Friday, March 31, 2017

Ilm, rongad ja lennukid

Meil olid vabad päevad. 4 (neli) tükki ühe korraga!!! Vaatasime ilmakaarti ja saime aru, et esimesel hommikul me küll magada ei või, sest siis me ei pääsegi siit "ehedast külalelust" välja - tuule numbrid kasvasid iga tunniga nagu pärmi pealt.
Tagantjärele tarkus ütles, et õigesti tegime. Reykjavikis teatas Lemme, toetudes kohalikule meediale, et meie koduväärsuse Jökulsárlóni  ääres olla tuul 55 (!) sõiduki klaasid katki puhunud. Sellist asja põle kah veel varem kuulda olnd.

Aga päälinnas oli täitsa tavaline islandi tuul. Selline, millega andis isegi korraks õue astuda. Eesti ema nr 5 juhatusel astusime Hrafn Gunnlaugsson territooriumile.

Hrafn Gunnlaugsson, kelle eesnimi tähendab ronka, on Islandi tuntuim filmirežissöör, kelle enim tunnustust, sh rahvusvahelist tunnustust leidnud tööks on "Ronga lend" (Hrafninn flýgur, 1984), esimene tema viikingi-teemalisest filmitriloogiast (järgmised: "Ronga varjus" (Í skugga hrafnsins, 1988) ja "Valge viiking" (Hvíti víkingurinn, 1991). Mehe nime arvestades ei ole tegemist just kõige tagasihoidlikuma tegelasega. Ei tea, mis meeltesegadus teda viimase filmi juures tabas, et see nii mittemidagiütleva nime sai - vähemalt "Valge vares" võinuks ikka olla...

Natuke mässumeelne on see Hrafn vist kogu aeg  olnud. Igatahes sundis ta oma ühe oma filmiga ("Meie vahel", 1982) Islandi parlamenti seadust muutma. Rahvuslike sümbolite kasutamise seadust. Sest Hrafn olla tolles filmis hümni ebaväärikalt kohelnud ning ühe rahvuslikuks pühakuks kuulutatud kustunud geisri taas ellu äratanud. Hrafn ise kinnitanud ka, et ta tahtnud lihtsalt testida, et kui kaugele võib minna.

Viimasel ajal mässab Ronk sedaviisi, et kakleb linnaga. Päälinnaga. Juba pikalt. Nimelt on ta endale kunagiste briti armee barakkide varemetele absoluutselt ebaseadusliku rämpsust maja ehitanud. Ronk ise nimetab seda taaskasutuseks. Linnale selline prügila ei meeldi.  Buldooserid olla mitu korda kohale saadetud, aga kuidagi on asi ikka pooleli jäänud.
Esimese hooga näebki ümbrus välja nagu oleks Emexisse sattunud. Lähemal uudistamisel hakkab rauakola lugusid looma. Eesti Ema nr 5 on eriti tore jutuvestja ja tutvustab meile  järjest nii Õilsat Rüütlit, Õnnetut Merineitsit kui Mereelukate Pidu. 

Vaade Hrafn Gunnlaugssoni maja juurest Reykjavikile

Nagu  Emexisse oleks sattunud...

Eesti Ema nr 5 õpetab, kuidas territooriumil käituda. Näiteks, et valvurrüütli käest tuleb sisenemiseks viisakalt luba küsida ja lahkumisel aupaklikult kummardada.

Juutuubis on teatavasti kõik maailma asjad olemas. Nii on seal ka klipp majast seestpoolt, kus peremees ise sõna võtab ja kinnitab, et majas on ka termaalveega basseinn (oi, see tuli nüüd kompskogemata nii islandipärane sõna, et kahju kohe teist parandama hakata - las jääda!) ja et selles majas olla valmis tehtud Islandi rahvusvaheliselt menukaim muusik Björk.

 Sellest, kuidas inimestele meeldib raiskuroiskunud rauakolu imetleda, saime teiselgi korral kinnitust. Nimelt oleme me seni ühest taevast allasadanud lennukist ikka mööda sõitnud ja ei ole seda Islandi topväärsuseks pidanud. Seekord käisime ära. Sest mõlemad olulised komponendid - ilm ja aeg - olid positiivses olekus.

