Toredat pidupäeva!

Nii põhjalikult ei ole me ühegi pidupaeva eel koristanud kui nüüd: esmaspäeval 8 tundi, pühapäeval 8, laupäeval 9...

Iso Possu andis meile vaba päeva. Otsustasime külastada sõbralikku naaberriiki. Sest  Ave Maria oli öelnud: Pajalasse on ilus tee ja seal on hea kirbuturg. Meil ju suusamure.

Pajalast leidsime kiriku. Otsustasime sisse vaadata. Kaili ütles, et tema ilma kotita ei lähe, et võib-olla on armulaualeiba või -veini üle.

Armas puukirik oli. Kaili otsustas pidupäeva auks karjala kasest klaveri najal kontserdi anda. Kavas oli kolm numbrit (eks rahvast olnud ka vähevõitu - lisaks minule üks remondimees kuskil tagakambris):
1) ülistuslaul tööandjale SOL Palvelu OY-le "O sol-e mio",
2) Soome, Rootsi ja Eesti rahva ühise ajaloo meenutuseks "Ka unustuse jõel on kallas kahel pool",
3) kirikumuusika varasalvest "All hauas on rahu".
Rahvas oli kontserdiga väga rahul. Eriti tore oli see, et ei hakanud venima. 

Kui tema hakkas laulemaie, jäi siis küla kuulamaie. Isegi Pajala linnukesed olid jummala vakka. Ja jahmunud.

 Haritum osa Rootsi rahvast oli ka ilusasti lipud välja riputanud. Ehkki andis teisi lumehangede vahelt otsida.

Selle maja juurest näiteks ei leidnudki.

Tee oli tõesti ilus.

Kuigi seda, et me suuski me ei saanud, visati meile korduvalt nina peale.

Aga Eest Vabariigile kingime me omatehtud foto vaibast Korundi kunstimuuseumis. Hankisime selle kingituse juba mitu nädalat tagasi. Vaiba autoriks on Sara Brennan Šotimaalt.

 Pidulikku õhtut ja ööd kõigile!
Ulvi ja Kaili

Madusid täis taskud

Marikal oli ka meie teiseks vabaks paevaks atraktsioon tagataskust tõmmata.

Lisaks lume- ja jäämaailmadele, haski-, poro- ja mootorsaanisafaritele, lumekingaretkedele (räätsamatk) on veel kaks kohalikku tegevust, mida siin muult maalt tulnutele kalli raha eest müüakse: avanto ja pilkkimine. Avantole on  Anneli meid juba mitu korda kutsunud ja ükskord me läheme ka, nüüd sattusime täiesti ootamatult pilkkima.

"Me ise pilkkime vast paar-kolm korda talve jooksul," teatas Marika. "Ega mina sest suuremat hooli, aga Pentti rõõmuks läheme."

Penttil oligi rõõmus nägu ees. Sest mootorsaani oli ta juba auto peale kelgutanud ja nüüd sai ta kõigi Marika küsimuste peale "jah" öelda.

"Kaira on?" - "Jah!"

"Koira on?" - "Jah!"

"Kahvi on?" - " Jah!"

"Matut on?" - "Jah. Ulvin taskussa."

Kaili kirjutab:  

Marika ütles, et meie olgu lihtsalt hommikul kell 9 valmis. Tõmbasin küll nina natuke vingu, et minul on vaba päev ja kas tõesti nii vara, aga teisalt meenusid mulle kaunid hetked koos Merkaga... Nõustusin varajase ärkamisega.

Äratus tuli ikkagi ootamatult. "Tõuse üles, kullake, päike paistab pepusse..."  hõiskas Marika ja teatas rõõmsalt, et laud on kaetud. "Millal sa jõudsid, kallis?" pärisin. Marika oli juba tagasiteel kööki. 

Köögis oli kaetud keskmist sorti pidulaud. Peremees Penttigi oli tasahilju pärinud, et kas pulmad on kuskiltpoolt tulemas.

 

Asjad pakitud, alustasime teekonda pilkkimispaika. Ilm oli - selline eesti suusailm. Kraadiklaas näitas pluss nulli, mäetipud olid kõik kenasti udusse mässitud ja erinevat halli triibulised.

Ka selline Lapimaa on ilus.

 

Tubli pool tundi ja tee lõppes. Sõna otseses mõttes. Võtsime autost kogu tavaari välja ja viskasime näppu, kes esimesena edasi lähevad. Pentti oli vahepeal autost välja kelgutanud ja  kuna minul oli kõige suurem kott seljas ja ka puuri olin enda kätte rabanud, oli minul  võimalus esimesena jäljed värskele lumele teha. 

