Bonjour, Pariis!

No ma olen Pariisi käinud. Ja ta ei meeldinud mulle tookord. Ma arvasin, et ma ei taha sinna tagasi.

Aga lapselapsed ju ei tea, et see on üks täiesti mõttetu linn! Nemad rumalukesed õhkavad: Pariis! Pariis!

Ainuke põhjus, miks ma olin nõus alla andma, oli see, et lisaks lastelastele polnud ka minu lemmik-reisikaaslased,  erialalt kõik vanaemad-vanaisad, Pariisis käinud. Niisiis - otsustatud! Broneerisime lennud ja üheksale inimesele sobiliku kahekorruselise korteri kesklinnas, kust jäid jalutuskäigu kaugusele nii Jumalaema kirik, Louvre, d Orsey muuseum ja ainult natuke pikema jalutuskäigu kaugusele Champs Elysees ning Eiffeli torn. 

Väike nädalalõpusuts tõi hulgaliselt üllatusi.

Esiteks, Pariis polnudki enam mingi räpane urgas, nagu mina teda mäletasin. Kas olid süüdi äsja lõppenud olümpiamängud või on vahepealse 20 aasta jooksul muutunud prantslaste linnahügieeniharjumised, mine võta kinni. Igatahes osutus Pariis puhtuse-räpasuse skaalal täiesti normaalseks suurlinnaks.

Teiseks, vaatamata eelmises lõigus öeldule polnud keegi mind hoiatanud selle eest, et Eiffeli torni ümbritsev park on pimedal ajal paksult rotte täis! Paksult-paksult-paksult! 
(Ja ma loodan nüüd, et ma mingit trahvi alloleva pildi eest ei saa - Prantsusmaa kohtu otsusega on Eiffeli torni valguslahendus originaalne visuaallooming ning kaitstud autorikaitse seadusega. Autoriõigused kehtivad looja eluajal ja veel 70 aastat peale tema surma. Kuna torni autor Gustave Eiffel suri 1923, siis alates 1993 temaga enam muret pole. Kuid valguskujunduse autor Pierre Bideau suri 2021 ja tema autoritasusid kasseerib sisse SETE (Societe d´Exploitation de la Tour Eiffel)

Eiffeli torn - valgustus Pierre Bideau. 

Kolmandaks polnud ma arvestanud hommikujooksuga.
Selle teema sissejuhatuseks tuleb öelda, et Pariisis pole ühtegi asja, kuhu sa saaksid otsejoones sisse marssida. Vähemalt nende kuulsamate hulgas mitte. Kõik, absoluutselt kõik tuleb netis ette broneerida ja kinni maksta. Ei loe, kas äri- või pühapäev, kas hommik või õhtu, kas vihm või lumi - Pariis on turistide linn. Iga kell. 
Nii juhtus Jumala kogemata, et ma broneerisin  Louvre`i piletid meile kella 9-ks hommikul. Tegelikult ma nii varaseks ei tahtnud, aga ju Jumal teadis paremini.
Internet oli meid õpetanud, et ärge minge sisse peauksest püramiidi alt, seal on liiga palju inimesi. Minge parem Lõviväravast. Läksimegi. Kõik vastas tõele - lisaks meile oli Lõviväravas kell 9 veel nii umbes tosin inimest.
Kõik, kes turvaväravast läbi said, panid jooksu. No meie siis ka. Treppidest üles, piki inimtühje, kuid kuulsaid maale täis galeriisid... Galeriide ristumiskohtades oli näha, kuidas teistest suundadest jooksevad inimesed meile vastu...
Et jõuda ikka selle kõige kuulsama Liisani... Ja noh, ta rippus seal ikka endiselt, ehkki minu meelest oli ta vahepeal suuremaks kasvanud. Terve maal, ma mõtlen. Eelmine kord oli ta ikka väga pisike. 
Jeerum, ma pole ühegi naise pärast elus niimoodi kihutanud! Ja ma tuletan teile meelde, et ma  olen vanaema!

See on lihtsalt üks Louvre´i galeriidest. Jooksu pealt mul pildistamise aega polnud...

Neljandaks pole ma varem sattunud nii peenesse kempsu, kus iga külastaja järel lisaks poti puhastamisele ka aroomisorts kabiini pihustatakse. Elu on lill, ma ütlen!

