ju aru, kui keeruline elu meiesugustel seal on! Vaata nüüd allolevat pilti. Kui ma Sulle kinnitan, et paremas servas ei ole kurk, vasakus ei ole õun, keskel ei ole kapsast-kartulit-kaali, siis mida sa hing oskaksid peale hakata?!?

Igasugustest siltidest on sama palju abi kui piltidest :D

*   *   *
 Traditsiooniline õlle- või kaljalaadne, kuid viljalihaga (st mehuselt tummine) jook on Chicha. Kergelt hapukas. Meie proovisime Ecuadoris, kuid chicha on tuntud enamuses Lõuna-Ameerika maades.


 Otavalos - selles hirmsuure indiaanituruga linnas - peetakse igal aastal septembrikuus chicha-õlle-festivali.

*  *  *
Kuigi meie põhitoiduseks oli kana, siis mõned korrad suutsime selle siiski kalaga asendada. Serveeringu mõttes põnevaim kalaelamus nägi välja niisugune:
 Pruun pallike on magus riis. Kala ise on keegi tilaapialine (Kohalikus keeles "mojarra"). Niisugune valmistusviis - õlis küpsetamine - oli levinuim. Ja maitses väga hää!!!
Jook kuulub väga sageli söögi juurde, st sisaldub prae hinnas. Sellisel juhul on joogiks nõukaaegset kompotivedelikku meenutav asi. 

*  *  *
Omamoodi rekordiks ja seega ka elamuseks oli üks Coca-cola juhtum. Ostsime söögi juurde igaühele 0,3-se pudeli. "Parim enned" olid kõigil ammu läbi - nii ammu, et esikohale platseerus aasta 2011...
Kohalik viin - Aqua Ardiente - jäi meist miskipärast proovimata. Pidi olema Ouzo moodi ehk siis aniisiviin, nagu kinnitas  kullamuuseumi giidipoiss.
Bogota kullamuuseumi Del Oro giidipoiss juhtis meie tähelepanu ka Kolumbia õlle sümbolile: Club Colombia peal on põlisrahvastelt laenatud loomafiguur,...

... looma tegelikust kujust saab aru allse siis, kui see keskelt kokku voltida....

"Talismanid olid tollel ajal nagu tänapäeva telefonid," ütleb giidipoiss. "Nad aitasid rääkida teise ilmaga."
Bogota kullamuuseum  kuulub Kolumbia Rahvuspangale ning eksponeerib ainult Kolumbia territooriumilt leitud kuldesemeid.
"Indiaanlaste jaoks ei olnud kuld valuuta või raha, see oli maagiline metall ja maagiaga ei kaubelda. Kauplemise jaoks olid smaragdid.  Kuid kuldesemeid pandi hauda kaasa. 18.-19. sajandil rüüstasid kullaotsijad ohtralt haudu ning müüsid kõik leitu välismaale. Rahvuspank ostis need tagasi," räägib giidipoiss.
 "See on minu lemmikeksponaat meie muuseumis," räägib giidipoiss. "Sa mõtle, KUI peen filigraanne töö ja see on kõik ühes tükis valatud!"

Minu lemmikkohaks muuseumis jäi "šamaanituba" - ümmarguse põhiplaaniga ruumi seintel on eksponeeritud grupeeringutena ühesuguse kujuga kuldesemed selliselt, et hämaras valguses moodustub neist justkui looduspilt. Maastik. Ruumi keskel on järve sümboliseeriv ümar "kaev" - põlisrahvad heitsid religioossete rituaalide käigus kuldesemeid järvede lainetesse. Taustaks šamaani muusika...

"Indiaanlastele ei meeldi, kui nende kohta "indiaanlased" öeldakse," teatab Kolumbias sündinud, kuid suhteliselt varasest lapseeast Brüsselis elanud giidipoiss lõpetuseks. "Kolumbus avastas Ameerika ju ainult seetõttu, et Siiditee oli parasjagu sõdade tõttu käigust ära, kuid katoliku paavstil oli hirmus kullaisu. Kolumbus mõtles siis, et läheb merd mööda Indiasse ja uskus end olevat kohale jõudnud. Nii saidki kõik põlisrahvad endale ühise nimetaja "india-lased". Tegelikult on indiaanlased võrreldavad Euroopaga, kus elavad sakslased, hispaanlased, inglased, kreeklased jne - nn "indiaanlasi" on 1200 erinevat "tõugu", nad räägivad väga erinevaid keeli ja neil on väga erinevad kombed."
Jah, ainuüksi Ecuadoris, Eestist pinna mõttes 5 korda suuremas riigis, oli mulle silma jäänud kaart, millele märgitud ja värvidega keelegruppidena tähistatud 137 põlisrahva asualad...

  •  Museo del Oro's on enam kui 38 000 eksponaati ja on sellisena maailma vägevaim kogu;
  • pljud eksponaadid pärinevad Eldorado-laguunist, Guatavita järvest. Sealt leidsid kokistadoorid aastal 1560 kõikvõimalikke kullast loomi: ahve, kalu, kilpkonni, isegi ühe kaimani.

 Jätkub :) ...






ž


Friday, January 19, 2018

Vampiiride tants

ehk kuidas meist said vereimejatest orjapidajad.

