Wednesday, May 22, 2019

100 aastat hiljem

Kes ei teaks: mida kaugemal, seda kallim. Kuna mina olen ülikooliajaga seotud kohtumiste ajal enamasti kaugemal viibinud, siis tunnen tänavuse suurelt promotud Tartu Ülikooli vilistlasürituse "Lähme koos!" eel ilmselt suurematki elevust kui nii mõnigi teine. 


Igatahes olen ma südamega ammu aru saanud sellest, et eestikeelne kõrgharidus ongi ime. Ainult islandikeelne on veel suurem ime. Maailmas on üldse ainult 42 (või 43) keelt, milles on võimalik kõrgharidust omandada. Island on selles reas keele rääkijate arvu poolest viimasel ja Eesti eelviimasel kohal. Eestikeelne kõrgharidus on luksuskaup. 
Kuulumist nii eksklusiivsesse kampa tuleb ju võimaluse olemasolul tähistada!

Olav Ehala ja Lydia Koidula ei kohtu kunagi! (Mati Erik)

"Teklid kaasa!" kamandab keegi meie sotsiaalmeedia grupikeses. 
"Tekid? Mis me nendega teeme?" küsivad kiirlugejad vastu.
"Pilti teeme!"
Vanadus on tunnetatud paratamatus, isegi, kui ei tunne :) ...
Avamise ametlik video on siin. 

Ilm on soe ja sama soe tunne on näha-kohata mistahes nurgal siniseid tekleid. Sinise tekli peale reageerib ka rektor Toomas Asser, kes meile juhuslikult raamatukogu ees vastu tuleb ja "tüdrukuid" naerulsui suunda muutma keelitab. Ka sellest situatsioonist jääb soe sisse.

Üle kümne aasta on see semiootiline segadus ehk Juri Lotmanile pühendatud mälestusmärk  siin TÜ Raamatukogu ees ja Vanemuise küljel seisnud - ja mina pole märganud/teadvustanud!!!  (Haridus on oma rumaluse jätkuv avastamine - Will Durant)

Toomemäel on kolm lava mõttetalguteks. Kergelt haritutena otsustame kah vähemalt ühest osa võtta. Aga alles pärast seda, kui oleme Andree juures käinud. Chez Andre ehk vana Volga on mu meelest praegusel hetkel Tartu põnevamaid maitseelamusi pakkuv söögikoht ja ei valmista pettumust ka seekord.
Vestluspaneel teemal, kas tulevikus on üldse õpetajat vaja või piisab robotitest, on igatahes tore. (Kool valmistab meid ette maailmaks, mida pole veel olemas - Albert Camus). (Video)

Kogu internetis rippuv peokava näib nii tihe ja õppehoonetesse sedavõrd laiali jagatud, et  kõige mõistlikum tundub sellesse üldse mitte süveneda. Võimalik, et me jääme ilma nii mõnestki põnevast asjast, võib-olla toimub TÜ kliinikumis (või pigem peomeedikumis) parasjagu  röntgenfilmide festival - aga meil on lõpuks suvi ja puhkepäevad ja vanad sõbrad ja üldse.

Kava andmetel on kell kuus Raekoja platsis ette nähtud ühislaulmine. Teeme vajalikud ettevalmistused, tuginedes Tartu linnapea Urmas Klaasi valimisloosungile "Rohkem positiivsust! Klaas olgu alati pooltäis!" ja asume õllesappa.

Kunagi oli kuskil baaris ühe õllealuse alla kirjutatud järgmine tekst: "Kui kogu maailma raskus on Sinu õlul, tuleb see õlu ära juua!"
Isegi kui me hetkel ei tunneta kogu maailma raskust, oleme me alati valmis aktiivseks ennetustööks.

Kuumal suvepäeval soovitame soojalt külma õlut! Õllesõbrad-humalasulased elik saksa filoloogid ei saakski ju teisiti. Iseasi, kui tegemist oleks läti filoloogidega. Läti õlu on läbinisti aluseline ja seal tarbitakse isegi Tervete õlut. 

Me ei saa päris täpselt aru, millal ühislaulmine algab ja millised laulud selleks ette nähtud on. Mingil hetkel laulab miskit sorti bänd ja siis naiskoor... Igaks juhuks lööme oma metsasopranitega kaasa iga kord, kui kõrv midagi tuttavat kinni püüab - "Kui on meri hülge all..." või "... kuid meie - me pole enam läikesed!"

Kohvik Pierrre raekoja platsil annab endast parima, et meie planeeritud päevakava segi lüüa. Hommikusel kohvil kulub laudajõudmiseks 45 minutit, nüüd ei tule toidud. Kumb jõuab enne - ettekandja söögiga või rongkäik minema jalutada? 

Natuke veider ju on - pole see ei laulupidu ega õllesummer ega üldse mitte mingisugust ühistunnet tekitav situatsioon. Vaatamata sellele, et lõpuks tulevad ikka "Kauneim linn on Eestis Tartu, (seal on) ema jõekalda peal..." ja "Gaudeamus" ka ära. Kuid "äratundmistunnet", nagu Pokud seda kirjeldavad, ei teki. Kõik Krambambulid ja muud kenad tudengilood ja -laulud - no oleks ju võinud olla?

Sellegipoolest oli ilus olla. Sest et kole oli möödas - kõik need eksamid ja muud õudused. Vanad sõbrad on vanad sõbrad, lihtsalt seekordsel kokkusaamisel oli rohkem tekkeldekoratsioone taustaks kui tavaliselt.
Rongkäigu sabaotsake ehk saksa fillide joominguline kollektiiv TÜ spordihoone juures. 
Rongkäik ise on ametliku videona siin. 