 

Sinka-vonka läbi lumise metsa, üle jõekääru,  üle soode ja mägede - täpselt nii,  nagu laulusalm ütleb.

Mina jõudsin kohale. 

Küsisin peremehelt, kuhu oleks kõige kavalam auku puurida. Osutatud kohas hakkasin tööga pihta. Peremees läks teist satsi kohale toimetama.  

 

 

No küll ma alles puurisin - mõtlesin juba, et puur jääb lühikeseks. Ei jõudnud ma oma auku veel valmis, kui tulid Ulvi-Marika-Pentti. Marika hüppas kelgult maha, pani käed puusa ja teatas, et tema arvates pidanuks mul selle aja peale juba kõigile neljale augud valmis olema. Siis võttis ta käed puusast, pani need puuri külge, vajutas, keeras viis pool korda ja oligi auk valmis. Hmh. Järgmisena puuris Pentti. Sellel läks veel kiiremini. Kõige taga tuli kolmas kalaline, Ulvi, käed pikas: "Tahan ka puurida, tahan ka puurida!" Puuriski. Oli teine päris tubli oma ea kohta. 

Et mitte häbisse jääda, puurisin veel paar auku. Seekord vajutasin puuri peale ka. Silmaanurgast olin ju jälginud, kuidas teadjad inimesed käituvad. Lõpuks õngitsesin veel vahukulbiga lund ja jääd august välja. 

 

Nüüd oli vaja veel ainult õng hankida, madu konksu otsa panna ja - siis lihtsalt lõbutseda! Sain kena kollase õnge ja punase mao. Valikus olid veel rohelised ja valged vaglad. Teistes tingimustes oleks sellest tõugust kärbes võinud tulla, aga temale, näe, oli saatus karastavad spaa-protseduurid ette valmistanud. 

 

 

Alustasin õngitsemist. Üks minut. Teine. Kolmas... Marika kilkab: "Oioioioi, mul vist näkkas!" ... Seitsmeteistkümnes... Marika sai kena ahvena - on lootust õhtul kalaleent limpsida... 

 

 

Ulvi istub vaguralt oma augu kohal... Kolmekümne üheksas minut... Võtsin puuri ja puurisin augu. Täpselt Marika vastu... 

 

 

Neljakümne kolmas minut... Pentti sai kala - leemekest saab rohkem... Puurisin veel ühe augu... Pentti sai veel ühe ahvena - saame päris rammusa leeme...

 

 

Kalad mind ei armasta, aga ma meeldin niiiiiiiiiväga Katariinale. Küll ta lakkus ja ronis sülle ja müksis ja... Nii et kukkusin oma madala pengikese pealt pikali lumme ja kuidas see koer mind siis rämpsima hakkas! Eriti meeldis talle mu kapuutsi karvane äär. Seletasin talle küll jumalakeeli, et Marikal-Penttil on kahepeale kolm ahvenat, mingu nende juurde, aga miski ei aidanud. 

Lõpuks halastas pererahvas siiski mu peale ja kutsus oma koera ära. 

 

Tund ja viisteist. Mul oli puuritud vähemalt neli auku, olin vahetanud konksu otsas vähemalt kolm korda madu-tõukusid, olin truult kõikide aukudeääres istunud, aga seekord polnud vist minu kord hiilata.

Teatasi peremehele, et mina lähen nüüd kelgutama. Penttil polnud selle vastu midagi. Kõigepealt proovisin võtmest seda pilli käima saada, ei miskit. Järgemööda olin läbi katsunud-vajutanud kõik nupud ja kangid- ikka ei miskit. Kahtlustasin juba, et nüüd on kütus otsas ja peamegi järvele jääma ja kuidas öösel tulevad hundid ja ...  Pentii tuli ja lühikese ülevaatuse järel tõmbas kelgu nagu mootorsae käima.

Ja siis ma kelgutasin. Tegin kohe päris pika liu. Vaatasin üle kogu järve ja järvetaguse  metsagi. Kihutasin nigut pöörane.
Ükskord ostan endale ka sellise kelgu.

Rohkem kalu me seekord ei saanudki. Pentti kelgutas meid kõiki autode juurde tagasi ja ennast auto peale.

 

Tagasiteel tegime Ulvi palvel peatuse kohaliku põdraksvataja poroaia taga. Sest porosid oli seal ikka väga palju, pildile mahtus lõpuks ehk kolmandik.

 

 

Vahepeal oli ka päike ennast pilvede vahelt välja ajanud, nüüd alles nägime, mis meid tegelikult ümbritses. Hommikused halliviirud olid asendunud erinevates toonides roheliste (!) ja valgetega.

