Wednesday, August 9, 2017

"See on minu pidu ja teen mis tahan"

Pakkuda pidu.Traagiline pidu. Sit-down-tragedy "Elu võimalikkusest maal. Välismaal."

Esimene alapealkiri: Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on. Tullosaks ja öppetlikuks aeawiteks Ma-rahwale. (laenatud Kreutzwaldilt).
Teine alapealkiri:Kui astuda inimesele jala peale, siis avaneb inimese suu täpselt samamoodi nagu pedaaliga prügikastil. (laenatud netist).
Kolmas alapealkiri: Ulvi 55 (osa tragöödiast).
16. septembril kell 17.oo Rõuge Kultuurimajas.
Pandagu aga kalendaariumisse kriipsuke ja tuldagu aga kohale.

KAVAS
Etendus, millele aitavad kaasa ABZ Reiside endised, praegused ja tulevased reisijuhid ning reisijad;
Kätlemine. Kuna austatud juubilar on hetkel enam-vähem kodutu ja peale pidu põrutab peaaegu kohe jälle laia maailma, siis ei ole mingit mõtet ei kingitustel ega lilledel. Kõlab triviaalselt, kuid nii ongi: parim kingitus on iga inimene, kes võtab vaevaks kohale tulla. Aga kuna eestlane tühjade kätega tulla ei oska, siis lepime kokku nii:  pidu on piletiga. 5,5 euri.
Kuid vähemalt korraks katsuda tahaks ju ikka ka, nii et kätleme siis :)
Šampus ja suupisted. Suupisted on eksootilised ampsud ja kõhtu täis neist ei saa. Kes arvab, et tema tahab lauatagust pidu, siis - laua leiame, aga katta tuleb see ise :)
Selleks, et mul umbkaudugi oleks mingi ettekujutus, kui palju šampuseklaase kokku ajada, registreeri ennast palun siin lingil - sellest ei ole midagi, kui Sa mingil põhjusel viimasel hetkel oled  sunnitud ümber mõtlema  - palju kurvem on ju see lugu, kui Sa oled heas tões ja vaimus kohal ja Sulle ei jagugi klaasikest :)
Tants käib Sonimuusikute pilli järgi.

Võib-olla juhtub veel midagi, aga võib-olla ka mitte.

Öömaja on võimalik saada Ala-Rõuge külalistemajas. Ütle märksõnaks "Ulvi Mustmaa üritus" ja Sa saad ööbimise koos hommikusöögiga hinnaga 15.50.

Kuna see on nii avalikult välja kuulutatud üritus, siis on igaüks, kes tunneb, et tema tahab, teretulnud!!!
Kohtumiseni 16. septembril!

*  *  *
Postituse pealkiri ""See on minu pidu ja teen mis tahan" on ka laenatud - leidsin paar minutit tagasi siukse Vana Baskini Teatri suveetenduse...










Saturday, August 5, 2017

Tainaised, kohalikud ja külalised

Poolakatest on plats puhas, vähemalt meie plats. Köögi poole peal sebib neid küll veel ringi, aga nendega pole meil rohkem pistmist kui et naeratame vastastikku.
Poolakate asemele on toodud tainaised.
Tainaised on siin väga in. Minu meelest on kõigil kohalikel meestel naised Taimaalt toodud. Isegi meie kolmest vennast ühel on taine pruut. 

