Saunast ja armeenlastest Aserbaidžaanis

Saunamuuseumis ei olnud ma ka veel kunagi käinud.

Kuid Quba saunamuuseum oli kinni. Aga kinnise ukse pääl lehvis telehvooninummõr. Poiss oli kolme minuti pärast kohal nagu kõpsti.

Ma olen oma elukese sees igasuguseid keeletasemeid kohanud, kuid elu ei väsi üllatamast. Ühest küljest tundus kutt vene keelt jumala vabalt valdavat, teisest küljest...

"Kas siin ruumis pesti või riietuti?"

"Ja-jah, pesti või riietuti."

"Kas siin oli külm või kuum vesi?"

"Jajah, külm või kuum vesi."

"Kas need siin on koopiad või originaalid?"

"Ja-jah, koopiad või originaalid."

Ma arvan, et see giid-kutt pole elus saunas käinud. Ma kahtlen, kas ta üldse teab. mis asutus saun kui sihukese üldse on. Tal pole õrna aimugi, kuidas tema poolt tutvustatavat sauna köeti, kust sinna vesi saadi või mida seal üldse tehti. Ja ometigi on kogu kompleksil vanust kõigest ca 200, mitte 2000 aastat...

Kuid pole halba ilma heata.  Kui meie giid oleks osanud küsimustele vastata, poleks me võib-olla iga viimast kui sildiraasukest, mis sinna USA toel (!) sattunud olid, läbi lugenud. Ja siis me poleks iialgi teada saanud, et... vene- ja inglisekeelsed tekstid on totaalselt erinevad! Häid suhteid tuleb ju kõigiga hoida, eksole...

Ma ju tean küll, et ajalugu kirjutatakse pidevalt ümber ja kõik sõltub vaatenurgast. Aga et seda ka saunamuuseumis ja nii mustvalgelt peab tegema, see kogemus oli minu jaoks esmakordne. 

Selline saun on muuseumiks saanud. Makett-eksponaat.

Kas siin ruumis pesti, püherdati või aeti poliitilist lobajuttu - ei tea. Milleks on "istmete" all orvad - ei tea. 

Tüüp meelitab meid ka kõrvalasuvasse etnograafiamuuseumi ja palub lõpuks, et me talle külalisteraamatusse personaalse, nimelise tänu kirjutaksime. Ohjee, ka sellist asja pole minult varem palutud! Aga ega me siis mingid kiusukotid pole. Tänme Timurit ja tema meeskonda omaenda imelises emakeeles ja soovime neile pikka iga ning helgeid vanadusepäevasid. 

Mis on pildil - mitte valesti, vaid lihtsalt; mis on pildil?

Vastus: aserite pird/peerg/küünal ehk vana aja valgusti. 

Sama, mis ülemisel pildil, lihtsalt veidi noorem versioon. 

Need atribuudid, mida mina oma südames ajalehehoidjateks pidasin ja millega me olime mõnes majutusasutuses kohtunud, on tegelikult hoopis 

koraani lugemise lauad.

Kuna mina olen nagunii Leylaks ristitud, siis oli etnograafiamuuseumis rõõm kohtuda ka kohaliku Leylaga, Leyla Mammadbeyovaga (1909-1989), keda meie giid nimetas maailma esimeseks naislenduriks. Nii hull asi muidugi ei ole, on lihtsalt Aserbaidžaani esimene. 

Kokkuvõte Wikipediast: kunstikalduvustega vanemad sundisid Leylat nii irmsaste klaverit mängima, et plika pika pilli peale 14-aastaselt hoopis mehele läks. Mehest sai Bakuu Panga päälik, nii et väga halba valikut tüdruk ei teinudki. Esimest korda tõusis proua lendu 22-aastaselt, hakkas elukutseliseks, sünnitas möödaminnes kuus last, tänu millele teda II MS ajal sõjalendama ei lubatud. Treenis siis hoopis instruktorina piloote ja vormis neist kangelasi. Kuna ta lastega varakult pihta hakkas, jõudis esimene poeg II MS-s lennelda  ja viimane Mägi-Karabahhia sõjas.