Ikka ilus!

Pilkkimispäeva lõpetuseks tegime lõhe-riisirooga. Magustoiduks -  jäätisetort murakatega... 

 Igatahes oli see päev  üks järjekordne vahva kogemus! Ja me olime pea terve päeva väljas ja päevavalguse käes :)!

Maniküür suusamäel

Algkoolilapsena  pikka kooliteed vantsides unistasin kõnniteest, mis oleks nagu liikuv lint. Iga laps astub oma kodu juurest peale ja kooli juures maha. Täiskasvanuna leidsin sellised lindid. Lennujaamadest. Lapsena suusatades-kelgutades mõtlesin, kui tore oleks, kui mingi asi sind mäe otsa tagasi toimetaks. Sellised asjad on olemas, leidsin täiskasvanuna. Äge oleks kunagi üks hooaeg suusakeskuses töötada, hakkasin mõtlema mõned aastad tagasi. Et saaks ikka täiel rinnal suuselda ja mäe otsa tagasi ja kõik need mõnud.

Siin me oleme.

Suusatamisest kohe ja korraga midagi välja ei tulnud, sest kõigepealt pidime mu selja paigast ära ja siis paika tagasi saama. Aga kui sul on oma kokk-koristaja-ravitseja kaasas, siis lähevad lõpuks kõik asjad paika. Nii et nüüd tundsime: võiks proovida.

Meie eelnevad mäesuusatamisalased kogemused olid muidugi kulda väärt: Kaili on mäesuuska proovinud korra Nogo küla vastlapäeval (ilusat-lõbusat vastlapäeva Nogole!) ja mina kümme aastat tagasi Vällamäel. Seega tundsime ennast igati professionaalselt, kui ühe veidi lühema tööpäeva lõpul Levi suusavarustuse rendiga tegelevaid asutusi külastama hakkasime. Põhiline on prillid, otsustasime. Küll kõik muu tuleb iseenesest.

Igatahes saime ühes kohas peotäie pabereid ja suurepärase diili  - meile kui auväärsetele Best Westerni töötajatele lubati varustuse renti terve hooaja jooksul poole hinnaga!

Mäepiletite osas meile nii suurepäraseid pakkumisi ei tehtud. Õigemini, mingeid pakkumisi ei tehtud. Jäärapäiselt raiusid nad meile neidsamu numbreid, mis nad pikkade aastate jooksul pähe olid õppinud... 

Küll aga saime suurepärase pakkumise Marikalt: tulge Kommativaarale suusatama!

Marika kodunt leidsime mäesuusavarustust tervelt kolme inimese jaoks. Ühed suusad tundusid küll pikavõitu, aga saabas sobis suusa külge ja jalg saapa sisse... no mida veel! Tõsi, kõik suusad ja saapad omavahel ei sobinud, aga Marika teadis, et see pole mingi probleem ja kamandas meid autosse.

Kommativaara suusalaenutuses võttis meid vastu kena rastapatsidega poiss. Andsime talle kogu oma varustuse ja ütlesime, et tehku nüüd midagi, me kõik tahame suusatada. Poiss oli väga rõõmus, et keegi tuli ja tema halli argipäeva (sest ilm oli halludune ja peale meie suusatajaid praktiliselt polnud) veidi vaheldust tõi. Kribinal-krabinal olid kaks komplekti korda säetud, kui ta nõutult Kailit vaatama jäi ja teatas, et need suusad nüüd Kailile küll ei sobi, need on liiga pikad. Kaili ütles, et siin on nii palju suuski, tema võib lühemad ka võtta. Rastapats leidis selle igati väärt mõtte olevat ja tõi Kailile ühed tillud. Ise ütles, et parajad suusad ulatuvad täpselt lõua alla.

Algas uus vaatus: saabaste jalgapanek. See oli väga lihtne: tuli istuda rohelisele pingile, poisile kurbade silmadega otsa vaadata ja öelda haledalt: "Ei šaa!" Ja juba põlvitas poiss su jalge ees ning klammerdas kõik kohad kinni.

Kolmanda vaatusena palusime poissi, et ta meid järeltulevate põlvede jaoks jäädvustaks. Kaili nõudmisel on pilt tehtud multifunktsionaalne: algaja suusataja näeb siin, missugune on paras varustus (suusad lõua all, keppide pikkus on paras, kui käsi on küünarnukist täisnurga all kõverdatud) ja üksiti on politseil olemas tema profiilipilt juhuks, kui ta ei peaks ühes tükis mäest alla tulema. Ja pange tähele: prillid on kõigil peas!

