Soomes on asju. Ega neist Eestiski puudust pole, aga jaburasjade väljamõtlemises on soomlased eestlastest ikka kaugelt üle. Kusjuures tuleb tunnistada, et et jaburasjad on enamasti ka väga toredad tujutõstjad.
Sport on üldjuhul ju ikka üks tõsine asi, täis higi, verd ja pisaraid. (Ma ei mõelnud Veerpalu verd!). Eriti kui jutt käib maailmameistrivõistlustest.
Soome on maailmameister maailmameistrivõistluste korraldamises. Naisekandmise MM on vana nali, seda on eestlasedki mitu korda kinni pannud. Sääsetapmise on eestlased kah üle võtt, nii et selle em-emmitamise soomlased lõpetasid. (Lihtsalt infoks: pikka aega oli sääsetapmise maailmarekordiks 21 sääske minutis). Sipelgapesades istumise on sommid kah ära lõpetanud. Ja mobiilitelefonide viskmise. Enne mobiile on loopisid soomlased lüpsipinke ja kummikuid, aga ajaga tuleb kaasas käia ja nii mindi aastal 2000 üle mobiiltelefonidele. Noid loobiti 14 aastat. Võimalik, et üritus lõpetati sellepärast, et keegi ei suutnud aastaid sakslase Tom Philippe Reinhardti sooritust 136,75 m ületada, aga võib ka olla, et nutikad ei lenda nii hästi. Või on loopimiseks liiga kallid. Ei tea.
Veekross. Pilt on pärit siit.
Kuid on terve rida toredaid alasid, millega soomlased nii enda kui juhuslike pealesattujate rõõmuks jätkavad - ja ikka MM nime all.
Näiteks soojalgpalli MM, mis on täiesti tavaline jalgpall, kui saapaidneelav mudapinnas välja arvata. (Meenutab mulle riisipõldu ettevalmistavate seebude tegevust Madagaskaril).
Näiteks marjakorjamise MM, mille praegune rekord on 27,98 kg jõhvikaid tunni aja jooksul.
Näiteks õhukitarri MM, mis on loodud kõigi nende laiskvorstide rõõmuks, kes pole viitsinud pillimängu ära õppida. Tuleb lihtsalt teha nägu, et sa oled hullem rokistaar ja sellest piisab.
Näiteks tõukekelgutamise (soome kelgul sõitmise) MM.
Õllehõljumine (kaljakellunta) ei liigitu küll MM-i alla, kuid see-eest jaburate ettevõtmiste ritta. Õllehõljumine tähendab, et igal aastal kogunevad tuhanded osalejad kokkulepitud ajal (milleks on juuli lõpp või augusti algus) Kerava või Vantaa jõe äärde, puhuvad täis kaasavõetud ujumisrõngad vms analoogilised abivahendid, nööbivad lahti õllekesed ja lasevad kõik koos end jõevoolul allavett kanda...
Pilt on pärit siit.
Üks asi, millest ma kah elades miskit polnud kuulnud ja kuhu Marika meid talvel viis, oli poroajo - see nägi välja nagu paadi taga veesuuskadel sõitmine, ainult et paadi asemel oli poro ja vee asemel lumi, lisaks lasti võistlejad lahti latritest nagu mingil traavlivõistlusel.
Nüüd oli Marikal järgmine atraktsioon varuks - watercross MM.
Iga meie kliimas elav terve mõistusega täiskasvanu teab, misasi on mootorsaan. Niisugune ATV ja mootorratta ristsugutis, millel rataste asemel on all lindid ja suusad.
Novott. Nende mootorsaanidega nad sõidavad jõe peal, teevad ringe ja slaalomit ja hüppeid ja iga kolmanda sõidu ajal upub mõni saan ära. Viimasest pole suurt lugu, sest saani külge on seotud poi, mille järgi päästemeeskond saani üles leiab ja kohe kraanapaadiga kaldale toimetab. Ainuke häda, et uppunud saaniga nendel võistlustel enam vee peale ei lähe :).
Nii nagu rallil on pealtvaatajatele kõige põnevamaks osaks see, kui keegi üle katuse keerab, on veekrossil uppuvad saanid. Aga need upuvad alati ühtemoodi, ei mingeid uhkeid saltosid ega piruette...
Kui keegi tahab päriselt ka näha, mismoodi saaniga vee peal trikitatakse, siis youtube'i link, millel 2 tundi põrinat-mürinat tänavuselt Sodankylä veekrossi MM-lt, on siin: https://www.youtube.com/watch?v=1cydJH9yD7Y
Ja mis meil on vastu panna? Võhandu maraton? 100 kilomeetrit higi, vaeva ja pisaraid - eestlase tõde ja õigust :)?
No comments:
Post a Comment