Monday, February 26, 2018

Aitäh, minu Eesti!

Minu meelest on nüüd selgemast selgem, et Jumal valvab Eestimaa üle, ükskõik, kui palju me ise oma hümni ja selle seaduse ümber jaurame. Sest niisugust ilma lihtsalt ei saa keegi teine korraldada. Aitäh Sulle, armas taevaisa, sinisinise taevasillerduse, korralike külmakraadide ja selle puhta, kord hõbedaselt, siis jälle kuldselt langeva-sätendava valge lume eest!
Aitäh Sulle, armas Helve Kagukeskuse lillepoest, selle ägeda välikimbu-idee ja teostuse eest!

Aitäh, Kristi ja Kiti, et saime "ära sätitud"! (Mulle meeldisid väga need ETV reklaamiklipikesed tekstiga "Hakkame sättima!" - nii soojalt kodune väljend!)
Ja sättida oli vaja. Sest sünnipäeva-eelõhtul oli linnapäälikute vastuvõtt, kus muuhulgas anti Võru linnapea vapimärk legendaarsele ja värvikale õpetajale Elmar Susile - minul on au olnud olla tema kolleeg, mitte õpilane - aitäh, linnapea, märkamast ja aitäh, Elmar, kõigi muhedate hetkede, kõigi Su kaanide, kopranõre ja ussiviinade eest!

Aasta tegijateks kuulutati peol Timmide suguselts, kes on Nöörimaale kaelkirjaku teinud ja selle taha uue toidukeskuse. Aitäh, Mart-Taimar-Tarmo, nii nende eelmiste toreduste kui selle uue eest! Kummardan teie ees mõttes iga kord, kui seaperest mööda astun (need sead teevad mulle iga kord sigahea tuju!), kui söögisaalis Navitrollat naudin või kui kasvõi kaugemalt mööda sõitma trehvan - Võru arhitekti poolt projekteeritud, Võrumaa toodangut pakkuv Võrumaa meeste tehtud värk - no on uhke! Täiega timm värk! Aitäh, Timmid!

Aasta ettevõtteks nomineeriti metallist ehituslike konstruktsioonide valmistamise ja paigaldamisega tegelev AS Võru Hallid. Vägev, Eimu! Jaksu Sulle! Aitäh, Ülle, sellise poja eest!

Aitäh, pidulised Aigar ja Aino, oli tore teid üle pika aja näha!

Rõuge vallas sai samal ajal toreda tunnustuse Sandra oma salongiga Amii - Aasta Uus Tulija. Nii tore, Sannu, jätkugu Sul energiat - ideedest Sul esiotsa puudust ei paista! Aitäh selle armsa koha eest! Aitäh, Kiti ja Janek, sellise Sannu eest!

Aitäh, Mikk, et Sa meid Nogole lippu heiskama kamandasid! Niimoodi sai see pidulik päev kohe tükk maad pikem!
Aitäh, Nogo küla rahvas, kes te ikka ja alati platsis olete, olgu selleks ühine vistel-vastel või mistahes muu teema - töine või pidune, vahet pole...
Aitäh, Pille, termose ja tee eest! See oligi hää mõte!
Aitäh kellelegi, kes sinimustvalged õhupallid Rõuge nime külge mõtles, kellelegi, kes need täis puhus, kellelegi, kes need kokku ja kinni sidus...
Aitäh, Paul Barnhard, selle Sinu initsiaalidega lipu eest, mida Sa oma kirstupõhjas hoidsid ja mis veel alles õige mitu aega pärast taasiseseisvumist välja tuli! See on sõnulseletamatu tunne, segu austusest, härdusest ja omamoodi hämmingust, mis niisuguste asjadega kaasas käib.

Aitäh, Merilyn, hommikukama ja -kohvi eest :) !
Aitäh, Premia jäätisevabrik, selle imemaitsva jäätise eest! Esimesed ampsud läksid küll kergelt kõheldes - no on keeruline sedavärvi asju suhu panna! - kuid pärast esimesi tuli peagi poodi uute jäätiste järele kihutada. Laste suud nägid kah väga põnevad välja :)!
Aitäh, sõber, et Sa oma peo just sellele päevale otsustasid sättida ja niimoodi meile topeltpiduliku, kuid väga hubase olemise oskasid korraldada! (Ja ma ei väsi imetlemast meie maakivi!)