Esimsena ilmus kohale Sassoon. Tema teab inglise keeles ühte sõna: husband. Abikaasa. Kuid ta oskab kuigivõrd norra keelt. Igatahes oleme (google translatori kaasabil) aru saanud, et tema on siin teist aastat, et abikaasa elab kuskil mujal, töötab lõhekasvanduses ja käib Sassooni siin üle nädalavahetuse vaatamas. Ostis Sassoonile auto, nii et kui see load tehtud saab, siis ta saab ise ka oma mehele külla sõita.
Sassoon on Bangkokist. Seal on väga kuum, kogu aeg pluss 40. Siin on hea. Sassoon hakkab telefonist näitama ühte isetehtud klipikest oma kodurannast. Klipp lõpeb nii, et kaadrisse jääb kena tütarlaps. Kuid selgelt on näha ka see, et tütarlaps on kaadrisse jäänud juhuslikult. 
"Ladyboy," ütleb Sassoon vabandavalt. 
Mina jään juhmi näoga vaatama. See oli ju jumala ilus tüdruk! Küsin klippi veel näha. Täpselt sama seis.
"Ladyboy," küsin. "Oled sa kindel?" 
"Ja-jaa, kindel-kindel. Tais on neid väga palju."
Ma olen kuulnud küll, aga mitte kunagi teemasse süvenenud. Tais käinud ka pole.
Panen guuglisse "ladyboy". Guugel arvab kohe, et ilmselt ma tahan otsida "Ladyboy in Thailand". Ok. Võtan pildid. Oooo, millised tibid...
"Kas Sina saad aru, kui selline sulle vastu tuleb, et see on ladyboy ja mitte päris tüdruk?"
"Loomulikult!"
"Mille järgi?"
"Käed. Sõrmed. Ja kõrisõlm."
Vaatan pilte uuesti. Sõrmed just ei paista, kuid mõnel daamil on tõepoolest natuke liiga suur kõrisõlm...

Vaevalt oleme jõudnud Sassooniga ära harjuda, kui kohal on uus tüüp, energiline, käitub laoruumis nagu vana kala, peaaegu nagu pealik ja ütleb kätt pihku andes: "Hurraa!"
Ma peaaegu et võpatan. “Hurraa” on nimelt algselt olnud mongoli-tatari hordide sõjahüüd, mis tähendas: “Me tapame nad kõik”.
Võib-olla oleks poolakad ikka paremad paarilised olnud?
(Väike, täiesti asjassepuutumatu vahemärkus: Valio! on leedu keeles Hurraa! :))

Õnneks ütleb Hurraa tööpäeva lõpus, et tema on siin hotellis üheksa aastat töötanud, temal on siiber ja tema tellitakse kohale ainult siis, kui siin on häda käes. Et siin on väga raske töö. Tema teeb nüüd koduhooldust, see on palju kergem, istud ja lobised ja papp muudkui tuleb, palju parem papp  kui siinse raske töö peal. 

Täitsa uskumatu, kuidas kõik võõramaalased on siin ära õppinud nihverdamise! Ma ei pea praegu isegi Hurraad silmas, ma ka ei viitsiks üheksa aastat koristada, mul on juba praeguseks kõrini,  aga Sassoon näiteks teatas ka esimesel-teisel tööpäeval, et "eelmises töökohas oli nii, et kui lõpetasid veerand tundi üle täistunni (või rohkem), siis läks kirja järgmine pool tundi." Seega, kui lõpetasid täistund läbi viis või kümme minutit, tuli aeg veerandini välja venitada.
Ja no meie poolakad on erilised oskajad!

Kõige selle juures on lugu aga veel ka nii, et ega Norra riik ei lasegi sul ennast surnuks töötada! Norras on progresseeruv astmeline tulumaks. Eesti meditsiiniõed olevat Norrasse tulle alguses endale hullult vahetusi rabanud, aga läksid sellega järgmise palgaastme alla ja said lõpuks kätte vähem, kui nad oleksid normkoormusega töötades saaanud. Selle peale õppisid inimesed kohe puhkama ja mängima ka.

Meil olid ka ükspäev vabad päevad. Käisime samuti puhkamas ja mängimas. Molutasime mere ääres - kõhutasin kivi peal ja vaatasin, kuidas krabid, külg ees, ringi sebivad. Ja kuidas nad tigusid söövad. Ja igasugused mutukad, kes seal veel ringi sebisid. Nagu akvaariumis oleks olnud - niimoodi ma olen täitsa nõus päevitama!

Teisel päeval ronisime Digermulenkolleni otsa Trollfjordi ääres. Oli ilus nagu merega mägedes ikka :).