Mingil seletamata põhjusel tahtsin mina hirmsasti ka memoriaali juurde. Teised esiotsa niiväga ei hoolinud, aga kui selgus, et selle juurde pääseb vaid isikut tõendava dokumendi alusel, läksid kõik kohe kuidagi rõõmsamaks. Mingi keelatud vilja mõnus mekk justkui tuli asjale juurde.

No tegelikult kukkus karp üllatusest ikka päris pärani, kui memoriaali juurde rajatud infopunktis passe nõudma hakati.  Ja küsiti, et ega me Armeenias käinud ei ole.

Viha armeenlaste vastu on aseritele emapiima ja isaviinaga sisse söödetud. See avaldub kohati suisa veidral moel - näiteks saame ühelt abivalmis onult surnuaial selgitusi ja küsimuse peale, kas siia maetkse ainult moslemeid või võib ka nt kristlasi, vastab ta: "Varem maeti ainult moslemeid, aga nüüd juba kõiki - kristlasi ja isegi armeenlasi ja..."

Lugu armeenlastega jääbki segaseks - õigemini küll see, et kui palju siis keegi milleski ikkagi osales. Aserid näikse tahtvat kõik maailma õnnetused armeenlaste kaela kirjutada ja unustavad - kas meelega või kogemata - kõige selle juures ära venelaste rolli. Just venelased on aga need, kes on Kaukaasia ajaloos mitmel korral piire tõmmanud - ja mitte nii, ngu Jumal või Allahh juhataks, vaid nii, nagu neile  parasjagu  pähe on tulnud. 

Ka  Quba memoriaali juures, mis on rajatud väidetavalt armeenlaste poolt aastal 1918 tapetud 600 kohaliku elaniku mälestuseks, ei saa mina teps mitte lõpuni kindel olla, et kes selle kokkukeedetud supipaja ääres siis ikka peakokk oli. Armeenlased ei tegutsenud ju teps mitte üksinda, vaid ikka bolševike targal nõul ja juhtimisel...

Aga memoriaal on vägev ja on tegelikult hoopis muuseum. 

Küll on hea, et meil lätlaste või soomlastega mingeid sedasorti kanu pole kitkuda...

Pulgakommimäed, Noa järglased ja põlev vesi

"Mina arvan, et ta on nuhk!"
Vaatan Majnunile üllatunult otsa: "Kas me oleme nii tähtsad külalised?"

"Võib-olla ma olen rikutud mõtlemisega. Aga. Tema onu on politseipealik. Tema autol on valitsuse numbrimärk. Ja ta ei lase meid hetkekski silmist."

See on tõsi ja ajab juba tükk aega vaikselt närvi. Me ei saa sammukestki astuda ega kellegagi silpigi vahetada, kogu aeg on Ali ees, taga ja jalus. Ikka selleks, et meid kaabakate kaasmaalaste eest kaitsta -  muidu tõmbavad need meil kohe naha üle kõrvade. Paraku hakkab süvenema tunne, et Ali hoiab meid kuldpuuris selleks,  et me jumala eest aru ei saaks, kuidas ta ise meid vaikselt koorib.

Kui Ali on meid keset päeva hotelli surunud, et me puhkaks ja et tema saaks sellel ajal oma uhiuue, kaks kuud vana Lada loksumalöönud mutrid üle keerata (mis mõttega ostab elukutseline autojuht endale Lada? Kas ta tõesti ei ole kordagi saanud ühtegi väljamaa marki proovida???) otsustame tema teenetest loobuda. Nuhk või mitte, aga me tahame ise oma elu korraldada.

Niisiis jätkame rendiautoga. Juhhuu! Me tohime sõita igale poole, kuhu me tahame ja peatuda igal pool, kus me tahame ja...  

Kõigepealt me tahame Altıağac'i rahvusparki, kus peavad olema Pulgakommimäed. Candy Cane mäed. 

Triibud on mägede peale joonistanud mägedes leiduvate rauühenditega reageerinud põhjavesi. Pulgakommimägedes olla arvukalt kriidiajastu belemiite - kalmaaritaolisi peajalgseid elik koonusekujulisi kuradi sõrmi, aga see tarkus jõuab meieni hljem. Nii et kuradile me sõrme ei anna ega võta, puhtast teadmatusest. Küll on tore olla loll! (Või siis mitte.)

