Alice juures

"Isamaa!"karjatab Urmas hommikul kell kuus. Sääsevõrgu alt. Madagaskaril. On inimesele ikka patriotismi antud!

Tegelikult on tal kogu hommikune delfi läbi loetud ja ta tahab oma vaimustust / nördimust / jms jagada, aga no kuulge - ega me pioneerilaagris ega parteikoosolekul ei ole! Me oleme Madagaskaril Alise juures!
Oleks ta sii kasvõ "Isalo!" hüüdnud...

Isalo Rahvuspargis on sinine lomp (kosega) ja must lomp (kosega) ja siis veel üks eriline salalomp (ikka kosega). Ja kõigis võib ujuda.

Chez Alice on meie peatuspaik Isalo Rahvuspargi serval.  Ema Alisel on kõik ettevalmistused külaliste saabumiseks varakult tehtud ja me tervitame teda kohe mitmekordselt. 

Teekond püha ema Alise juurde okkaline ja auklik. Samas - milleks okastraat, kui maailmas on olemas kaktus!?

Sellised toredad onnikesed on Alise juures. Ühes elame meiegi. Tuli tuleb tuppa päikesepatarei küljest ja vett üleni pesemiseks või suuremaks kakamiseks ei jagu, aga mis siis sellest!

Naabruses näiteks on hotell, kus ei pea veega kokku hoidma, vähemalt rohelise veega mitte....

Esimene lahe lugu, mille Isalo giid räägib, käib termiitide ja sipelgate kohta. Et kuidas sipelgad käivd termiitide juures vargil ja veavad nende mõnusad rammusad vagelpojukesed endale keldrisse tagavaradeks. Ja siis kolib sinna keldrisse ussike, kes kõik sipelgate tagavarad pintslisse paneb. Aga sipelgad teevad näo, et nemad ei näe  ega kuule midagi ja arvutada ka ei oska  ja muudkui tassivad ussikesele head-paremat kokku. See muudkui sööb ja kosub, sest välja minna pole ju mõtet, kui söök ise suhu tuleb... Ja siis ühelpäeval on ussike end nii priskeks söönud, et ta ei mahugi enam sellest august välja, kust ta kunagi sisse tuli, isegi kui tahaks, ja nüüd on sipelgatel paljude väikeste vaglakeste asemel hoopis üks suur ja rasvane uss, kelle kallal maiustama hakata...

Sipelgate ussilõks

Kokapoisid on söögikraami oma õblukestel õlgadel kohale tassinud ja igaüks oma turistipundi potikese alla tule teinud...

... sel ajal, kui turistid läbi vihmametsa marsivad....

... ja imetlevad kõike, mis jalge all...

... ja kõike, mis pea kohal...

"Mul on teile ülesanne," ütleb giidipoiss. "Siin selles põõsas on nii umbes 20 cm suurune putukas. Otsige ta üles!"
Vahime põõsast nagu punt pooletoobiseid: põõsas koosneb kolmest raost, on hõre nagu kitkutud kana, paistab igatpidi läbi ja siin peab olema 20-sentimeetrine putukas?
Vaatame ülevalt, vaatame alt, külje pealt, eest ja tagant - no ei ole! Ei ole! Mitte ühtegi mutukat ei ole, hiiglaslikust rääkimata!
Giidipoiss on endaga väga rahul ja nüksab ühte oksaraagu.
No tõesti, niimoodi vanu inimesi lollitada...
Võimalik, et selle tüübi nimi, kelle kohta giidipoiss ütles stick insect, on raagritsikas. Võimalik, et mitte.



Aga muidu on Isalos ilus, Kui me oleme kõikides teepealsetes vannides ära ujunud,

 jõuame "pilvepiirile".

Kalju kobrutab nagu vana tõrvapapp...

Pilvepiiril kasvab keegi baobabi sugulane.

Radera, meie giidipoiss, Mare ja looduspargi giid. 

Nelja saba pilt. Kassleemurid. 

Hiljem leiame FB-st giid Radera lehelt veel mõned muhedad pildid:

Üle kivide ja kändude

Urmasel on kanadega mingi teema. Seetõttu olime kõik väga rõõmsad, kui meile Anja looduspargi sissejuhatuseks erkroosasid tibukesi serveeriti.