Heldene aeg! Kes peale matikaallaste gängi oskaks arvata, et vampiirid on päriselt ka olemas?!? 
No mina igatahes ei teadnud. Ma arvasin, et vampiirid on umbes nagu päkapikud. Et natuke on ja natuke rohkem ikka ei ole. Aga Santa Marta muuseumis - sellessamas, mille seina peale oli kirjutatud, et Bolivar oli siin (Bolivar on Boliiviast peale igal pool olnud!) - selles muuseumis räägiti ja kirjutati, kuidas chibcha-tõugu indiaani-inimesed, kes elavad (rohkem küll elasid) Kolumbia Sierra Nevada mägedes - heldene aeg, kes oleks osanud arvata, et maamuna peal on kolm mäestikku, igaüks ise kontinendil ja kõik pealkirjaga "Lumised mäed" -  et need inimesed uskusid vanasti ja usuvad tänini, et pimedas koopas kõvasti mediteerides, paastudes, teatud aineid manustades ja sobilike maskide-kostüümide-kehamaalingute abil on võimalik vampiiriks transformeeruda! Vampiir tähendab selles kultuuris nii poliitilist kui ka religioosset võimu. Miks ka mitte, kui sul ühtäkki on võime lennata, ööpimeduses paksus troopikapadrikus teed leida, näha maamuna "pealtvaates" ja kosmilistel radadel rännata! Ja et kõik saaksid aru, et just sina oled see, kelle poole tuleb alt üles vaadata, on ninapikendust vaja. Ninapikendus on seega umbes sama tähendusega nagu kuninga kroon. 

Ma ei saanud esiotsa üldse aru, et mis pagana ninapikendus. No ma ju ei teadnud, et vampiirid on olemas. Häda mõistuse pärast, eksole. Aga siis näidati mulle pilti ja siis ma muidugi koogelmoogeldasin ja sa kujuta ette - ongi!!! Wikipedia ütleb, et vampiir ehk suur-vampiir (Vampyrum spectrum) on vampiiri-pere ainus liik, kuulub imetajate klassi, käsitiivaliste seltsi ja - pane nüüd tähele - lehtninaliste sugukonda! Et kui see Ameerika suurim käsitiivaline oma tiivad laiali lööb, saab peaaegu meetri kätte, et ta elab troopikametsades, et ongi va vereimeja – hammustab oma teravate lõikehammastega loomadelt tükikese nahka välja ja hakkab siis verd limpsima...

Noh ja see ninapikendus on siis vampiiri lehtnina pärast. Niisugust nina olevat vampiiridel vaja hääle moduleerimiseks ja juhtimiseks. 

 See pilt on pärit siit.

Me ei mediteerinud ega midagi, aga vereimejateks transformeerusime sõrmenipsust
.
Tegelikult olid meil väga head kavatsused, ma ütleksin isegi, et õilsad. Aga midagi ei ole parata, kui sa lihtsalt oled võitjate klassi ja rassi sündinud... 

Neegrinaine, kellega me eelmises postituses käsi võrdlesime, läks meile hinge. Oli teine selline suur ja natuke nukrameelne. Käed sihukest musklit täis, nagu oleks eluaeg essu laotanud. Pakkus meile patse ja massaaži ja mida veel.

Kuna Leegile tuli siiski patsisügelus peale, läksime kõik koos varahommikul Suurt Nukrat Naist otsima. Punupakkujaid on rannas küll ja veel, aga meie tahtsime oma Nukrat Neegrit. Traalisime terve ranna läbi - ei ole! Traalisime veel pool randa tagasigi - ikka ei ole! Võtsime siis esimese ettejuhtuva. See oli samasugust värvi, aga natuke rõõmsameelsem. Vähemalt esialgu.

Palju maksab? 40 tuhhi, selge. Mõni hacienda, raha meil ju on! Kas  värvilisi munakesi ka patsiotstesse? Ikka tahaks elule värvi ka! Palju värv maksab? 5 tuhhi? Olgu, raha meil ju on! Rõõmsameelne neegrinaine seletas muidugi pikemalt, aga seda teevad nad kõik kogu aeg, arvates, et mida rohkem nad räägivad, seda rohkem me aru saame. Tegelikult on asi risti vastupidi. Ja me oleme õppinud, et kui hind on kokku lepitud, siis edasi me ütleme kõige peale "Jajah." "Si-si!" 
"Nelikümmend tuhhi - si-si! Viis tuhhi - sis-si!"

"Kas me varju ei läheks?" küsis neegrinaine Leegi käest. Aga kus Leegi - temal on vaja viimane Kolumbia päike kinni püüda! Las teine rügab oma musta kerega kuuma päikese all...
Meie Jassuga mängisime mängu "Vette! Kaldale!" ja meil oli täitsa ok olla. On ikka mõnus küll, kui sa iga kord vette minnes ei pea selle tundega kaklema, et esiotsa on külm - lihtsalt lähed ja ongi mõnus!
 Selline äge kübaramood!

Leegi istus ja kõrbes. Aga midagi pole teha, ilu nõuab ohvreid, nagu kõik ammu teavad. Ja neegrid on ju ometigi soojaga harjunud.
Vahepeal ostsime ühelt rannadiilerilt midagi magusat. Mina olin muuseumis kohaliku magusa valmistamist näinud ja lootsin valikust seda leida. Ei olnud. Olid muidu ülimagusad asjad, nagu nad lõunamaades ikka tikuvad olema. 
Ühe koogikese võtsime patsipunujale ka. Me oleme ju kenad inimesed.