Aitäh, Margarita, korralikult ette valmistatud pidukõne eest :)! Aitäh "köögitoimkonnale" imemaitsvate roogade eest! (Brokoliga salatiroheliseks tuunitud kartulipüree sõnum "Sõbrad, kevad pole enam kaugel!" mõjus päikselisel hetkel  isegi ootamatult usutavalt!)
Aitäh, Riita, kõigi nende raputuste ja vapustuste, soovituste ja tarkuste eest, millega Sa meid kollase koera aastasse kupatasid!
Aitäh nende seemnekilode eest, mis selle akna taha on läinud ja mistõttu kallid külalised end etendust vaatama võivad unustada. Mistõttu omakorda pooled tänusõnad toitlustustoimkonnale ütlemata jäävad...
Aitäh "Eesti Minut 100" idee autorile - ma usun, et tänapäeva vahendeid ja võimalusi arvestades sai enamus eestimaalastest sel hetkel - 24.02.2018 kell 13.00 - üles pildistet! Isegi kallistamine oli sedapuhku "üleriigiliselt organiseeritud" - kell 20.18...
Aitäh Suure Muna kohvikule - tundub, et nüüd lõpuks tulebki kartulikoori sööma hakata. Kes aru ei saa, see peab lihtsalt Suure Muna kohvikusse minema ja proovima. Aga ole hoiatatud - sõltuvus tuleb juba pärast esimest ampsu!
Aitäh,  Rõuge, ka selle õhtuse üllatuse eest! (allolev pilt on Mark Martinilt näpatud)
Aitäh, Pille ja Allan, värskete muljete eest presidendi peolt! 
Minu Eesti koos minu Eesti inimestega. Aitäh teile, minu inimesed, kes te postitasite sotsiaalmeediasse oma Eestit. Aitäh teile, minu inimesed, kellega me sel päeval ei kohtunud ega suhelnud. See polegi tähtis - me teeme seda homme või ülehomme või kuu aja pärast. Vahet pole, sest me teame ju - me oleme omad inimesed!

Ilusat uut aastasada meile kõigile!

Sunday, February 25, 2018

Ma vihkan seda nime!

"Ma vihkan seda nime!"  rahuliku loomuga Juan ärritub silmnähtavalt.
"Sa võiksid ka temaga rääkida,"  oli Leegi soovitanud. "See on uskumatu, mis lugusid ta räägib!" Leegi ütleb mulle seda Kolumbias, ühes Bogota hostelis. Nii umbes kuu aega tagasi :).
Juan töötab selles hostelis õhtuti ja hommikuti. Vastukaubaks saab mees tasuta ööbimise. Päeval müüb 45-aastane Juan Solis õppeprogrammide tarkvara.
Juanil saab varsti juba aasta Bogotas oldud. Sellest esimesed viis kuud illegaalina arepasid ehk maisileivakesi müües. Oma kodumaal audio- ja videoreklaamide vallas töötanud, oma firmat omanud mees hakkab Kolumbias tasapisi jalgu alla saama.

Juan on pärit Venetsueelast. Juba mitmendat aastat maailma halvima majandusega riigi tiitlit kandev naftarikas Venetsueela oli veel hiljuti Ladina-Ameerika jõukaim maa. Nüüd räägib Juan söögist, mida ei ole, ravimitest, mida ei ole, esmatarbekaupadest, mida ei ole, ning hüperinflatsioonist. Klõpsib oma jutu ilmastamiseks lahti nii uudiseid kui youtube'i-klippe. Tühjad poeletid meenutavad mõningaid hetki nõuka-ajast, kuid näevad veel kurvemad välja. 
"Toidukauplustes valvavad sõdureid neid lette, millel midagi müüa on. Inimesed söövad lemmikloomi, "jahile" hiilitakse ka loomaaedadesse. Naised käivad Kolumbiasse oma juukseid müüma. Sünnitusmajades pannakse beebid pappkarpidesse,..." loen hiljem netist lisaks.  Reisihuviliste porttaalis trip.ee on keegi Ninatark 2017. aasta märtsikuus postitanud järgmised read: "Toidupoodides oli saada pmst ainult sibulat ja karastusjooke.... Sõiduplaanist kinni pidamine on nõrkadele, tellitud taksod kohale ei ilmu jne."


