Mullimaailm

Maailm on jõudnud mulliajastusse. Süüdi on selles kõigepealt Steve Jobs ja  siis Mark Zuckerberg takkaotsa. Need kaks tuleks esimestena tuleriidale saata. Sest esiteks ei saa enamus inimesi aru, kuidas nende loodud asju on inimmõistusel üldse võimalik välja mõelda. Seega on need saatanast. Ja teiseks on need kaks röövinud kogu maailma inimeste vaba ja mittevaba aja pluss igasuguse mõtlemisvõime ja see ei saa juh kah ometigi üks Jumlale meelepärane tegu olla. 

Pilt on pärit siit. 

Istub inimene ausalt ja rahulikult feisspukis. Igaüks omas mullis. Zuckerberg on täpselt välja arvutanud, millise mulli sisse inimene sobib ja saadab talle Jobsi masinasse täpselt niisugust informatsiooni, mis inimesele meeldib. Inimene laob laike ja tunneb ennast ümbritsetuna sadadest mõttekaaslastest. Tunneb ennast vapra, ilusa ja  targana. Kui nii paljud mõtlevad nii, nagu mina, siis me ei saa ju eksida! Meil on õigus! Maakera on lapik!

Teine inimene istub teises mullis. Temale on Zuckerbergi-härra hoopis teistsugused uudised välja valinud ja saadab talle Jobsi masinasse täpselt niisugust informatsiooni, mis teisele inimesele meeldib. Teine inimene laob laike ja tunneb end ümbritsetuna sadadest mõttekaaslastest. Teine inimene tunneb ennast vapra, ilusa ja targana. Kui nii paljud mõtlevad nii, nagu mina, siis me ei saa ju eksida! Maakera on kandiline!

Kolmas inimene istub kolmandas mullis. Selles, kus maailm on kõrrekujuline. Neljas neljandas, lumehelbekese maailmas. Ja nii edasi. Ja kõik on oma usus veendunud. Ei mingit kergeusklikkust ega -meelsust!

Mul on sellest suvest kohe mitu mullikogemust.

Kõigepealt sõbrunesin kogemata-näpuka läbi feisspukis Harri Kingoga. Ma ei osanud sellest esiotsa suuremat häda karta - parem ikka kui mõni läikimalöödud ja kulda-karda täisriputatud USA ohvitser, kes ju ka sääl üksteise võidu ülepäeviti kiibitsevad. Aga ohvitseridega oleks vist isegi isegi lõbusam. Ohvitser püüab sulle tõlkemootori abil kärbseid pähe ajada ja see vähemasti kõlab naljakalt. Harriga ei saand miskit nalja.  Selgus, et  me oleme nii erinevate mullide inimesed kui üldse võimalik. Ma ei saanudki täpselt aru, kas Harri on uus Vend Vahindra, prohvet Maltsvet või pime Vanga, igatahes midagi suurt ja ülevat kindlapeale.

Meie esimene arusaamatus tuli sellest, kui Harri ütles, et lapsi toob kurg ja mina väitsin, et kasvavad kapsalehe all. Harri pidas mulle pika loengu kurgede elukommetest ja ütles, et kapsaid kasvatab Eestis veel ainult Jaagumäe talu Võrumaal ja see on ilmvõimatu, et üks talu kõik Eestimaa lapsed toodab, katsugu ma ometigi mõistusele tulla. Mina ütlesin, et Jaagumäel on tublid ja töökad inimesed, nemad on kõik Võrumaa lageraiutud platsid üles harinud ja seda on ikka tükk maad rohkem kui pealinna pisike kartulipõld Niguliste taga. Et tolle kartulipõllu kapsastest pole muidugi suuremat iivet loota. Et  jaagumäelastesse mina usun, aga kurejuttu ei usu. Et Hollandis on ainult kolm toonekurge ja 17 miljonit inimest ja olgu nende kurgede tööviljakus milline tahes, minaa ikka ei usu, et nemad kolme peale selle rahvaarvu täis on teinud. Harri ütles, et ma olen loll, et loomulikult kured, et temal on sünnipäev talvel ja tema vanemad poleks teda mingil juhul kapsalehe vahelt saanud leida. Mina ütlesin, et äkki tema leiti hapukapsalemmede vahelt. (Kusjuures mulle tundub, et natuke käärimaläinud pütist, aga seda ma Harrile ei öelnud, ma olen ikkagi viisakas inimene).  Harri solvus minu viisakusele vaatamata ja ütles, tegelikult on tema sünnipäev ikkagi suvel ja et ma olen loll, kui ma kurel ja kapsal vahet ei tee.  Dresseeritud mullikoor mulises mõnuga kaasa. Salmid olid mulli-inimestel ilusasti ära õpitud ja refrään "Küll mõni mees võb rumal olla, oi-oi-oi!!" muutus iga postitusega oma sõnastuses järjest jõulisemaks. 