Vette, kaldale. Vette, kaldale. Neegrinaise näol mängles reibas naeratus. Küllp arvutas päevatulusid kokku. 
... ja selline ka.

Kahe tunni pärast olid Leegi ja neegrinaine õnnelikult lõpusirgel. Neegrinaine kutsus minu kui usldusisiku lähemale ja hakkas Leegi patse 3-4-5-kaupa üle lugema. Sai täpselt 22 punti. Mina noogutasin. Sest ma olin ju ausalt kaasa lugenud, kuigi ma ei taibanud, milleks. 
"180 tuhhi," ütles neegrinaine siis. 
Me ei uskunud oma kõrvu. Palusime tal numbri liivale kirjutada. Neegrinaine kirjutas: 180.
180 on tükk maad rohkem kui algselt rehkendatud 45. Rahagi ei olnud me nii palju randa kaasa võtnud... 
Leegi tõmbas kõik meie taskud pahupidi ja puistas viimase kui sendi neegrinaise ette. Õnnelik polnud enam kummagi nägu.
Ilmselt oli neegrinaine alguses meile soravas kiirkeeles seletanud, et kümme värvilist munakest on 5 tuhhi. Mispeale meie oma "si-si" välja käisime. 

Mäletate - tegelikult olid meil väga head kavatsused, ma ütleksin isegi, et õilsad. Aga midagi ei ole parata, kui sa lihtsalt oled võitjate klassi ja rassi sündinud...
Neegrinaine sai loodetud 180 asemel 78 pluss kook. Me oleme ju ikkagi kenad inimesed...
Pilt on pärit Jassu fotokast

Aga need chibcha-indiaanlased on lisaks vampiirlusele igatpidi kõvad tegijad olnud. Ehitasid samasuguseid terrass-linnu ja niisutussüsteeme nagu inkad (Lost City'sid on Sierra Nevada mägedes mitusada), olid osavad kullassepad ja kasutasid raha asemel smaragde.  Ja nemad ongi süüdi selles, et hispaanlased Lõuna-Ameerikat vallutama hakkasid - ühest nende traditsioonist sai alguse Kullamaa, Eldorado, müüt: chibcha'del oli tavaks uus pealik "kroonimispidustuste" ajal kullatolmuga katta - uus valitseja pidi päikese käes  särama nagu päikese poeg, kelleks teda ka peeti. Peale selle loopis rahvamass kroonimispidustuste ajal igasugust väärt kraami lihtsalt järvelainetesse... no kes peaks sellisele ahvatlusele vastu???

*  *  *
Kui nüüd niipidi rehkendada, et patsipunumise eest küsiti 40 tuhhi ja värviliste munakeste eest 140 tuhhi ehk ca 40 euri, siis ma kahtlen selles, et need plastmasshelmed NII väärtuslikud on... vähemalt püüame me endid sellega lohutada...




Monday, January 15, 2018

Puhkus Kariibi mere ääres



Kas sa kujutad endale ette sellist linna?
Ole nüüd tähelepanelik. Ma loen sulle ilusasti ja aeglaselt kuude kaupa ette kõige külmemate ja kõige soojemate ilmade keskmised. Vanduma võid hiljem hakata.
Jan Feb Mär Apr Mai Jun Jul Aug Sep Okt Nov Dez
Max. Temperatur (°C) 32,9 33,3 33,7 33,3 32,6 32,4 32,5 32,2 31,6 31,3 31,5 32,0 Ø 32,4
Min. Temperatur (°C) 21,6 22,6 23,7 24,8 25,0 24,5 24,1 24,0 23,8 23,7 23,2 21,8 Ø 23,6

Saad sa aru, et sihukesed kohad on ilma peal olemas??

Marcela oli küsinud, kas meil on aastaajad. Mina küsisin vastu, et kas teil kohe üleüldse ei ole. Marcela ütles, et vist ei ole. Et mõnikord sajab vihma, aga see vist ei loe. Mina ütlesin, et see ei loe jah, sest meil jälle mõniord ei saja.
Ma arvan, et see oli Hendrik Relve, kes kunagi kuskil ütles, et sellises kliimas otsustab iga taim ise, millal tal on kevad ja millal sügis. Nüüd oli hea võimalus Marcela käest üle küsida. 
"Kas teil ongi nii, et kui mul täna tuleb pähe hakata kartulit panema, siis lihtsalt hakkangi? Täitsa ükskõik, kas see mõte tuleb mulle jaanuaris, aprillis, augustis või oktoobris?"
"Jah, nii ongi. Võib-olla päris-põllumehed rehkendavad natuke rohkem, et mõne taime jaoks on äkki parem alustada siis ja teisega siis, aga põhimõtteliselt küll võid sa iga jumala päev põllundusega pihta hakata."

Nojah, aga see linn, kuhu me nüüd sattusime - see, mille temperatuuririda ülal nii peenelt kirja sai - see põllundusega muidugi ei tegele. See on hoopis kolumbialaste Pärnu Kariibi mere ääres. Ehk eelkõige kohalikurahva kuurort. Pärnust erineb asi selle poolest, et terminil "suvepealinn" pole siin maal mingit sisu.
Niisiis - meist on puhkajad saanud...