 Instruktor Marika juhendamisel saime suusad jalga, tõstuki tagumiku alla ja edasi läks kõik nagu lepse reega.

Suusatamine on mõnus!

Kui vastlaliud lastud olid, serveeris rastapats meile kakaod. Kaili oli suurepärasest teenindusest nii võlutud, et küsis poisilt siksi ka. Keegi (ei poiss ega isegi Marika) ei ümmäränud. Kaili võttis kinda seest välja oma hoolitsetud koristajakäe ja näitas murdunud sõrmeküünt. "Ah saksi (käärid)," taipasid nüüd nii Marika kui rastapats korraga. "Nojah, mis teie siis mõtlesite," küsis Kaili. 

Igatahes sai Kailil suusamäel ka maniküür tehtud. Jäi veel vaid pediküür...

Toredaid talveelamusi teilegi! Kaili ja Ulvi

*   *   *

See kõik juhtus eile. 

Tänase toreda päeva toredad tegemised laekuvad loodetavasti homme, kuid  kõige suuremat üllatust ei suuda siiski jagamata jätta:

Tänan südamest kõiki, kes mind sellise tiitli vääriliseks pidasid!

Indrek ja AjaLeht

 Indreku leidsime alguses Facebookist ja siis Ranua tagant Simojärvi äärest.

Tegelikult võib selle kohta öelda koguni "taasleidmine", sest selgub, et olime nii umbes 15 aastat tagasi koos Lõuna-Saksamaa reisil - Indrek reisija, mina reisijuhina. Kahjuks ei mäleta ma kõiki oma toredaid reisijaid, kuid Indrekut, õigemine temaga seotud lugu, küll.  Indrekul nimelt õnnestus Praha purskkaevude vee-, värvi- ja muusikaetendusel ilma jääda passist. Tookord liikusid eestlased Euroopas ringi veel viisadega.
Reisijuhile tähendas niisugune asi lisasekeldamist ja otsuste vastuvõtmist - kas jätta inimene üksinda Prahasse, vaadaku ise, kuidas hakkama saab, või leida mingid kompromissvariandid, millega ka rühm nõus oleks. Sest eelnevalt lubatud programm läheb ajakaoga igatahes nihkesse.
Tookord õnnestus mingi kompromissvariant. Kõik olid nõus - keegi poleks tahtnud Indreku nahas olles üksinda maha jääda.
Pool päeva läks Eesti Saatkonnas uute dokumentide nahka. Kuskil tuli teha fotod, Eestist pidi saabuma kinnitus, et Indrek on Indrek jne. 
Uus dokument, mille saime, oli Eestisse tagasipöördumisluba. Põhimõtteliselt poleks Indrek tohtinud sellega muud teha, kui seda, mida dokumendi nimi ütleb - Eestise sõita. Aga reis oli ju kõik puha veel tegemata ja põhiasjad, mille pärast tuldud, nägemata... Arutasime Indrekuga tükk aega - mina rääkisin, missugused on piiriületused, kui karm on kuskil tavaliselt kontroll jne - ja Indrek otsustas riskida.
Lõpptulemusena tasus risk ennast ära ja keegi meist vangi ei sattunud.
Indrek jäi meelde eriliselt rahuliku suhtumisega. Ei paanikat ega ülevoolavat uljust - ülim rahulikkus on see, mis minul tundena meeles.

Seekord kohtume siis Lapimaal. Juha Kortesalmi piimatalus. Sest Indrek on hariduselt loomaarst ja teist aastat siin tööl. Enne seda on Indrek töötanud ka Inglismaal, kitselaudas ja veel enne seda õppinud-täiendanud ennast Ameerikas ja Kanadas. Mõnusaid lugusid - nii humoorikaid kui lihtsalt ilma üle arutlevaid  - puistab Indrek varrukast, ole ainult mees ja kuula. Rida Indreku toredaid lugusid saavad ilmuma märtsikuises AjaLehes! Ja allpool pole nendest lugudest, muuseas, sõnagi :)!

"Ei mingeid eritutvusi", ütleb Indrek, kui küsime, kuidas ta siia tööle sattus. "Lihtsalt internetist otsisin ja kandideerisin. www.mol.fi on Soome töövahendusportaal. Ega ma esimene valik polnudki - esimene oli mingi Uus-Meremaa poiss, aga see ikka ei saanud tulla või mingi häda neil siin oli."