"Hugo Chávez - ma vihkan seda nime!" kordab Juan.
Hugo Chávez oli Venetsueela president aastatel 1999-2013. 
"1998 aastal hääletas 56 % rahvast tema poolt," räägib Juan. "Muidugi, ta oli karismaatiline tüüp. Õhutas klassivaenu, ütles, et rikas on rikas sellepärast, et ta on seda sinu arvelt, ta on nii-öelda sinu osa ka endale kahmanud. See kõlab ju väga hästi, see kõlab igasuguses ühiskonnas hästi, kui seda kehvemal järjel elanikkonna ees rääkida... Chávez oli ikka ülialatu tüüp! Sõnades sotsialist, tegudes kapitalist. Lõhkus kõik parteid, krabas kogu võimu endale - parlamendi käest, kongressi käest, ja krabas ka kogu riigi vara endale: tehased ja talud justkui riigistati, tegelikult jagati oma suguvõsa kätte laiali. Aga kui sa ikka ei ole talumees või suure ettevõtte juht olnud, siis üleöö sa selleks ei saa ka. Nüüd on neeed kõik lõhutud  ja maha jäetud, aga rahval pole midagi süüa..."

"Pole midagi süüa" - see lause kõlb meie jutuajamises Juani suust päris mitu korda. "2000. aastal tõusid ju naftahinnad väga kõrgele - 40-lt USD-lt 150 USD-ni barreli kohta," jätkab Juan.  "Hugo võttis kõik raha endale, riigile-rahvale ei ehitanud põhimõtteliselt mitte midagi - üks haigla ja üks sild... Ta püüdis oma sotsialismi Ecuadori ka eksportida, muudkui andis Ecuadori valitsusele raha.  Lisaks naftatuludele käis ka narkoäri tema kaudu, see oli tohutu korriptsioonivõrk, mida mööda kogu riigi raha jooksis."

Leian hiljem netist Andres Laiapea artikli 2007. aastast,  artikli, kus Hugo Chávez hõiskab, et 2007. aasta 1. maist  ei jää Venetsueelasse enam mitte ühtegi eravalduses olevat naftakompaniid. Et kõik natsionaliseeritakse. Venetsueela on sel hetkel naftatoodangult maailmas viiendal kohal. Artikkel räägib totaalsest riigistamisest: sotsialistlik majandusmudel eeldab riiklikku kontrolli kõigis majandusharudes, seega natsionaliseeritakse praktiliselt kõike, alates energeetikafirmadest ja lõpetades toidukauplustega. Ja et pärast seda kõike peaks president Hugo Chávezi arvates saabuma tõeline sotsiaalne harmoonia. 
"Kas selline tegevus toob endaga kaasa ka majandusliku harmoonia, selles tuleb vist kahelda," lõpetab Andres Laiapea. 

Kümne aastaga maailma viiendast naftariigist kerjuseks - järjekordne sotsialismi suursaavutus...

"Hugo Chávez - ta muutis meie konstitutsiooni, muutis meie lippu, muutis meie ajalugu - isegi seda 200-aasta tagust, Bolivariga seotut!!!" Juani silmad välguvad. Ei saa öelda, et ta oleks vihane, kuid ta on silmnähtavalt ärritunud.
 "Meie praegune president Nicolás Maduro on täpselt samast puust. Samast parteist, Hugo usin õpilane. Tal pole aimugi, kuidas riiki juhitakse. Kogu Venetsueela ajaloos pole nii suurt kriisi olnud nagu see, kus me praegu kükitame. Riigivastased tapetakse, valimised võidab alati võimupartei, kolm päeva tagasi lasi Maduro ühe politseiniku nagu koera tappa - vaata internetist! Eelmisel aastal tapeti iga kuu mõni tudeng! Rahumeelsete demonstratsioonide käigus! Kõigi nende asjade kohta on netis videod olemas! Sajad on tapetud, tuhanded vangis ja kõik läheb iga päevaga aina hullemaks! Keegi appi ka ei tule, kõik riigid ütlevad: "See on teie siseasi!"


