Eestimaa on asju täis

Eestimaa on igasuguseid ägedaid asju täis.

Näiteks läksime tibupõnnidega Rõuge pesatorni ronima - ja sattusime  puhtjuhtumisi rahvaspordiüritusele. Viie järve jooks. Kõige väiksem tibupõnn, kahene tirts,  teatas, et "Tema ka!" Uurisime. Ja registreerusime laste jooksule. 

Millise emotsiooni ma sain kaheaastaselt inimeselt! Millise elevusega ta võimles kaasa soojendust, millise energiaga kihutas joosta, endal nägu kogu aeg rõõmsat laia naeru täis! Kui väikesed vändad vudimisest väsisid, jätkas tirts kõndides, siis uuesti jooksu pannes - ikka üks- ja seesama rõõmunägu peas... Jooksmise rõõm. Koosjooksmise rõõm. Kahesel pole vahet, kas ta on esimene, kümnes või sajas. Tema lihtsalt jookseb. Täpselt nii, nagu jõuab. Teda ei koti, mida teised arvavad sellest, et ta enam ei jõua. Või sellest, et tal polegi parasjagu spetsiaalseid jooksujalatseid ja dresside asemel on seljas kleidike. Kahest ei huvita karvavõrdki, mida maailm temast arvab. Kahene naudib seda, mida täiskasvanu peab õppima - endas kindel olemist, hetkes püsimist ja protsessi.

"Täiskasvanud peksid õppima lastelt kolme asja: armastamist, andestamist ja seda, kuidas oma tahtmist saada," lugesin mõned kuud tagasi üht mõttetera. Iga kord, kui tibupõnnide juurde juhtun, tuleb see mulle meelde ja ma ei jõuagi ära imestada, kuiväga tõese ja terase teraga on tegemist.

*   *   *

Eestimaa on igasuguseid asju täis. 

Näiteks sattusin etendusele "Garaaž" Luke mõisas. Mika Myllyaho duotükk Tõnu Oja ja Andrus Eelmäega. Võib-olla seepärast, et sattusin juhuslikult ja ilma ootusteta, meeldis veel eriti. Hästi kirjutatud, hästi mängitud, toredasti lavastatud. Natuke komöödiat, rohkem siiski sisu. Kogu inimeseks-olemise virr-varr on pagana ehedalt kahe tüübi sisse mahutatud - hea-halb mõlema sees ristipüstiläbisegi, nagu nad elus alatasa ongi, nii et lõpuks jäädki juurdlema: kes siin elus on kes ja mis on mis, mis siis ikkagi on õige, mis on veel õigem või kuidas ikkagi peaks ja nii edasi.

Mida rohkem ma sedasorti asjadele mõtlen, seda rohkem takerdun oma järgmisesse imelisse leidu: "Ainult ühte asja on Vanajumal siia ilma peale õiglaselt jaganud - mõistust. Igaüks arvab, et tal on seda piisavalt."

Kuid Luke mõisakompleks oli kah omamoodi üllatus. Nii et minge ka julgesti üllatuma :)!

Luke lõvi

*   *   *

Eestimaa on igasuguseid ägedaid asju täis. 

Mida kõike siin ei ole! Pakirobotid näiteks on. Ja kui mustamäelased ehk ongi selle pildiga harjunud, siis munamäelase võtab esmakohtumine ikkagi mõnusalt muhelema. Niisugused nummikud ja veerevad tähtsalt oma teed, umbes nagu esimesse klassi minev laps  esimestel koolipäevadel :)

Ja siis võib juhtuda, et inimene on tubli poolsada astat täiesti ausalt Eestimaa pääl ära elanud ja isegi mõnikord natuke kaugemal käinud, ...

 Linnumaja Glehni lossi juures pargis

...aga Glehni lossi juurde pole ikkagi elu sees sattunud. Ometigi kinnitab Wikipedia, et omal ajal olla siin hulgem filmivõtteid tehtud ja puha. Lenfilm näiteks.

