"Kas me mõnda last nägime täna?" küsin oma kaaslaselt õhtul päevaste emotsioonide setitamise käigus.
Eesti mees silitab habet ja pakub siis: "Ühte kindlasti. VDNH territooriumil olid ema, isa ja umbes 7-aastane poiss. Ja vist nägin ühte veel kuskil, aga mul ei tule täpne situatsioon või koht meelde."
Me oleme veetnud Kiievis pika pärastlõuna, liikunud jalgsi, metroo ja taksoga, käinud õhtuses rahvast täis supermarketis ja oleme poole päeva peale näinud kahte last.
Äkki me lihtsalt ei vaadanud selle pilguga ja siis ka ei näinud? Meil on veel aega - stardime kodu poole järgmisel pärastlõunal.
Järgmine päev on tööpäev, nii et suuremad seltskonnad on ilmselt koolis-lasteaias. Meil õnnestub näha ühte õpetajate saatel liikuvat rühmakest, kokku kümmekond last. Ja ühte lapsekäru lükkavat naist. Veel 3-4 last raudteejaamas. Kokku kahe päeva peale seega mitte rohkem kui kakskümmend.
"Me elasime varem Kiievis, aga turvalisuse pärast kolis naine lastega Lääne-Ukrainasse oma vanemate juurde," ütleb Ukraina sõdur, kellele meie oma Eestist kohale sõidutatud nelivedu-Mitsubishi üle anname. Ärakolinud naine on samuti autode üleandmise juures - et korrakski oma sõduriga kokku saada. Sõdur on droonipoiste pundist ja "eelmises elus" IT-arendaja olnud, naise erialaks on psühholoogia.
Meie oleme osake - umbes kaks viiekümnendikku - järjekordsest vabatahtlike konvoist, mis toimetab Euroopast kokku ostetud ja Eestis remonditud autosid Ukrainasse. Juba neljandat aastat - sõja algusest peale - läheb igas kuus Eestist teele punt autosid ukraina sõduritele. NAFO kaudu. Meie auto number on 924, seega varsti saab tuhat täis. Järgmise või ülejärgmise konvoiga. Kõlab päris uhkelt, kuid sõidueelsel instrueerimisel öeldakse ka, et Ukrainas kulub umbes tuhat autot kuus. Kõige lühem eluiga ühel kohaletoimetatud autol on olnud 5 tundi. Ka meie pundi poolt üleantud autode kohta tuleb vähem kui 24 tunni pärast video vormis tagasiside, et üks masin jäi juba kuulirahe kätte. Inimesed õnneks pääsesid, kuid klaasid on katki.
Puhtakspestud autod on angaari üles rivistatud. Hetkel on käimas autode pidulik üleandmine. Üks emotsionaalsemaid hetki - sa kohtud päris inimesega. Esimese hooga on kerge kohmetus - sõdur on oma tänusõnad ära öelnud ja mina olen maru kehv küsija - mul on alati tunne, et äkki ma küsin midagi, mis tekitab teisele poolele ebamugavust.
"Kui sageli teil on võimalus kokku saada?" küsin. Sest see tundub neutraalne küsimus.
Sõdur muigab: "Alguses oli plaan selline, et nädal rindel, nädal kodus. Aga sellest plaanist pole juba ammu midagi järel. Vabalt võid ka kolm kuud teenistuses olla ja siis saad nädala puhkust. Võib-olla."
Õnneks on sõduri naine jutukas.
"Teate, see on nii tore, et Ihor praegu just Mitsubishi saab! Kui sõda algas, olime me just endale auto soetanud ja Ihor läks sellega rindele. Mina pagesin lastega Inglismaale ja korraldasin seal korjanduse, mille abil me saime osta täpselt samasuguse Mitsubishi nagu see siin, Tolle Mitsu me annetasime armeele, aga mitte sellele sõjaväeosale, kus Ihor on - sest nendel oli tol hetkel ju meie auto olemas. Ja nüüd, mitu aastat hiljem, saab Ihor samasuguse auto nagu me tookord ära andsime - see on nii emotsionaalne minu meelest, see on see asi, et heategu tuleb alati tagasi..."