See on uskumatu, kuidas me oleme Islandil õppinud ilmaga arvestama! Mitte niivõrd igapäevaelus, sest meil on üsna tubane töö, kuid iga pikema kui 10 km reisi puhul küll. Oma Islandi-elu esimesel etapil kuulsime sageli väljendit "stupid turist". Tänaseks oleme valmis seda peaaegu et ise ka kasutama. No ei ole mõtet arvata, et sina, kõrbest või metsast või suurlinnast tulnu oled targem ja osavam kui kohalikud meteoroloogid ja talumehed! Paar päeva tagasi sõitis pererahva lapsehoidja koos kolme lapsega kaks tiiru üle pea - lihtsalt korraga oli libe. Keegi ei saanud õnneks muhkugi, kuid pererahva järjekordne auto on rivist väljas. Ja raske on end pereema olukorda kujutleda - sügisel tegi eelmine lapsehoidja lastega tee peal lihtsalt 360 kraadi...
Täna Pihlaväljadel näitas auto temperatuurinäidik pluss 16...

Muhe näide selle kohta, kui kiirelt Islandil ilm muutuda võib, on äsja sotsiaalmeediasse ilmunud klipp:



Aga see lennukivrakk. Tõeliselt hämmastav! Teeäärne parkla on paksult autosid täis. Inimesed marsivad 3-4 kilomeetrit mööda täesti mõttetut tühjust, et mingi mõttetu rusuni jõuda, ja siis 3-4 km mõttetut tühjust tagasi... Kusjuures üks tüüp tundus küll hiina pruut olema, punane slepiga siidikleit seljas ja teenija tassis saba - mööda mõttetut tühjust - vat selle vaatepildi pärast tasuski selle mõttetu rusu juurde rännata!!!



 No ei ole midagi! Mitte midagi!

Iga hommikut ning õhtut kaunistab meeletu aknatagune vidin-sädin. Homme on esimene aprill. Olgu meil kõigil lõbus!




Tuesday, March 21, 2017

Meie, islandlased

"Ja mul on sulle uudiseid!"
"Seda, et Atli auto maha põles, seda ma tean."  Olime koju sõites arutanud, kas me oleme varem seda teest mõnekümne meetri kaugusel seisvat bussilaadset, värvuse poolest mägedega kokkusulanduvat romu näinud või ei. Selgus, et perepoja masin, millega turiste liustikule viidi, läinud paar päeva tagasi põlema. Tegelikult vedas, et turiste sees ei olnud!
"Ei, mul on uued uudised."
"Ära hirmuta!"
Elli annab mulle vahetust üle ja "uudised" tähendavad üldjuhul mingit ebameeldivust. Umbes nii nagu siis, kui keegi ütleb "me peame rääkima". Siinsed uudised võivad tähendada näiteks, et majutusnimekirjas on tehtud muudatusi ja nüüd on vaja mingisse tuppa kuskilt üks voodi juurde lohistada.
"Ei, mul on sulle toredaid uudiseid. "
"Keegi nägi jälle kuud?"
Eelmisel päeval olin saanud kaasa elada vaimustunud turistile, keda ei kurvastanudki, et virmalisi ei tehtud - talle piisas täielikult kuust. Täiskasvanud inimene nägi elus esimest korda kuud  -  ka see on võimalik! Täiskasvanud inimene oli pärit mingist ämeerikamaa suurlinnast, kus taevas olla kogu aeg sudune.
"Ei,  mul on sulle väga toredaid uudiseid. Ma müüsin su kampsuni maha!"
"Ausalt? Lahe!"
Mingil hetkel polnud mul konkreetselt kellelegi kududa, tegin niisama ajaviiteks kaks kampsunit ja riputasime need retseptsiooni.
"Jaa, ma olen väga hea müügimees. See kampsun oli tollele hiinlasele tegelikult jumala suur, peaaegu põlvini, aga ma veensin teda, et väga ilus on."
"Nii, nagu sa ükspäev väitsid: meie, islandlased, oleme kõik väga head valetajad..."
"Just nii," naerab Elli.