Enne mäkkeminekut saime aga taas kinnitust sellele, mida oleme korduvalt kogenud: usalda kohalikku! Nimelt plaanisime alul naaberkülla Laukvikki minna, kuid kõik kohalikud viskasid pilgu sinnapoole ja ütlesid, et pole mõtet, seal sajab.  Pidime kontrollima. Sadaski.

Laukvikiga on siin selline tore vastasseis nagu Tartu-Tallinna vahel. Et kes on ikka paremad ja vapramad ja ilusamad. Laukvik on põhjakaldal, seepärast on nendel keskööpäike (meil jäävad mäed ette) ja seepärast vist on siinsed natuke kadedad. Vähemalt ütlevad nad, et saite päikese, võtke siis pilved ka - Laukvikis sadavat sagedaminikui siin.

*  *  *
Ja siis käisid meil väga toredad külalised Eestist!
Eestlased oskvd ikka väga ilusasti laulda. Eriti Kaspar ja Lenne. Aitäh, Kaidur ja Heidi!


Thursday, August 3, 2017

Ood verivorstile?


Peremees visks meid majast välja. Kui aus olla, siis ta hoiatas meid juba saabumisel, et juuli lõpus see juhtub. Oli hirmus kohmetu,  kogeles ja kummardas, kuidas ta oli kellelegi ammu enne meid meie korteri ära lubanud. Natukeseks.
Nõndaviisi sattusime nädalaks Gunnari ja tema ema kotile ja kostile. Majakatust värvima võetud poolakat pidasime keldris. See tundus esimese hooga väga õiglane koht ühele poolakale, kuid mõne aja pärast selgus, et kelder on hoopis pigem nagu autasu: vennike elas veinikeldris! Sest Ingeri on juba aastakümneid veini teinud - nii,nagu arukad inimesed seda ikka ja igal pool läbi aegade teinud on - ikka sõstrast ja leedrimarjast ja pihlamarjast ja nii edasi. 
"Kas sa viina tahad, ema?" küsib Gunnar ema käest sulaselges eesti keeles, kelm täheke silma sees. Ja räägib siis loo, kuidas ta kunagi ühed eestlastest hääletajad, kaks kutti, auto peale võttis ja  kuidas üks küsinud terve sõiduaja teise käest "Kas sa viina tahad, Aulis?"
Iseenesest on mul natuke kurb, et eestlased selliselt ennast maailmale tutvustavad. 

Lisaks veinidele, mida ema poja pärimise peale tahab küll, saame osa mitmest kulinaarsest elamusest, Näiteks otsustatakse meile vaalaliha pakkuda.
Sügavkülmast võetud vaalaliha - ei, nad ei püüa seda ise, kuid ostavad hooajal väikese varu sügavkülma -  lõigatakse õhukesteks, max  1 cm paksusteks (pigem õhemateks) liistudeks, paneeritakse munas ja jahus (jahu sisse on segatud sool ja pipar) ning praetakse pannil. Välja näeb see kõik nagu praetud maks ja isegi maitseb natuke sedamoodi. St maitseb hää.
Juurde ikka kartul-kaste, täiesti tavaline eesti jahukaste. Kartulit ei siin ega Islandil keegi enne keetmist ei koori.
Ja et meil veel põnevam oleks, paneerib-praeb perenaine samamoodi tursakeeli. Neidsamu, mille lõikamisega väike Frieda kuulsaks loodab saada.

Meie saame vastu pakkuda mustikapelmeene.  Sest leedulanna Neitsi Maarja oli väga üllatunud, et eestlased mustikapelmeenidest midagi kuulnud pole. Nii ta siis tegi-tõi meile. Maitsesid ka väga hääd. Täpselt nagu keedetud pelmeenid, mille sees on mustikamoos. Poolaka jaoks oli roog väga tuttav ja tema soovitas neid süüa natukese hapukoorega, millele veel suhkrut pääle raputet. Võtsime hüva nõu kuulda ja oligi hea!
Kui keegi kavatseb proovida, siis - täiesti tavaline pelmeenitaigen, mille sisse käivad natukese jahu sees veeretatud mustikad ja sorts suhkrut. Jahu aitab sisul veidi paaremini koos püsida.