Viiendaks polnud ma varem kogenud seda, et ma ei kvalifitseeru kliendiks.
Jalutame meie mööda Champs-Elysees ja otsime kohvikohta. Täitsa juhuslikult jääb teele vahva disainiga hiiglaslik kohver. Selgub, et kohvri sees on Louis Vuittoni maja või pood või miski asi ja kohver on lihtsalt tellingukate.
Ja siis natukese aja pärast on Rolexi pood. "Lähme ostame issile Pariisist kella," pakub üks vanaisa lapselapsele. "Vaatame, palju maksab!"
Aga vat ei vaata midagi! Peenematesse poodidesse pööblit ei lasta. Poeuksel seisab mees nagu härg, värvilt selline, nagu poleks elu sees saunas käinud, vaatab tuimal pilgul tühjusesse ja ei kavatsegi end liigutada...

Kuuendaks olen ma üllatunud sellest, et Prantsusmaal on toimunud keelereform. Minu ajal lauldi ikka, et "Sääni kaldal on Pariis", nüüd muudkui Senn ja Senn...

Seitsmendaks poleks ma eladeski selle peale tulnud, et mõni inimene võib end ära elatada vannipartide poega! Esindatud oli lisaks igat värvi ja mustrit pardikestele ka rida selle ilma vägevaid, kuninganna Elisabethist Marilyn Monroeni.

Kaheksandaks ei olnud ma kunagi varem nii pikalt - tubli 3 km - jalutanud sääreluude ja kolpade vahel...

Tegemist on käikudega, kust omal ajal kaevandati kive linna ehitamiseks  - no umbes nagu meil Piusa liivakoobaste tekkelugu. 
Ja siis teine lugu on see, et ühel hetkel oli Pariis nii suureks kasvanud, et polnud enam kuskile surnuid matta. Surnuaedadele ehitati kõrged müürid ümber ja muudkui maeti peale ja peale. Kord andis aga üks müür järgi ja kõik kallid kadunukesed voolasid müüride vahelt linna tänavatele. Õudus lõppes sellega, et kondid puhastati ja laoti tühjadesse käikudesse riita. 

Üheksandaks ei olnud ma varem sattunud jalgpallurist tänavakunstniku peale. Esiotsa trikitas mees palliga Montmartre mäel Sacre Coeur`i  treppide ees aiaposti otsas ja noh, see oli selline suht tavaline, ehkki osav pallijalutus (väljend "palli käsitlus" oleks ilmselge vale!).  Aga kui ta siis laternaposti otsas rippudes oma tempe järele ei jätnud - noh, see oli ikka päris lahe!

Kümnendaks poleks ma arvanud, et Disneyland nii nõme on! Kusjuures pettunud olid ka lapsed. "Nad on selle siia lihtsalt inimeste vihastamiseks teinud!" arvas üks neist.
Olgem ausad - disaini Disneylandis on. Visuaalselt on kõik väga kena, tükk maad toredam (minu meelest) kui Taanis Legolandis. Aga need sabad! Iga vähegi kabedama atraktsiooni juures on järjekord vähemalt 50 minutit. Kusjuures minutitega nad ei eksi, need on neil väga täpselt välja arvutatud! Teisisõnu: tund aega seisad, 2 minutit sõidad. Tund aega seisad, 2 sõidad... Igatahes ajab see närvi. Ja tegemist on reedese päevaga septembrikuus! 
Veel: täiskasvanuid oli Disneylandis igatahes oluliselt rohkem kui lapsi - ja ma mõtlen neid inimesi, kes atraktsioonide peale istusid!

Vanaisa arvab:

• Õlle hind baaris algab 10 eurost klaasi eest, aga võib vabalt olla ka  22 eurot. Sulaselge röövimine! Kusjuures prantsuse enda õlu on täielik defitsiit! 
• Tõukse peaaegu ei näinudki - võrreldes meie linnade ja linnakestega.
• Teel lennujaamast majutusse märkasin taksos istudes, et autod jätavad "mitteametlikult" kahe autorea vahele ruumi mootorratturitele.
• Üllatas relvastatud turva-sõdurite hulk La Defense linnajaos.
• Pariis on tõesti armastuse linn - kui ma oleksin Kunstide sillal veel paar minutit passinud, oleksin ka lõppmängu ära näinud...
• Kunstnikud Montmartri mäel olid toredad. 
• Meie elamise ümbruses asuvad pagaritöökojad ja kohvikud olid mõnusad. Ja muidugi need croissandid!
• Niisugust lipukollektsiooni, kus Eesti lipp on peaaegu kõrvuti Nõukogude Liidu omaga, kolmkümmend aastat pärast Berliini müüri langemist küll kah ühest kultuursest kohast ei ootaks...
• D´Orsey muuseumi tahaksin soovitada!