Retseptsionist Elli on kõige lahedam kõigist nendest islandlastest, keda meile siin külas näidatud on. Võib-olla sobivad meie võnked seetõttu, et Elli on ka filoloog. Ja ingliskeelse saagaraamatu autor. Sest Elli vanaisa on talle omal ajal hullult palju igasuguseid lohe- ja trollijutte rääkinud ja Elli fännab igasuguseid Islandi ahjualuseid täiega.
"Selle raamatuga oli igavest janti. Kirjastus andis käsikirja ühele ülikooli professorile ülevaatamiseks. Aga tollel oli kogu aeg nii kiire, ma olin täiesti kindel, et ta saadab mu töö pikalt. Siis lõpuks -  mitme kuu pärast! - tuli vastus: väga hea! Aga siis ma tahtsin, et keeleliselt oleks ka väga hea.  Otsisin endale ühe Bostoni ülikooli õppejõu toeks. Oli see alles karm kutt! Ta tegi mu tõlked pihuks ja põrmuks. Mina, inglise filoloog, olin nii mutta tambitud, et mul oli tunne: võib-olla oskan numbreid ühest kümneni, aga päris kindel ei või olla...  Tänaseks olen ma talle hullult tänulik, me teeme praegu koos mu järgmist raamatut."

Elli on peremehe õemees ja linnapoiss. Mitmed pisiasjad külalistemaja igapäevaelus pole tema arusaamadega kooskõlas. Näiteks kõik "parim enne" ületanud kraam, tilkuvad kraanid ja lahtised liistud. Kuna peremeest pole suurem osa ajast silmapiiril,  saab Elli kõik hädad ja kaebused - nii tööliste kui klientide omad - enda kaela. Tööliste omi keerab jõudumööda naljaks: 
"Ühes toas tuli dušihoidik seina küljest lahti."
"Sa murdsid duši seina küljest lahti? Miks?"
Üks kraan köögis ja teine pesutoas tilguvad juba tükk aega. Neile on nutikas töörahvas sallid kaela ümber keeranud, et tilkumine kõrvaltoas magajat ei häiriks ja vesi vaguralt oma teed saaks minna.
Köögikraani kohta arvas Elli (peremeest aasides), et ühe pärast pole mõtet torumeest välja kutsuda, köögis on kolm kraanikaussi veel. Peremehe vastus kõikidele sedasorti pöördumistele on:
"Jau-jau. Ma pean selle korda tegema."

"See on neil perekonna värk," kinnitab Elli. "Mind ajavad sihukesed asjad täiega närvi! Ämmal  on köögiseinal A4 leht töödega, mis on vaja ära teha - tilkuv kraan, ripakil kapiuks ja nii edasi. Nimekirja all on lause: kui need kahe nädala pärast korras ei ole, hakkan streikima! Mis sa arvad, kaua see nimekiri seal köögiseinal on olnud? Vähemalt kaks aastat! Ja see kell, mis mulle täna tuuletõmbusega pähe kukkus ja seepeale ise suurest ehmatusest seisma jäi - mis sa pakud, kui kauaks jääb registratuuri kell poole kahe peale? Mina pakun kümmet. Kümme aastat."

No aga peremehel pole ometigi aega tegeleda selliste pisiasjadega nagu registratuuri kell. Tema ripub ööpäevaringselt telefoni küljes (peremehe lapsed olid väga üllatunud, kui lasteaias liikluskasvatuse käigus politseinikult kuulsid, et autoroolis ei tohigi telefoniga rääkida, ja kinnitasid tollele, et nende "pappa" küll räägib) ja ajab äriasju. 