Noogutame.
"Kuidas teil seal rindel praegu on? Kas väga tuline?"
Ihor tõmbab telefonis lahti kaardi, kus on näha rindejoon ja igasuguseid märke, mis meile nii põgusal tutvumisel midagi ei ütle. "See oli väga tore hetk, kui venelased Starlinkist ilma jäid. Siis oli näha nende peataolekut ja kaost juhtimises. Me saime uue kaitseministri ja see suutis kahe nädalaga Muski ära rääkida. Aga muidugi on meil suur puudus inimestest. Noored ei pea vastu - ei füüsiliselt ega vaimselt."
Lumehelbekeste teema???
"Teate, see rinde-värk kõik on natuke teistsugune, kui me endale ette kujutame," ütleb naine. "Ukrainlased on väga palju selle sõjaga õppinud. Näiteks ka seda, et kui mehed ei saagi koju puhkusele, siis peab neil ometi olema lõõgastusvõimalus. Neil on seal omad kohvikud, kus saab maailma parimat kohvi, ja veel mõned sellised - kuidas selle kohta öelda - tsiviilhüved, mida me ei ootaks. Saunad näiteks. Need on kõik hästi kompaktsed ja kui rinne liigub, siis pakitakse üks-kaks-kolm kokku ja liigutakse järgmisesse kohta. See on meeste psühholoogilise vastupidamise jaoks väga oluline."
"Psühholoogina on teil vist ka päris palju tegemist?"
"Väga palju. Inimesed, kes on kaotanud oma lähedase või lähedased. Inimesed, kes on kaotanud oma kodud. Inimesed, kes on läinud välismaale, kuid pole seal kohanenud - ma teen nõustamist ka läbi interneti."
"Meedias on palju juttu Trumpi rahuplaanist. Mida teie sellest arvate?"
"Me kõik oleme sõjast väsinud. Me kõik tahaksime hakata elama normaalset elu," ütleb sõdur. "Aga rahu, mida praegu pakutakse, ei ole meie huvides. See on vaenlase huvides, See annab vaenlastele lihtsalt aasta või paar kosumisaega ja siis läheb kõik jälle samamoodi edasi."
Mees ei kasuta muide kordagi sõna "Venemaa" või "venelane". Teisel pool on vaenlane.
Võtame pärast pidulikku tseremooniat takso. Meil on kiusatus Buchas käia. Google mapsi andmetel on meie hetkeasukohast sinna vaid 35 kilomeetrit.
"Mida te seal näha tahate?" küsib taksojuht umbusklikult.
Tõesti, mida me seal näha tahame?
"Me soovime mälestusseina juures käia." leian sobiva vastuse.
"Ma ei tea, kus see on," ütleb Serhei ja hakkab naisele helistama. Naise nimeks telefonis on Daragaja.
"Ma kohe otsin," ütlen mina. Tegelikult ma juba otsisin google mapsist, aga ei leidnud sealt midagi. Ometi mul on tunne, et ma olen kusagil meedias midagi näinud... Küsin ChatGPT käest. AI väidab, et selline asi on Püha Andrease kiriku juures.
Püha Andreas on kuuliauke täis ja tema selja taga tõepoolest ka mälestussein, mille all Buchas hukkunute massihaud.
Majade paikamise teema avastame pooljuhuslikult. Esimese hooga tundub mulle, et see on mingi kohalik modernne kunstistiil. Umbes nagu lapse ehitatud legomaja, mis põhiosas on kollane, kuid kuskil on üks nurgake sinistest ja teine punastest klotsidest. Urmase ehitajapilk tuvastab aga, et tegemist on "paikamisega".