Tegelikult on üllatav, kui palju jõuab kolme päevaga!!!

Sotsialismist, ekvaatorist ja vulkaani sees elamisest

"Ja siis te võikste vukaani sisse minna," ütleb Mauricio. "Ma arvan, et see meeldiks teile. Seal elavad inimesed."
Minu pähe tekib umbes selline pilt, nagu siis, kui ma kujutan endale ette kobraste või Alpi ümisejate elamist - et mäenõlva sisse on kaevatud paras käikude rägastik, vahepeal veidi suuremad elu-, töö- ja pidukoopad, ja kuna tegemist on vulkaaniga, siis on neil seal loomulik-looduslik keskküte ja hõõguvad koopaseinad...
"Aitäh! See meeldib meile kindlasti!"

*  *  *

Mauricio, Ecuadori pealinna Quito hostelipidaja rabab meid jalust. Meie tüüpilise oige peale, mille me laseme kolmehäälse koorilauluna kuuldavale iga kord, kui jälle selgub, et inglise keelest pole keegi elus midagi kuulnud, ja mille refräänina me oma järgmised variandid letti laome (ise tegelikult uskumata, et mõnest võikski abi olla), teatab Mauricio: "A pa russki možno!" 

Tõepoolest možno!!! Sest Mauricio on kümmekond aastat Venemaal elanud!

Mauricio Larco (52) lugu on suurepärane näide sellest, kuidas sotsialism tapab usu sotsialismi. 

Nõukogude ajal oli Venemaa kõrgkoolides suur hulk vaesematest riikidest võõramaiseid üliõpilasi, kelle üheks pühaks eluülesandeks oli kodumaale naastes Suure Sotsialismi ideid edasi kanda. Niimoodi sattus Venemaale ka Ecuadori oivik Mauricio, kellel oli valida Prantsusmaa, Inglismaa, veel millegi - ja Venemaa vahel. Mauricio valis Nõukogude Liidu, sest sotsialism tundus nii ilus... Temast sai meditsiinitudeng (spetsialiseerumisega kirurgiale) Ukrainas. Koos klauslitega, et ta ei tohi oma elukohast liikuda kaugemale kui 30 km ja pärast kella 16 ei tohi üldse välja minna. Temaga ühes toas elasid kaks vene rahvusest üliõpilast, tegelikult nuhid - ilma, et vähemalt üks neist poleks kaasas olnud, ei tohtinud ta sammukestki liikuda.

Sotsialismi tõeline pale jõudis Mauricio teadvusesse jupikaupa. Üheks jupiks oli järgmine lugu:  suvalise tudengipeo käigus (nagu need ühikates ikka spontaanselt tekkisid) küsinud keegi: "Kuidas teie maal need asjad on?" Mauricio rääkis. Selle peale rääkinud ülearu vindine küsija, kuidas nõukogudemaal need asjad on. Öösel kell kaks tulnud maskidega mehed liiga avameelsele tudengile ühikasse järele, võtnud endiga kaasa ja pärast seda pole keegi teda enam näinud.

Kaks korda olid noorel mehel juba tagasisõidupiletid koju ostetud, kuid teda ei lastud tulema, Siis otsustas ta ennast lasta ülikoolist välja visata, kuid selle plaani segas ära ootamatu armastus. Nüüd tuli kõik  eelnevad patud kiiresti lunastada, sest  enam polnud koju kiiret ning kahemehest sai üleöö viielin.

Vaatamata piirangutele õnnestus Mauriciol ka kogu Venemaa läbi rännata.

Ecuadori tagasi tulles - koos venelannast abikaasa ja poeg Sergeiga - töötas Mauricio kolm kohustuslikku aastat kirurgina, kuid tol ajal ei teeninud siin sellega midagi. Nii tuli teisi variante otsida.

Praegust hostelit Quito vanalinna serva peal peab Mauricio kümnendat aastat. Koos oma teise abikaasaga. Venemaalt toodud naisega läksid elud laiali. Ühe korra selle 10 aasta jooksul on neid ka röövitud - päris põhjalikult. Hostel ise on tagasihoidlikult väljendudes tagasihoidlik.
"Aga üks asi oli Nõukogude Liidus hea - see oli meditsiini tase," ütleb tugevalt lonkav mees. "Minu panid päris hästi kõndima!" 