Kas sa seda lugu tead, kuidas Bjössi ühte lammast kaks korda müüs?" küsib Elli.  Mina ei tea. 
"Noh, tahtsid mingid turistid lambakintsu saada. Said. Aga nad vaesekesed ei jaksanud kõike korraga ära süüa, osa läks külmikusse tagasi. Hommikul, kui nad tahtsid oma lambakintsu kätte saada, arvas Bjössi, et see läheb siis juba lõunasöögina kirja ja kasseeris nende käest lõunasöögi eest kah raha sisse. Aga noh, vett ta siiski veel ei müü."
"Mis vett?"
"Joogivett. Meil oli siin saare peal üks majutusasutus, mis kinnitas turistidele, et Islandi vesi ei kõlba üldse juua, et see ´tuleb küll mägedest, aga on igasuguseid mürgiseid ühendeid täis. See kõlab ju isegi usutavalt, kui termaalalade lõhna peale mõelda. Noh, ja siis ta lasi ise kraanist vett - seda mägede oma ikka - pudelitesse ja müüs ropu raha eest oma turistidele. Aga ta läks liiga ägedaks, tal võeti minu teada ettevõtluslitsents ära ja nüüd ta pidi hotelliäri kuskil mujal Euroopas ajama. Ma arvan, et kokuvõtteks tal vedas. Tegelikult peaksime me kõik kuskil kenamasse kohta elama minema. No sa ise näed, mis ilm see siin on! Ja kogu aeg kuskil miski podiseb, ilmaski ei või teada, kas õnnestub oma elunatuke loomuliku lõpuni elada või lendad ühel päeva lihtsalt õhku või mattud muda alla. Ma olen korduvalt öelnud: müüme selle saareniru maha ja kolime kõik migisugusesse normaalsesse kohta! Näiteks tuumakatsetusteks, selle eest peaks piisavalt palju pappi saama, et igale islandlasele kuskil Vahemere ääres kena majapidamine soetada! Aga niimoodi me vindume siin nagu mingid... depressioonide poolest oleme Põhjamaades esikohal, suitsiididega kah... " Elli on täiega hoos.
"Aga islandlased olla ühed maailma kõige õnnelikumatest inimestest?"
"Bullshit! Me oleme maailma kõige paremad valetajad! Me oleme väikerahvas ja kannatame korraliku alaväärsuskompleksi all, me tahame kuidagi välja paista, midagi olla ja tähendada! Terve meie ajalugu kulgeb kriisist kriisi! Nii, nagu ühest välja tuleme, on uus platsis. Nii rahvuslikus kui perekondlikus plaanis."

Ellil on jumala õigus. Perekondlikus plaanis on nende suguvõsa tänavu õnnistatud mitme raskekaalulise haiguslooga. Nüüd Atli auto põlemine - sellest olla isegi uudistes räägitud. (Tšehhi tüdruk Eliška ütles viimase kohta: teil ei juhtu siin ju mitte midagi, iga liiklusõnnetus on uudistes!)
Üldrahvalikus plaanis tundub aga, et Islandil kehtib tõepoolest ja täiega vanade viikingite tarkus "halvad uudised on head uudised". 2008. aasta kriis, kus terve RIIK oli pankroti äärel, läks maailma meediasse aga imeliste taustapiltidega vulkaanidest, geisritest, sinisest laguunist jne. Ja turistid hakkasid tulema. Eyjafjallajökull 2010. aastal andis oma täiendava panuse. Nii on tänaseks riigi suurimaks tuluallikaks turism ja see äri töötab esialgu ikka aina tõusutuuridel. Kuid keegi ei tea, millise pauguga see ükskord otsa võib saada. Liustikud näiteks kahanevad kohutava kiirusega. Skaftafelli rahvuspark sai kuus aastat tagasi uue pealiku, see hakkas puhtjuhuslikult igal aastal ühe ja sama koha pealt pilti tegema - kuue aastaga on liustik mäe taha vajunud! See tähendab, mitte lühemaks, vaid õhemaks jäänud! See oli kah uudistes.

Ja siis oli uudistes veel see, et Islandi suurima järve, Þingvallavatni peal on mingi järjekordne Islandi ime lahti,  jää murdub väga erilisel moel, moodustades korrapäraseid täisnurkseid geomeetrilisi mustreid. Ja keegi pole sellist asja varem näinud.