Sierra Nevada mägede jalamil Kariibi mere ääres asuv Santa Marta on üks Lõuna-Ameerika vanemaid linnu. Eht teisisõnu ikkagi 16. sajandist - asutatud aastal 1525. Aga ma arvan, et taamal paistvad hooed ei ole tollest ajast...

Nii linn kui rand on paksult rahvast täis. Sealhulgas neegrirahvast.
Ja ma olen ju ometigi talv läbi päevitanud ja enda meelest isegi päevitunud!!!
Neegrinaine tahab Jassule afropatse punuda ja Leegile massaaži teha. Aga võib-olla oli see vastupidi.
Rääkisime Marcelaga ka neegritest.  Sellest, et neeger ei ole siin sõimusõna, vaid täiesti tavaline neutraalne sõna. Et jah, muidugi sõltub kõik sellest, millise tooniga sõna öelda, kuid paljud neegrid on oma päritolu üle uhked ja teatavad ise: „Ma olen neeger!” 

Kui hispaanlased viissada aastat tagasi Lõuna-Ameerikat kolonialiseerima hakkasid, tähendas see seda, et värvilise klaasikillu või peeglitüki eest olid kohalikud indiaanirahvad valmis ära andma kõik oma kulla ja muu vara, mille väärtust nad ise ei osanud hinnata. Nii käis ka maade ülevõtmine üsna lihtsalt. Ja kuna kohalikku tööjõudu oli suurte viljakate alade hooldamiseks vähe, toodi rahvast juurde Aafrikast. Aafriklastele aga miskipärast ei meeldinud, et nad olid kodunt ära kellegi põllu peale toodud, ja muudkui püüdsid põgeneda. Põgenesid teised Vaikse ookeani suunas – mägede ja mere vahele jääb lopsakas metsane ala, kust on väga raske kedagi üles leida. Piirkond mägede ja ookeani vahele on ala, kus on tänini säilinud mõned päris oma traditsioonide järgi elavad mustade kogukonnad. 

Marcela räägib meile ka Kogi indiaanlastest, kes elavad Kolumbia põhjaosas oma rookatusega onnides ja kelle maailmapilt ütleb, et kõik ülejäänud inimesed-rahvad on nende nooremad-rumalamad vennad ja et nende ülesanne on neid vennakesi kaitsta. Nii nad paluvadki oma rituaalidega oma kõrgemaid jõude, et need ülejäänud maailmale aru pähe paneksid...

*  *  *

Veini-ja coca-dieedist ei saanud millegipärast asja. Kuid mahladieet kõlab ju ka hästi?!

Need värskelt pressitud mahlad, mida siin maal pakutakse - no neid jääb hing küll taga igatsema! 
Kindel on see, et oga-annoona mahl koos piimaga on meie kõigi kolme lemmik. Mina püüan ikka teisi ka proovida, ehkki natuke riskibisnis see on - sest me teame ju näiteks, mismoodi maitseb tomatipuu vili - see ei maitse kohe üldse - aga tomatipuu on ka mahlanimekirjades esindatud...

Teie eelistus, palun :)?

Katsetasin täna selle nimekirja esimese, zapote'ga. Tegelikult pressisin selle soovituse müüjannalt välja. See on muidugi paras pantomiim, mida niisugustel puhkudel etendada tuleb, mõnikord suisa kuuel käel ja kolmel näol - aga vähemalt on lõbus. Ja müüjad on väga rõõmsad oma taiplikkuse üle, kui nad lõpuks välja jagavad, mida me neist tahame :)!
Zapote maitses jumala hää. Punane, magus, võib-olla isegi midagi maasikalist... Pärast guugeldsin otsa - selgus, et olin joonud magusa marmelaadipuu (Pouteria sapota) vilja mahla! Ma pole elus midagi marmelaadipuust kuulnud, ei magusast ega hapust, aga näe, tema kasvab ja kannab marmelaadi ja mahla ja puha! 
Otsisin netist  ikka pildi ka üles, et milline üks puu otsas kasvav marmelaad ka välja võiks näha...
Pouteria sapota - magus marmelaadipuu. Pilt on pärit siit.

Teine tänane pantomiim lõppes soovitusega maracuya. Ma teadsin täpselt, et ma olen seda juba guugeldanud, aga... Mahl nägi välja kollane ja maitses veidi hapukalt - sellegipoolest üsna mõnusalt - ja osutus hiljem kannatuselille mahlaks.

*  *  *
Cartagena, kust me praeguseks juba lahkunud oleme,  kuulub samuti UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Oma õhtusel linnatripil oleme juba nõus talle mõned hommikused ebameeldivused andeks andma. Veidraks jääb siiski asjaolu, et kohviku leidmine kohvimaal Kolumbias on peaaegu mission impossible.

 
Need neegrinaised Cartagenas on küll turiste püüdmas, kes nendega koos pilti tahaksid teha, kuid selliseid pea-peal-kandameid nägime ka tee veeres Cartagenast Samta Martasse sõites.