"Kuidas sulle meeldib Ecuadori praegune president Lenin?"

"Mitte eriti. Ta on liiga sotsialistlik. Mina olen sotsialismi oma silmaga näinud ja ei usu enam sellesse."

"Kes Sinu hosteli külastajad on? Kas Sul on Venemaaga mingid sidemed säilinud?'

"Kõige rohkem külastajaid on Saksamaalt, aga üldiselt üle terve ilma. Ja venelastega teen jah koostööd, neid on Ecuadoris ka päris palju - väga paljud kolisid siia, arvasid, et see on soe ja odav koht, midagi ei pea tegema, muudkui ilule...  Ostsid endale majad ja värgid, aga 7-8 aastat elasid ja siis olid rahad läbi - ei saa päris ilma midagi tegemata siin ka ikka hakkama.

Mauricio, kunagine kirurg

*  *  *

Elamine vulkaani sees on palju proosalisem kui pilt minu pea sees. Pululahua küla ja rahva juurde viib meid oma isalt päritud võimsa Ameerikamaa masinaga don Fernando -  30 aastat ekvaatoril giidiametit pidanud mees.

"Pululahua" tähendab kohaliku indiaanikõimu keeles "udu" ja don Fernando ei jõua ära kiita, kuidas meil on vedanud - sest väga-väga sageli ongi Pululahua udu/pilvede sees ja midagi pole näha. Me täitsa usume seda, kui me näeme, mida tegelikult tähendab "vulkaani sees elamine":

mingi arulage kamp on otsustanud endale vulkaani kraatrisse, mis viimati purskas 2500 aastat tagasi, pesa teha! Ca  100 inimest elab selles augus ja harib seal 400 hektarit. Ja nad ei kavatsegi ära surra - don Fernando on oma 30-aastase giiditöö ajal ainult 3 korda matuseid saanud!

"Kool pandi seitse aastat tagasi kinni," ütleb don Fernando. "Enam ei jätkunud lapsi. Noored on enam-vähem kõik ära läinud, siia auku on jäänud vaid vanainimesed. Aga nad on väga sitked. Enamus põllutööst tehakse käsitsi. Puhas õhk, oma söök ja ei mingeid "laineid"! Arstipunkt oli ka varem, aga arst jäänud suurest igavusest haigeks - kedagi polnud ravida - ja kolis minema.   Elekter on külas olemas, kuid tele- ja mobiililained siia auku ei jõua. Te peaksite nägema, kuidas need 90-aastased vanamemmed igal nädalalõpul oma saadustega siit nõlvast üles kribavad, et need linnas maha müüa, ja õhtul tagasi kihutavad!"

Vähemalt 300 m on see auk küll sügav. Ja jalgrada kraatsiservast alla kraatri põhja üsna järsk. Pealekauba on kogu kupatus nagunii juba ligi 3 km ümp - meiesuguseid võtab juba mõnekümne meetri sügavusele laskumine-tagasitõusmine ähkima. Ma kujutan neid memmesid endale väga hästi ette, kuid see on ikka neetult ränk tõus, liiatigi, kui sul veel mingi koorem ka seljas...
"Kas siia mitte mingisugust autoteed ei tule?"
"Tuleb, aga see on nii tohutult pikk tiir ümber mägede, et seda kasutatakse väga harva - noh, kui on vaja midagi tõesti suurt kohale toimetada. Argielu käib siitsamast seda rada mööda. Ja nüüd on külas juba 4 uut elanikku ka - 2 eurooplast ja 2 ameeriklast ostsid endale siia majapidamised. Üks kavatseb majutusteenust pakkuma hakata. Praegu on külas  üks hostel - kämping olemas, aga uus tegija tahab mingi peenema ja kallima variandi teha."
"Vulkaan magab ikka korralikult?"
"Vat ei teagi nüüd. 7-8 aastat tagasi ajas natuke tossu välja ja siis võeti ta teadlaste poolt erilise jälgimise alla. Kuid viimasel ajal ei ole midagi kuulda olnud."

*  *  *
"Intiñan muuseum on palju toredam kui see suur, mis teile kõigepealt teele jääb," oli Mauricio soovitanud. "Seal tehakse igasuguseid katseid ja giidid räägivad mitmes keeles."
Niisiis palume don Fernandol endid  Intiñan'i juures maha panna.

Aastal 1735 toimus Pariisi Teaduste Akadeemias tuline vaidlus selle üle, milline on maakera täpne kuju. Et kas on lapik või ei. Newtoni teooriate pooldajad olid seisukohal, et Maa on pooluste kohal kergelt lapergune kera. Cassini koolkonna toetajad väitsid, et ta on lapik on ekvaatori kohalt.

