Mangroovimatk

Siin maal (nagu mitmes teiseski) ei ole võimalik valgel inimesel niimoodi liikuda, et keegi sulle oma teeneid ei pakuks. Niimoodi saime endale Sahker-Mahker-Saadiku - me ei tea tänini, kas ja kui paljuga ta meid kooris, samal ajal saime tänu temale endale oluliselt soodsama ja mis põhiline - basseiniga hotelli...

Igatahes olime lubanud tema käest ka mangrooviretke võtta. Sest me tahtsime ka oma silmaga neid kalu näha, kes puu otsas elavad. Vähemalt lubas Hendrik Relve Eesti Rahvusringhäälingu kaudu meile, et nii on.

Loomulikult polnud mangrooviretke korraldamine Sahker-Mahker-Saadikule mingisugune küsimus. 70 000 ariaryt tundus täiesti mõistlik hind ka - alla 20 euro kolme peale pole ju teabmispalju. Küsimus tekkis meil alles siis, kui me paati istuma hakkasime - sellise katamaraaniga ei saa ju mangroovivõsa vahel manööverdada? Ja kas need hiir-hüppas-kass-kargas tegelased paadi kõrval mudas ongi need Relve lubatud puu otsa ronivad kalad? Ja kõik need ülejäänud elukad, kellest muda kihab - kes need sihukesed on? Aga me oleme ju kannatlikud eestlased - küllp juhtub kõik õigel ajal ja nii nagu peab. 

Kui me oleme õndsas rahus malagassikeelse vestluse saatel (Sahker-Mahker on väga hea jutumees ja kõikidega sõber) pool tunnikest keset lagedat vetevälja voolanud, hakkame nihelema ja huvi tundma, et mida üks mangrooviretk siis endast ka kujutab. Saame teada, et me sõidame väikesesse kalurikülla ja külastame eal kooli ja mehhaanikatöökoda. 

Meil oli muidugi mangrooviretkest absoluutselt teistsugune arusaam olnud. 

"Aga kalad?" hakkame nõudma. 

"Oh jaa, meil on siin väga palju igasuguseid kalu, aga ma ei tea nende nimesid inglise keeles," rahustab Sahker-Mahker meid ja kougib välja paksu pildiraamatu - India ookeani kalad jaapani ja hiina keeles...

"Aga need, kes puu otsas elavad?" jorutame meie edasi. "Teil peavad siin olema kalad, kes puu otsas elavad."

Sahker-Mahker vaatab meid nagu nõrgammõistuslikke. "Ei, kalad ei ela puu otsas."

"Jah, tavaliselt ei ela, aga teil siin ühed elavad. Nad upuksid ära, kui nad vahepeal puu otsa ei saaks."

Sahker-Mahker peab sõudjapostega nõu. 

"Jah, on küll sellised," ütleb ta siis. "Aga neid on väga raske näha. Nad ei ole praegu siin, nad on praegu väga kaugel. Nad liiguvad koos tõusu ja mõõnaga."

Sahker-Mahker valetab nii, et suu suitseb. Ta pole iial sellistest tegelastest kuulnud. Ka paadipoisid mitte. Nad on neid näinud, aga peavad neid ilmselgelt liiga mõttetuteks tegelasteks, et keegi sihukeste vastu huvi võiks tunda. Sest hiljem kodus teeme selgeks - jah, just needsamad sellid seal kaldaservas mudahüpikud olidki...
Aga kui turist küsib, siis tuleb talle ju midagi vastata, eksole.

Aga midagi pole teha. Läheme siis pealegi kalurikülla.

Külas elab Sahker-Mahkeri jutu järgi 5000 inimest. Mina ei ole sellega nõus - nii väikesele territooriumile ei mahu Põlva linn ära, mis siis, et majad on tibatillukesed ja pered suured. Kui ma arvamust avaldan, on Sahker-Mahker lahkesti nõus 500 alla võtma - kes neid ikka lugeda jõuab... Ma ei hakka vaidlema, aga võtaksin ikka veel mõne tuhande alla. Kui kõrvalasuvas Morondava linnakeses elab 45 000 inimest ja seda ikka annab ühest otsast teise läbi sõita, siis ei saa selle lapikese peal viis tuhhi elada...