Sellist värvi tibud ei saa ometi päriselt olemas olla???
Ei saagi. Tibud on toiduvärvitud. Pistrike pärast, et nood tibusid ära ei tunneks.

Kassleemur

Ega meiegi elu siin kaugel maal mingi meelakkumine pole. Kõike tuleb ette. Tuleb ette, et sõber koorib sõbra naha. Muudkui tõmbab kihi kaupa, ise parastab: "Head nahka siit ei tule!" Noh, ja kui ei tulegi? Mul ei olnudki plaanis oma nahka turule viia!

Tuleb ette, et inimesed saavad 30-kraadises kuumuses nohu. Selle nimi on sulandumine kohalikku keskkonda - pooled külalapsed on tatised. 

Tuleb ette, et inimesed saavad köha. Selle nimi on endale tähelepanu tõmbamine.

Tuleb ette väiksemaid ja suuremaid sügelevaid punnikesi. Aga armid ju ainult kaunistavad inimest ja näitavad, et ta on aktiivset elu elanud! Ja sügame me aktiivselt. Või, kui aus olla, siis Mare mitte nii aktiivselt. Tema loeb meile suure rõõmu ja ilmeka häälega ette hariva loo teemal, keda sääsed armastavd. Et ülekaalulisi ja alkohoolikuid ja... Seekord pole isegi vaja oodata, et aeglane Jumal õigluse jalule seaks - mingi mesilaselaadse mutuka kujul tabab Maret kohene karma. 

Niisiis oleme jälle ühtne kolmik - natuke tatine, natuke rögisev ja natuke sügelev seltskond, kes vaatamata teele veeretatud kividele ja kändudele oma rida ajab.

Kivid ja kännud on Anja looduspargis. Anja looduspark on kohaliku kommuuni oma - kuus küla, kokku ca 3000 inimest, on selle omanikud, kaitsjad ja valvajad. Pargis elab ca 400 kassleemurit ja need on oma triibusabadega ühed nunnumad leemurite suurest suguvõsast. Triibud ei ole juhuslikud nagu sebradel, need on täpselt üle loetud - 14 rõngast igas uhkes sabas. Elavad ca 20-pealiste petekondadena ja oma territooriumi märgistavad näiteks ka puutüvedelt koore mahakraapimisega. 

Meiega tuleb rajale kolm giidi - üks räägib ja kaks aitavad loomi otsida ning ulatavad konarlikul rajal daamidele abikäsi.

See, kuidas kohalikud rägastiku seest igat sorti loomi oskavad üles leida, on jätkuvalt hämmastav.

Kõige väiksem kameeleon. 

Anja looduspark on kivipark, rada on mõnus ukerdamine.

Teil ei ole aimugi, kui järsu kalde peal me siin püüdlikult istume... Kõik puha ilusa pildi nimel!

Mare ja Madagaskari mehed vaadet nautimas.

Valge haraline kolmnurk keskelt veidi vasakul on seebu pealuu. Tegemist on kohaliku hõimu hauaga.

"Moskiitopuu," ütlevad kohalikud.  "Peletab moskiitosid." Lõhn on iintensiivne ja mingil moel tuttav. Tetradenia kohta ütleb internet ka ingveripuu...

Niimoodi kasvab põllu peal arahhis ehk maapähkel.

Aga nagu kõik teavad, ei piiblis, kommunismiehitaja moraalkoodeksis ega EKRE programmis pole öeldud, et inimese elu peab lihtne olema.

Või - inimene võib olla tatine, täpiline ja iikka õnnelik :)!

Töö ja vaev Madagaskari moodi vol 2

Me reisime nüüd neli päeva niimoodi, et saaks küsimustele vastuseid ka. Ehk koos giid Radera ja tema sõbra Šizle ja Šizle autoga.
Autoks on tõeliselt mõnus ja ruumikas 4x4.
Ja me teeme igasuguseid peatusi. Näiteks selliseid maalilisi peatusi:

Näiteks saame vastuse küsimusele, miks püsside ja siilidega politseinikud tee pääl passivad. Selgub, et nad kontrollivad bussijuhtide pabereid ja seda,  et nood ülearu reisijaid peale ei võtaks. Radera naerab ise ka oma jutu peale.
Ei tea, millal hakkab pihta ülearu?