Seepärast läkitati aastal 1736 kaks ekspeditsiooni maakera kumerust mõõtma - üks suundus Lapimaale põhjapoolusele, teine aga praegusesse Ecuadori ekvaatorile. Uuring näitas, et õigus on Newtoni toetajatel.

Kuid kõigepealt tuli prantslastel ekvaator üles leida. Enam-vähem see neil ka õnnestus. Aastal 1936 püstitati Ecuadori pealinna Quito lähistele prantsuse ekspeditsiooni 200. aastapäeva tähistamiseks monument. Joonele, mille prantsuse teadlased 18. sajandil 0 laiuskraadi ehk ekvaatorina märgistasid. 

 Tagaplaanil "munaga" mälestusmärk on prantslaste ekspeditsiooni auks püstitatud. Kuna selle juurde pääs maksab 5 dollarit, Mauricio soovitas meile Päikese Teed ja aega ka napib, jätame munamärgi vahele.

Kuid tänapäevased GPS-id jms väidvad, et prantslased eksisid 240 meetriga. Üks nupukas Ecuadori ärimees taipas selle asjaolu ära kasutada ning rajas siia Intiñan'i - Päikese Tee (ketšua keeles) muuseumi.


Muuseumil on kaks põhiteemat - lustakad "ekvaatorlikud" katsed ja Ecuadori erinevate piirkondade rahvaste kultuuri tutvustamine.

 Siin ma siis nüüd olen, ne mjaso, ne rõba - ja parem pool minust on põhjas...põhjapoolkeral vähemasti...

Peamine katse, mida siin lustiliselt serveeritakse, on Coriolisi jõu esitlemine. Jõud, mis paneb liikuma-keerlema hoovused ja tornaadod jms põhjapoolkeral päripäeva, lõunapoolkeral vastupäeva. Tõestuseks tõstetakse kraanikausse kord ühele, kord teisele poole ekvaatorijoont ja allaminev veekeeris pöörleb tõepoolest kord nii, kord naa. Lõpuks siiski reedab giid, et nii väikeste koguste juures Coriolisi jõud ei toimi, nad lihtsalt viskavad vee kraanikaussi kord suunaga ühele, kord teisele poole. Kuid efekt on vahva.
Väidetavalt samal põhjusel - Coriolisi jõiud - saab ekvaatoril toore muna naelapea peale seisma panna.

Miks muna seisma jääb? Tegelikud põhjused: inimesed on motiveeritud, käsi tohib alusele toetada jne. Jääb kodus ka, kui pingutada - aga põnevust-elevust pakub, ja need, kes hakkama saavad, pälvivad diplomi. Ülejäänud võivad passi ekvaatori templi saada, kui tahavad. No me ju ka ikka tahtsime.

Ekvaatorijoonel on ka  "kahepoolse kasutusega" päikesekell - 24.9.-20.3. paistab sellele päike pääle lõuna poolt, 22.3.-22.9 põhjast. 23.9. ja 21.3., sügise ja kevade alguses, jookseb päike otse mööda ekvaatorit ning viskab varju mõlemale poole.

 Ja siis see vanade kultuuride-tavade pool.

 Enim jääb pilku püüdma üsna jõhker seinapannoo:

Tegemist on indiaanihõimuga Amazonase vihmametsadest, kellel tavaks skalpe võtta ja nendest "pisikesi päid" teha. Seinapannoo näitab täpselt, millised on töövõtted ja mis järjekorras toiminguid sooritada.

Sedasorti toimetamise peapõhjus: arvati, et niisugusel moel saab endale tapetu hinge, jõu ja muud väärt omadused, mis tollel olema juhtuvad.

Nahk libisevat kolju küljest ära nagu lipsti, teavad Jassu ja Leegi. Giidipoiss räägib, et järgmiseks sammuks on aju eemaldamine (selleks tuleb koljut keeta) ja siis tuleb nahkpea sisse igasugust spets heina toppida, et see vormis oleks ja hallitama-hapnema ei läheks... Nende protseduuride käigus tõmbab pea üksjagu kokku, nii et sellest võib isegi kena kaelaehte saada (ülemisel pildil paremal on kaelaehteks siiski ahvipea). 