Söögilauas tuleb juttu rahvusroogadest. Norrakad ütlevad seepeale kohe "fårikål" (forikool) - ja räägivad, et et septembri viimane neljapäev on terves Norras fårikåli-päev.
Peenikese nime sisuks on lammas pluss kapsas, niisiis aus mihklipäevaroog.  Laotakse kihiti potti. Alumiseks kihiks on lambaliha, siis kapsas, lammas, kapsas... natuke jahu ja soola-pipart riputatakse kihtide vahele ka. Lihatükid on küllaltki suured ja ka kapsas pole ära pudistatud, vaid sektoriteks lõigatud. Keev vesi peale, keema,  paar tundi tasasel tulel hautamist. Segada ei tohi, ainult raputada võib vahepeal. Serveeritakse koos keedukartuliga.
Fårikål valiti 70ndatel aastatel raadiokuulajate poolt Norra rahvusroaks number 1. Aastal 2012 keedeti Oslos maailma suurim fårikål ja  tegu kirjutati Guinnessi rekordite raamatusse: ca 500 kilosest forikoolipotist sai mekkida 10 000 kohaletulnut...
Norraakate lambalihatarbimine jäävat suurusjärku 6 kg aastas inimese kohta. Suurem osa sellest kuuest kilost käivat läbi forikooli-poti.
Ja norralastel on oma rahvusroa kohta kohe omaette netileht tehtud - www.farikal.no !


Jõuluroaks on Norras Lutefisk. Gunnar ja tema ema lähevad silmnähtavalt elevile, kui nad lutefiskist rääkima hakkavad. Kuna siiamaani ei ole meile midagi ebameeldivat või veidramaitselist pakutud, ei oska me esiotsa midagi halba kahtlustada.
 Ingeri hakkab rääkima, kuidas lutefiski valmistamine on pikaajaline protsess. Et selle jaoks jaoks läheb vaja keppkala, seda rõuguredelitel meretuule käes kuivatatud turska, ja roa valmistamisega tuleb varakult pihta hakata, et ikka õigeks ajaks valmis saada. 
See ei kõla ju veel veidralt - pealegi oleme me seda kuvatatud kala maitsnud - no ei saa ühtegi halba sõna öelda! 

Kõigepealt peab kivikõvaks kuivanud kala (enamasti tursk) uuesti pehmeks saama. Umbkaudu nädal aega tuleb kala külmas vees leotada. Kusjuures vett vahetatakse kaks korda päevas.  
See tundub igav, aga jõukohane.
Siis läheb kala kolmeks päevaks leeliselahusesse. Selleks võib olla seebikivilahus, kuid võib olla ka puutuhaleem - nt kasetuhast valmistatud lahus. 
Seebikivi kõlab igatahes ettevaatlikukstegevalt.
Selle protsessi käigus muutub keppkala värisevaks kallerdiseks.
Ja siis uuesti puhtasse külma vette, 2-3- päevaks.
Nüüd on lutefisk viimaseks vaatuseks valmis.

Viimane vaatus ehk lõpptöötlus tähendab  praeahju. Kala pannile, soola peale, pann fooliumiga kinni katta ja 30-40 minutiks 200 kraadini eelsoojendatud ahju. 
Roa kohustuslikud lisandid on sulavõi või sulatatud pekikuubikud, kollastest hernestest püree ja koorega keedetud kartul. Ja eluvesi ehk akvavit. Palju akvavitti. Kohe väga palju.