Cartagena valge laev :)

Puhkus Kariibi mere ääres - džiisas, kui peenelt see kõlab... :D  :D  :D



Sunday, January 14, 2018

Värvilised Kalled, Kaljud ja sissesoolatud jäätis

"Ma tulen teile ise bussijaama vastu," oli öelnud Ecuadori Joanne. "Seda on väga raske seletada. Mul ei ole aadressi."
Mis mõttes ei ole oma majaga inimesel aadressi?? Kõlab ootamatult, ehkki me olime midagi juba otsapidi ise ka kahtlustama hakanud. "Majutuskohtade aadessid hakkasid järjest rohkem võtma kuju "maal-vanaema-juures". Imekombel oli meil õnnestunud vanaema lõpuks alati üles leida.

Kuna kõik Lõuna-Ameerika linnad on eurooplase vaatevinklist suhteliselt noored - rajatud hispaanlaste poolt 16. sajandil või hiljem - siis on need kõik ka n-ö paberile valmisjoonistatud linnad. Ruudulise tänavavõrgustikuga nagu Paldiski või Võru. Igapäevane elu käibki neid ruute mööda. Viiendas ruuduvahes algavad kõik majanumbrid viiega, seitsmendas seitsmega - on see siis 71 või 711. Nii, nagu hotellides üle ilma on kombeks, et toa esimene number näitab korrust.

Kolumbias on asi eriti keeruliseks  tehtud. Ilmselt eesmärgiga lihtsaks teha. Siin pole tänavatel enam nimesid ka. On calle'd ja carrere'd - umbes nagu tänavad ja uulitsad. Ühed jooksevad püsti-, teised ristipidi. Igal tänavanurgal on silt, kes kellega kohtub: Calle 5, Carrera 8. Järgmisel nurgal on siis silt Calle 5, Carrera 9 - juhul, kui sa calle't mööda käid. Nagu malemängus - Berta viis lööb Caesar neli.

Mõnikord on tähestik appi võetud. Siis võib Calle A ristuda Carrera 5b-ga. Called-carrerad võivad olla tähistatud suure või väikese tähega - Calle A ja Calle a on kaks täiesti erinevat kallet muuseas. Aga võib olla ka nii, et Calle 12 5a ristub Carrera 5C 16b-ga. See kõik on juba nagu kõrgem matemaatika, eksole. Tühikul repliigis "Calle 12 5A" -  on  samuti väga oluline roll.

Ma tean küll, et Ameerikas on umbes samasugune süsteem ja et seal on ilmakaared ka appi võetud, aga mina ei ole Ameerikas käinud. Ja meie saame siinsete Kalledega laias laastus hakkama, aga kohalikud ise ei saa!

Tänane taksojuht ei leidnudki meie broneeritud hostelit üles. No meie ju ammugi ei tea, kus ta on!  Sest "Uulits 2, Kassisaba" oli kogu aadress ja info, mille hostel booking.com'i kaudu meile andnud oli. Pildi järgi - aga pildid tehakse ju teatavasti kõige paremast nurgast - nägi asi täitsa kobe välja, kuid koht, kuhu taksojuht meid viis, ei kõlvanud kassi saba alla kah. Juhile endale ei meeldinud seal samuti sugugi. Uulits 2 nägi välja nagu prügimägi, millele jääaeg lohukesed-künkakesed  sisse vorminud. Majade kohta kasutaksin Jassu kunagist kommentaari: "Kõik, kellele midagi näppu on jäänud, on sellest endale maja ehitanud, ja need, kellele ei ole midagi jäänud, need ka on ehitanud."
Kui taksopõhi kolksuga pihta sai,  läks juht eriti erutunud seisundisse, vehkis sulaselges hispaania keeles kätega ja ütles, et tema siin rohkem ei sõida. Meie olime täitsa nõus kesklinna minema. Kesklinnas hakkas juht raha juurde nõudma - tagasitee eest kah. Meile see jälle ei meeldinud, et me maksame kahe öö eest tollele hostelile, mida me ei leidnud, siis taksojuhile topelt ja võtame veel uue hosteli ka. Lõpuks täpselt nii kõik läkski, nagu meile ei meeldinud.

Kogu kaklus taksojuhiga käis ühe hosteli abil. Nendel vabu tube polnud, kuid lubasid oma netti kasutada. Leidsime uue võimaluse kõrvaltänavasse. Ainult üks tuba oligi pakkumises. Tegime kähku bronni ära ja läksime oma uut kodu otsima - no ei ole sellise nimega asja! Küsime kingaviksijalt, küsime ajalehemüüjalt - keegi pole kuulnud ega näinud! Tänav ise on 50 m pikk... Ja meie 14 tundi ööbussi mägiserpentiinides natuke närviliseks loksutatud, lisaks see pagana taksojuht, kes meie kaunist kõrtest punutud kodu ei viitsinud üles otsida... Mis kurat siin Cartagenas toimub?

"Ledži?!" hüab keegi kuskilt kõrgelt. Me juba teame, et see tähendab Leegit, ja otsime silmadega hüüdjat. Teiselt korruselt lehvitab neegripoiss ja ütleb, et siin ongi meie hostel ja et me oleme vellkamm... ei ühtegi silti, isegi mitte tikutopsi suurust (tikutopsisuurused - ja see ei ole kirjanduslik liialdus!!! - hostelisildid oleme juba ka paar korda üle elanud). Aga meil on terase neegripoisi üle väga hea meel.

