Dubai, kolmas ja kõige-kõige

 Elu on lill. Eriti siis, kui lilleaeda minna. Dubais kannab suur lilleaed nime Miracle Garden - Imede aed. 

No muidugi on see ime, kui kõrb lille lüüakse. Eriti kui seda nii suurejooneliselt tehakse. Ikka kõige-kõigemalt.

<
Jumal ise teab, kes need tüübid on. Poseerisid ja poseerisid, meie ootasime kannatlikult oma  "püünele pääsu".

Lõpuks hakkasin  erinevaid pildistamispoose võttes neid aasima - taipasidki, et nad on liiale läinud ja nii see lõbus klõps sündis :)

Guinnessi rekordiskulptuur maailma suurimas lilleaias - enam kui poole miljoni eluslillega kaetud maailma enimlevinud lennuk A380 on suurim struktuur, mis eales lilledest ehitatud. Vähemalt on nii kirjas  aia kodukal. 

Pilk köögipoolele. 

 Lilled on pottides. Kui mõni välja läheb, pannakse uus pott asmele ja jälle on ilus.

Kokkuvõtteks - ilus ikka. Lilled on alati ilusad. Aga Mainau lillesaar Saksamaa-Šveitsi piiril meeldib mulle vist rohkemgi. Seal on üllatusi rohkem - selle künka taga selline skulptuur, tolle põõsa taga niisugune vaade... Siin on kõik üksteise otsas hunnikus. Palju ja tihedalt koos. Samas on need kaks klimaatiliselt ikka väga erinevad asjad.
Skulptuur "keerlev baleriin" oli minu jaoks ehk kõige uuem kogemus. 

Lilleaia vahetus läheduses on ka liblikaaed. Otse loomulikult maailma suurim - nii ruutmeetrite (ca 6700 m2 katmikala) kui liblikate koguarvu (umbes 15000 isendit 50 erinevast liigist) poolest.  Kiikame sinnagi sisse. 
Kui varem liblikaaeda sattunud pole, siis võib külastada ikka. Kui kogemus olemas, siis vapustavalt uut elamust ei saa. 50-st eri liblikaliigist näeb kuumast loid võhik umbes kahte - suuri ja siniseid Morpho'sid lendab tõesti palju ringi -  ning neid kuulsaid monarhliblikaid, kes muudkui Kanada ja Mehhiko vahet triivivad, kusjuures teekonna läbimiseks kulub neli põlvkonda, näeb ka.

Valetasin - saab küll elamuse ka! Roosade tiibadega tüdrukutirtsuparvest, kes liblikaaias sädistades kellegi umbes seitsmendat sünnipäeva peavad. Ja surnud liblikatest, kes kunstiteosteks kokku kleebitud. 

Liblikaisse valatud Mohammed bin Rashid al-Maktoum, Dubai emiir ja Araabia Ühendemiraatide peaminister, 16 lapse isa. 

Järgmiseks toome tervitusi palmisaarelt.,, Vanim Dubai kolmest merre rajatud palmikujulisest saarestikust on Palm Jumeirah.

2001. aastal rajatud Palm Jumeirah'l on "tüvi" ja 16-st "palmilehest" koosnev "võra". Mööda "tüve" sõidab täitsa ihuüksi, ilma ühegi juhita ühe-rööpa-kabiin ehk  monorelss. Teekonna pikkuseks ca 5 km.

Saarestiku rajamise idee oli luua  maailma üks tuntumaid ja populaarsemaid puhkealasid. Sellest ka saarestiku kuju - et oleks võimalikult palju rannajoont, nii et igaüks saaks oma hotellist või villast ikka otse vette astuda.

Vee sügavus kavandatava palmisaare kohas oli 10 m ringis, nii et pinnast ikka kulus selle "augu" täitmiseks... Saare lähedale uputati ka paar Ameerika hävituslennukit - et tekiks tehisriff ehk täiendav atraktsioon sukeldujate jaoks.

Palm Jumeirah'i makett monorelsi maapoolses otsas. "Palmilehtede" ümber on omakorda kaarjas ala, mille välisservas asuvad lainemurdjad - kogukilometraažiga 11 km. Naturaalsetest kividest, et rajada merre võimalikult looduslikud karid ning sellega sobiv elukeskkond mereloodusele luua.  

