Jumala pihtas! Ma olin muidugi ise ka aru saanud, et oli edukas aasta küll - naftavannid ja arve Šveitsi pangas ja... Aga et juba tähtede seisus oli kirjas ja mulle täiesti ametlikult horoskoobi poolt lubatud ka töö kõrge koha peal, seda mina rumal ei teadnudki! 2000 m kõrgusel ja veel viiendal korrusel takkaotsa on ju küllaltki kõrge koht! Minu uue-aasta-lubadus: hakkan horoskoopidesse tükk maad tõsisemalt suhtuma!
Nagu mul kõigest veel vähe oleks, ronisin esimesel vabal hetkel mäekirikuni ja siis veel jupp maad edasi - kui ei ole inimesel aru peas, siis ei ole. Küürakat parandab ainult teadagi mis.
Töö kõrge koha peal pole mingi meelakkumine. Allpoololijad arvavad alati, et üleval pole midagi teha. Tutkit! Siinsed viimased nädalad - ennejõulusest ajast siiamaani - on olnud kut karmimat sorti katrulivött, selga sirutamata tosin tundi päevas ja viimaseid viisteist jutti. Vale oleks väita, et pole väsinud.
Kartulivõtuga on teadagi nii, et ükskõik, kui hoolikalt sa ka ei korjaks, ämbrit-korvi tühjendama minnes leiad tee pealt ikka veel mõne mugula. Vaole tagasi tulles veel mõne. Ja kui järelnoppimist teha, siis saab teisi kohe hulgem ja isegi järelnoppimise järel ei jää põllule minnes või sealt tulles tühjade kätega. Täpselt nii on ka siin.
Lapsehoidjad leiavad koristuskamba tagant ja veelkõrgem lapsehoidjate tagant. Veelkõrgem särutab lapsehoidjaid, nood annavad auru allapoole.
"Veelkõrgem tahab, et me läheks vanni äravooluauku vaatama," ütleb lapsehoidja. Me oleme kõige kiiremal kartulivõtuajal temaga kahekesi ühte sviiti kasinud. Eriti kiirel ajal alandusid lapsehoidjad nimelt aeg-ajalt lihtpööbliks.
Lähen vanni juurde. Veelkõrgem ja lapsehoidja pole veel kohal. Hakkan auku uurima. Kroomserva peal on kriimud, mis näevad välja, nagu võiksid need juuksekarvad olla, aga nad ei ole. Nad on kriimud. Topin näppu ristikujulise tõkke igasse auku - ei mingit löga ega soga. Mis tuu häda om?
Veelkõrgem ja lapsehoidja jõuavad kohale. Mina olen üleni üks suur ootus ja küsimärk.
"Näete?" Peaaegu tahaksin öelda, et ei näe. Aga siis tõmbab veelkõrgem risti ühe haru pealt välja juuksekarva. Üheainukese. Kokkuvõtteks nii umbes seitse senti pika.
See oli kindlapeale Toscana juuksekarv, nähtamatu, mis veelkõrgema võlujõul nähtavaks muutus. Ma pean endale luubi ostma.
Või vannimütsikarbikese lugu. Nimetet karbike peab koos meigieemalduspadjakeste ja kõrvatikkudega vannitoas neljakandilises keraamilises kausikeses olema. Üldjuhul seda baretti keegi ei kasuta, nii et karbikesed on reeglina paigas. Ma tean, et mul said sel päeval surmkindlalt kõikide tubade kausikesed üle silmatud ja täiendatud-parandatud. Aga...
Aga ma ei olnud taibanud karbikest kausikesest välja võtta ja seda nagu täringut peos ringi veeretada! Patt-patt-patt! Keegi oli karbi tagaküljele pastakaga kriipsukese teinud! Ja see ei lähe nii tärnitähnilises kohe kohe mitte.
Must mapp. Sisaldab paari ümbrikku, paari kirjapaberit, pastakat, tuleohutusinfot ja veel veidi ninni-nänni. No ei ole seda ühes toas! Ma olen kõik sahtlid ja riiulid läbi käinud, voodite-diivanite alused läbi roomanud - ei ole!
Ju on kaasa võetud, otsustan. Sest tegelikult on see täitsa kabe mapp kätte võtta, kui peaks midagi püüne pealt maha ütlema. Ja kaasa on tubadest võetud palju veidramaid asju.