 Giidipoisil on käes ahvi skalp

Kohaliku rahva keeles on „maailma keskpaik” ”Quitsa-to”. Arvatakse, et Euadori pealinna nimi Quito on tuletatud sellest väljendist. Linnake, mis asub prantslaste poolt väljamõõdetud ekvaatori ümber, kannab nime Mitad del Mundo - maailma keskpaik hispaania keeles. Niisiis on meil järjekordne maailma naba üle vaadatud.
Paar vahvat fakti veel ekvaatori kohta:

• Ekvaatoriks loetakse 5 km laiust riba;
• inimene kaalub ekvaatoril ca 1 kg vähem;
• kohalikel vanadel indiaanirahvastel oli ekvaator tegelikult juba ammu enne prantslasi paika pandud - see oligi Päikese Tee nime kandev joon ning täpselt selle koha peal, mida ka tänapäevased GPS-id ekvaatoriks mõõdavad...

Sa kae sõs, määndse loo tulliva! :)

20 aastat hiljem

"Szybko jedziesz - dobrze i tysiąc i tysiąc i..." susistab Henn.

"Tebe muidugi prosto, aga kuidas mina sõitma pean?" tuleb järgmine lugu. Poola lood - esimese tähendus on, et kui sõidad üleru kiiresti, maksad tahvi - ikka tuhat ja tuhat ja tuhat. Teise puhul on tegemist prosto sõnamänguga - venekeelne "prosto" ehk "lihtsalt" on poola keeles "otse."

Ja Läti lood ja Hollandi ja Hollani lood ja Saksa ja Šveitsi omad ja nii Marokoni välja. Sest isegi Marokos on kunagi bussiga käidud. Eestist. Bussiga. Marokos.

Loomulikult oli vanasti taevas sinisem ja rohi rohelisem ja nii edasi. Kuid kakskümmend aastat tagasi oli teekond selle päris sinise ja päris rohelise juurde ikka tükk maad vaevalisem - nii tegijate kui teeliste jaoks.

"Mitte ühtegi ööd bussis!" kuulutab ABZ Reiside kataloog aastast 2000 uhkesti. Uhti-uhti-uhh-tõõ, milline reklaam!

Esimeste sügistööde ja -ööde viljad

Kes ei oleks kuulnud piirijärjekordadest (eriti Leedu-Poola piiril), juhtide magamisasemetest bussi pagasiruumis või lugusid lahustuvatest suppidest, ainuvõimalikust toidust ühel korralikul Euroopa reisil.

Hiljuti öeldi ühel juubelipeol: järjest nooremad inimesed saavad viiskümmend. ABZ Reisid said küll kakskümmend, kuid ka see on auväärt iga, eriti selle teadmise valguses, mida heidab saksakeelne sait Trading Treff: ettevõtete keskmiseks elueaks tänasel Saksamaal on 8-10 aastat. 

Niisiis oli põhjust peoks. Pisikeseks, sest hooaeg on ju alanud ja kõik need ca 2000 reisikaaslast, kes igal aastal meiega sõidavad, on elevil ja ootel...

ABZ Reiside põhitegijad aastal 2019

Raamaatupidaja võtab kõik kinnis- ja vallasvara korralikult arvele.

Kingitused olid üldjoontes seespidiseks tarvitamiseks. 

Aitäh, Ülle, mie tervise eest hoolt kandmast!

"Kas te seda lugu teate, kuidas mul ükskord poole reisi pealt bussijuhid vangi viidi?"
"Ei. Aga ma oleksin äärepealt ise Prantsusmaal käerauad saanud. Ma olin tänavalt mingid stressipallid ostnud ja politsei kahtlustas, et tegemist on narkotsiga."
"Aga see reis, kus oivikpoisid Londonis napilt noortevanglast pääsesid - olid Prantsusmaa tanklast mingi pooliku pisargaasi üles korjanud ja see osutus Inglismaal keelatuks..."
"Üht meie keskkoolipoissi rääkisin Berliini politsei käest välja - oli reisile kaasa võtnud vanglas valmistatud libliknoa ja arvas, et see peab tingimata Riigipäevahoones kaasas olema..."

Nostalgiahetked...

Meie parim partner ca 20 aastat tagasi

Noored ja ilusad

"Ja need buffee-lauad laevadel," jätkab Henn. "See oli kõige parem infovahetuspunkt - täpselt sai teada, millisel firmal kuidas läheb, kes kellega käib ja millistel tingimustel."

"See on tänaseni nii," kinnitavad reisijuhid.