Lenfilmiga ma Glehni lossi juures ei kohtunud, küll aga paar nädalat hiljem Irboskas. Võimalik, et ma osalen mõnes massistseenis. Veel võimalikum, et ei osale. Aga mingi nostalgiavirvendus käis tuttavat ratsameest nähes kehast läbi ikka :).

Irboskaga seoses - ma ei olnud senini midagi kuulnud Irboska veresaunast.

Nii nimetatakse 25 (või 26) inimese hukkamist 3. septembril 1919 Irboskas. Need olid tüübid, kes nõudsid keset Vabadussõda  rahu Nõukogude Venemaaga - ükskõik millistel tingimustel - ja Briti sõjalise missiooni lahkumist. Sellega näidati täielikku ebalojaalsust sündivale vabariigile. Nõudmised küpsesid eriti  tuliseks Eestimaa Ametiühingute I kongressil, nii et valitsus oli sunnitud sekkuma, kongressi laiali ajama  ja kavatses kõige kuumemad kutid jahtuma saata. Sinna, kuhu nood igatsesid - Nõukogude Venemaa rüppe. Nii toimetati 102 kisakõri Pihkva rindele.  76 saadeti üle rindejoone ja need jõudsid Peterburi välja.  26 tüüpi lasti - ilmselt Eesti Valitsuse käsul - Irboskas maha.

Mahalaskjateks pidi olema soomusrongi ülem kaaskonnaga, kuid need mehed ei tahtnud sellist asja teha. Ainult lubadusega, et mahalastavate isiklik vara jagatakse mahalaskjate vahel, saadi kokku kamp, kes viis käsu täide. 

Ja siis ma mõtlen selle vaese Eesti Vabariigi peale ja selle peale, kui keeruline tal juba see sünniprotsess oli,  ja ka sellele, kui keeruline oli tol ajal poolt valida... Ma mõtlen, kuidas ajad võivad muutuda, kuulates err arhiivist 1961. aastal salvestatud lugu Johannes Palmiga, ühega 102-st arreteeritust. Kuidas sa võid mitukümmend aastat olla "valel" pool ja siis ootamatult mitukümmend "õigel" pool ja siis uuesti "valeks" hinnatud...  

Ja ma mõtlen ka, kuidas mitte kunagi ei ole siin ilmamunal sitapeadest puudust olnud. Nagu need mahalaskjad. Millegipärast tiirutab mul viimasel ajal üha sagedamini järgmine terajupike peas ringi: 

"Sinu sitt lapsepõlv ei ole ei vabandus ega õigustus olemaks sitapea.
Sinu sitad suhted ei ole ei vabandus ega õigustus olemaks sitapea.
Sinu sitad kogemused ei ole ei vabandus ega õigustus olemaks sitapea.

Meil kõigil on oma sitt selja taga ja meil kõigil on kaks võimalust: kas jäädagi sitaseks või kasvada, kasutades sitta väetisena."
(Internetist)

Ja ma mõtlen, kuidas täna on inimesed segaduses. Et kas reageerida või mitte. Nagu lasteaiarühmas, kus keegi kogu aeg karjub "Sitakott!" Kõik lapsed naeravad ja täiskasvanu peab selle vahe ära tunnetama, millal ja millisel määral on paras aeg reageerida. Ülereageerimine põhjustab selle, et lapsuke jääbki roppusi karjuma ja teiste naeru ihkama-nautima, mittereageerimine annab aga kõigile signaali, et "sitakott" on igati okei väljend.

Minule ei meeldi valitsus, kes "sitakoti" kuulutab viisakusvormeliks. Valitsus, kus minu minister julgeb öelda, et kõik need 700 000 inimest, kes Balti ketis seisid, olid massihüsteerikud. Kus minu minister häbivääristab haridust ja ütleb, et kõrgkool kasvatab ainult hobusevargaid. Kus minu eurosaadik kasutab natsistlikke väljendeid enda sõnul "teadlikult", seega lihtsalt selleks, et lasteaiarühma naerutada.  Et keegi ei unustaks, kui kõva mees ta on. Kui julge. 