Taibukamad meist on ööbimiseks broneerinud toad vanas Pälsonis tegutsevas hostelis. Juba jaanuaris. Niisiis läksime saama ühiselamust uuenenud ühiselamust. 
Ei mingeid piiluauke peldikutes, ei mingeid ühsräpaseid kööke, ei mingit laulu ega tralli - kõik on viimseni kena, klanitud, puhas, ilus, käepärane. 
Kuidas siia tuppa 4 voodit ära mahtus? Määdžik...

Ja Emajõel ei läinud kordagi vool ära....







Tuesday, May 21, 2019

20 aastat hiljem

"Szybko jedziesz - dobrze i tysiąc i tysiąc i..." susistab Henn.
"Tebe muidugi prosto, aga kuidas mina sõitma pean?" tuleb järgmine lugu. Poola lood - esimese tähendus on, et kui sõidad üleru kiiresti, maksad tahvi - ikka tuhat ja tuhat ja tuhat. Teise puhul on tegemist prosto sõnamänguga - venekeelne "prosto" ehk "lihtsalt" on poola keeles "otse."
Ja Läti lood ja Hollandi ja Hollani lood ja Saksa ja Šveitsi omad ja nii Marokoni välja. Sest isegi Marokos on kunagi bussiga käidud. Eestist. Bussiga. Marokos.

Loomulikult oli vanasti taevas sinisem ja rohi rohelisem ja nii edasi. Kuid kakskümmend aastat tagasi oli teekond selle päris sinise ja päris rohelise juurde ikka tükk maad vaevalisem - nii tegijate kui teeliste jaoks.
"Mitte ühtegi ööd bussis!" kuulutab ABZ Reiside kataloog aastast 2000 uhkesti. Uhti-uhti-uhh-tõõ, milline reklaam!

Esimeste sügistööde ja -ööde viljad

Kes ei oleks kuulnud piirijärjekordadest (eriti Leedu-Poola piiril), juhtide magamisasemetest bussi pagasiruumis või lugusid lahustuvatest suppidest, ainuvõimalikust toidust ühel korralikul Euroopa reisil.

Hiljuti öeldi ühel juubelipeol: järjest nooremad inimesed saavad viiskümmend. ABZ Reisid said küll kakskümmend, kuid ka see on auväärt iga, eriti selle teadmise valguses, mida heidab saksakeelne sait Trading Treff: ettevõtete keskmiseks elueaks tänasel Saksamaal on 8-10 aastat. 

Niisiis oli põhjust peoks. Pisikeseks, sest hooaeg on ju alanud ja kõik need ca 2000 reisikaaslast, kes igal aastal meiega sõidavad, on elevil ja ootel...
ABZ Reiside põhitegijad aastal 2019

Raamaatupidaja võtab kõik kinnis- ja vallasvara korralikult arvele.

Kingitused olid üldjoontes seespidiseks tarvitamiseks. 
Aitäh, Ülle, mie tervise eest hoolt kandmast!

"Kas te seda lugu teate, kuidas mul ükskord poole reisi pealt bussijuhid vangi viidi?"
"Ei. Aga ma oleksin äärepealt ise Prantsusmaal käerauad saanud. Ma olin tänavalt mingid stressipallid ostnud ja politsei kahtlustas, et tegemist on narkotsiga."
"Aga see reis, kus oivikpoisid Londonis napilt noortevanglast pääsesid - olid Prantsusmaa tanklast mingi pooliku pisargaasi üles korjanud ja see osutus Inglismaal keelatuks..."
"Üht meie keskkoolipoissi rääkisin Berliini politsei käest välja - oli reisile kaasa võtnud vanglas valmistatud libliknoa ja arvas, et see peab tingimata Riigipäevahoones kaasas olema..."

Nostalgiahetked...

Meie parim partner ca 20 aastat tagasi

Noored ja ilusad

"Ja need buffee-lauad laevadel," jätkab Henn. "See oli kõige parem infovahetuspunkt - täpselt sai teada, millisel firmal kuidas läheb, kes kellega käib ja millistel tingimustel."
"See on tänaseni nii," kinnitavad reisijuhid.
"Aga mul on sellega ka üks lugu," ütleb Henn. "Ükskord oli üks juht, kellel oli täpselt välja arvestatud, kui palju ta jaksab süüa ja kuulutas iga kord nagu kirikuõpetaja kantslist, kuidas kõigepealt tuleb võtta seda ja siis seda ja siis seda ja siis on kõht täpselt täis. Viimase kriipsuni ainult head ja paremat, ei ühtegi mõttetut ampsu. Ükskord saanud ühel vennal sellest jutust villand ja kui mees oli lõpetanud, küsinud, et aga kas sa suitsuangerjat ei söönudki. Mees läind ähmi täis, et kus see veel oli. Juhatati koht kätte ja mees pigistanud siis ikka veel sellegi delikatessi sisse. Kui ta siis ägisedes lahkumas oli, teatanud sõber: "Tegelikult oli see tuulehaug!""

Tänapäeva maailmas on kõige suurem väärtus see, kui sinu ümber on inimesed, keda sa võid usaldada. Kes hoolivad sellest, mida nad teevad, ja nendest, kellega koos  ja/või kelle jaoks nad teevad. On suur väärtus, kui sa saad tööle minna rõõmsa tujuga ning keegi ei rikugi seda ära. 

Aitäh, kulla kaasteelised - kolleegid, partnerid, reisijad läbi 20 aasta - kõik, kes te kõik olete andnud oma panuse sellesse, et ABZ Reisid on just niisugune, nagu ta on!

Ja lähme aga jälle :) !
www.abz.ee