"Aga mul on sellega ka üks lugu," ütleb Henn. "Ükskord oli üks juht, kellel oli täpselt välja arvestatud, kui palju ta jaksab süüa ja kuulutas iga kord nagu kirikuõpetaja kantslist, kuidas kõigepealt tuleb võtta seda ja siis seda ja siis seda ja siis on kõht täpselt täis. Viimase kriipsuni ainult head ja paremat, ei ühtegi mõttetut ampsu. Ükskord saanud ühel vennal sellest jutust villand ja kui mees oli lõpetanud, küsinud, et aga kas sa suitsuangerjat ei söönudki. Mees läind ähmi täis, et kus see veel oli. Juhatati koht kätte ja mees pigistanud siis ikka veel sellegi delikatessi sisse. Kui ta siis ägisedes lahkumas oli, teatanud sõber: "Tegelikult oli see tuulehaug!""

Tänapäeva maailmas on kõige suurem väärtus see, kui sinu ümber on inimesed, keda sa võid usaldada. Kes hoolivad sellest, mida nad teevad, ja nendest, kellega koos  ja/või kelle jaoks nad teevad. On suur väärtus, kui sa saad tööle minna rõõmsa tujuga ning keegi ei rikugi seda ära. 

Aitäh, kulla kaasteelised - kolleegid, partnerid, reisijad läbi 20 aasta - kõik, kes te kõik olete andnud oma panuse sellesse, et ABZ Reisid on just niisugune, nagu ta on!

Ja lähme aga jälle :) !
www.abz.ee

Jõululainel

Me arvasime, et kui me oleme poolteist kuud väga vaatamisväärselt rabanud - kõrgel ja kaugel, külmas ja kuumas, ilma ühegi puhkepäevata - et siis on meil täielik õigus väljateenitud puhkusele. Pealegi on jõulud saabumas ja juba Uus-Meremaal kirjutas üks tädi pahaselt, et jõulude ajal ei peaks inimesed ringi kondama, vaid kenasti koduse jõululaua taga üksteisel käest kinni hoides pühalikult jõululaule laulma.

Inimestele meeldib puhata eksootilistes paikades, oleme me tähele pannud. Me oleme väga tähelepanelikud, eksole. Ja me oleme inimesed.

Nüüd oli vaja ainult veel eksootilist paika, kuhu see kodune jõululaud kujundada. Jõululaul on meil juba selge – „See viis haaras mind, feliz Navidad, …“

Kolm parasvöötme-eestlasele kõige ekstreemsemalt eksootilist kohta on kaks poolust ja üks ekvaator. Me valisime ekvaatori. Oli teine juhtumisi tükk maad lähemal.

Ecuadoris elab ühe maja ja kahe koeraga Joanna. Joanna ütles, et olks, võtke mu maja ja koerad ja nautige, ma lähen käin siis kah korra ära.

Joanna leidsime internetist. Ta otsis seal housesitterit. Me pakkusime kolme. Kui babysitter, lapsehoidja, on üldjuhul arusaadav ja tuttav termin, siis housesitter seda enamasti ei ole. Samas on maja hoida tükk maad lihtsam, maja ei jonni ega pirtsuta. Kui, siis ehk teinekord talvel torutab natuke, suvel peaksid majad iseendaga päris kenasti toime tulema. Ja no ekvaatoril peaks ju ometigi suve jaguma!

Ütlesime Joannale, et meie põhihuvi on ekvaatori peal puhata ja mängida ja jõululaule laulda ja meil ei ole midagi selle vastu, kui tema koerad seejuures tänulikuks publikuks on. Joanna arvas, et see on hea mõte, pealegi oli ta alles hiljuti Tallinnas käinud. Tallinnas oli jumala jama ilm olnud. Võimalik, et just ta seetõttu valiski meid…

Niisiis keerasime jõululainele. 

 Lainetama hakkas juba Põhja-Peruus. Piura kohta oli igal pool öeldud, et pole suuremat asi linn, tegelikult osutus Piura paremaks kui nii mõnigi teine. 

Jõululaine Piura (Peruu) linna keskväljakul. Midagi ei ole teha, eestlase jaoks on veider, kui kuusekard lehtpuu pääle riputatakse ja päkapikud sinnasamasse juurde üles puuakse.

Jõululainel inimene astub ikka kirikusse ka sisse. Ja mis ta näeb - esimene kohalikku värvi pühakuju! 

Ristiusk küll, aga kuidas ikkagi on kõik tumedanahalised nõus mingeid valgeid pühakuid kummardama...

