Kroonide mäng IV Kurbus

Kallis sõber!

Sa oled kolmas mu parimate pundist, kelle sõge sõraline lõplikult endle kabistas. Napilt veidi üle aasta on kolme kaotuse vahe. Võru, Tartu, Tallinn.

Kallis Irja! Mul on niiiiiiiii kahju, et ma ei saanud Sinu eluretke lõpuosas Sulle mitte kuidagi toeks olla. Et keegi lähedastest ei saanud / tohtinud... 

Me olime helistanud, sõnumeid saatnud, muhedusi jaganud... kuni ühel päeval Sa ei vastanud mu kõnele.  Ka paari päeva pärast uuele kõnele mitte. Ka sõnumitele mitte. Ma ei osanud aimatagi, et - Sa lihtsalt enam ei jaksanud! Puhtfüüsiliselt ei jaksanud. Sa ometigi alati reipa häälega olnud???

Sa olid kogu elu terve ja tugev nagu terasnael. Alati reibas ja naeruhimuline. Alati kõigega ise hakkamasaav. Alati Daam. 

Kui palju tunde me oleme veetnud köögilaudade taga, mina nautimas Sinu teravat mõistust, keelt ja huumorimeelt. Selles viimases oli meil täpselt üks lainepikkus. nii ühiskondliku elu teemades kui filoloogilises mõttes. Ma ei tea kedagi teist, kellega mul selles osas nii täpne klapp oleks olnud. Oli kaks asja, mis Sind marru ajasid - valetamine ja rumalus. Veel veebruaris naersime koos selle üle, kuidas me veerandsaja aasta eest koolis hindeid müüsime...

Ka siis, kui me vahepeal geograafiliselt üksteisest kaugemale olime sattunud, rändasid mööda arusaamatuid teid ühest arvutist teise nii muhedused kui hääd mõtlemapanevad lood. Sa olid olemas nagu kuu või päike, millele iga päev ei mõtle, kuid kes on kindlalt igavesest ajast igavesti olemas. Pigem siiski päike - isegi põgus kohtumine Sinuga tähendas igal juhul tõusu tujutermomeetril.

Nüüd, talveks nimetatud aastaajal, olid hakanud kurtma valusid seljas. Mõnikord, kui helistasime, olid haiglas, mõnikord kodus. Erinevad ravikuurid. Ühel hetkel Sa isegi kilkasid, et magasid terve öö ilma valudeta. Et sa ei enam ei mäletagi, millal see niimoodi oli. 

Ma ei osanud midagi hullu arvata. Valud seljas - jajah, rohkem või vähem on neid inimestel ikka...

Sa ei tea, kui paljudele Sa olid eeskujuks ja toeks. Ja mul on nii neetult kahju, et ma ei jõudnud Sulle seda öelda.

Need armsad, kellest äkki jäime ilma

on tegelikult alles -

meie sees: nad on nii ligi, et ei torka silma

nii nagu valgus tolmukübemes.

Sest tolmust -

hetkel olulisest tolmust -

on tehtud ka me endi valus kest,

mis veel ei oska olevast ja olnust

(ei tohigi vist?)

leida igavest.

Ei ole kaotust, millega ei harju

siinpoolsuses,

kus algus varjab äärt,

kuid, enda peal tundes

surma varju,

nüüd on üks naer

poolt eelmist elu väärt. 

(Leelo Tungal)

Hüvasti, kallis Irja! Kohtume Nangijalas!

Ja jõudu Sulle, maailma parim poeg! 

Kõigile teistele minu sõpradele - aitäh, et te olemas olete! Teie kõik - igaüks isemoodi, kuid igaüks väga oluline!