"Palmitüvi" lõpeb hotell Atlantisega. Selest sadakond meetrit eemal maailma suurim veepark,,,

Atlantise juures avamerel toimuvad miskit sorti skuutrite võiduajamised. Rivistuvad ühte ritta ja siis panevad kõik korraga ajama. Ega ma sellistele võistlustele ka varem pole sattunud. Soomes Sotankyläs sattusin kord mootorsaanide uputamise peole, aga see oli ikka hoopis teistmoodi spordiala :)

Palmisaarelt ärapääsemisega tekivad ootamatud raskused.  Me ei leia monorelsi lõpp- (või algus-) peatusest väljapääsu. Lõpuks satume parklasse. Parklas tervitab meid rõõmus ja väga hoolitsetud olemisega mees. Juhatab taksosse. See ei ole nüüd teps mitte see taksotüüp, millega me seni oleme sõitnud - beež, riiklik  - aga ega meil valikut ka pole.  Auto läigib samamoodi nagu mees ise. Kogu selle hiilguse eest maksame siis sõidu lõpus topelthinna. Tehtud-nähtud-kogetud!

Järgmiseks atraktsiooniks on Dubai Ain - maailma kõrgeim ja suurim ja ilusaim ja uhkeim ja valgeim ja vägevaim vaateratas. Viib 250 m kõrgusele ja võib oma hi-tech kabiinides ühe korraga 1750 inimest ringi keerutada.
Esialgu kavatsesime ennast päikeseloojangu ajale sättida, aga kuna kõik päikeseloojangu-hinnad on Dubais oluliselt kõrgemad kui päise päeva aal tehtud tegudel, siis otsustame, et meil on omal Eestimaal nagunii hulgaliselt maalilisi loojanguid nii selja taga kui kindlapeale ka ees. 

Ehkki ma pole mingi eriline vaateratta-fänn (erinevalt mõnest meie seltskonnas), see atraktsioon mulle meeldib. Võib-olla sellepärast, et kabiin on säravpuhas (nagu oleks laulatusele sattunud) ja peen, või sellepärast, et meri on sinisinine ja palmisaar paistab  täitsa hästi ära, võib-olla... 

Järjekordne kummardus Mohammed bin Rashid al Maktoumile.

Vahepeal peab inimene ju sööma ka. Meie tahame tingimata terrassi - ikka see D-vitamiin ja värk... Enda arvates siseneme mehhiklaste juurde, maha istudes selgub, et türgi kett. Olgu peale. 

Esimene teenindaja saab kõige muuga hakkama, kuid ei tunne terminit "karak-tee". Läheb sõbra käest abi küsima. Sõber tuleb, loeb meile kõik mustad-rohelised-hallid ette... No kui pole, siis pole, tühja ka, lihtslt eilne maitse on veel meeles. Sõber kaob vaateväljast, kuid nüüd astub meie juurde "järelvaataja":  "Vabandage, ma kuulsin, et te tahate ainult teed juua, kahjuks see pole võimalik, meil on siiski restoran, blää-blää-blää..." Seletame, et tellimus on juba ammu köögi poole teele läinud jne, mees vabandab, aga meile jääb niru maitse suhu. Enam ma Günaydini ketti sööma ei lähe. Tõsi, see pole neile muidugi suurim kaotus, sest ma pole kunagi varem ka seal käinud...

Kui vaaterattal loojangut ei saanud, siis tühja ka - meil on netist välja otsitud sunset beach - päikeseloojangu rand. Kuid juhtub nagu meie esimese rannaga - ei mingit romantikat, ainult ehitustööd!

Siinsamas on ka Dubai üks maamärke, luksushotell Burj Al Arab, lähme siis seda piiluma. Väga lähedale ei saa, igat suvalist selli rikaste ja ikusate maale ei lasta. 

Tundub, et maamärk kaotab peagi oma märgilisuse - kõik vaated sellele hotellile saavad kohe-kohe täis ehitatud. No mere poolt ehk... Huvitava infona veel asjaolu, et Burj Al Arabi klaasfassaad on toodetud-paigaldatud eestlaste poolt. Vaata siia. 

Jätkame öise suplusega hotelli katusel. Tõenäoliselt on see kõrgeim koht maapinnast, kus ma ujunud olen. Elu on lill. Võib-olla näiteks vesiroos.