Ecuadori saabumine oli nagu teise ilma jõudmine.

Kunagi 90ndate alul sattusin ühte linnakesse, millest pool oli Saksamaa, pool Prantsusmaa jagu. Linnakese jagas pooleks jõgi. Mäletan siiamaani hämmeldust, mida tundsin peaaegu steriilselt puhtalt Saksamaalt Prantsuse "lohakasse elegantsi" ja prügisse sisenedes. 

Täpselt sama hämming tabas mind nüüd Peruust Ecuadori sisenedes.

Majadel on katused peal, õued on puhtad, teeääred ei kirvenda kilekottidest, plastpudelitest ja ehitusprahist... Isegi loodus on paugupealt muutunud - ei mingit hallpruuni enam, igal pool lopsakas rohelus, riisipõllud, viljapuuaiad,... Muide, mangod kasvavad puu otsas väga veidralt, justkui oleks keegi nad sinna ca 30-cm-se nöörikesega riputanud. Nagu jõuluehted.

Ecuadoris asub linnake nimega Loja. Tundus tore olema. Ette rutates olgu öeldud, et oligi.

 Näiteks kasvas Lojas kellukapuu. Googel sellist puud ei tunne, aga mina tundsin ta kohe ära.

 Sest õied olid täpselt kelluka omad. Viljad ei olnud ühegi tuttava omad.

 Sõnaga: linn õitses ja õilmitses ja oli jõulude tulekuks absoluutselt valmis.

 Ühte Loja pühakotta oli näiteks ilmatusuur Jeruusalemm ja Petlemm kokku ehitatud koos kõikide issandama inimeste ja majade ja mägede ja jõgedega, mis neil seal olid. No tõesti suur, mingi 10 x 10 meetrit võibolla, ja kõik need inimesed seal liigutasid ja sead röhkisid ja lambad määgisid ja veed vulisesid ja lõkked põlesid ja....

 ... ja vahepeal oli öö ja siis tuli hommikuhahetus ja pilved ja udutoss ja üldse, see oli ikka jumala võimas nikerdis, mis seal kokku oli sätitud!

 Juurde oli kirjutatud, et kui keegi tahab de belenismo õpitoast osa saada, siis pöörduda sinna ja sinna.

Google tõlge hispaania keelest:
Belenismo on Jeesus Kristuse sünni plastiline esitus, mida jõuluperioodidel tavaliselt tehakse kodudes, kirikutes, kauplustes jne. On osa katolikust jõulutraditsioonist. Maakultuuri ja pastoraalse maailma ülendamine, kus taaselustatakse mägesid, jõgesid ja neid, kes käesid maad oma kätega.

Järgmiseks suuremaks üllatuseks teel olid jäätiseoapuu kaunad. Lasime müügipreilil  nime üles kirjutada. Et misasi see siis ikkagi on, mida ta meid sööma sunnib. Tema kirjutas Guaba. Ingliskeelne maailm nimetab seda jäätiseoapuuks, taimetargad ütlevad Inga edulis, eesti keeli söödav ingauba.

Nett ütles, et jäätiseoapuud kasvatatakse kohvi-ja kakaoistandustes peamiselt seepärast, et oleks keegi, kes varju annaks, aga ka seepärast, et ta seob hästi lämmastikuühendeid, takistab pinnaseerosiooni ning annab multši. Puu alumised oksad eemaldatakse ja kasutatakse küttepuudeks. Nii et väga multifunktsionaalne taim.

 Viljaks on mõnikord isegi meetrile ligineva pikkusega uba. Oad on nagu vati sees ja see vatt ongi söödav. Meenutab veidi vaniljejäätist, siit siis ka taime ingliskeelne nimi.

 Kuna me olime otsustanud jõululainel olla, tuli ka pimeduses linn üle vaadata. See oli hea mõte.

 Ja siis... millised aroomid!

 Ma ei tea, kas ma olengi oma elus nii intensiivset ja paksu ja mõnusat kohvilõhna tundnud... kohv ise maitses ka väga hää. Ecuadori kohv.

 Päevale pani punkti veidi jõulu-, veidi popmuusika-, veidi folklooriteemaline laulu- ja tantsupidu linna keskväljakul. Korralik kahetunnine kontsert koos mõne väga hea etteastega.

 Minu meelest me oleme täiesti korralikult jõuludeks ette valmistunud.   

Leegi ja Jassu nägemus:

http://www.leegi.jassu.ee/2017/12/16/ecuadori-majahoidjad/