Mõnikord on valus

Oo Jumalik Kaitselmus! Kõik olemasolev on tekkinud Sinu heldusest, ära jäta seda ilma oma suuremeelsuse veest ega hoia seda eemal oma halastuse ookeanist. Ma palun härdalt Sinu abi, et Sa aitaksid mind alati ja igas olukorras, ning otsin iidset soosingut Sinu armu taevast. Mu Palveldatu, mu Kuningas, mu Ihaldus! Sina oled tõesti helduse Issand ja igaviku kuningriigi Valitseja!

Lõik  pärineb bahai usundi repertuaarist. "Ma minestasin sed lugedes kolm korda ära, läksin siis pääst hulluks ja lasin ennast kaks nädalat arstida, enne kui mõistus nii kaugele selgis, et edasi wõisin lugeda," on minu mõtted kirja pannud E. Bornhöhe "Tallinna narrides ja narrikestes". 

Tundub, et mõistusest tänapäeva maailmas enam palju abi ei ole. Olen kas liig vana või liig rumal või mõlemad kokku taipamaks asju, mis jäävad väljapoole talupojamõistust.

Toon mõned näited. 

Põlva sünnitusosakonna sulgemine. Ülihead teenust pakkuv koht. Igasugused pead käisid kohapeal ennast vangutamas, sh kõigi peamiste parteide pealike pead eesotsas peaministriga.  10 000 allkirja kogunes palvekirjale, mis palus asutust mitte sulgeda. Kõik need 10 000 anti pidulikult toonasele sotsiaalministrile üle - minister peaks ju esindama valitsust? 

10 000 elanikku on terve haapsalutäis inimesi. Või terve jõhvitäis. Kuidas on võimalik, et terve ühe Eesti linnatäie inimeste mure ei jõua peavangutamisest kaugemale? Kuidas on võimalik, et valitsus sülitab 10 000 inimese arvamuse peale ja ütleb, et tema ei saa midagi teha? Küsimus oli ju 250 000 euros aastas! Ja siis poole aasta pärast tuleb valitsus lagedale 100  miljonit maksva projektiideega "Kodu maale" - (vt siin ja siin ...)

Ma ei saa aru. 

Ma ei saa aru, kuidas meil on raha selliste kampaaaniate jaoks - see pole ju esimene! Kümmekond aastat tagasi olnud "Maale elama" lõppes üsna olematu tulemusega (netis olnud leht maale-elama.ee on suletud - kas selle pärast, et hulk raha sai huugama pandud ja tulemust polnud?) - ja kuidas meil ei jagu finantsi nendele, kes täna maal juba elutsevad ja tegutsevad? Miks meil on vaja inimesed maalt linna ajada ja siis hakata neid uute loosungite ja uue rahaga tagasi meelitama? 

Ülihead "teenust" - nii nagu Põlva sünnitusosakond - pakub ka väike, 20 lapsega Metsküla kool Läänemaal. On kaks võimalust: kas tegemist on anomaaliaga ja Matsalu lahe selles servas sünnivadki eriliselt kõrge IQ ja üliheade kehaliste võimetega lapsed või siis on süüdi õpetajad ja keskkond. Toon vaid tänavused näited, ehkki sellist taset on hoitud tubli 20 aastat.

Maakonna ajaloo olümpiaad - Metsküla kooli 5.-6. klasside lapsed said esimesed neli kohta; 9. klasside arvestuses võitis Metsküla kooli vilistlane;

Maakonna bioloogia olümpiaad - 6. klasside arvestuses esikoht Metskülla, IV koha sai 6. klasside arvestuses Metsküla kooli 4. klassi õpilane  (võistlema lubati  igast koolist vaid kaks õpilast). 9. klasside arvestuses saavutas esikoha Metsküla vilistlane.