"Kas turistil on Venetsueelas ohtlik?"
"Jah. Ja mitte ainult turistil. Minul ka on. Ja ega sinna pole varsti enam võimalik minnagi - enamus lennufirmasid on Venetsueelasse lendamise lõpetanud! Valuutahädas valitsus sunnib Venetsueelasse lendavaid lennufirmasid tankima kunstlikult kõrge hinnaga, mistõttu need on sunnitud kas lende lõpetama või üsna soolaseid hindu küsima. Omad inimesed - need, kes sinna veel jäänud on - ega need ei jaksa täna enam selliste hindadega lennata ka... Inimesed lahkuvad Venetsueelast massiliselt." Seda viimast olime oma silmaga näinud Kolumbia-Ecuadori piiripunktis, mis kubises venetsueellastest. Me lihtsalt ei saanud sel hetkel põhjustest aru. 
"Esimene laine läks teele siis, kui Hugo pukki sai - kahe aastaga lahkus riigist 2 miljonit inimest!" ütleb Juan.
"Kus Sinu pere on?"
"Üks õde on Argentiinas, teine Floridas."
 See on meil juba teine sotsialismiteemaline jutuajamine Lõuna-Ameerikas...
 
 *  *  *
 Kaks viimast eestikeelset artiklit Venetsueela elust: 
"Ilus sotsialistlik elu Venetsueelas: inimesed korjavad ellujäämiseks jäätmeid"

"Venetsueelas toimuv on õpikunäide sellest, kuidas võim inimesi korrumpeerib ning head kavatsused võivad viia väga halvale teele. Tänaseks kujunenud sügav sotsiaal- majanduslik ja poliitiline kriis ei tulene pelgalt president Nicolás Maduro isikust, vaid selle juured peituvad tema juhitava Ühinenud Sotsialistliku Partei ideoloogilistes alustes." Mall Mälberg, Toomas Alatalu

*  *  *


Üksiti annan teada, et kahe neljapäeva õhtul, 8. märtsil ja 15. märtsil 2018 kell 18 on võimalus igasuguseid lugusid "elusast peast" kuulda - Võrus, Võluvõru ruumides. Esimesel korral saab teemaks olema Island, teisel Lõuna-Ameerika.
Tule siis kohale :)!

Monday, February 5, 2018

Meie Lootuse Neitsi

Jorge - Leegi õe sõprade isa - võtab oma ülesannet sama tõsiselt kui ülejäänud pereliikmed. Eelmisel päeval oleme Paula ja tema ema Yasminiga tiirutanud Usaquenis - linnaosas, kust  2600 m kõrgusel mägedes asuv 8 miljoni elanikuga  Kolumbia pealinn Bogotá alguse sai.

 Kellele potti? Kellele panni? - üsna ootamatult mõjub selline müügimees suurlinnapildis.

Bogotá vapp

Päristaimedest seinahaljastus. Umbes nagu taskutega mistra, mille taskud on kõigepealt mulda ja siis taimi täis topitud. Kuna taustamaterjaliks on "kangas", siis  vettib see ilusasti läbi ja hoiab ja jagab niiskust...
Peaaegu nagu viiuldajad katusel...

Lisaks Rovaniemile ja Islandi Akureyrile siis ka Kolumbias, Bogotás...

Bogotá nime puderkapsadsaaga

Nimi Bogotá tuleb muisca-indiaanlastelt Bacatá (need on kah sedasorti indiaanlased, kes käisid samuti vanal heal ajal järvevette kulda loopimas ja sellega Eldorado-legendile põhja ladusid).

Kui hispaanlased siia aastal 1538 sõjalise tugipunkti rajasid, panid nad sellele nimeks  Nuestra Señora de la Esperanza (Meie Lootuse Neitsi). Järgmisel aastal, tugipunkti juriidilisel vormistamisel, muudeti nimi ümber: Santa Fe (Püha Usk) / Santafé. Sest vormistaja kodu asus Hispaanias, Santa Fe nimelises külakeses.
Tundub, et kõik selle Hispaania külakese elanikud on ilma peale laiali jooksnud, seal endale mingi maatükikese krabanud ja sellele Santa Fe nimeks pannud - sellenimelisi kohti on kogu maailm täis. Ainult Eestis vist ei ole... (nagu meil pole ka ülearu palju katoliiklust).
Santa Fe'sid oli isegi Kolumbia piirides liig palju. Et neid kuidagi eristada, täiendati hispaanlaste poolt pandud Santa Fe'd vanade indiaanlaste Bogotága. Saadi Santafé de Bogotá. Samal ajal oli Bogotá nimi ümber tõstetud asulale, mida täna tuntakse Funza nime all

Kolumbia iseseisvumisega hispaanlaste alt (1830) ja vabariigi rajamisega loobuti omariikluse tuhinas hispaanlaste poolt antud nimest. Järgi jäi  Bogotá. Aga sihuke koht oli ju juba olemas... Teine Bogotá muudeti Funza'ks. 