Või ongi käes aeg hoopis Napoleoni tsiteerida: "Lambavägi, mille eesotsas on lõvi, saavutab alati võidu lõvide üle, kelle eesotsas on lammas."

Ma ei tahaks praegu inglane ka olla. Kui peaminister ühel päeval avaldab artikli, milles kutsub britte üles jääma euroliitu ja järgmisel artikli, milles kutse sellest lahkuda, siis see minu mõistusega lihtsalt ei sobi. 

Üks tore tera ütleb, et ära vaidle idiootidega - nad tirivad su enda tasemele ja löövad siis kogemusega. Ja nende kogemus on karjuda nii kõvasti kui jaksavad ning nii kaua kui jaksavad. Kui targem on järele andnud, siis igaks juhuks veel seitse lehekülge kommentaare otsa, peaasi, et nende sõna jääks viimaseks, sest see tähendab võitu, see tähendab, et vastasel on argumendid otsa saanud...

Üks irooniline nüanss veel: kui keegi nüüd tahaks öelda, et kui ei meeldi, mine ära, siis see ütleja oleks täpselt seesama mees, kes asüülitaotlejale ütleks, et sa ei tohi siia meie juurde tulla, mine koju tagasi ja tee oma riik korda...

Näed siis, kuhu ma Glehni lossi juurest jõudsin.

*   *   *

Aga Eestimaa on igasuguseid ägedaid asju täis.

Isegi kui see kellegi teise - antud juhul näiteks põllupidaja jaoks - nii äge ei olegi.

"Tee nüüd silmad lahti," ütleb hääl rooli tagant, "ja vaata! Millal sa viimati midagi niisugust nägid?"

Ma tõesti ei tea, millal ma viimati nii palju rukkililli nägin. Aga see oli ammu.

Kanepipõldu näen ma üldse esimest korda elus. Või noh, võib-olla olen näinudki, aga teadvustanud / ära tundnud küll ei ole.

Ja siin ma ei tea üldse, mida inimesed näevad - aga nad vaatavad hoolega. Paganamaad. Või -vett.

Ei saa me läbi Lätita...

Tallinn-Pärnu-Ikea maantee see igatahes ei ole. 

Memmega Telliskivis. Pärast meid tuleb tulistamine (mitte veeuputus). 

*   *   *

"Sa ütlesid, et kõik eestlased on laulupeol. Oled kohal?" küsib  mu sakslasest sõber. 

Ainult sakslaste pärast satun ma Balti jaama nõukogude-aja nostalgianäitusele. 

Sissejuhatuseks pakutakse kraanikalja. 

"Jermakkidega ei lubatud bussides istuda," kommenteerib endine idasakslane. "Tšehhid tegid umbes samasuguseid, nondega tohtis, sest tšehhide raam oli altotsast samasugune nagu ülevalt, ühendatud. Vene raamid lõhkusid bussiistmete polstrit, sellepärast ei tohtinudki nondega istuda."

Üksiti sain näituselt vastuse küsimusele, miks nõukogude jal üldse reklaamfilme tehti (osta polnud ju niikuinii midagi, osteti lihtsalt seda, mida oli): plaanimajandus nägi ette, et 1 % ettevõtte eelrvest tuleb kulutada reklaamile! Peedu Ojamaa poolt 1967. a loodud Eesti Reklaamfilm oleks võinud vabalt kanda ka nime Nõukogude Liidu Reklaamfilm, sest oli ainuke reklaamide tegija NL-s. 

*   *   *

Kas teie olete juba käinud Luhamaal kohvikus "Kivitii" (juhuks, kui esimese lugemisega aru ei saanud:  nimi on inspireeritud Riia-Pihkva (muna)kiviteest)?

Kui ei, siis võib vabalt plaani võtta. Igaks juhuks tuleks enne FB-st järele vaadata, ega nad juhuslikult Seto Kuningriigi päevadel või Võru Lastefestivalil või Ostrova festivalil või nii edasi ei ole :)

Ja kõik need, kes ABZ Reisidele külla tahavad tulla - olete oodatud Võrru uue ja ilusa keskväljaku äärde tuletõrjemajja!