Talus on 60-70 lehma, mullikad ja vasikad. Töölisteks peremees Juha ja Indrek. Lüpsisega toimetab Robot. Meie pole oma elus veel lüpsirobotit näinud. Kaili tahab uudishimulikult sõprust sobitama minna, Indrek tõmbab käega õhku kriipsu: "Siit lähemale ei lähe! Selline robot on kaks inimest ära tapnud!" Ja tõesti, Robot alla ei anna: kui tema on otsustanud kannu nisa külge panna, siis ta ka paneb. Kui lehm arvab, et nüüd aitab ja kannu jalaga maha rapsab, paneb Robot kangekaelselt kannu tagasi. Ja enne väravaid lahti ei tee, kui tema arvates loom lüpstud on.
  "Väga kuri lüpsja, " arvab Kaili, kui on Indreku selgitused ära kuulanud ja tükk aega Roboti toimetamist jälginud.

Kõik on nii arvutiseeritud kui veel olla saab. Minul hakkab iśegi natuke õudne, kui Indrek arvutiekraanilt infot vuristab. Kõik on teada - palju piima andis, mis kell, millise kvaliteediga, mida sõi, millal sõi, kui palju sõi, mis kell seemendust vajab...

Köök-kabinet-puhketuba (vaatega lauta) on stiilselt lehmaline - tassidest kardinateni. Sel ajal, kui mina Indreku ja tema Roboti tabeleid puurin, otsustab Kaili meile laua pealt  Eesti kommi pakkuda. Kohe seejärel turgatab talle pähe veel toredam mõte ja ta uurib Indrekult ternespiima kohta, rääkides juurde liigutavaid lugusid oma lapsepõlvest.  "Saab ikka," arvab Indrek. "Seda kõige-kõige esimesest lüpsist?" pinnib Kaili edasi. "Saab."

Laudas on põnev mis põnev. Meil on küsimusi küllaga. Sest meil on nõukogudeaegsed mälestused ja siis veel kuu aega vanad kogemused Sodankylast ka. Aga sellist vasikajootmisämbrit me veel näinud ei ole.

"Mis tõugu lehmadega siis tegu on kah," küsime enda meelest asjalikult.
"Holstein ja äärširi. Soomes on üle 75% piimalehmadest äärširid, ainukese riigina maailmas on siin see % nii kõrge. Aga ega Eestis lehmad kehvemad ei ole. Eestis on aretustööd tehtud üle 100 aasta. Juba vene ajal olid lehmad ideaalsed, seemendati Semex'i spermaga, Moskva kaudu Kanadast tuli. Aga meil oli lehma piimatoodang 4000 kg, Kanadas samal ajal 12 000. Vahe oli söödas. Vene ajal ju meil enne jaani heina ei tehtud. Praegu on jaanipäevaks esimene niide ja silo tehtud. See võib tunduda esimese hooga mõttetu, enne jaani saad hektarilt 15-20 palli silo, lased heinal kasvada, saad 30 palli. Aga vahe on toiteväärtuses. Kui hein on pudelist kõrgem, on paras niita. Eelmisel aastal tegi siinne peremees ka esimest korda 3 niitmist. Šveitsis tehakse 11 niidet ja mingit jõusööta ei kasutata. Seal on kõrgusmõõdikuks 300-grammine Coca-purk."

"Kuidas Sa peremehega ka rahul oled?"
"Olen. Mul on kõik farmerid asjalikud juhtunud olema, kõrgharidusega tegusad mehed. Juha on kohaliku elu eestvedaja ja taganttõukaja ka. Igasuguseid üritusi korraldab siin vahepeal kohalikule rahvale."

Indrek elab 5-6 km kaugusel endises koolimajas. Oleme ise ennast talle külla kutsunud. Indrek ei jää hätta - sel ajal, kui meie saunas laudalõhna maha peseme, on lauake ennast ära katnud. "Ega sa seda ternespiima-värki ära ei unustanud?" küsib Kaili enne lauda istumist.

Üksiti otsustame veidi kodupidulikku meeleolu luua.

See õnnestub täielikult, sest mõne aja pärast esitab majaperemees meile uhkeid sketše lehmade tõuaretuse teemal. Et missugune võib olla looma jalgade ja udara asetus. Meie oleme tänulik publik. "Väga äge," ütleb Kaili. "Kus sa seda ternespiima hoiad?"

Ööd on siin pikad. Jõuab rääkida helkurvestides mustikakorjajatest ja muikkudest, inglise pubidest ja ameerika hotellidest...

"Ranuas on Euroopa üks põhjapoolsemaid loomaaedu. Kas oled käinud, kas soovitad?"