1991. aastal täiendati konstitutsiooni ja Bogotást sai uuesti  Santafé de Bogotá
2000. aastal täiendati konstitutsiooni ja nüüd tõmmati Santafé jälle maha... Nii et täna kannab Kolumbia pealinn nime Bogotá, aga mis homme saab - ei me ette tea...

*  *  *
Jorge elab nii peenes majas, et keegi ei oska isegi selliste majade olemasolu Bogotás kahtlustada. Isegi veel siis mitte, kui me oleme õigesse tänavasse jõudnud. Sest tänav on täis täiesti tavalisi ilmetute fssadidega maju. Isegi siis veel mitte, kui me oleme maja all asuvasse parklasse keeranud. Isegi siis veel mitte, kui me oleme parklast treppe mööda kõrgemale liikunud.
Me peaaegu tardume paigale.
 Selline näeb ju välja  kolledži siseõu Inglismaal, mitte elumaja Kolumbias???

 Jorge on igavesti sümpaatne intellektuaal. Ajaloolemb. Et me kõigest paremini aru saaksime, viib ta meid oma vinge kortermaja katusele. Üks elanikest naudib sääl parasjagu lamamistooli, päikest, kohvi ja raamatut. Meie ees, taga ja kõrval toimetavad kaheksa miljonit...
Karlsson Katuselt sobiks palju paremini Kolumbiasse elama... Eemal paistab veel üks katuserõdu, millel tõenäoliselt saab samamoodi elu nautida nagu seda teeb "meie katuse" inimene.

"Gentrifikatsioon," ütleb Jorge. "See on gentrifikatsioon, mis meil siin toimub. Juba pikemat aega."
"Gentrifikatsioon - mida see tähendab?" küsin mina vastu. Ma ei tea, et oleksin selle sõnaga varem kokku juhtunud.
"See on niisugune protsess linnastumise juures, kus jõukamad inimesed kolivad kesklinnast minema," ütleb Jorge. "Reeglina on ju kesklinnas kõige magusamad krundid ja kinnisvara, aga meil on jõukam raahvas kesklinnast minema kolinud. Inglismaal on ka selline periood olnud. Vaata neid ja neid hooneid -" Jorge viipab käega uute modernsete kõrghoonete suunas - "sinna püütakse nüüd uusi elanikke sisse meelitada. Mulle ei meeldi, et sellised hooned kesklinna tehakse ja ei-tea-kellega täidetakse."
 "Aga miks läksid inimesed kesklinnast minema?" ei saa mina aru.
"Sest kesklinnas on väga pikka aega liiga ohtlik olnud," ütleb Jorge. Vastus selgitab ka, kuidas on võimalik, et "täiesti tavaline" inimene elab sellises piirkonnas ja sellises majas. 
"Ohtlik?" 
"Nojah. Viimastel aastatel muidugi mitte enam nii hullusti. Gerilja-sõjad said ju 2016 ametliku lõpu."
"2016? Alles? Need algasid ju 1948?"
"Jah.  Meie president Juan Manuel Santos Calderon sai ju koguni Nobeli rahupreemia selle eest, et suutis  oma riigis lõpuks ometi rahu majja saada."
 Džiisas - 1948 kuni 2016!!!
 Jorge annab meile kiirülevaate Kolumbia ajaloost.

*  *  * 

Koloniaalajastul oli Bogota koos Cartagenaga praeguse Kolumbia territooriumi tähtsaim linn.
Siin elanud mõjukate kreoolide eestvedamisel tekkis vabastusliikumine, mis Kolumbia 20. juulil 1810 esimese eraldumiseni Hispaaniast viis. Hispaanlastel õnnestus korraks siiski võim taaskehtessstada, lõplik iseseisvumine tuli aastal 1819.

Bogotast sai Suur-Kolumbia pealinn. Aastal 1830 jagunes Suur-Kolumbia Ecuadoriks, Kolubiaks ja Venetsueelaks.

Pärast seda pole Kolumbias õigupoolest mingit rahuperioodi  olnudki. Suur-Kolumbia lagunemisele-jagunemisele järgnesid Kolumbias kodusõdade aastakümned - või pigem aastasajad. Üheks kohaliku elanikkonna jaoks raskemaks perioodiks selles kodusõdade nimekirjas loetakse  Tuhande Päeva Sõda aastatel 1899-1902. Konservatiivide ja liberaalide vahel. Viimane konservatiivide-liberaalide kaklus algas 1948 ja lõppes 2016!!! 

