Moldova - missugune ta siis on, see Euroopa kõige vaesem ja mahajäänum maa?
Oma silm on kuningas, kuid sedagi kuningat ei või alati usaldada - näiteks väidab "oma silm", et Lapimaa kuused on talvel musta värvi - "oma silm" polaaröö napis valguses rohelist välja ei võta. Niisiis on allpool meie "oma-silma" kogemused aprilli-Moldovast aastal 2026. Mõnel teisel ajahetkel ning teistsuguste teadmiste taustal võib kõik hoopis teistmoodi välja paista.
Pindalalt Eestist väiksem (45 000 km² vs 34 000 km²) ja rahvaarvult Eestist kaks korda suurem (ca 2,6 miljonit elanikku) riik peidab endas kahte Moldovast erinevat piirkonda.
GAGAUUSIA
"Meil oli vene kroonus üks gagauus," ütleb Urmas. "Ma ei osanud temaga midagi peale hakata ega teda kuskile paigutada. Nüüd siis hakkab kohale jõudma - tarkus tuleb tasapisi..."
Gagauuse on ca 135 000 ja nad elavad neljal lahus-jupikesel Lõuna-Moldovas. Turgi rahvas (kuid mitte moslemid), kellest viimaste rahvaloenduste järgi pooled räägivad igapäevaselt vene keeles ja pooled gagauusi keeles. Tegelik olukord olla veel rohkem vene keele kasuks kaldu. Moldova riigikeelt - rumeenia keelt - rääkivat igapäevaselt vaid 5% siinsest rahvast.
82 % siinsest elanikkonnast on ennast rahvaloendusel nimetanud gagauusideks ja gagauusi keelt emakeeleks 78 %. Miks siis ligi 30 % on igapäevaelus emakeele vahetanud vene keele vastu? Miks mitte riigikeele, rumeenia keele vastu?
2024 aasta referendumil hääletas siin 95% rahvast Euroopa Liidu vastu, Moldovas tervikuna läks väga napilt - 50,39% poolthäälega saadi "jah" kätte. Oli see hoopis protest rumeenia keele vastu? Miks?
Pealinn Comrat on puhas ja pidulik. On Lenini tänav ja Komsomoli ja Moskva jne. On uhke mälestuskompleks sõdades langenutele - mitte ainult II Maailmasõda, ka Afganistanis langenud ja Tšernobõli tagajärgi likvideerijad on ära märgitud. Kompleksi kuulub ka laste mänguväljak (!).
On "kuulsuste allee" - sotsialistliku töö kangelane ja teeneline ehitaja (surnud 2022), talupoegade liikumise juht (surnud 1942), akadeemik ja silmapaistev teadlane, nõukogude liidu kangelane, sõjaväeline tegelane - esindatud on erinevad ajalooetapid ja valdkonnad.
On ülikool ja IT kolledž, milles õppetöö toimub vene keeles - aga miks mitte gagauusi keeles? Või miks mitte rumeenia keeles?
Sul on autonoomia, sul on oma parlament ja sellel omakorda õigus tervet hulka küsimusi (sh haridus, kultuur, kohalik areng) otsustada. Miks sa siis ei otsusta oma Gagauusia kasuks, kui 78 % elanikkonnast identifitseerib end gagauusidena?
Tee ääres on hääletaja. Võtame peale - alati, sest iial ei tea, mida toredat üks kohalik pajatada võib.
Lõhnastatud noormees - lõhnaõlipudelist see lõhn ei tule - ei tea õieti millestki midagi. Lõpuks tirime siiski ühe vastuse välja. Küsimusele "Mis on sinu kodukülas niisugust, mille üle sa oled uhke või mida sa tahaksid teistele ka näidata?" saame vastuseks "Gagauusiamaa lõbustuspark lastele. See on tasuta."
Otsime pargi üles. Näeb päris uhke välja! Kui palju on siin taga Venemaa rahasid ja kui palju Moldova omasid? Euroopa lipukesi veel silma ei hakka.
Novembrist maini istub siis keegi putkas ja saab selle eest palka?
Gagauusia rahvusliku käsitöö alustalaks on vaibakudumine. Geomeetrilised mustrid pluss natuke taimetemaatikat ja tugevad värvid, eelkõige must-punane-valge-roheline, on selle piirkonna vaipade põhitunnusteks. Meie saime oma täpselt kirjeldustele vastava kilimi (vaiba) kätte hotellitoast.