Pulgakommimäed

Kui palju võib ühel külal nimesid olla? Khinalug, Khinalugh, Khinalig, Xinaliq, Käts, Khanaluka, Khanalyk, Khinalykh, Khynalyk - Kuuba (Quba) lähedal Kaukasuse mägedes asuv küla. Üks kõrgemailasuvaid külasid kogu Kaukasuses, 2100 või 2350m ümp - andmed on netis erinevad.  Samaaegselt üks vanemaid pideva inimasustusega külasid maailmas - 5000 aastat vähemalt on siin toimetatud. Praegu väidab nett toimetajate arvuks ca 2000. Külaelanikel on oma keel ja nad usuvad endid olevat Noa järeltulijad. 

Legendi järgi visanud Noa just siin Arki ankru välja ja käskinud kõigil laevast lahkuda. Noa pojad Sim ja Kham liikunud edasi, kuid Iafet oma poegadega otsustanud siia jääda ja nendest saanud kaukaasia rahvaste esiisad. 

Legendid legendideks, kuid siin, 2300 m kõrgusel on mägedest leitud kivistunud merikarpe ja kalade jäänuseid...

Üks Noa järeltulijatest, kohaliku etnograafiamuuseumi giid. 

Kätsi keele tähestik. 

Nii ütlevad kohalikud - kätsi keel. Internet ütleb, et see on Põhja-Kaukaasia keelkonda kuuluv khinaligi keel.

Khinalugi inimesed nimetavad oma küla Ketshiks, iseendid kettidiks ja oma keelt ketshmitiks. Hääldub see kõik eestlase kõrva jaoks Kätš - kätid- kätšmiti. Nime  'Khinalug' hakati kasutama 1950-60ndatel. Nimi tuleb kas ümbritsevate kivimite henna-laadsest värvist või Huni hõimu nimest. Viimastel oli omapärane soengustiil - täielikult raseeritud pealaelt ripub alla pikk peenike punutud pats. Siuke soeng on olnud populaarne nii türgi sõdalaste hulgas kui ka Siberis ja Mongoolias. Aserbaidžaanis niisugust stiili mujal kuskil põle harrastatud. 

Kõrgel mägedes asuv küla on läbi aegade olnud väga isoleeritud. Suhtles varasemalt Venemaaga, sinna olla neil üle mägede vaid kümmekond kilomeetrit, Qubasse tuleb pea 50 ära. Aastal 2006 käis külas külas president Ilham Alijev ja sirutas seejärel  oma isalikult toetava käe ka Khinaligini: ehitas  asfaltkattega tee Qubast Khinaliqi, koolimaja 500 lapsele (ka kõrvalkülade lapsed õpivad siin, koolil on internaat, et vanemad saaksid nt Qubas tööl käia) ja hoone kohalikule omavalitsusele. Kohe pärast seda kirjutas Maailma Mälestusmärkide Fond (WMF) küla oma "ohustatud objektide" nimekirja, kartuses, et turistid ja kaubandus küla omapära ja iseloomu ära rikuvad. 

Tee Khinaliqi läheb läbi muljetavaldava kanjoni...

... ja kerib vaikselt järjest kõrgemale...

Fondil võib õigus olla. Lubatud vaipasid uste asemel - et oleks hea naabriga juttu puhuda - meie enam eriti ei näe. Küll aga näeme me arhitektuuriliselt vahvat kohalikku kempsu, mis käib tabaga lukku ja mille uksel on rebenenud, käsitsi kirjutatud silt infoga, kuidas kempsu ehitamist on toetnud Euroopa Liit...

Majad on enamasti 200-300 aastat vanad ja ehitatud eestlase arusaama järgi sillutisekividest. Traditsioonilised majad koosnevad vaid ühest ruumist. Kui juhtub olema kahekorruseline maja, on alumine korrus majapidamistoimetuste tarvis ja ülemine elamiseks. Mööblit majades reeglina ei ole, kuid on hulgalisel patju (mutakkah - pikliku kujuga padjad), vaipu ja tekke ning suuremaid ja väiksemaid madratseid. Laudu ei ole, istutakse tavaliselt põrandal. (Ja veel - tikandite ning tikitud vaipade kohta öeldakse siin "tikmes" - äkiste on nad meie sugulased???)