Radera on aru saanud, et meile meeldib hullult töötegemist vaadata. Tal on jumala õigus - vaadata meile meeldib!
Näiteks Ambatovaky külas (ehk Murduva Kalju külas; ambato - kalju) meeldib meile väga sepapoisse vaadata.

Sepikoja serval

Ühe valmiskoputatud labidakese eest saab linna turul 8000 ariaryt ehk ca 2 eurot.

Riisipõllu ettevalmistamist seebude abil me nägime. Nüüd näeme, kuidas riisiterad kõrre küljest kätte saadakse:

"Mis need olid?" küsime giidipoisilt.
"Köied," vastab poiss. "Sisalist."
Ja me näeme, kuidas sisalist köis saab.

Sisalist köied-nöörid on väga karedad, justkui oleks tegemist plastikkiuga. Meie viimase öömaja treppide käsipuud olid just sellestsamast asjast, väääga fastikud ja pinnused!!!

Taim nimega sisal näeb välja nagu agaav. Lehed on jummala nahksed!!! Lehtedest tehakse lisaks kiule ka katuseid.

Siiditegu pole ma ka varem oma silmaga pealt näinud. Nüüd Ambalavao külas näeme.
Sümpaatne malagassitar hakkab ilusas inglise keeles seletama:
"Siidi teeme me metsikutest kookonitest ja kasvanduse kookonitest. Metsikult elavad siidiussid tapia lehtedel, kasvanduses mooruspuul."

Ees metsikud, taga mittemetsikud kookonid.

Mittemetsikud lähevad pooleks tunniks kuuma vette, mittemetsikud kaheks minutiks külma vette. Siis laotakse 7-8 metsikut naela otsa ülestikku üksteisele otsa, keeratakse pallikeseks ja visatakse nädalakeseks kuivama. Mittemetsikud kuivatatakse ka.

Siis tehakse tuli alla ja nii metsikud kui mittemetsikud saavad kõik koos uuesti märjaks -  seeburasvast ja tuhast valmistatud leelisvees 3 ööpäeva keemise käigus... 

3 ööpäeva peale peale hakkavad kookonid kergelt karva ajama küll.

Ja siis on kokku keedetud selline ebameeldivalt haisev hunnik:

Sellest hunnikust hakkavad nüüd tüdrukud ilma igasuguste abivahenditeta siidi ketrama: 

Kausist vihti saab kiud niimoodi:

Värvimine käib, nagu ikka, ja loomulikult kohalike taimede abil. Ainult sinine on nn "keemilist" päritolu. 

Siis tulevad kangasteljed ja siis pood. Kõige olulisem müügiartikkel olla surilinad...

Järgmiseks läksime enda arusaamist mööda pipratootmisega tutvuma, tegelikult osutus pipar paberiks.

Kõigepealt tuleb puul nimeha aloha nahk maha võtta ehk puu ära koorida. 

Meie giid Radera ühe koorevihuga ...

Kuuritäis koorikuid

Siis pannakse koored keema. Keegi ei mäleta enm, kui kaua neid keedetakse, aga kindlapeale kaua - sest pärast keetmist peab saama koort puuhaamriga pudruks peksta. 

Puder laotatakse restidele, loputatakse veega üle, nõrutatakse vesi välja ja loputatakse uuesti...

... ja siis hakkab tööle kunstnik. Need on pärislillede kroonlehed, millega ta mustreid maalib:

Ja siis kuivama ja ongi paber tehtud.

Radera jalutab meid ka läbi turu.

Ravimtaimede lett. "Kuna ravimid on väga kallid, otsivad väga paljud haiguse korral abi ravimtaimedest," ütleb Radera. 

Õnneks oleme meie terved ja raha mõõdame sentimeetrites. Täna näiteks võtsime automaadist pool milli välja.
Aga selline töö ja rügamine - no see lihtsalt ajab jooma!
Ja kuna täiesti juhuslikult oleme veinipiirkonnas, kus tehakse halli veini, siis... 

Ho ela velona!