Aga kevad tuleb. Hommikuti tööle sõites - isegi kui tegemist on eriti varase hommikusöögiga - on suur valge väljas. Nagu aalloleval pildil, mis ongi hommikuse töölesõidu pealt tehtud.



"Ma pean teistega nõu pidama. Äkki me tellime teie käest Blue Icelandi'le kampsunid."
Tegemist on itkulaulja, meie peremehe ja veel kolmanda kuti liustikumatku pakkuva firmaga.
Vat nii kuulsaks oleme oma kampsunitega saanud :)

Niisugused uudised siis sedapuhku.
Kena kevadet kõigile!





Sunday, March 12, 2017

MIDAGI emakeelepäevaks

"On küll."
"Küll on!"
"Mis asi see küll on?"
"Küll ma teen!"
"Mina küll ei tee!"
Emakeele veidrused jõuavad kohale siis, kui sa pead kellelegi võõrkeelsele seletama-põhjendama, et mis on mis ja miks just nii. Misasi on meie "küll"? Kuidas küll "külli" tõlkida? Ja kuskohas ta peaks lauses asuma - ma mõtlen, kui sa peaksid seda kellelegi selgitama...

Või - kui paljud on mõelnud sellele, kui kergekäeliselt meie, eestlased, käänetega ümber käime? See on hullem rabelemine kui Hollandi tulbibörsil!
"Osta üks piim!" (piim - mis?, nimetav).
"Ei, piima küll ei osta! (mida?, osastav).  Või olgu, ostame pealegi ühe piima. (mille?, omastav). "
"Või ostame hoopis kaks piima?" (mida?, osastav)...
Kui ostad, on üks kääne, kui ei osta, teine. Ostad ühe, on üks kääne, ostad mitu, on teine...

Too piima! Too piim siia! Ära piima küll too! Kuhu sa piima viid?  - Osastav-nimetav-osastav-omastav. Tule taevas appi!

Või - kui palju taustakonteksti võib peituda kahes sõnas! Kui keegi ütleb "ma võtan piima" (omastavas käändes), siis on ta tõenäoliselt abikaasaga poes ja kamandab: "Mina lähen sinna riiuli juurde ja võtan piima, sina võid võid võtta..." Kui keegi ütleb "Ma võtan viina" (osastavas käändes), siis ta tõenäoliselt poes ei ole ja tõenäoliselt ei ole ka abikaasat läheduses.
Võtan piima. Võtan viina.
Kui ma oleksin võõramaalane... KÜLL on hea, et ma ei ole!

Selleks, et käänamisega üldse mingit moodi hakkama saada, peab vaene võõramaalane kõik meie nimisõnad kolm korda pähe õppima. Ei piisa, kui tead, et vesi on vesi. Sest järgmises kohas leiad sa vee (see ei saa ju ometi vesi olla?!) ja siis veel natuke vett (jälle vesi? miks neil on vee jaoks kolm erinevat sõna???). Või kes oskaks aimata, et "uba" ja "oad" on üks ja sama asi, ainult et ühel juhul on seda asja lihtsalt rohkem kui teisel?

Koolis õppisime käändkondi. Mulle isegi meeldis. Aga kui ma oleksin võõramaalane, arvaksin ma väga loogiliselt, et sarnased sõnad käituvad analoogiliselt.
Näiteks õpiksin ma ära sõna "jalg". Jalg-jala-jalga.
Oma naiivsuses ja pühas lihtsameelsuses arvaksin ma siis, et "selg" võiks samamoodi käituda, seda enam, et põhimõtteliselt on selg ju jala lähisugulane, jala tagumine ülemine ots niiöelda. Selg-sela-selga. Võta näpust! Ma pean pähe õppima uue luuletuse, "selg-selja-selga".
Järgmine sõna, "külg", nii selja kui jala lähikondne, ei ole aga ei külg-küla-külga ega ka mitte külg-külja-külga, vaid hoopis külg-külje-külge.
Teate, minge õige metsa!
Aga metsas võib olla nulg. Ei ole nulg-nula-nulga (jalg). Ei ole nulg-nulja-nulga (selg). Ei ole nulg-nulje-nulge (külg).  On nulg-nulu-nulgu.
Nulu taga tuleb vastu seto oma sõlega. Selgub, et sõlg-sõla-sõlga ei sobi. Sõlg-sõlja-sõlga ka mitte. Ega ka sõlg-sõlje-sõlge mitte. Ammugi mitte sõlg-sõlu-sõlgu. Siin kasutavad sõgedad eestlased varianti sõlg-sõle-sõlge... Ja ega te ju ometi ei arva, et sõlg ja võlg ühtemoodi käänduvad?

Eestlastele meeldib arvata, et nad loevad nii, nagu kirjutavad. Palun väga, lugege: kingad. Ja nüd lugege täpselt samamoodi sõna "kangad". Ei, ärge jääge sinna kangaste ng-i peale hinge kinni hoidma! Lugege kähku, nii, nagu "kingad" said loetud!

"Te kasutate tihti sõna "midagi". Mida see tähendab?" küsis tšehhi poiss ükskord.
"Nothing," vastasime. "Ei, ikka something. Ja anything. Ei, tegelikult tähendab see neid kõiki."
Pärast seda lisasime töötabelisse, kuhu kõik igal hommikul vastavalt enesetundele ristikesi teevad - et kas nad valivad sel päeval voodite tegemise või kempsud või nii edasi - tulba "midagi". Nii hea on teha ristike kasti MIDAGI - võibolla teen midagi, aga võib-olla ka mitte...

*   *   *
Ühel päeval suunati kogu töörahvas ootamatult kööki sööma. Sest kõik peremehe suguseltsi naised tulid naistepäeva (mitte 8.märtsi naistepäeva, vaid Thori-kuu-lõppemise naistepäeva) puhul meie poole lõunat sööma. Ja kõrvalsaali tuli samal ajal mingi turismigrupp. Nii et meid kamandati  kööki.
Nägi välja nagu kokteilipidu supi- ja/või praetaldrikutega.
Peremehe suguseltsi naised olid nii kanged tegelased, et leedu kokast ei piisanud, liustikugiid Gunnar ja kuuskendpluss Mägi olid ka kokkama pandud.
Paari päeva pärast oli jälle mingi pidulik sündmus, mille auks Mägi paluti magustoitu tegema. Et oleks "very Icelandic".
Mägi tegi sedapuhku mõned rohkem ja pilgutas mulle silma: "Sulle, Sinu õele ja Janile!"
Nii saime me ootamatult väga islandipärase magustoidu.

Minu jaoks oli kange. Magustoidu sees olid kõik asjad, mis maailmas üldse olemas on: lagrits, piparmünt, liköör, pähkel, värsked fruktid, skyr, jäätis...
Aga Kailile meeldis.
Magnuse magustoidud

*   *   *
Mäletatavasti on meil tankla, poe jms asjadeni 60 km. Täna korraldas kohalik rahvas protestidemonstratsiooni ja sulges kaheks tunniks tee Höfni. Protest oli suunatud infrastruktuuride ministri vastu, kes tahab tühistada eelmisel sügisel parlamendis kinnitatud otsuse, et "meie" saaksime endale 12 km lähema tee Höfni.
Perenaise sõnul osalenud aktsioonis 156 autot koos ca 250 osalejaga. Meie maja poolt olnud osalejatele tee ja kohv.

   *   *   *

Kas Islandist on saamas maailma kõige kallim maa?, küsis hiljuti pealkiri meedias.  Islandi kroon muudkui tugevneb, hinnad restoranides ja majutuses on 44 % kõrgemd kui Euroopa Liidu keskmine, ühistransport 52 % ja alkohol 126 % kõrgem EL keskmisest. Vaba aja tegevuste ja kultuuriürituste hinnad 38 % kõrgemad, riided ja jalatsid 53 %..
Sellegipoolest jooksevad turistid sellele maale tormi: kui aastal 2010 külastas Islandit pool miljonit turisti, siis tänavu (2017) prognoositakse 2,3 miljonit...
Lugu ise on siin.