1948 rajati Bogotas Ameerika Riikide Organisatsioon. Selle käigus mõrvati liberaalse partei presidendikandidaat. Mõrv vallandas mitmeid päevi kestva vägivallalainetuse, nn Bogotazo. Ülestõusnud rahvamassid rüüstasid linna.
Pärast Bogotazo't muutus linna areng oluliselt: jõukal järjel perekonnad, kes seni olid elanud kesklinnas, kolisid nüüd ümber linnaosadesse nagu Chapinero, El Chicó ja  Usaquen.
Kuid vägivallalained ei tabanud mitte ainult Bogotat, need veeresid üle kogu maa. See tähendas, et pealinn sai pelgupaigaks neile, kes mujalt minema aeti või kes ise põgenesid. 20. sajandil kasvas Bogota elanikkond poolelt miljonilt 7 miljoni peale!

Sõjaväelise diktatuuri ajal alates 1953 hakati linna ehitama lääne suunas.
1961 külastas linna programmi  Allianz für den Fortschritt raames USA president Kennedy. Programmi ja külaskäigu eesmärk oli Ladina-Ameerika riigid USA-le lähemale tuua, sest USA meelest oli sääl liiga palju nõukogude mõju. Sellest visiidist tekkis üks Bogota suuremaid linnaosi, Kennedy linn ehk  Ciudad Kennedy, kus praegu elab ca miljon inimest.

1970ndatel kutsuti ellu gerilja (=partisani)rühm M19, mis mõjutas oluliselt nii linna kui riigi tulevikku. Valitsus otsustas ehitada presidendi residentsi, Casa de Nariño , mis tol ajal oli üüratu luksus keset närust ja vaesunud linnasüdant.
 Presidendipalee pilt on pärit siit. Tegelikkuses on presidendipalee ümber ka jaanuaris 2017 üsna lai turvatsoon, pildistada saab ainult kaugelt läbi raudaia ning kõikjal patrullivad sõdurid. Kuid pidulik vahtkomnavahetus on olemas, kinnitab Oma Silm. 
Sõduritel ei ole midagi pilditeo vastu.

Aprillis 1984 mõrvati  narkomaffia poolt justiitsminister Rodrigo Lara Bonilla . See viis riigi vastandumiseni kartellide ja narkoäriga kogu riigis.
6. november 1985 oli traagilisim päev pärast Bogotazo't. Geriljarühm M-19 vallutas Justiitspalee. Järgnenud edasi-tagasi võitluste käigus riigivõimu pärast hukkusid sajad inimesed.

 13. novembril 1985 hakkas purskama vulkaan  Nevado del Ruiz (ca 130 km Bogotast). Vulkaani sulav lumemüts põhjustas uputused Lagunilla jõe äärsetel aladel ning Armero linna peale vajus tonnide kaupa muda. Tuhanded hukkusid tulvavetes. Katastroofi üle elanud siirdusid uut kodu otsima Bogotasse.

1990ndatel sai Bogotast uimastikartelli sihtpunkt. Linnas toimus hulgaliselt terroriakte, muuhulgas pommid ostukeskustes ja DAS-s ehk julgeoleku majas. Tuhanded hukkunud ja hoogne uimastisõda. Aastakümmet märgib uimastiparuni  Gonzalo Rodríguez Gacha, alias „Mehhiklane“ surm julgeolekuteenistuse käe läbi.

*  *  *
 Me oleme ikka veel katusel.
"Vaata sinnapoole - see on üks põnev käimasolev projekt," viipab Jorge järgmises suunas. Üsna kaugel paistab midagi  mitmevärvilise Lasnamäe või Annelinna sarnast. 
"See on Bolivari linnosa, mis praegu jõudsalt areneb. Ja tead, miks? Oli meil siin üks jaapanlane, kes muudkui imetles, et kuidas ikka on võimalik, et kolumbialased nii rõõmsameelsed on. Vaesed ja viletsates oludes, aga ikka rõõmsameelsed. Ja mõtles välja sellise teraapia, et hakkas tooma rikkaid, stressis ja depressioonis jaapanlasi siia. Pani nad paariks kuuks kõige vaesemate kolumbialaste juurde elama. Selle ajaga hakkasid inimesed aru saama, mis on elus tegelikult oluline. Seitse aastat on ta juba niimoodi jaapanlasi siia tassinud, üle 800 inimese, ja need on väidetavalt kõik abi saanud!"