Vähemalt on koht, kus pesta ja pikutada. Aga süüa tahaks ka veel natuke. Linn on täiesti tühi. Oleme igavlevas tänavakohvikus oma mahlad just kätte saanud, kui meie laua juurde tuleb mingi tüüp ja võtab meie laua pealt ühe mahla endale - sest me oleme teda ignoreerinud ja pole tahtnud talle tema olematu pillimänguoskuse ja "Taadil-tare" laulu eest maksta...

See pidi Lõuna-Ameerika kõige toredam linn olema???

*  *  *
Lõuna-Ameerikale kõige lähemal asub Põhja-Rootsi. Rootsi taga on kohe Austraalia. Soome Lapimaa näiteks on kohe väga palju kaugemal kui Põhja-Rootsi. See kõik on selgunud viimase paari-kolme nädala jooksul. Sest Põhja-Rootsi jõudis siit teelepandud jõulutervitustega postkaart kohale jõulu teisel pühal, Austraaliasse aastavahetuseks ja Võrru pärast kolmekuningapäeva.
Oh sa heldus, missuguseks keeruliseks protseduuriks võib osutuda mõni pisike pähevõetud plaan! 
Olime otsustanud lähemale sugulasteringile jõulukaardid postitada. Juba ammu enne jõulu. Nüüd, kus tundub, et suurem osa on isegi kohale jõudnud, võib juba rääkida, milliseid hämmastavaid mustkunstniku trikke ja üliinimlikke pingutusi-ponnistusi nõudis selline pisiasi nagu postkaartide saatmine! Et inimesed teaksid veel rohkem tänulikud olla :D. Oma rolli mängivad kõige juures muidugi nii meie olematu keelelevel kui pealkiri „Võõrad maad, võõrad kombed”. 

Idee ise oli ju ilus.
Kõigepealt ei olnud üldse lihtne postkaarte leida. Ilusaid kaarte, ma mõtlen. Ent see oli siiski tükk maad lihtsam kui markide leidmine. Samas, kui sul on postkaart olemas, võid sa minna kelletahes juurde, jalad harki ajada, nimetissõrmega margi kohale osutada ja minupärast kasvõi eesti keeles küsida, kust marki saab. Sest kui inimene ühestki keelest peale hispaania aru ei saa, siis on ju täitsa ükskõik, millisest keelest ta parasjagu aru ei saa. 

Me olime üsna pikalt oma jalgu hargitanud ja näppu näidanud. Ja lõpuks isegi kohta, mis pidi siis postkontor olema, välja jõudnud. Seda, et tegemist on postkontoriga, ei reetnud väliselt ükski detail. Ega mitte ka siseselt. Steriilselt tühja toa ühest seinast teise ulatuva kõrge leti taga istus üksildane vanem naine. Hargitasime jälle  jalgu ja näitasime näppu. Naine sai suurepäraselt aru, mida me tahame - vähemalt ta tegi sellise näo - ja... hakkas meile mingit kleepsurulli kerima. Kleepsud nägid välja umbes nagu kirbukirjas tarbijainfo mistahes tootel, mille originaaltaaral ei ole eestikeelset juttu. Musta kributekstiga valged ilmetud pikergused kleepsud, millel polnud mitte midagi ühist sellega, mida meie olime harjunud margiks pidama. 

„Si, si,” kinnitas naine, kui esitasime juhmide nägudega pantomiimi „Kleebime kleepsu postkaardile”.
Kui si, siis si.

Aga meil ei olnud veel kõiki vajalikke kaarte.
Kui meil ükskord kaardid koos, südamlikke soove täis kirjutatud ja kleepsutatud olid, algas piduliku ürituse teine vaatus. Tuli leida koht, kuhu need postkaardid panna. 

See ei olnud lihtsam ülesanne kui postkontori leidmine eelmisel korral. Selgus, et ka igati valmisvormistatud postkaardi postitamiseks on vaja leida postkontor. Ja et see postkontor peab olema avatud.

Me saime isegi sellega lõpuks hakkama. Mis siis, et miski ei reetnud, et tegemist võiks olla postkontoriga. Sepa turu moodi kaubanduskeskuse sigrimigripudipadi putkade vahel oli üks sigrimigripudipadiputka samaaegselt ka postkontor.

Pudipaditädi vahtis meie postkaarte sellise näoga, nagu oleks ta jumaliku ilmutuse saanud, aga kohe sellest ka ilma jäänud. „Te peate siia margid ostma,” arvas ta siis hispaania keeles.
„No-no,” arvasime meie, raputasime päid ja näitasime kleepse-marke, mille peale oli kirbukirjas täpselt seesama summa kirjutatud, mida tädi meilt uuesti kavatses sisse kasseerida.
„Si-si,” arvas tädi ja näitas meile marke. Need olid täiesti margi näoga margid.
„No-no,” arvasime meie. Meile kohe üldse ei meeldinud mõte topelttasust. „Üks sinusugune tuhat kilomeetrit eemal, kuid siiski sinuga samast riigist ütles, et need meie kleepsud on ka margid.”
„Si-si,” ütles tädi, võttis toru ja hakkas kindluse mõttes sõbrale helistama. Järjekord meie selja taga elas kõigile osapooltele rõõmsalt kaasa.
„Si,” ütles tädi torusse. „Si, si!”
„No,” ütlesime meie teiselpool letti. „No-no!” 