Teist korda lahknesime oma vaadetes küsimuses "millal maksan eide vaeva". Harri ütles, et kogu raha läheb pagulastele ja memmele maksta pole millestki. Mina ütlesin, et eit ei tahagi raha, eit tahab, et sa tal külas käiksid. Harri ütles jälle, et kõik need eided, keda tema tunneb, tahavad raha ja suurt autot  ja rikast meest, et eluaeg on tahtnud, ärgu ma ajagu lolli juttu. Laulukoor võttis virgasti "Halleluuja!" üles - ja korraga olid minu postitused-argumendid kõik kadunud! Alles olid jäänud ainult Harri soolo koos kummardajate hurraa-hüüetega. Ma ei hakanud neile ütlema, et "Hurraa!" on vana mongoli-tatari sõjahüüd ja tähendab "Me tapame teid!", nad olid niigi juba valmis mulle kallale tulema, kuna ma olevat nende naisi alandanud. 

Kolmas kord võtsin sõna teemal "mis värvi on armastus". Mina armastan värve. Nii ütlesingi: "Armastus on nagu vikerkaar. Kõik jäävad alati vaatama, kui vikerkaar välja ilmub, ja õhkavad, et oi, kui ilus. Mina pole kogu oma pika elu jooksul kohanud inimest, kes ütleks, et kuradi vikerkaar, oli seda siis nüüd veel vaja..." No kust mina pidin teadma, et Harri Kingo mulli on kogunenud kõik vikerkaarevihkajad! Kui ma olin kolm korda vikerkaare kaitseks välja astunud, olingi väljas. Harri oli mu välja visanud.

Mitte et mul sellest kahju oleks. Harri ei suutnud mind veenda ei toonekurgedes ega milleski muus, kuid ma olin hämmingus sellest mullist ja sealsetest reeglitest. Aga noh, vähemalt korraks sain nuusutada teise mulli õhku. Ei olnud minu parfüüm. 

Mullitunne tuli mulle kallale ka Paide arvamusfestivalil. Polnud sinna kunagi varem jõudnud ja tegelikult mulle väga meeldis. Kuid haridusmulli olen ma vist ülearu kaua oma elus nuusutanud. Iseenesest oli suur rõõm näha innukaid noori inimesi, kes säravsilmi räägivad, kui tore on õpetajatöö, kuid - kolmkümmend aastat tagasi olin ma ise sama innukas, sama loov ja sama õhinas... Nii et ei ole midagi uut siin päikese all. Murekohad, mida haridusala mullis üles kerkisid, olid samad, mis kolmkümmend aastat tagasi ja rohkemgi veel. "Meil jätkub raha relvastuse jaoks, teede ja sildade ehituseks, (...) - kas meil tõesti ei jätku siis raha ühele õpetajale palga maksmiseks?" See ei ole küsimus arvamusfestivalilt, niimoodi küsis Martin Luther nii umbes viissada aastat tagasi. Ei ole midagi uut siin päikese all... Või kui, siis see, et Metsküla kool on üle läinud õppevormile, kus klassikalisi koolitunde enam polegi - nädala alguses saavad kõik nädala jao ülesandeid kätte ja reedeks peab tehtud olema. Kui sul pole täna matemaatika tuju, tee siis inglise keelt! Või kui sinul läheb inglise keel lihtsalt, aga matemaatika tahab pusimist ja teisel lapsel on täpselt vastupidi, siis on mõlemal aega pusida just selle kallal, mis pusimist tahab. Igatahes kõlab hästi ja kõik - eriti lapsed - kuulukse rahul ka olema. Kas tõesti hakkab vastutus vaikselt sinnasuunda liikuma, kuhu peaks?

Arvamusfestivali pirn tuli Indrek Saarelt erakonnajuhtide debatil: "EKRE retoorika on muutunud küll ja kuidas veel! Kui varem rääkis Mart Helme, et 500 miljonit pole mingi probleem, siis nüüd laiutab  käsi: "Raha ei ole, raha ei ole!" 
Tegelikult oli täitsa tore debatt. Naljakas oli kogu etteaste juures vaid valgesse rüütatud lumeinimeste mullkond, kes Mart Helme mistahes sõnavõtu peale "Hurraa!" hüüdis ja usinasti plaksutas - nii, nagu omal ajal parteikongressidel heaks tavaks oli. Ma arvan, et nendel inimestel seal mullis oli endil täitsa tore, aga kõrvalt vaadates... no oli tobe, noh. Tõesti oli.