Lõuna-Lääneranna jalgpalli karikasarja võit läks samuti Metskülla. (Uues Lääneranna valla lehes enam olümpiaadide tulemusi ei kajastata - nii palju siis hariduse väärtustamisest.)

Järjekordselt on käsil Metsküla kooli sulgemisplaan. Tõenäoliselt tähendab läbiviidud haldusreform muu hulgas ka seda, et väikekoole ootabki ees uus sulgemislaine. Metsküla kooli puhul tuuakse üheks argumendiks rahvastiku prognoos - et varsti pole koolis lapsi. Täpselt sama prognoositi kümme aastat tagasi, ometi on õpilaste arv pigem kasvanud kui kahanenud. 

"Kui teie õpetajad töötaksid näiteks Lihulas, saaksid palju rohkemad lapsed heade õpetajate käe all õppida," öeldi Metsküla koolirahvale. Alle-aa, alle-aa!  Oo Jumalik Kaitselmus! Ma palun härdalt Sinu abi...

Kuna ma ise olen hetkel täiesti vaba naine vabal maal, siis palus üks väike kool mind endale veidikeseks appi. Haigestunud õpetaja asemele. Ja siis järgmise haigestunu asemele. Ja siis veel natuke. Lõpuks sain isegi lasteaias käe valgeks. 

Lasteaias ma polnudki veel töötanud. 

Esimene lasteaiapäev lõppes sellega, et mõtlesin juba pöörduda Mardi poole ja öelda: "Kulla Mart, tee sellesse tabelisse, kus sul kõik need vastikud  vähemused - homod, hobusevargad, pagulased, emotsionaalselt ülesköetud naised jne - üles rivistatud on, tee sinna üks rida juurde. Väikesed lapsed. Keelame nad ära."

Terve esimese päeva üürgas keegi nutta.
Keegi sellepärast, et teda lükati ringmängus ringi sisse.
Keegi sellepärast, et teda ei lükatud ringi sisse.
Keegi sellepärast, et tahtis trianglit, aga sai tamburiini.
Keegi selle pärast, et tahtis punast tamburiini, aga sai sinise.
Keegi sellepärast, et kaaslane möödudes teda riivas ("Ta puudutas mind!").
Keegi sellepärast, et ta tahtis söögilauas teise koha peal istuda.
Keegi selle pärast, et joonistamise ajal ei antud plastiliini.
Keegi selle pärast, et väljas sadas vihma.
Keegi selle pärast, et keegi nuttis. 

Lisaks muidugi sellised tavalised a'la "mina tahan ka selle asjaga mängida" või "Steven segab meid" - lood. Jeerum! Me peaksime lasteaia-inimesed kohustuslikult kollaste tähekestega ära märgistama nagu natsiriigi juudid ja kõik ülejäänud inimesed peaksid täheinimesi kohates kohe sügavas harduses põlvili laskuma, pea langetama ja tänupalve lugema - kasvõi sellesama bahai usundi oma, kui paremat käepärast pole...

Teine päev möödus siiski oluliselt rahulikumalt. Kui vaid üht arulagedat ema poleks olnud! Tõi lapse kohale, see putkas kiirelt rühmatuppa nurga taha mängima. Oli rõõmus ja kena lapsuke. Siis sai ema eesruumis kombed-kingad kokku pakitud, ilmus uksele ja hakkas oma tibukest taga nõudma. Et tema tahab "head aega" öelda. Laps ei teinud väljagi. Ema muudkui huikas ukse pealt. Ütlesin siis lapsele, et mine aja oma ema minema. Kui laps lõpuks ema poole teel oli, teatas ema: "Nii.Nüüd ta hakkab nutma."