Kui tädi oli kõne lõpetanud, pöördus ta meie poole ja hakkas soravas hispaania keeles uut etüüdi esitama. Selles esinesid kordamööda sõnad „Si” ja „No” ja jutuksolnud rahasumma. Meie ei saa millestki aru. Žestid räägivad üksteisele vastu.
Nüüd sekkus ka järjekord. Üksteise võidu pakkusid kõik „si” ja „no”. Pikapeale hakkasime vaikselt taipama. JAH, meil on õigus. JAH, me EI pea juurde maksma. JAH, tädi teeb meile selle teene, võtab meie kaardihunniku oma rinnale ja südamesse, paneb nad teele ja meie EI pea enam muretsema...

*  *  *
Marcela on armas kolumbia tüdruk, kes on valmis meile rõõmuga Medellini ja selle ümbrust näitama. Leegi-Jassu kohtusid Uus-Meremaal rännates Marcela õega ja kui too, jätkuvalt Uus-Meremaal elav tüdruk kuulis, et eestlased siinkandis liikvel, asus ta kohe oma õe kaudu meie elu korraldama. Niimoodi saime endale kohaliku giidi - Kolumbia  keskkonnaametis töötava Marcela. 

Esimesel õhtul - see juhtub reede olema - viib Marcela meid salsabaari. "Salsa on meil veres," ütleb Marcela. "Kõik tantsivad salsat." Meiega koos on rida Marcela sõpru. Sõbrad on vist suhteliselt verevaesed, sest nendest ei tantsi sel õhtul keegi.

Heldus-issaristike-pühajumal, kui palju neid peokohti siin on!!! Terve linnaosa on külg külje kõrval mürtsuvat muusikat ja söögi-joogi-tantsukohti täis. See on sihuke pidulinn, mida ma eales poleks osanud ette kujutada. Minul igatahes puudub igasugune võrdluskogemus.
Ilm on südasuviselt soe. Rahvast ei ole nii palju, et peaks kogu aeg trügima-pugema, kuid kohta mahaistumiseks polegi ülearu lihtne leida. Tantsijaid pole samuti ülearu palju, samas jagub neid ka tänavale - igüks tantsib nii, nagu oskab ja tahab, tantsib seal, kus tahab ja tantsib kellega tahab. Need, kes tantsivad, nendel on küll veri salsat täis.
Mööda sõidab suur, vanaaegse kandilise ninaga ja kirikirjuks maalitud buss. Kõrgetel ratastel ja lai nagu loomavagun.
"See on peobuss," ütleb Marcela. "Eriti populaarsed on peobussid detsembrikuus, kui kogu linn on jõulutuledega kaunistatud. Siis on linn nii ilus!"
Me olime peobusse juba Argentiinas näinud.
Oleme põhjalikuks pidutsemiseks veidi väsinud, kuid anname oma parima. Ja meil on hiiglama hea meel, et me selle "kolumbialaste vere" ära nägime. Ja "igavese kevade linn" Medellin ei tundunud pooltki nii kõhe kui Armenia, ehkki nii taksojuht kui Marcela hoiatasid meid öösel jagsi ringiliikumise eest. "Pablo Escobari ajad on möödas," kinnitab Marcela. "Sellegipoolest on meil piirkondi, mida on mõistlik öösiti vältida."

Järgmisel päeval sõidame Marcelaga Guatape linnakese servas asuva La Piedra del Peñol ehk Guatape kalju juurde. "See järvestik on siia kunstlikult tehtud," ütleb Marcela. "Suhteliselt hiljuti, ma mõtlen, alles mõnikümmend aastat tagasi. Üles paisutatud. Hüdroelektrijaaama jaoks. Varem oli siin linn. Mingisuguse veeseisu ajal olevat kirikutorni veest kerkimas näha."
Nii et Kolumbias on järvepõhja vajunud kirikutornid reaalsus, mitte legendid, nagu meil?!
"Kolumbia kõige ilusam järvemaastik", kiidetakse kuskil. Meie vastu ei vaidle.

Selline veider mürakas seisab Guatape linna ees. Ja sellise asja otsa pidime ronima, et need vaated kätte saada. Selline vaade avanes bussist, kuid pilt on pärit siit.

Guatape kalju otsa saamine pole miski niisama nali. Kõigepealt ronid mäe otsa - juba see on omajagu tegemist - siis ostad pileti ja ronid edasi. Omaenda jalakestega omaenda raha eest ähid ja puhid - ei ole inimene aastatega targemaks saanud, selle fenomeni üle imestasime juba noorena mägimatkadel - omaenda raha eest tuled higistama ja vaevlema...  

Kuussada astet-sammu kaljuletõusu on tehtud. 675 astet on mäe otsast kalju tippu, juurde tuleb liita veel mäkketõus pulss vaatetorn. Viimane oli sel päeval õnneks suletud.


Poolel teel kaljuni...