Alumiste majade katused on ühtlasi ülemiste verandadeks ja kõnniteedeks. 

Küla kaks mošeed - üks 12., teine 15. sajandist, on ümbritsevatest hoonetest praktiliselt eristamatud. 

Siniste kilepalakate all hoitakse väärtuslikku talvist kütust, maailma kõige ökomat - põhuga segatud sõnnikupätse. 

Mida sa sääl mägedes ikka muud teed kui kasvatad lambaid! Niimoodi teevad nad Norras, Fääri saartel, Islandil ja Khinaliqis ka.

Ja siis tuleb midagi selle villaga ette võtta, see näiteks vaipadeks ja sokkideks teha. Siinsed sokid sarnanevad minivaipadele - mustri mõttes - ja on tänaseks peaaegu et küla sümboliks kujunenud. 

On küll soe. 

5 km kaugusel ja veel kilomeetri jagu kõrgemal Khinaliqi külast asub Atashgah - Aserbidžaani kõige kõrgemal asuv tuletempel (Tuletempel - just seda atashgah tähendabk ja Atashgah'e on Aserbaidžaanis hulgim). 

Külaelanikud on näinud lumeinimest. Vähemalt üks nendest. 1988. aastal redutanud jahimees Babaali Babaaliyev (kes on tänaseni elu ja tervise juures, mis aga ei pruugi tähendada vaimset tervist) ühes koopas Khinaliqi lähedal. Jahtinud teine metskitsi, kes käisid koobastesse kaljude küljest soola lakkuma. Jahimees jäänud tukkuma ja ärganud selle peale, et keegi oli kogu koopaava oma kehaga blokeerinud. Babaali väitel olnud see inimesetaoline olend, kes teda sääl absoluutses vaikuses jõllitanud. Babaali olnud hirmust halvatud ega saanud loibagi liigutada, rääkimata relva haaramisest.  Jätkuvalt jahimeest jõllitades hakanud olend lahkuma. Babaali on sellest ajast peale šokis, polegi taastunud, ja keeldub minemast kohta, kus lugu juhtus...

Aga ütle, mis tahad - kõige imelikum asi, mis Aserbaidžaanil ikkagi pakkuda on, on põlev vesi, Yanar Bulag. Lõhnatu, maitsetu, külaelanikud käivad vee järel nagu Võru linna rahvas tormikahjustuste ajal Petseri tänavasse, - ja põleb... Seda on ikka vääääga veider vaadata...

Kui gaas ja vesi koos ühest august välja tulevad, kas see on siis gaseeritud vesi?

Tants mudavulkaani ümber

Palun ärge peske kraanikausis jalgu!

Palun ärge puhastage tualettpaberiga oma jalanõusid!

Palun ärge peske tualetis jalanõusid!

Sellised vene-, inglise- ja pildikeelsed manitsused tervitavad saabujaid Gobustani külastuskeskuse kempsus. Vangutame vaid päid - ennäe inimest...

Gobustani oleme läinud selleks, et üle vaadata kõik need kuus tuhat kuulsat kaljujoonistust, mis keegi neile sinna võibolla 5000, aga võibolla hoopis 20 000 aastat tagasi joonistas ja mis tükk maad vähem aega tagasi UNESCO nimekirja ja kaitse alla võeti. Selleks oli ilmselt ka kõige viimane aeg, sest praegusel hetkel jääb juba arusaamatuks, kuidas on võimalik, et need joonised üldse säilinud on - kaljude küljest muudkui murduvad uued ja uued liistakud koos hirmväärtuslike piltidega maapinnale ja kadunud nad ongi ...

Meie kõiketeadja reisijuht Ali ei ole kunagi Gobustanis käinud. Küll aga on nii siin kui mujal Aserbaidžaanis ohtralt ringi tuuseldanud ja Odinit taga otsinud norrakas Thor Heyerdahl. Tema on pakkunud välja  rea selgitusi-tõlgendusi osadele petroglüüfidele - küastuskeskuse interaktiivne väljapanek on selles mõttes väga sümpaatne, et ta ei ütle: "Nii on!", vaid pakub välja, et võis olla ka naa. 

Noh, näiteks, mida kujutab teie arvates järgmine kaljujoonis?