Lahkume katuselt ja keerame esimese nurga taha. Pole kahtlustki, et me oleme kesklinna, La Candelaria, südames.

La Candelaria vanim maja

"Teeme  septimaso't," teeb Jorge ettepaneku. See tähendab tänav number seitset mööda jalutamist. Ehk mööda kesklinna peatänavat mööda jalutamist. 
Septimaso ei erine millegi poolest maailma muudest suurlinnade südametest - tänavakunstnikud ja -muusikud, vidinamüüjad,... no maletajaid ehk ei ole päris igal pool, ehkki Hiinas kah näiteks on.

Monumentaalne Bolivari väljak on ümbritsetud monumentaalsetest  hoonetekompleksidest: 1823 lõpetatud katedraal,
Bogota katedraal Bolivari väljakul. Järjekord nagu Lenini mausoleumi juures. "Igal laupäeval jaanuarit märtsini on meil siin tasuta orelikontserdid. Esinejad on kogu maailmast ja väga tunnustatud tegelased," ütleb Jorge.

ning põhjaküljel justiitspalee, kus 1985. aastal  dramaatilised sümdmused toimusid. 
Justiitspalee 6. novembril 1985 ründasid varastatud bussiga kohalesõitnud  35 geriljat rühmitusest M-19 justiitspaleed. Tormijooksu käigus tapeti kõigepealt valvurid ja mitmed turvatöötajad. 300 majas viibinud isikut võeti vangi, nende hulgas Kolumbia president. Majas hakati dokumente ja akte põletama. Kolm tundi hiljem lasti ca 200 pantvangi vabaks. 
Väidetavalt oli ründamiskäsk tulnud narkoparun Pablo Escobarilt, kellele ei sobinud ameeriklaste sekkumine.  
Lõpuks ründas justiitspaleed armee, selle käigus hukkus omakorda hulk inimesi, 11 isikut jäidki teadmata kadunuks. 
Nende sündmuste käigus sai ehitis sedavõrd kannatada, et lammutati maha ja ehitati  uus. 
Rahvusooperi Teatro Colon kõrval asub teatrikohvik nimega La Scala :). Isegi Moskva Bolšoi Teatr on siin esinemas käinud, teatab Jorge uhkusega.
Portugali azuleja-kingitus Bogotale mingiks linna sünnipäevaks. Portugal, mu arm :)!!!

Lihtsalt tänaval :) La Candelaria on Bogota väikseim linnaisa ja "pure kultur" - 20. sajandil ei kasvanud Bogota mitte üksnes rahvastiku mõttes, temast sai ka kultuurikeskus, Lõuna-Ameerika Ateena. 

Meie Lootuse Neitsi -  võib-olla see ei olegi halb nimi sellisele pealinnale :)?

*  *  *
  • 68 % elanikkonnast on mestiitsid (eurooplase ja indiaanlase järeltulija), 20 % valged, 10 % mustad aafriklased ja mulatid, 2 % indiaanlased ehk pärismaalased;
  • üle 90% elanikkonnast on katoliiklik;
  • 2,4 % elanikkonnast  (vanemad kui 15 aastat) on kirjaoskamatud - maapiirkondades on see protsent 8;
  •  Kullamuuseumi ja Botero kunstimuuseumi naabruses asub  Luis Ángel Arango Raamatukogu - ca 100 a vana, kogu Lõuna-Ameerika tähtsaim raamatukogu
  •  "Pole tõsi, et inimesed lakkavad unistamast sellepärast, et nad jäävad vanaks, vaid nad jäävad vanaks sellepärast, et nad lakkavad unistamast." - Gabriel Garcia Marquez, Kolumbia kirjanik, Nobeli preemia aastal 1982. Tuntuim teos - "Sada aastat üksindust".
  • Huvitav artikkel gerilja-sõdadest: https://personainfieri.wordpress.com/2016/10/15/kolumbia-rahuplaan/. "Rahu hinnaks on andestamine."
  • ETV-s praegu: Simon Reeve'iga Colombias 
*  *  *
Me oleme vahepeal koju jõudnud. Kuid üks teema sellest reisist vajab - vähemalt iseenda jaoks - veel postitamist...