„Meie, kolumbialased, olemegi sellised natuke naljakad,” ütleb Marcela. „Meile meeldivad magusad ja soolased asjad läbisegi.” Seda juttu hakkab Marcela ajama siis, kui me avastame Leegi mahlajäätise topsikust soolapakikese. Jäätis soolaga – kes tuleks sellise asja peale? Marcela vaatab meie reaktsiooni, tõuseb ja toob lauda plasttopsidesse puhastatud fruktiviilud. Neid müüakse igal pool, lihtsalt meie oleme seni frukte turult ja tervest peast ostnud.
Need viilud on... soolakashapud! Kas teie tuleksite selle peale, et mango peale soola riputada ja laimimahla tilgutada?? Marcela naerab. Jah, nad teevad niimodi näiteks ka ananassiga, kinnitab ta. Jeesus! Aga tuleb tunnistada, et maitseb mõnus ja ilmselt on kliimas, kus higi lahmab, selline soola manustamine täiesti õigustatud tegevus! Meie igatahes kavatseme kõik seda kodus ka proovida.

Värsked mahlad on imemaitsvad. Topsis on kerge soola ja laimimahlaga fruktiviilud.

"Kas te tahate Jardinisse minna või Guatapesse," oli  Mercela küsinud. Meie olime valinud Guatape. Oh heldus, kui ilus see jälle oli! Alates septembrikuisest Portugalist on minu teele jänud ridamisi vahvad värvilised linnad... Guatape eripäraks on "alumised ported". Ja nii saigi telefon järjekordseid detailipilte - seekord portesid - täis pildistet...

 "Näe, siin on orhidee," rõõmustab Marcela. "See pole küll päris sama, aga orhidee on meie rahvuslill, täpsemalt küll must orhidee."

 Ja niimoodi saigi telefon jälle täis pildistatud - sedapuhku portepilte...




Ferdinando Botero on  Ladina-Ameerika (mitte ainult Kolumbia) tuntuim kunstnik ja skulptor, kelle üheks firmamärgiks on ebaproportsionaalselt suured pead.  Sündinud Medellinis. Siinsel portel on Botero variant Mona Lisast.



Menüü. Värvilise linna värviline menüü.
Värvilise linna värviline  tuk-tuk.


"Räägi meile Kolumbia koolisüsteemist," palume Marcelat.

"Kooli minnakse 6-7-aastaselt. Esimene aste (klassiõpetajaga) on 5 aastat, edasi tulevad aineõpetajad. Õpetaja elukutse on küllaltki populaarne – enamus minu kursusekaaslastest - ja ma õppisin keskkonnakaitset -  töötab koolis. Kohustuslik haridus on 11 klassi. Riik on algatanud projekti „uus kool” - see on maapiirkondade õpilastele, kes elavad koolist kaugel. Nad saavad nüüd n-ö ühiselamu vormis õppida – tulevad nädalaks-kuuks kooli, selle võrra korraldatakse intensiivsem õpe ja saab lühema ajaga kooliprogrammi läbi teha.
Keskkool lõpeb suhteliselt sarnaselt nagu meil - riigieksamiga. Üldhariduskool on „natuke”tasuline – ca 50 000 peesot aastas (see on alla 20 euro). Ülikoolis on võimalik õppida tasuta (kui oled keskkooli eriti heade tulemustega lõpetanud), kuid neid kohti on väga vähe. Ülikool on üldjuhul 5 aastat. Enamasti tuleb kõrghariduse eest maksta ja seda sõltuvalt vanemate sissetulekust – mida jõukamad vanemad, seda suurem on õppemaks. Marcela maksis  ca 600 000 peesot (ca 200 eurot) semestri eest.
Kooliaasta algab jaanuaris ja lõpeb detsembris ligi kuu kestva vaheajaga. Vahepeal on nädal vaheaega aprillis, paar-kolm nädalat juunis-juulis ja üks nädal septembri lõpus. Koolis on koolivorm – iga kool valib vormi ise. Ja tasuta lõunasöök."

Detsember ongi Kolumbias pidustuste ja puhkuste kuu. Uue aasta vastuvõtmise kombed on sarnased Ecuadori omadega - nukkude pletamine ja viinamarjadega soovimine.

Rõõmsavärvilise linna rõõmsad külalised :)

Paremal ronib päkapikk üle rõduääre sisse...





"Ma ei ole üldse kindel kas see ikka tõele ka vastab,  aga väidetakse, et siis ei tule koerad selle koha peale jalga tõstma," juhib Marcela meie tähelepanu  kompositsioonile laternaposti jalamil.


„Kolumbia on väga katoliiklik maa,” kinnitab Marcela, kes ise usklik ei ole. „Kolumbiat nimetatakse isegi Jeesuse salasüdame maaks.” Nüüd oskame seda meiegi näha – Jessukese pilte oma ümber, kus südamel eriline koht. 

 Tagaseinal Jessuke oma salajase südamega. 
Linnapargis  on järgmised värvilised asjad - jõulutemaatika. Need üllatavad eelkõige oma materjali poolest: suured figuurid...

... on tehtud...


... pudelikorkidest!!! Fanta, Sprite jne. ...
 

Meie giid Marcela
Vaat milline lahe linn!!!
Lõpetuseks - rohkem küll iseenda jaoks - mälestus meie salsa-peost Medellinis :)

See pole isegi vihje enam, see on ikka väga selgelt öeldud... Olgu, me hakkame selle peale vaikselt mõtlema :) ... Aga vaikselt!!
Kleeps Guatape bussijaamast

Ikka head meile kõigile!

Leegi ja Jassu versioon: