Hea lugu

.. oli Viljandi folgi tänavune tunnuslause. Peale selle, et kogu folk on iseenesest juba üks hea lugu, jagasid lisaks pillimeestele oma häid lugusid ka Valdur Mikita ja Piret Päär, mõlemad teada-tuntud oma hääduses ja eheduses. 

Kuid elu ise jutustas mulle ka vahepeal ühe hää loo. 

"Ma olin kaheksateist, kui me abiellusime," ütleb naine. Ilus naine. Naiselik. Olen päeval silmanurgast tema kleiti imetlenud ja kerge kadedusega mõelnud, kui hästi see talle sobib. Vanust on naisel nii umbes kuuskümmend. "Ja ma olin nii armunud! Mul pidi hingamine seisma jääma, kui ma teda nägin!"

Ma tajun, kuidas naine pimeduses naeratab.

Meenikunno raba

"Aga ma nägin enne pulmi mitu korda ühte ja sama und," jätkab naine. "Et see poiss tuleb minu poole. Minul on hing õnnest rinnus kinni, ta tuleb, tuleb, tuleb aina lähemale..."
Naine teeb pausi. Peaaegu teatraalse, ehkki kuulajaid on pimedas toas vaid üks - mina. Tegelikult ei ole paus teatraalne. Ma peaaegu kuulen, kuidas naine oma peas sõnu otsib.
"Tuleb ja... ja astub minust läbi. Nagu õhust või... nagu mingist viirastusest. Kui ma oma unenäost vanatädile rääkisin, manitses see: "Ära sa sellele poisile küll mine, ei selline uni head tähenda!" Aga kus mina siis kuulasin! Või õigemini - kas minu süda kuulas! Või kuna enne 18-aastane sellise koha peal kedagi kuulanud on!"

Naine teeb uue pisikese pausi, nagu mõeldes nüüd, nelikümmend aastat hiljem, et kas tooord oleks olnud mingigi võimalus pidurit tõmmata.

"Ohjaa, selles vanuses on ju kõik need maailma kõige targemad," ütlen mina. "Nii enne meid kui meie ajal kui peale meid. 18-aastane teab täpselt, kuidas elu peab elama."

"Ma armastasin teda nii väga,"  jätkab naine. "Aga tema läks juba esimesel abieluaastal teisi noolima. Ega ma sellest korraga teada saanud - ja ega ma varsti tahtnudki enam teada. Kuid aegamööda ikka ujus üks või teine patuke lagedale."

Naine kasutab pehmet varianti - "patuke".

"Ma ilmselt tean vaid murdosakest tema suhetest. Aga ma andsin iga kord andeks. Ma oleksin need ülejäänud ka andeks andnud. See ei olnud üldse raske - ma ju armastasin teda! Kuid mida rohkem mina andestasin, seda üleolevamaks läks tema.  Ma tundsin iga aastaga, kuidas ma muutun üha väärtusetumaks ja tühisemaks ja inetumaks... Väljapoole paistis kõik kena. Kui me läksime külla või tulid meile külalised, etendasime mõlemad edukalt õnnelikku perekonda. Nendel hetkedel ma uskusin isegi ise, et meil on täitsa tore kooselu. Aga siis läksid külalised koju ja minust sai jälle paugupealt mõttetu mutt."

"Mõttetu mutt" teeb uue pausi.

"Ma andsin kõik andeks - aga vaat seda viimast ma ei suuda andestada! Siiamaani ei suuda! Me olime kolmkümmend aastat koos elanud, lapsed suureks kasvatanud, tema kogu aeg oma kõrvalhüppeid hüpanud - ja siis otsustas ta ikkagi ära minna. Mitte mõne noore tibi juurde, aga ikkagi, teise naise juurde. Päriselt ära. Minema. Ja kui ma siis ütlesin, et mina olen Sulle kõik Su käimised andestanud ja ise kõik need aastad truu olnud, naeris ta mulle näkku. Lõi jalaga nagu nartsu ja ütles: "Truu? Ja siis? Mis siis sellest? Sul pole lihtsalt juhust olnud! Ja kes sinusugust tahakski!"

"Hoplaa," ütlen mina. Mida selle peale õigupoolest öelda olekski?

Peegeldused Paidra järvel

"Ja siis ükskord oli mul elektrikku vaja. Otsisin, helistasin. Tuli. Kõndis tasasel moel mööda maja ringi, küsis ühte, päris teist. Noh, ja tead ju, kui hea on võõrale inimesele oma kurbus välja nutta! Pealegi - minu käest ei olnud aastakümneid mitte keegi küsinud, kuidas mina ennast tunnen või mida mina tahan."

"Nii,.." ütlen mina järgmise sügavamõttelise teravmeelsuse.

"Noh, siis astus elektrik mõne päeva pärast jälle läbi, et kuulata, kuidas mul läheb, ja siis mõne päeva pärast jälle... Ja nüüd me oleme juba üle kümne aasta koos. Ta on endiselt väga hooliv."

"Oled sa nüüd õnnelik?"

Naine vaikib pikalt. Minu jaoks üllatvalt pikalt, ja ütleb siis: "Tead, ma olen leidnud meelerahu. See on väga tähtis. Väga-väga tähtis. Aga - ma rmastan ikka veel oma esimest meest!"

No ütle nüid seda inimese hinge ja elu!