Sellise katamaraan-piroogiga sõidsvd siinsed kalurid. Meie läheme nüüd ka sihukesega teele. Kuid paremal põõsa all hüppavad ringi kalad, kes kardavad uppumist.

Ega meil pole mingi niisama paat. Meil on ikka nimega paat! Ja veel millise nimega - "Hea ei saa kunagi otsa!"

Saabume kaluriküla-saarekesele, kui üks paatkond on parasjagu oma saagiga koduranda jõudnud. 

Me oleksime siia külla Marega poolkogematagi sattunud - siis, kui hakkasime ka ühel hommikul merele minema. Urmas käskis. Ajas meid varavalges üles ja ütles, et enne basseini ei tohi minna, kui merel käidud. Noh, me siis läksime, me teeme alati seda, mida mehed ütlevad, ja meri oli jumala madal ja meile tundus, et me jõuame kaluriteni välja... neid oli seal sadu... aga siis viimased paarkümmend meetrit läks äkitsi väga sügavaks ja kõik inimesed teiselt poolt hakkasid kurttummade keeles viiplema, et hakake ujuma. Me ei hakanud, sest - 
meil tuli tohutu hirm naha vahele!!! Kogu see aeg, mis me olime napilt nabani vees liikunud, kiskus mõõnahoovus meid endaga kaasa - see oli nii pagana tugev tõmme ja me polnud kumbki elus niisugust asja kogenud, et meri võib käituda nagu mägijõgi, ehkki pealtpoolt näeb täiesti rahulik ja tavaline meri välja...
SMe keerasime otsa ümber ja sumasime kaldale tagasi. Kuid see oli jälle üks väga eriline kogemus.

Kõik võivad pakkuda, millega tegu. Vastuse leiab järgmise pildi alt :)

Külatanum. Roigasaial kuivab pesu, paremal pottides keeb kellegi lõunasöök. 

Eelmisel pildil oli seasulg. Või seapuur. Või sealaut. No igatahes elasid seal kanajalgadel aiakeses sead. Sigalahedad kodud neil sigadel!

Külatänav haabjalaadsete piroogide ja kookospalmidega.

Mare ja Urmas mehhaanikatöökojas paadiehituslike küsimuste üle aru pidamas. Lepibad kokku, et meie paadid tehakse põhimõtteliselt samamoodi. Sellest siin tuleb üks väga suur paat, millega külarahvas saab hakata Põhja-Madagaskarilt kaupu siia, läänerannikule, tooma - 14 tonni korraga! Sest meritsi on odavam.

"Kas te kookospähklit tahate? Väga värsket?" käib Sahker-Mahker pinda. No me oleme kookospähkli hingeeluga tegelikult juba Nosy Be'l tutvunud ja erilist tahtmist parasjagu pole, aga... ühe võiks ju kamba peale võtta ka... Loomulikult saame me igaüks endale oma pähkli. Ja loomulikult maksame me selle eest, et poiss meie pärast puu otsa läks... 

Ja külakooli ajab Sahker-Mahker meid kah. Ehkki meil on juba nii mõnedki koolid selja taga...

(Vahepala: Urmas ei saa üldse aru, miks ta koolis on käinud. "Ma ei saa aru! Seda meile koolis ei õpetatud - miks ma seal üldse käisin???" - asju, millest me Madagaskaril aru ei saa, on hulgim.) 

Kõigi koolide õuel lehvib siin maal alati lipp. Lipu järgi ongi teda, kus kool asub - lipud on veel vaid nn külanõukogudel. Sageli on koolimaja seinale maalitud mõni täiendav plagu  - kas Hiina või Põhja-Korea oma vms - kellegi lipp, kes on ulatanud oma abikäe malagassi rahva haridustaseme tõstmiseks. 

Tegelikult ei saa me ikkagi aru, mismoodi see koolivärk siin siis käib. Küsime igaühelt, kes teele satub, ja igaüks räägib isejuttu. Mõni ütleb, et kooli minnakse kolmeselt, teine, et kuueselt. Üks ütleb, et tänasest algas koolivaheaeg ja kui järgmisel päeval ikkagi kõik teeveered koolilapsi täis on, siis järgmine informaator naerab sellise jutu välja ja kinnitab, et vaheaeg tuleb paari nädala pärast. Koolikottidega lapsed on teeveeres iga kell ja igal nädalapäeval - kord öeldakse, et nad tulevad pühapäevakoolist, siis, et koolis käiakse mitmes vahetuses...

Siinses külakoolis tekkis meil sama küsimus - kui küla suuruseks on ca 300 x 300 meetrit, siis võiksid ju kõik lapsed korraga koolis olla. Paraku tilpnevad osad lapsed ikkagi koduõuel, osad istuvad koolimaja ees, taga ja kõrval, klassiruumid on pooltühjad, mõnes klassiruumis pole ka õpetajat sees, kuid mingil imelikul põhjusel istuva lapsed seal ikkagi paigal, ainult ühes ruumi puhul on tunne, et vist käib õppetöö...

Ka siin räägitakse meile mitmest vahetusest - samas tundub, et tegelikult käivad lapsed koolis vist tuju järgi - tahan, lähen, tahan, ei.

Koolimaja - kõige väiksemate laste osakond

Kõige väiksemate osakond, vol 2

Suuremate jaoks on kivimaja. Sedapuhku hiinlaste tehtud. 

Sissevaade kivimajja

Kui Sahker-Mahker on meie käest välja pigistanud natuke raha koolile ja natuke ühele sõbrale kookospähkli toomise eest ja teisele laeva näitamise eest ja kolmandale ja... hakkame tagasi linna poole liikuma. 

Meie piroog sõidab mitu korda liivakule kinni - käes on mõõnaaeg. Naised tulevad põlvini vees linnast - mehed toovad kala merelt kohale, naised käivad seda linna müüma. 

Mõned tulevad merelt, mõned linnast. Need siin ei tule linnast.

Kala ei pea ilmtingimata rõuguredelitel kuivatama nagu Norras või katuseräästa all nagu Eestis. Võib ka kuuma liiva sees - nagu Madagaskaril. 

"Ma ei saa aru! Seda meile koolis ei õpetatud - miks ma seal üldse käisin???" - asju, millest me Madagaskaril aru ei saa, on hulgim. Näteks, et kuidas sellel naisel, kellel on ka laps selga seotud, ikkagi see kauss pea peal püsib??? See ei ole ju mingite tasakaalureeglitega  kooskõlas...

Kes seal elab? Ei saa aru...

Mitmepäevane mõistatus basseini kõrval asuvast majakeset. 

Matka lõpus arvas Sahker-Mahker, et me peaksime sõudja-poistele ka maksma. Et nad tegid väga kõvasti tööd. Me olime sellegaa isegi nõus, et tegid kõvasti tööd, aga meile jäi arusaamatuks, mille eest me esialgsed 70 000 välja käisime...

Lõppkokkuvõtteks läks kogu mangrooviretk koos kõigi koolide ja kooospähklitega meile maksma 130 000. Mis on siinmaal täiesti tavaline, sest kogu aeg ilmub kusagilt välja mõni abiline, kellele peab maksma - kord on see seadusega paika pandud, kord mitte, aga kuna sa oled võõras ja täpselt ei tea, siis...

Pärast mangrooviretke vaatasime siis mangroovipõõsaalused niisama iseenese tarkusega üle. Ega seda tarkust väga palju polnud, aga elu kihas - täpselt nagu kalurikülas...

Aga kuna Sahker-Mahker oskas meile soovitada väga hea toidukoha pluss jagada soovitusi ka menüü osas, siis... 

Meil on mmitmeid ühiseid jooni. Üks neist on armastus mereandide vastu.

Kui keegi peaks Morondavasse sattuma, siis parim mereanniteemaline paik on Le Corail.