"Sinna maksab ainult võistlema minna. Sõpradega. Et kes näeb rohkem loomi. Kui lähed võistlema, näed kõiki loomi, kui ei võistle, ei näe ühtegi. Kui meie naisega käisime, andis karu puu otsas nii vägeva etenduse - kolmele inimesele, üks jaapanlane oli ka - et meie saime küll elamuse täie raha eest. "

Hommikul tervitab meid köögilaual kiri, mis tuletab meelde, et me sügavkülmast mustikaid võtaksime. Ternespiimast pole sõnagi. "Küll on hea, et ma õhtul küsisin, kus ta seda hoiab," ei jõua Kaili ennast ära imetleda.

Tegelikult, Indrek - see tervituskiri oli meie jaoks üks ülisüdamlik emotsioon - aitäh selle eest! Nii nagu kogu meie kokkusaamine oli üks vahva värk! Aitäh Sulle!
Ole terve!

Teemandi kõrval

Nagu öeldud, võtsime Rovaniemi põhjalikult ette. Põhjaläinutele on põhjalikkus  peaaegu nagu kohustuslik olek.

Põhjatu emotsioonidelaegas, kunstimuuseum Korundi, eksponeerib põhiliselt Põhjamaades tegutsevate või vähemalt Põhjalas sündinud kunstnike töid. Püsiekspositsioonis. Vahetuvatel näitustel võib, nagu ikka ja igal pool, igasuguste üllatuste peale sattuda.

Nime Korundi kannab muuseum aastast 2009.  Nimevõistlusele laekunud 700 ettepaneku hulgast valiti välja just see Lapimaal leiduv mineraal. 

Korund on teemandi järel kõvaduselt teine looduslik mineraal (alumiiniumoksiid). Puhtal kujul on korund värvitu, kuid kui ta juhtub kusagilt punast värvi saama, saab temast rubiin. Kui mõnda muud, siis safiir.

Lapimaa kohal säravad tähedki olid kohaliku vanarahva arvates korundikillukesed.

Igatahes oli Korundi täis toredaid killukesi ja julgeme seda kohta soovitada teistelegi.

Taani kunstniku Lise Frølundi vaibad on kootud kaltsuvaiba põhimõttel, kuid kaltsuribade asemel on kasutatud värvilisi pabereid. Soomekeelne pealkiri "Võimatu probleem", ingliskeelne "Impossible puzzle".

Taani pealinnas Kopenhaagenis elab iga neljas täiskasvanu üksi, kuid pilt õnnelikest peresuhetest kõnetab kõiki. Kas mälestuste või unistustena. Vaibasarja nimi võinuks kunstniku arvates olla ka "Mitmepäine koletis", kuna ühekaupa võetuna nii rahumeelsed tööd räägivad üksteise kõrvale asetatuna erinevatele inimestele väga erinevaid lugusid. 

Igatahes püüdis see kollektsioon meid kahte kohe kinni. Nii idee kui teostuse kui mõjuga.

Veel meeldis meile mõlemale Norra kunstniku Anne Stabelli igivana tammepuu portree "Reaalaeg". Võib-olla on siin seos Urvaste ja Tamme-Lauriga? Õhuline kardina-puu lasi end igast küljest vaadelda ja väreles iga liigutuse järel nagu pärispuu tuules.

 Sarlin Elina  õlimaal "Avar" oli lihtsalt päikseline.

Päiksest ja/või päevavalgust saame me siin iga päevaga järjest rohkem. Meie saabumise ajal jaanuari alguses oli ikka sihuke polaaröö, et päike oli puhta ära peidetud ja seda aega, mida päevaks võiks nimetada, oli ehk tunni-paari jagu. Nüüd on ilm nagu ilm ikka - hommikul kaheksaks tööle sõites seletab silm juba päris kenasti ümbrust ja viie ajal koju tulles on ka väljas jumala valge. Eks nad peavadki siin kiirustama, et jaanipäevaks kogu värk jälle teisipidi pööratud saaks. Kaugel need jaanid siis enam on.

Külmakraadidega käivad nad siin aga endiselt veidralt ringi, nagu jumal juhatab. Ühel päeval oli pluss 3 (esimene pluss-ilm meie siioleku ajal), järgmisel miinus 23. Ja kraadi järgi ei saa üldse sotti, kas ilm on külm või mitte.Alles väljas olles saab aru, et kas on soe miinus 23 või külm miinus 23.

Aga Korundi siis.
Erinevatest installatsioonidest meeldis meile enim toapikkune loomade paraad. Esimese hooga tundus, et tegemist on mingi versiooniga  Noa laevast, kuid tegelikkuses oli rongkäigu ühes otsas piibel ja teises koraan.

 Ja keskel saadi siis kokku... Mitte kõigil kesmises ringis ei ole lõuad laiali. Siinses versioonis võetakse sõna kordamööda. Jõehobu pärani suu on päris hea suure kisa sümbol :)

Kes keda peaks siis ikka põhjama?
Jätsime selle põhjapaneva tähtsusega küsimusehetkel tähelepanuta, lõime oma põhivarale hääled sisse ja tegime minekut.

