Dubai, kõige-kõige ja eestlased

 Hommik algab jumestuskuuriga katusebasseini ääres. Ja siis muuseumi!

Meie mälestused Alijevi keskusest  Bakuus on ülivõrdelised  ja seetõttu loodame Etihadist midagi sarnast. Välisilme - poolekskeeratud paberileht - on ju paljulubav! Isegi kui see paberileht sümboliseerib AÜE konstitutsiooni, ühinenud emiraatide poolt ühiselt allkirjastatud dokumenti.

Pilt  internetist. 

Tegelikult on kogu Etihadi muuseumi ekspositsioon ainult ühele teemale pühendatud: Araabia Ühendemiraatide loomine aastatel 1968-71. Kõik need valgetes kandura'des mustaga pärjatud habemikud ja nende kõned ja kokkulepped. Ehk siis kindlasti tänuväärne matejal kohalike patriootide kasvatamiseks ja ajaloo süvahuvilistele, aga meiesuguste kergemeelsete jaoks ehk veidi liiga... propagandistlik?

Meiesuguse jaoks on kõige huvitavamaks eksponaadiks araabia sõjaväelase saapad.

Ja näited Tema Kõrguse Šeik Mohammed bin Rashid al-Maktoumi personaalsest kunstikogust. No vähemalt tonaalsuse osas ei saa härrale etteheiteid teha :)!

Nejib Belkhodja (Tuneesia, 1933-2007)
Bleu, Noir Et Blanc, 2007 

Kirjaoskus - võimalus kõike valesti lugeda...

Aga tehtud-nähtud ja kahetseda pole meil kavaski.

Järgmiseks on meil broneeritud  Burj Khalifa külastus koos lõunasöögiga katuseterrassil (Rooftop), mis pakub "hingematvaid vaateid Dubi purskkaevudele ja sinisele taevale" (breathtaking wiews...) ...

Burj Khalifa peaks hetkel veel olema maailma kõrgeim hoone. 828 m.  Vähe sellest - maailma kõigi aegade kõige kõrgem ehitis. 160 korrust, vaateplatvormidega 124. ja 125. korrusel. Hoone alumine osa on valmistatud tugevdatud betoonist, ülaosa on terassõrestikkonstruktsioon. Hoone omanik, riiklik ehitusfirma Emaar on teada andnud, et kui keegi kuskil ilma pääl peaks kavatsema ehitada veel kõrgema hoone, saavad nemad oma torni (burj) teraskonstruktsiooni veel kõrgemaks ehitada. Vat nii!  

Olme aegsasti kohal, sest me ju ei tea täpselt, kust saab sisse, kust välja jne. Ja me ei taha ometi oma suurepärasele lõunasöögile hilineda. 

Aga me oleme nii neetult head orienteerujad ja asjadeotsijad, et natuke tuleb ikkagi aega parajaks teha. Parastame teda siis Dubai Mallis, ühes maailma suuremas ostukeskuses. Kõige-kõige, eksole.  Kuna shoppajaid meie hulgas  ei ole, istume maha jäätisebaari. Itaalia oma, aga olgu peale. Kahe palli eest maksame igaüks ca 10 euri, aga olgu peale. Maailma kõige ikkagi.

Pääs Burj Khalifa vaateplatvormile on paras Kolgata tee. Vaatamata sellele, et piletid on kellaajalised, looklevad sabad turvalintide vahel nagu tipptunnil lennujaamas. Meile tundub, et meie oma kellaajalise lõunasöögiga peaksime kuidagi peenemalt klassifitseeruma, aga kõik asjapulgad, nii vähe kui neid on, võtavad meie muret maru rahulikult. Püüame siis ka endid rahulikuks sundida, ehkki kella 14-st on sujuvalt 15 saanud.

Vaateplatvormilt ärasaamiseks on liftide juures samasugused uinimsabad nagu all. Selle vahega, et üleval saab sabatada poe paistel -  et suveniiritööstusel ka sinust mingigi kasu oleks. 

Me tahaksime väga mingisugusesse teise sappa sattuda. Sest me pole ju mingi lihtne pööbel, meil on lõppeks lõunasöök katusel ette nähtud!
Laseme endid järjekordselt maha rahustada. Meile selgitatakse, et me peame ikkagi alla sõitma ja seal kellegi poole pöörduma. Mis mõttes alla? Mis ajast katused all on?

Aga näe on! Siin imedemaal tähendab rooftop jalami katust! No nii umbes esimese või äärmisel juhul teise korruse katust...

Olen täiega nördinud, et olen ennast niimoodi lollitada lasknud. Aga - jälle kogemuse võrra rikkam. Inimene õpib kogu eluea!

Söömata me ju ei jäta. Vaatamata sellele, et konditsioneer tahab hambad suust välja puhuda. Üldse on meil Dubais kogu aeg kas liiga kuum või liiga külm. Hotellitoas on konditsioneer pluss 17-18 peale reguleeritud. Ümbernäppimine ei õnnestu. Me võiksime sellise talveilmaga isegi leppida, käime seal ju vaid magamas, kui ainult niimoodi ei tuiskaks... 
Kell on vahepeal nii kenasti liikunud kogu selle sabatamisega, et veel veidi ja purskkaevud peaksid pihta hakkama. Otsustame vähemalt sellest peost maksimumi võtta ja läheme endale sobiliku vaatega kohvikut vms otsima. Leiamegi -  suisa veinibaari! - selle issandast alkoholivabal maal! Elu on ikkagi ilus!

Purskkaevubasseinide ääres

Millal Sulle viimati musta värvi pokaaliga veini pakuti?

Burj Khalifa mustrite vahetumise juures olevat mängus ka eeslastest animaatorite käsi. Ja nii olevat ühes sekundi murdosas kuskil kella kolme paiku öösel ka hetk, kus maailma kõrgeim torn särab Eesti lipuvärvides. Ja on terve hulk eestlasi, kes on selle hetke kinni on püüdnud ning seda näiteks Eesti Vabariigi aastapäeval sotsiaalmeedias jagavad kui AÜE lugupidamisavaldust Eesti Vabariigile. 

Isegi kui lgupidamisavalduse fakt on veidi, ütleme, luuleline, on kogu värk ometi mitte kedagi kahjustav vahva lugu. Mille peale üks raamatu "Minu Dubai"  autori, Susan Luitsalu sõber, hispaanlanna, olevat silmi pööritades küsinud: "Teid, eestlasi, on - mitu tükki? Kümme? Kakskümmend? Ja te suudate maailma kõrgeima torni salaja oma värvidesse sättida?"

Nojah. Hiinas olevat üle saja linna, mille rahvaarv on suurem kui Eesti oma. Nii et meid on maailma mastaabis tõesti kümme... või äärmisel juhul kakskümmend...

Pilt on pärit siit. 

Üks kümnest... või kahekümnest...