*   *   *
Island on kah Eurovisiooniks valmis. Eile valiti ja väga raske oli valida :) Lõpuks siis valiti ära: Svala Björgvinsdóttir ja laul nimega "Paper" (paber).



 Islandi seniseks parimaks saavutuseks Eurovisioonil on olnud kahel korral teine koht.

Tšehhi poiss Tomas ei tea Eurovisioonist praktiliselt midagi. On seda sõna kuulnud, aga rohkem ei miskit. Pole ka ime, kui vaadata, kuidas tšehhidel seal läinud on. 
Tomase sõnul on neil lauluvõistlustega üldse nigelasti - mingit ühte võistlust pidi korraldatama, aga selle võitvat alati Karel Gott, juba 40 aastat järjest... Tomase sõnul on Karel Gott puhas nagu prillikivi, üllas, õilis jne, nii et auhinna temale andmine on väga kindla peale minek :)

 *   *   *

Aga nüüd ma võtan riided seljest, püksid jalest, keeran küla (või külja?) peale ja küll nad mulle midagi ikka näitavad, kui ma silmad kinni panen...

Thursday, March 2, 2017

Pallid ja püüd ja

Rasvaneljapäevast on saanud minevik ja käes on püha paastuaeg. Ma olen dieetimises ja paastumises küllaltki tugev - minu isiklik rekord on kahenädalane dieet 4 tunni ja 19 minutiga.

Nädal algas pallipäevaga. 27. veebruar oli vastlaesmaspäev ehk meie vastlalaupäev ehk islandi bolludagur. Meile keegi palle ei pakkunud, ehkki sel päeval söövat kõik teised Islandil suure tuuletasku moodi vastlakukleid, mis on täidetud vahukoore ja moosiga ning siis veel šokolaadiga üle valatud. Šokolaadimütsike on sama kohustuslik nagu meie kuklite vahukoorekübar.

Pallipäev on Islandi variant roosiesmaspäevast, peost, mida eestlased pole pidanud tarvilikuks tähistada. Saksakeelne Rosenmontag on algselt olnud hoopiski "Rasender Montag" ehk Kiire esmaspäev ja kiirus tuli sellest, et kõik pidi järgmise päeva pidustusteks valmis saama. Ja üksiti pidi selle kiire sees veel jõudma mõelda vaesele Jessukesele ja tema valudele ja kannatustele. Islandil on need valud ja kannatused nüüd vanemate kanda jäänud: sel päeval püüavad lapsed varahommikul umbes nagu kepi otsa kinnitatud papptaldrikutega (vms "vitsakimbud", mis nad näiteks lasteaias kõik koos valmis teevad) oma magavate vanemate tagumikkude pihta laksu anda. Ja kui õnnestub õiget kohta tabada, hüütakse "Bolla! Bolla!" ja siis peavad vaesed läbipekstud vanemad üles tõusma ja vastava arvu pall-kukleid kapist välja otsima.
Aga varemalt olla jah iseendale haiget tehtud, et Jessukese kannatustele ikka südamest kaasa elada.
 
28. veebruar oli vastlateisipäev ehk vastlapäev ehk sprengidagur. "Sprengidagur" on tõlkes lõhkiminemise või plahvatamise päev. Väga ratsionaalne lähenemine päeva nime valikul - kuna järgmisel päeval algab paast, tuleb laualt võtta viimast... Lõhki minna aitavad traditsioonilised road:  süüakse lammast ja oa- või hernesuppi.  Lammast saame meie siin nagunii iga päev, aga seekord oli  siis tõepoolest ka sprengidaguri supp töölisklassi laual. 

Kolmapäev, 1. märts oli tuhkapäev ehk öskudagur ja üksiti paastu algus.
Kolmapäeval läksid kõik lapsed karnevalikostüümides kodust minema. Meie majast väljus kolm ämblikmeest -  6-, 4- ja 2-aastane. Ja siia käib juurde midagi meie sanditamise-sarnast, sest lapsed peavad nüüd maiustuste saamiseks laulma. Ainult et nemad ei laula koduuste taga - siinsed lapsed käivad mööd ettevõtteid ja poode! Alustavad hommikul kl 7 ja nii umbes lõunani.  Akureyri postkontoril läinud kahe tunniga 150 pakki komme ja üks tüdruk toonud huvi pärast oma seljakoti postikaalu peale. Kaal öelnud, et siin kotis on 3,6 kg komme. Kui Kristiina selle peale ahhetama hakanud, naernud tüdruk, et tal on autos teine sama suur seljakott veel...