Kuupäev

13. jaanuaril oli meie esimene tööpäev Lapimaal, Levil. 

Kui Eestis valmistuvad praegu kõik kohusetundlikud kodanikud vabariigi 97. aastapäeva tähistamiseks, siis meie tähistasime juba täna. Kuupäeva. Kaili hakkas tähtpäeva auks isegi kodus koristama. Mina ütlesin küll, et pole mõtet tööd koju kaasa tuua... Tegelikult kavatses ta pidukooke tegema hakata - me olime Indreku käest seda kõige-kõigemat ternespiima pomminud - aga keegi oli käinud salaja külmutuskapi nuppu näppimas ja ternespiima puha ära jäätanud. Nii ta siis ajaviiteks ja närvide rahustamiseks põrandapesu ette võttiski. Sest ajab ju närvi, kui sa tuled näljasena töölt, oled täpselt kõik liigutused valja mõelnud, pannkoogid peaaegu juba sulavad suus - ja siis mingi kapp tõmbab su plaanidele jää peale...

13. on üldse üks tore päev. Eksole, Hannes, Liis-Marii ja Kert?

Igatahes maitsesid pidukoogid mustikatega oivaliselt. Mustikal käis Indrek. Oli suutnud ikka mõned karbitäied taimaalaste eest ära korjata. Väidetavalt toodi viimasel suvel Põhja-Soome metsadesse marjule 7000 taimaalast. Mullu olnud hea marjasuvi ja keskmiselt korjanud lõunamaised näpud 12 tunniga 100 kg mustikaid, väidavad yle-uudised.  Indrek ütleb, et näppudega pole siin mingit pistmist, poolemeetriste harudega roobad-kombainid on need, millega mets tühjaks tehakse. Tema maja taga!

Meie vabade päevade ajal oli paljukardetud kõva kontroll - tarkastus - Best Western quality approvement, millega meid esimesest päevast peale hirmutatud on, ära käinud. 

Viimased tööpäevad olid pikad ja pisut ärevad. Meie polnd närvis miskit, aga päälikud ja retseptsiooni-tibud jooksid muudkui mööda maja ringi ja vaatasid, kus mis veel ripakil on.

Igatahes oleme me Kailiga tublit tööd teinud, sest üldjoontes olla Targastaja rahule jäänd. Üks koerakarvadega voodi-lugu olnd, mille peale Targastaja taht ära minestada, aga selles polnd meie süüdi. Ja Targastaja lahkunud Levilt ikka oma jala peal.  Olla muide eesti soost näiu olnd, tulnd teine Kanadast ja jumal ise teab, kuhu ta järgmiseks targastama tormas. Igatahes käisime täna ka seda tuba koristamas, kus Targastaja ööbis - tundus tore inimene olema, külmutuskapp kenasti sööki täis....

Pisut ootamatu ja hetkel arusaamatu on minu jaoks see, et hotell maksab ise kontrolli kinni. Tellib ise, maksab ise - ja maksma läheb see talle nii umbes 3000 euri.

Aga see pole üldse meie rida. Meie puhkasime samal ajal lõunas. Rovaniemis ja Simojärvi ääres. Kultuurselt.

Kõigepealt käisime Arktikumis. 

Arktikum on Lapimaa kõige tähtsam, suurem jne muuseum. Kaugelt vaadates näeb välja nagu kasvuhoone. Näituseruumid on siiski suuremalt jaolt maa all - eeskujuks paljud põhjamaa loomad, kes otsivad külma eest kaitset lume alt. 

172 m pikk klaastunnel viitab nagu nool põhjasuunda, lõunapoolses osas on hobuseraua-kujuline "päris-maja" moodi sissepääs.Arktikumi ees sahmerdasid mingid noored lumeskulptuure teha. Esimeseks etapiks selle töö juures oli lume kastideks trampimine (saalungite abil)! Ega me väga rohkemast ausalt öelda osa ei saanudki, ehkki käisime neid veel teiselgi päeval piidlemas.

 Šamaanivöö.

Kasepahast porolüpsikud. Pühendame pildi Ivari Padarile, Indrekule ja Marikale.

Tänapäeva muuseumides lastakse ju inimesel igasuguseid asju näppida. Hetkel proovib Kaili, kuivõrd karmid on mingis riigis keskkonnaseadused. Kaili käes olev köiejupp töllerdab suht vabalt, köie kohale on kirjutatud USA ja Venemaa. Norra ja Rootsi köit Kaili suurt  sikutada ei jaksa.