Vähemalt kinnitab viimast internetis Per Boye Hansen,  Berliini Koomilise Ooperi norrakast eksdirektor:
"Norra oli ju kuni naftamaardlate avastamiseni Põhjamerest üks Euroopa vaesemaid riike. Ainus asi, mida oli enam-vähem piisavalt, oli kala. Et kala pikkadeks talvekuudeks säilitada, tuli teda kuivatada. Kuivatatud kala on aga kohutavalt igav toit, ja nii hakati seda pidustuste puhuks üles putitama. Jõulud olid nii kõva pidu, et selle auks võis kohe pikalt pingutada. 
Piisavalt pikalt selleks, et kogu majapidamine täis haisutada. 

Kui kala lõpuks näeb välja nagu luudega millimallikas, on ta serveerimisvalmis. Praetud pekikuubikutega garneeritud, mis vanal ajal oli enneolematu luksus, kollastest hernestest püree ja kartul - niimoodi saabub lutefisk lauda, kust lapsed on ammu evakueeritud.
Kui mina olin veel väike, siis iga kord jõulude ajal kamandatati meid naabrite juurde varjule ettekäändega, et meie majas haiseb kohutavalt. Nii käis see aastaid: kui täiskasvanud sõid lutefiski, elasid lapsed juba mitu päeva kuskil mujal, eemal.Väga õlsad täiskasvanute motiivid nüüd aga ka ei olnud:  korraliku lutefiski-sööma juurde kuulub akvavit. Palju akvavitti. Väga palju. Ekstreemselt palju akvavitti. Lutefiski vastased väidavad, et alkohol on kohustuslik lisand selleks, et maitseretseptorid ära tappa.

On palju roogasid, mis haisevad, kuid maitsevad sellegipoolest hästi. Lutefisk nende hulka ei kuulu. Ta maitseb täpselt selline, nagu ta välja näeb. Plusspunkte võib roale anda vaid selle eest, et see on ekstreemselt aus roog. Isegi hard-core norrakad tunnistavad - pärast seda, kui nad on ära joonud palju-palju akvavitti - et tegemist on pigem traditsiooni ja napsuga kui tõelise delikatessiga."

Eks koomilise ooperi direktor peagi veidi vinti üle keerama, mõtlen. Ja leian järgmise pärli: keegi ameeriklane Clay Shirke on hkkama saaanud kogunisti sellise looga nagu „Ood lutefiskile“.

Viimases pakutakse ka järgmist testi:
 Võta kreekeri küpsis, määri sellele kaaviari, kaunista salatilehe ja natukese sidruniga. Järgmiseks määri šokolaaditahvlile ohtralt ketšupit.

Tühjenda mitu klaassi akvavitti ja seo silmad kinni. Kuisa ikka veel teed eelmisel kahel roal vahet, siis ei ole sa veel lutefiski maitsmiseks valmis. Võta veel paar akvavitti, et olla kindel: viimne kui maitseretseptor on uinutatud!

Gunnar ja Ingeri nägid täiesti ausad välja, peaaegu et matsutasid mõnust, kui lutefiskist rääkisid...

Küsin FB-st nNorras elavate eestlaste kogemusi. Mingist hullust haisust ei räägi keegi, küll aga sellest, et lisandid on paremad kui roogi ise ja et selle söömisega harjumine võib aega võtta. Aga ei midagi nii ekstreemset kui Islandi tugevalt uriini järele haisev skata...

Kuid ood verivorstile on eestlastel ju veel täiesti kirjutamata teos!
Thea-Helena. Minu esimene kassipilt.
Tursakeeled enne pannile minekut. 
Ei kommentaari
 Põhjusi veinikeldri külastuseks oli meil küll ja veel. Sellel pildil tähistame minu uhiuue lapselapse sündi 26.07.2017. Universaalmees on keldripoolakas.
 
Kaili õhtukohviga uue kodu rõdul 
Pärispääposs nõudis enne puhkusele minekut, et teeme pilti ka. Tegime. Kesse siis käsu vastu saab! Poolakas, eestlane, eestlane, leedukas.

Kas kõik on juba kohtunud netinaljaga "Kui Juuli ja August kohtuvad, on üheksa kuu pärast oodata Maid"?
Ilusat augustit kõigile!