Seda kohvikut ei tohiks vahele jätta mitte ükski suvel siseturismi viljelev eestlane. See oleks suur patt. Kohe väga suur patt. Sest inimene, kes täie teadmise ja mõistuse juures keeldub millestki, mis tema ihule ja hingele hääd teeb, see... lihtsalt ei ole täie tervise ja mõistuse juures.
Kevade ootus Kivitiil enne koroonat:
ahjuliha kartuli-hernepüree, marineeritud punase sibula ja redisevõrsetega.
Kivitii kohvik on ülivõrdeline võõrustaja. Puhas pärl. Ja kui FB-sse ilmus teade, et nüüd, üle pika aja, teevad nad ennast korraks lahti, sest ilm on ilus ja terrass päikest täis ja pealegi Läti auks on kohal lätlanna Ilze Salnaja, kes tahab hirmsasti halle herneid pakkuda, siis...
Esmalt sundis kulmu kergitama see Läti pidupäev. 4. mai - mis mõttes? Ma pole sellisest kuupäevast justkui midagi kuulnud?
Ei ole sellepärast, et eestlased oma analoogilist päeva, 16. novembrit, ei tähista. 4. mail 1990 võttis Läti NSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni "Läti Vabariigi iseseisvuse taastamisest" ja lätlste jaoks on sellest päevast kujunenud omamoodi traditsioonidega pidupäev.
"Selle päeva kohustuslik osa on valge linaga kaetud laud," kinnitab Ilze, kui oleme Kivitiile jõudnud. Laud näeb välja imearmas - kaunistuseks Läti liputriibuga lint ja ülased. Peaaegu et sama ilus nagu sinimustvalge! :)
Valge linaga.
"Teine selle päeva kohustuslik osa on rahvariided," ütleb Ilze. "Aga kuna tänavu kuskile minna ei saa, siis on täna lätlaste hulgas käimas selline Facebooki-kampaania, et kõik on kodus rahvariided selga pannud ja postitavad nüüd neid pilte. Näe, mina tegin ka, aga ma tegin ilma tanuta. Ma ei salli tanusid, meil peab ju samamoodi nagu Eestiski kõik juuksed ära peitma ja siis ma näen jumala jube välja!"
Minul on tanudega täpselt sama suhe.
Valge linaga lauale ilmuvad lõigud kevadkogritsapirukast. Mmm, kui maitsev! Seen justnagu on ja justnagu ei ole ka selle piruka koostisosa. Kui püüame üksteisele küpsetise maitset ja oma emotsiooni kirjeldada, jõuame välja veinisõnavarani - hõrk järelmaitse...
Kevadkogritsa pirukas porru ja fetajuustuga
"Kust sa kogritsaid said?"
"Täitsa juhuslikult astusin hommikul ühelt raiesmikult läbi," ütleb Ilze. "Kusjuures see oli jumala värske raiesmik, ma arvan, et eelmise aasta oma. Tavaliselt nad kasvavad siiski tiba vanematel raiesmikel. Ja liivasematel maadel."
Ja siis on kord hallide herneste käes. Kui palju olen ma oma reisidel lätlaste hallidest hernestest rääkinud ja mingil veidral moel ei ole ma neid ise kunagi proovima sattunud! Nüüd lõpuks on see võimalus!
Hallid herned peekoniga on klassikaline Läti roog ning kohustuslik toit peaaegu kõigi pühade puhul, kõige kohustuslikum jõululaual. Lätlased usuvad, et herned on nagu pisarad ja kui need herneste kujul ära süüa, siis ei pea tõelisi pisaraid valama ja oodata on hoopiski ohtralt õnne ja rikkust.
Herned ei näe serveerimisel kuigi hallid välja, ehkki hallikat varjundit viskab nende marmorjas muster. Mujal maailmas tuntakse neid vahtraherneste nime all ja on ausalt öelda veider, et eestlased nendest hernestest praktiliselt midagi ei tea.