Üks tore ja omaette mull on muusikute mull. Täitsa juhtumisi sattusin ma seitsmekümne pasundajaga mööda Lõuna-Eestit liikuma. Üliväga toredad noored  Saksamaalt Karlsruhest puhusid õhtul Võru kultuurimajas "Kannel" nii vägeva sümfooniakontserdi kokku, et mul tulevad siiamaani judinad peale, kui sellel mõtlen. Minu jaoks aasta muusikaelamus. Seljasipelgad olid kohal, aga teisi kohalikke kahjuks nappis. Tõesti kahju. Ega ma ei tea ka, kuidas rahvast kohale meelitada - suvi on nii paksult igasugu vahvaid asju täis, et augustikuuks tahaks juba hinge tõmmata... Selle ürituse üldpealkirjaks oli VII rahvusvaheline Eduard Tamme nimeline Võru Puhkpillifestival. Ma kavatsen sellest edaspidigi osa võtta, kui vähegi sobib.

Nelisada mulli-inimest käisid äsja Võrru uut haljasala rajamas. Kagukeskuse ja Maxima taha Koreli oja äärde. Nii lahe! Esiteks tundub, et jälle ühe väga vahva ala saab linn endale juurde, teiseks meeldib mulle mõte erinevatest pajuliikidest, kolmandaks meeldib mulle see, et kaasati linnainimesi - ja ma olen nii uhke nende üle, kes välja tulid... No igatahes sain mina jälle paksu positiivlaksu. 

Ja siis sain ma muidugi negatiivsuslaksu ka. No nii elu ju käibki, eksole. Ikka selle va Põlva sünnitusmaja pärast. Ma olen selles mullis ka südamega sees. 
Kui aastaid tagasi hakati rääkima haiglate võrgustumisest, jäi - või jäeti? - kõigile mulje, et seeläbi lähevad asjad paremaks. Et võrgustumisest võidavad kõik. Nüüd selgub, et võidavad ainult suurkliinikumid.
"Me reorganiseerime ja korrastame teenuseid oma kontserni sees," ütleb Tartu kliinikumi haldusjuht Marek Seer. 
"Mis sellest paremaks läheb?" küsib ajakirjanik. 
"Nii on kirjas arengukavas," ütleb Seer.

"Ja mõistlikum oleks siis minna arengukavaga edasi, mitte hakata Põlvas teenuseid välja arendama?" küsib ajakirjanik. 

"Absoluutselt. Arengukavasid ju tehaksegi selleks, et arendada teenuseid. Kurb on see, et sellest ei taheta aru saada. Ja nüüd me oleme asunud seda arengukava täitma ja nüüd heidetakse seda ette. See ei ole ka korrektne."

Tõesti, põlvakad, te ei saa ometigi nõuda, et keegi oma arengukavast loobuks! See on nende inimeste mull, mis siis, et teie sotsiaalmaksuga puhutud! Mis siis, et Rootsis on pärast võrgustumisi asjad kehvemaks läinud (nii väideti Valga sünnitusosakonna sulgemiskoosolekul) - meil on arengukava!

Ma ei saa aru. 
Ma ei saa aru. Miks üldse on Eestis asutusel sõna "regionaalpoliitika"? Me ju ei kasuta argielus sõnu "kvevri" (sakartvelo veinitünn), "guanabana" (troopiline puuvili) või "hakarl" (islandi hai). Sest meil pole neid asju. No aga meil pole ju regionaalpoliitikat ka!  Me teeme riigi ühisest rahakotist uhkeid mitmemiljonilisi projekte - näiteks "Maale elama!", kulutame reklaamile, teavitusele, vorbime flaiereid ja bännereid - ja samal ajal koondame konstaablid, suleme sünnitusmajad, paneme kinni koolid, kaotame kõik teenused...  Nüüd räägib Helme, et riik peaks maapiirkondades maid koku OSTMA ja need soovijatele laiali jagama... mis mõttega ja millise rahaga???

Tegelikult kaks regionaalpoliitilist tegu on ikka tehtud ka, olgem ausad. Kui hoolega kella passida, saab tasuta odava viina järel käia...

Palun paneme selle märgi Toompea teeotsale üles!