Täpselt nii oligi. Ema läks minema ja meile jäi röökiv laps, kes minuti pärast ei nutnud küll enam varalahkunud ema pärast, vaid sellepärast, et keegi oli tema mängu edasi hakanud mängima (teise lapse seisukohalt - kui ma näen mängu, mida keegi ei mängi, miks ma ei võiks sellega mängida?), siis selle pärast, et tema pusa oli kadunud (mille ta ise enne oli mängunurka maha visanud), siis veel millegi pärast - igatahes oli see laps ilusasti nutulainele juhatatud ja tal oli kindel plaan selle laine harjal tükk aega liugu lasta. Millega ta ka suurepäraselt hakkama sai.

Tegemist ei olnud 2-3-aastaste algajatega, vaid lasteaia vanima seltskonnaga. Mis mõttes sa ei saa oma lapsele auto peal selgeks teha, et sa tuled talle õhtul järgi? Mis mõttes sa ei saa oma hüvastijätutseremooniat lahtiriietumisel ära korraldada? No võib-olla on veel mingeid taustalugusid, mida ma ei tea, aga tollel hetkel tolles situatsioonis tituleerisin ma oma mõttes selle ema idioodiks. 

Koolielu eredamad hetked: teise klassi poiss jookseb tund aega ümber oma laua. Kuna ta ühelegi sõnalisele repliigile ei reageeri, jätangi ta jooksma. Vahepeal võtab poiss oma spordiriiete koti, peksab seda kord vastu lauda, kord vastu oma pead. Jätkab jooksmist. Ta ei karju ega lärma. Tema laud  on esimeses reas. Ei maksa arvata, et teised täie pühendumusega õpitavale saavad keskenduda. 

Neljanda klassi poiss on mingil issandama põhjusel kellegi peale pahane ja korrutab tund aega: "Sitapea! Kakapea! Sitapea! Kakapea!"  Kuna ta ühelegi sõnalisele repliigile ei reageeri, jätangi ta oma joru ajama. Ajabki. Mitte provotseerivalt, pigem omaette, kuid siiski kuuldavalt, aegajalt hääle tugevust ja intonatsiooni korrigeerides. Ei maksa arvata, et teised täie pühendumusega õpitavale saavad keskenduda. 

Tavakooli õpetaja ülesandeks tänapäeval on vaadata, et igasugused hälbed üksteist maha ei lööks ja võitlus lapsevanematega. Sellistega, kes ise oma lapsega ainult karjudes suhtlevad või siis vastupidi, tänu tehnoloogiale üldse ei suhtle, kuid kellel on vaja näidata, kuivõrd hoolivad lapsevanemad nad on. Ja teadagi on parim kaitse rünnak. Ning alati on ju sellel õigus, kes esiimesena ja kõvemini karjub.

Kakskümmend aastat tagasi arutlesime ühe taani õpetajaga laste õpetamise teemal. Mina ütlesin tookord, et pühendan rohkem aega andekatele, et nemad on need, kes elu edasi viivad, uusi asju välja mõtlevad jne. Et minu ülesanne on nende aju-ja mõttetegevusel tuld all hoida. Tema seisukoht oli, et andekad saavad elus nagunii hakkama, tuleb tegeleda nõrgematega.

Nüüd on ka eesti kool jõudnud sinnamaale, et tublide jaoks tuld ei jagu. Kui see just eliitkool ei ole. Taanlased mõttlevad suunamuutusele - nagu ka soomlased. Meie peame ikka ise põhjas ära käima. 

Minu äsjase koolielu kõige hingeminevamaks ja unustamatuks episoodiks sai aga koridorinurgas nuttev algklasside poiss. Selline, kelle intellektuaalsed võimed jäävad tugevasti keskmisest allapoole. Niisugused tegelased on tükk maad ausamad ja avatumad  oma emotsioonide väljendamises.
"Keegi on minu joonistatud pildi ära rikkunud," nuukus poiss. "Mul on siin nii valus," surus ta järgmiste nuukstuste vahelt  südame kohale oma väikese rusika. 

Eesti on maailma parim riik ja maa. Aga mõnikord on mul siin nii valus.

Fb-st leitud pilt, kahjuks ilma igasguse viiteta autorile.