"Eestlased kogu aeg küsivad, et miks hallid herned hallid ei ole," kommenteerib Ilze.
"Hallid herned" on lätlastel EL kaitstud päritolunimetust kandev toode.
"Miks nad siis ei ole?"
"Ma ei tea," naerb Ilze. "Nad on tõepoolest pigem pruunid. See on hoopis teine hernesort kui kollased või rohelised herned. Nad kasvavad väga kõrgeks, vähemalt kahemeetriseks, nii et kui neid tahta aeda maha panna, siis peab mõtlema, kuhu panna - kuskile serva, et nad teiste taimede eest päikest ära ei varjaks. Ja siis on ned veel omakorda kahesuguseid, väiksema ja suurema teraga. Need tänased siin on väiksemateralised. "
Herned tuuakse lauda. Ninasõõrmetesse sirutuv lõhn on vastupandamatu.
Hallid herned pekiga Kivitiil. Kohustuslikuks lisandiks on keefir.
"Eestlasi hirmutab sõna "pekiga"", ütleb Ilze. "Meie pekipirukad maitsevad neile väga, kui nad võtavad proovida, aga selleks peab neid sundima. Hernestega on sama lugu - hallid herned pekiga kõlab eestase jaoks natuke pelutavalt".
Ilze teab, millest ta räägib - Ilze pidas tükk aega Tartus Aparaaditehases poekest "Just Läti".
"Ehk peaks siis ümber sõnastama," pakub Kivitii perenaine. "Pirukas suitsulihaga - sest seda need ju tegelikult on?"
"Võib-olla tõesti," nõustub Ilze.
"Hallid herned pekiga" maitsevad olivaliselt. Herned on sellised ootamatult poolpehmed-poolkõvad, mitte lödipudrused.
"Kaua sa neid keedad? Kas nendega on ka oht liiga pehmeks keeta?"
"On. Peab jah jälgima. Ma arvan, et me keetsime... äkki umbes tunnikese? Ja enne seda olid nad mul öö läbi leos olnud."
Magustoiduks tuleb meekook. Pohladega. Maitseb kuidagi leivasem kui need, mida ma tänini söönud. Järjekordselt väga hea.
"Kuidas see tükk nüüd ometigi nii suur on?" hakkavad külalised vaikselt ägisema.
"Sest ma lõikasin tavalise koogiviilu suuruse, aga see on tükk maad kõrgem," leiab Kivitii perenaine seletuse.
Magustoiduks tuleb meekook. Pohladega. Maitseb kuidagi leivasem kui need, mida ma tänini söönud. Järjekordselt väga hea.
"Kuidas see tükk nüüd ometigi nii suur on?" hakkavad külalised vaikselt ägisema.
"Sest ma lõikasin tavalise koogiviilu suuruse, aga see on tükk maad kõrgem," leiab Kivitii perenaine seletuse.
Kuus kihti, iga kiht ahjus eraldi küpsetatud...
Ja muidugi Valmiermuiža...
On olnud imeline õhtu sooja auraga kohas soojate inimeste seltsis. Ühest küljes on natuke kurb, et oleme sel hetkel ainukesed külalised - kui on midagi tõeliselt head, siis tahaks seda ju jagada! - , teisest küljest on meie elamus muidugi selle võrra suurem ja personaalsem. Vaat sellistest hetkedest olemegi me kõik kroonide mängu ajal ilma jäetud!
Kivitee on Pihkvast Riiga viiv maantee, mis aastal 1865 oli kogupikkuses kaetud munakivisillutisega. Selle tee ääres, 1 km kaugusel Luhamaa piiripunktist asub väike, õdus ning suurepäraste söökidega Kivitii kohvik. Külasta ja sa ei kahetse!
Lähem info lahtiolekuaegade jms kohta FB-st: Kivitii kohvik.
No comments:
Post a Comment