Kõige toredam osa Arktikumist on virmaliste osakond. Seal saab pikutada ja lakke vahtida. Ja selle filmi, mida lagi näitab, on nad väga vahvasti kokku pannud. Lisaks nii- ja naasugustele ilusat värvi virmalistele näidatakse ka seda, kuidas vanarahvas virmalisi seletas. Ja miks just nii. Ja seda kõike ülilihtsas ja arusaadavas pildivormis.

Arktikumi kõrval asub Tiedekeskus Pilke, metsateemaline teaduskeskus.Ma saan Harvesteriga suurepäraselt hakkama, ainult seda nuppu ei leidnud üles, millega puu maha võtta.

Veel asub Arktikumi vahetus läheduses Marttiini vana tehas (ausam oleks öelda pood-näitus). Kõigile, kelle kõrisõlm jõnksatas - ma ei eksinud kirjapildiga! Marttiini on Soome nugade (puukko'de) kaubamärk aastast 1928. Nendega saab muidugi ka kõridele läheneda, kuid seda tehakse tavaliselt väljastpoolt.
Näituse-osa  kõige vahvamad eksponaadid olid pussid, mille tupp läks üle joogitopsikuks.

Jälle jõudsin otsaga joogini välja...
Toredat homset sõbrapäeva kõigile!

Mis maa see on?

Vahepeal oli meil tervelt kaks vaba päeva ja me sisustasime need hoolikalt ja otsast lõpuni ära. Tutvusime põhjalikult nii Rovaniemi (Jõuluvana jätsime siiski vahele!) kui Indrekuga. 

Meie "kodust" Rovaniemi on 160 km. Sealt Indrekuni, kes toimetab Simojärvi ääres Ranua kandis, veel ca 100 km. 

Sa ärkad oma vabal päeval, oled end maaliliste vaadete rahulikuks nautimiseks häälestanud ja siis - palun väga - näitab termomeeter pluss kolme! Puude otsast on kogu dekoratsioon kokku korjatud, mõni üksik eriti ahnepäits põõsake, kes on endale eriliselt paksu mütsi krabanud,  hoiab sellest veel viimaste jõuvarudega kinni... Mis maa see on?! Kas me sellist Lapimaad tahtsime?

Vähemalt saame aru, miks kasutavad soomlased lumesahkamise kohta sõna "aurama". Üks auraja tuleb alloleval pildil meile vastu. Ja üks teine, kes oli niisama suur ja kibeda tulekuga, aga ei auranud, viskas meid täna mingi jäätükiga, mis omakorda lõi lahti juhipoolse esimese ratta rattakoopaliistu. (ei tea, kas keegi sai aru?)

 

Leidsime tee äärest igasuguseid asju. Näiteks porosid.

Ja linnukesi (tedred? püüd?). Suurem osa neist lendas minema, kui me auto kinni peatasime - aga päris vahva vaatepilt ju, kui peenikesed kaseoksad selliseid mürakaid täis on riputatud!

Ja sõjamasinaid. Pole aimugi, kas sõjamasin on siin "juhuslikul läbisõidul" või seotud selle teemaga, millest kohalikud lehed räägivad detsembrist saati: et venelased on 7000 elanikuga Alakurtti linnakesse (asub ca 50 km kaugusel Soome linnakesest Salla, laiuskraadi mõttes jääb Sodankylä ja Rovaniemi vahele) toonud 7000 sõdurit... Iltasanomat, 17. jaan 2015.

Ja Kemi jõele tehtud Vanttauskoski elektrijaama.

 

 

Kodus ootas meid ülivahva üllatus - kiri "tundmatult" postkastis. Vaimustav on see, et kirjutajaks on 83-aastane Helga!!!

 "Lugesin teie blogi... olin teie onu Heino klassikaaslane... teie isaga olime mõned aastad Antsla Keskkoolis kaaslased. Käisime õhtuses vahetuses, tihti võtsime Velloga koos ette kodutee Urvastesse (15 km). Sai julgemalt (hundid) ja vesteldes kiiremini koju. ... Teie emaga kohtusime minu tädipoja Ennu urni matusepäeval. Teie tädi Eha oli minu õe ea-ja korterikaaslane." 

Mis maa see on, kus 83-aastased  prouad vaatavad Google Street Wiew-ga, mismoodi näeb välja see koht teisel pool maakera, kus  nende lähedased toimetavad, laigivad ja kommenteerivad facebookis ning loevad blogisid?

Suur tänu Sulle, Helga, selle kirja eest ja suur tänu Sulle, Marika, tädi Helgat meieni juhatamast!