Aga mapp on kadunud esimest korda ja ma ei leia kuskilt uut asendust. Ühel korrusel on tagavara-joogiklaasid, teisel tagavara-hambapesuklaasid jne. Mappi pole kusagil. Lähen hoidja käest küsima.
"Kas sa sahtlitesse vaatasid? Ja voodi alla?" küsib see, Tunnen ennast nagu kolmene. Või pooleneljane.
Saan lõpuks mapi, otsin kokku kogu vajaliku kribu-krabu ja lahkun objektile.
"Mapp oli ikkagi toas," tuleb mõni aeg hiljem võidukas teade. "Minibaaris!"
Minibaar on tolmuimeja rida. Ma tõesti ei vaadanud. Oh mind lolli!
Saksamaalt saabunud värske nänni korraldas mulle ühel õhtul riidepuumaratoni. Nii umbes minuvanune nänni on siin varasemalt kümme hooaega kasinud ja kutsuti nüid kõrgemale posti pääle. Olla ekstra põlvitatud ja palutud, miska värske luua sündroom suure innukuse ja särava entusiasmiga ohtralt rikastatud on.
Igas kapis peab olema paremal kümme ristpuuga riidepuud - ristpuuga, millele saab näiteks püksid vms panna, vasakul kümme ilma ristpuuta. Keskel viis püksipresspuud ja kaks valge siidiga ülelöödud puud. Kõik täpselt ühtepidi, et ettevõtte nimi ikka välja paistaks. Nimi on kuldses trükis iga viimase kui asja peal ja see peab kogu aeg välja paistma, et armas külaline, kellele issand oma armust suuremat mõistust pole andnud, ometigi ei unustaks, kus ta parasjagu viibib.
Ma olin juba õppinud riidepuid rivistama, aga nüüd kamandas uus nänni mu kordusõppusele: "Vaata, ühed puud on natuke kandilisema serva ja teised veidi ümarama servaga. Näed?"
Näen.
"Need ei tohi ühes kapis olla. Need on vanemad ja need on uuemad, Me peame vanad välja vahetama. Ja näe, need püksipressipuud on ka osad veidi paksemad kui teised."
Näen.
Nänni hakkab puid sortima. Toas on kolm kappi ja minu süli saab kõlbmatuid puid täis.
"Kas sa tead nüüd, kui palju meil kumbagi sorti vaja on?" küsin, sest nänn on puid lennutanud nagu helikopter. Viimased tiirutvad siin õues kogu aeg ringi.
"Tean."
Kihutame mööda pikka hotellikoridori kuskile, kus peaksid olema uued puud. Aga nad ei ole seal! Läheme järgmisele korrusele. Seal midagi on ja midagi ei ole.
"Palju meil kumbagi vaja oli?" küsib idee autor minult. Mina ei tea, ma püüdsin bumerangilennutuses ellu jääda!
Lõpuks on nänni sunnitud tõdema, et tema ülivinge plaan ei ole määratud teostumisele - "õigeid puid" ei ole kuskil piisavalt - ja me kihutame sama sületäiega mööda pikki koridore algpunkti tagasi. Lihtsalt me nüüd peidame "valed" puud tahapoole.
See kõik juhtub minu neljateistkümnenda kartulipäeva õhtul, kus ma olen pahur ja väsinud ja mu keha ei tahaks ühtegi ülearust liigutust teha. Aga nänn on veel värske...
Minul on olnud oma rida ja oma vagu võtta, teised on enamasti rahvuste kaupa kambas. Ühel hirmkiirel hetkel sattusin kahe itaallannaga ühte komplekti kasima.
"Nän-nänn-nän-nänn-nää-nää," laulsid need lustiliselt mingit issandama märkust tegemas käinule järele. Laulu saatis pantomiimiline alajäsemehoop. Teadagi, kelle ja millise kehaosa suunas.
Mul oli seda pantomiimi ja laulu tol hetkel hädasti vaja.
Paari päeva pärast kuulen värsket nänni söögilauas halamas, kui raske on kõrge koha peal. Aga minul algasid vabad päevad - kõigepealt kolm pool vaba, siis pool ja kaks tööd ja siis veeelkord kolm vaba. Elu on ikkagi ilus!
Jeeeeeeeee!
Jeeeeeeeee!
No comments:
Post a Comment