Sõidu käigus hakkab Serhei vaikselt leebuma. Ju oleme osanud õige käitumisstiili valida. Tuleb välja, et tal on Buchaga väga isiklikud lood. Buchas elasid tema vanemad ja ta oli vahetult enne venelaste rünnakut naise koos pooleteiseaastase tütrega sinna nädalavahetust veetma viinud. Neid evakueerima minnes sai ise autole kuuliaugud sisse. "Ma sain ühe hetkega kümme aastat vanemaks," ütleb Serhei. "Juuksed halliks ja silma tõmblema."
"Seda nimetatakse Želenski monumendiks", keerab Serhei parklasse. Siin seisid vene tankid ja tulistasid sinnapoole," rehmab ta käega.
"Irpini silla lasid meie omad ise õhku," ütleb Sergei. Irpin on Bucha vend teisel pool jõge. "Inimesed põgenesid Buchast kuidas aga said - majauste abil näiteks. Kuidas iganes."
"Ma ei taha sellele vastata," ütleb taksojuht. "Ma ei taha poliitikaga tegeleda. See on väga räpane mäng."
"Olgu. Ma formuleerin oma küsimuse teisiti: kui homme tuleks rahvahääletus ja küsimus oleks püstitatud selliselt, et me kas lõpetame sõja kohe ja praegu esitatud tingimustel või jätkame - kumma variandi poolt sa hääletaksid?"
"Kindlasti sõja lõpetamise poolt," tuleb kiire vastus. "Ma olen näinud juba liiga palju laipu. Ma ei taha enam, aitab! Ja mida me selle laastatud maaga peale hakkaksime - seal pole ju enam mitte midagi. Mu praeguse naise vanemad on teiselt poolt piiri - naine pole neid neli aastat näinud."
"Kas nad mingil moel suhelda saavad?"
"Jah, mingite kanalite kaudu. Ütlevad, et elavad normaalselt, aga ma pole kindel, kas see on tõde või see, mida nad rääkida tohivad."
- Meil vedas. Meie Kiievis-oldud kahe öö jooksul polnud ühtegi õhuhäiret. Küll aga oli suur rünnak kohe järgmisel ööl, sellel, mille meie veetsime juba rongis Varssavi poole vurades.
- Meie meelde jääb Kiiev elektrigeneraatorite mürina linnana. Iga poekese, iga apteegi ees genereeris mõni kastike ja hommikuti jooksid inimesed kütusekanistritega ringi.
Au Sulle, Jake Broe, kelle NAFO-kampaaniad on Eestist teele saadetud tuhatkonnast autost rahastanud umbes 200 autot.
Tänu teile, Eesti-poolne NAFO meeskond suurepärase ettevalmistuse ja taustatoetuse eest kogu meie reisi jooksul!
Au teile, eesti remondimehed, kes te kõik need autod korda teete ja juba neli aastat jutti igas kuus korra konvoidega kaasa sõidate - et igasuguseid teel juhtuda võivaid olukordi lahendada.
Tänu teile, kõik meie reisikaaslased - autojuhid! Tänu teile sai taaskord toitu teadmine, et maailmas on siiski väga palju häid - ja huvitavaid! - inimesi!
Tänu teile, head sõbrad, kes te pärast selle loo lugemist mõtlete: parim kingitus Eesti Vabariigi sünnipäevaks oleks teha väike toetusannetus Ukrainale! Küllap on teil kõigil oma Ukraina-asja ajav tuttav või organisatsioon, kelle kaudu seda teha. Kui ei ole, siis mina julgen soovitada kolme:
https://nafo.ee/
FB-lehe kaudu saab silma peal hoida Jaanus Pilleri tegemistel ja toetada
a/a EE562200221044413597
Selgitus: 1EUR
MTÜ Ukrainale, mitte Karule
EE227700771011786529
Slava Ukraini!
Ulvi ja Urmas
Loe ka siit:
https://www.err.ee/1609477232/ettevotja-ragnar-sassi-mtu-on-viinud-ukrainasse-miljonite-eest-abi
_______________________
No comments:
Post a Comment