Kokkuvõte: Maanteed normaalsed, liiklus suhteliselt hõre, kesklinnad korras. Vähe autosid, rahvas on ära läinud (peamiselt tööle Chişinăusse, Venemaale, Türki või Itaaliasse - need pole ka just maailma parimate palkadega riigid). Põllumajandus tundub toimima, suured põllud on kõik kenasti haritud.
TRANSNISTRIA
Pindala poolest Eestist 10 x väiksem ja rahvaarvult umbes 350 000 elanikuga territoorium Moldova idaosas on ennast iseseisvaks presidentaalseks riigiks kuulutanud, kuid teda ei tunnusta ükski riik, isegi mitte Venemaa. Rahvusvahelises mõistes on tegu Moldova territooriumiga, kuhu sisenemisel on ometigi eraldi piirikontroll ja autole tuleb osta "vinjett", mis erineb kõigist teistest maailma vinjettidest selle poolest, et see on põhimõtteliselt vaid ostutšekk nimega "Vinjett".
Kasutame oma reisidel autolippe - õige mitmel põhjusel. Mitme rendiautoga kolonnis sõites aitavad need paremini tuvastada, kes kuhu pöörab või kes maha on jäänud. Autolipud annavad mõnikord andeks mõne hilisema reastumise. Autolipp sunnib meid endid eriti korrektne liikleja olema - ka nendes maades, kus vöötrada näiteks tundub dekoratiivne element olema. Autolipp toob Sinu juurde teinekord vahvaid kohalikke - mõnikord rõõmsalt tervitama (Oi, te olete Eestist!), mõnikord uudishimutsema (Mis lipp see on?) - ja nii mõnigi kord satub sellisel moel vahva jutuotsa või huvitava info peale.
Aga milliseid emotsioone võib Eesti lipp tekitada Transnistrias? Kas jätame külge või võtame ära? Kuidas lippu loetakse - kas "tahavad tagasi NLiitu" või "Euroopa pole meid unustanud"? Arutleme pikalt ja otsustame: läheme lippudega!
Piirivalve on üks sõbralikumaid, keda oleme kohanud. Nagu ka kõik teised turistidega tegelejad. Keskmiseks kuupalgaks arvutab kelneripoiss meile 330 eurot. Transnistrias nimelt on oma raha - oma rublad - ja kaardiga maksta saab küll, aga see peab siis olema Transnistria kaart, mitte mingisugune Visa või Master.
Töötab nii sularaha kui kaardiga - noh, ikka selle kohaliku kaardiga...
Asub Katariina pargi juures, sellest teemast on inspireeritud ka disain. Sama käib alloleva bussiootepaviljoni kohta.
Pealinn Tiraspoli kesktänav on puhas ja täis suursuguseid mälestusmemoriaale, mille disaineritele tahaks kohati suisa au anda.
Kui sellega asi piirduks, oleks täitsa ok. Paraku on terve pisike riik täis nii posti otsa pandud tanke kui Lenineid, kõikvõimalikke kangeid sõjamehi ning igat sorti sõjamälestusmärke.
Restorane ja kohvikuid pealinn Tiraspolis on nii väga modernseid kui ka "tagasi entsefaliitu" stiilis.
Teistes linnades on söögikohtadega suhteliselt kitsas - heal juhul üks linnakese kohta, kuid ei pruugi seda ühtegi olla. Ilmselt seetõttu, et kohalik oma palgaga kohvikusse minna ei jaksa ja turist pealinnast kaugemale üldjuhul ei jõua.
Ma ei tea, kas eestlane tuleks selle peale, et keset Vastseliina linnust lõbustuspark püsti panna? Siin tullakse. Kohe lõbustuspargi taga on relvanäitus.
Vaade hotelliaknast:
Linnavalitsuse hoone, selle ees - kes muu, kui ikka Lenin - ja kõrval uhke autahvel.
Peateest järgmine paralleel toob pisara silma - ilma asfaltkatteta muhkus-lohkus tänavad (hea, et oli kuiv aeg), haledad räämas, kohati kokkukukkunud lobudikud.
Meie autolipp ei huvitanud kedagi. Isegi mitte Sheriffi :) - ettevõtet, kelle käes on kogu transnistria majandus - bensiinijaamad, supermarketid, jalgpalliklubi koos staadioniga,...
Moldova on kaevude maa. Kaevupoodi polnudki varem sattunud!
Arbuusi võib nii soolata kui marineerida!
Selline mix ja sellised miksid seekord. Kui keegi tahab oma miksidele vastuseid, siis - meil on selleks suveks veel kaks vaba kohta Islandile, kaks vaba kohta Šotimaale ja üldse võid kiigata siia:
www.abz.ee