*   *   *
Pihlaväljadele on ilmunud lumepüüd. Jalutavad suvemajade ümber nagu mingid kodukanad.
Meie polnud kumbki varem lumepüüd looduses näinud - vähemalt mitte nii lähedalt. Küll neil on nunnud püksid!!!

Lumepüü ehk Rjúpa - nimi tulevat nende häälitsusest -  kohta räägitakse Islandil niisugust legendi:

Kutsunud neitsi Maarja kord kõik linnud kokku ja käskinud neil üle põleva haohunniku jalutada. Linnud teadnud, et tegemist on suure väe ja võimuga taevase valitsejannaga ning ei  julgenud vastu hakata. Nii nad tulle marssinudki - kõik peale lumepüü. Pärast seda said kõigist teistest paljasjalgsed - kõigil teistel lindudel on suled jalgade pealt ära põlenud.
Kangekaelsel lumepüül jäid küll püksid jalga, kuid ega ta siis ometigi niisama ei pääsenud. Neitsi Maarja vihastanud ja pannud linnule peale needuse: lumepüü olgu kõigist lindudest kõige armetum ja kaitsetum, aastaringselt jälitatav ja kogu aeg hirmul. Peamiseks jälitajaks olgu tema vend  kull, kelle lemmikroaks saagu lumepüüd. 

Ühe väikese armulikkuse lubas neitsi Maarja linnule siiski: võimaluse vastavalt aastaajale värvi vahetada. Nii on lumepüü talvel valge, suvel pruunikashall ja vend kullil polegi teda nii lihtne leida.

Nii ongi kõik tänaseni - kullid jahivad ja söövad lumepüüsid (nagu ka polaarrebased). Kuid niipea, kui kull on saagi südameni jõudnud, saab ta aru, et tegemist on õega ning laseb kuuldavale pika ja kaebliku leinakarje...

Kuid polaarrebased ja kullid pole nunnu rjúpa ainukesed vaenlased - lumepüü kuulub islandlaste jõululauale ngu meil verivorst! Selleks tuleb neid sügisel kullidega võidu küttida. Jaht on lubatud neljal nädalalõpul (neljap-pühap) teatud piirkondades. Kusjuures mõne jahi nendest neljast  keerab kindla peale ilm tuksi.

Islandil süüakse lumepüüsid, kuid Gröönimaal olla delikatessiks nende väljaheide. No tõesti, kui ikka toidulaud kesine, siis võib mis iganes Haute Cuisine'ks klassifitseeruda! 
Urumiit on selle varanduse nimi, mida talvel Gröönimaal korjatakse - talvel on see kenasti kuiv, mitte mingi kleepuv äkk. Ja kuna lumepüüd toimetavad suhteliselt kaua ühes kohas, siis tühjendavad nad end seal vähemalt 50 korda. Nii et see ei ole mingi nõela heinakuhjast otsimine, kui õige koha peale satud, saad korraga sitakoti täis ja võid väärtusliku varandusega gurmeerestorani poole astuma hakata.

Keedetakse seda varandust rääsunud hülgeõlis ja natukese hülgelihaga. Vanal ajal eelnärinud perenaine liha, et see teistel vähe lihtsamalt läheks, ja sülitanud siis keedupotti tagasi.

Täpselt sellised nad praegu on. Foto on pärit siit.

Kõik need mädanenud haid ja raid oleme ära proovinud. Aga ma ei ole kindel, kas ma Gröönimaa delikatessi ikka tahaksin...

 Käisime linnas. Tee peal oli ootamatult tihe liiklus... Foto kolleeg Janilt.
Ja mitu õhtut on juba virmalisi antud ja... Fotol on meie "kodumaja", foto ise pärineb perenaise FB-st.