"Kannu sisse saab igasuguseid asju panna..."

Selle kohta on teadlased praeguseks hetkeks otsustanud, et see on naine. Et naistele miskipärast ei joonistatud päid otsa. 

Ma arvan, et need teadlased on kõik mehed olnud. Minu jaoks on see pigem veidra kujuga kann. "No vaata, kannu sisse saab asju panna ja naise sisse ka," arvab seepeale üks meeshing. "Nii et see võib väga vabalt naine olla."

Meeste ja naiste loogika on tõesti kaks väga erinevat asja. 

Külastuskeskus ise on tõeliselt huvitav. Võib-olla on need jahistseenid, ag võib-olla ka mitte. Võib-olla on seal kujutatud teekonda teispoolsusesse, aga võib-olla ka mitte... kui kaasaegsetestki ei saa aru - ei trumpidest, ei johnipoegadest ega helmestest...

Igatahes on üks osa petroglüüfidest tõlgendatud tantsuks - võib-olla tantsiti niimoodi enne jahti, võib-ollatänuks taevastele jõududele  peale jahti, võib-olla heast meelest pulmade puhul, võib-olla kurvastusest kadunukese ümber -  kes pagan seda täna ikka nii täpselt teab, mida üks kivi- või rauaaja inimene mõtles või arvas...

Igatahes on aserid endid tantsurahvaks kuulutanud ja rahvatants nimega yalli, mida nende väidetel juba kaljujoonistel kujutatud, sai 2018 UNESCOsse nagu meie Seto leelo või suitsusaun. Yalli't võib tantsida ringis, võib ühe joone peal nagu line-tantsu või... 

Kes näha tahab, see nähku.

Matkarajal kohtume lisaks seinaspüsivatele ja allakukkunud petroglüüfidele ka madude eest hoiatavate maamärkide ning muusikakividega. 

Muusikakivid on vulkaanilist päritolu õhulised kivimid, mille sees kunagi suuremad ja väiksemad mullid on olnud ja mis seetõttu eri koha pealt erinevalt kõmisevad. Oletatavasti on kivi-ja rauaaja inimesed nende kõmisevate kivide abil oma yalli-tantsule saadet sättinud.

Kes näha tahab, see nähku.

Gobustani petroglüüfide matkarajal. Rosa taustaks on muusikalised kivid. 

Gobustani petroglüüfide matkarajal. Augud kivides olid võib-olla vee. aga võib-olla millegi muu säilitamiseks-hoidmiseks kujundatud anumad. 

Tervelt pooled maailma mudvulkaanidest ehk umbes 400 asuvad Aserbaidžaanis. Tekkisid nemad siia ca 25 000 aastat tagasi ja podisevad tänse päevani. Kõige vägevam neist olla omal ajal muda tervelt kilomeetri kõrgusele lennutanud, kuid enamus neist on pisikesed, mõnemeetrise läbimõõduga koonused, mille südamikus väike mudamull pulpsub. Mõni pulpsub koos leegiga, suurem osa siiski ilma, ja aeg-ajalt sülitab mõni suutäie muda maailma. Ma saan neist täiesti aru. Kõik need trumbid ja...

• Taragay ja asub Gobustani LK lõunaosas. Aastal 2004 kanti see maailma suurima mudvulkaanina Guinnessi rekordite raamatusse.
• Aserbaidžaani suuruselt teine mudavulkaan kannab nime Otman Bozdag. Septembris 2018 purskas see välja 4 km pikkuse mudajõe, millesse omakorda kuivasid 80 m sügvused lõhed.
• NASA geoloogid vädavad, et et Aserbaidžaani mudavulkaanid sarnanevad planeet Marsi struktuurile. 
• Mudavulkaanide savisegust muda kasutatakse farmaatsiatööstuses närvisüsteemi. nahahädade ja reuma raviks.

Üks väike mudavulkaan on äsja maailma peale sülitanud.

Siin on juba tükk maad kopsakama mudavulkaaniga tegu...

... sellisega, mille ümber ikka annab juba joosta. Mudavulkaani kraatri servad õõtsuvad nagu soo...

Palun ärge peske kraanikausis jalgu!

Palun ärge puhastage tualettpaberiga oma jalanõusid!

Palun ärge peske kempsus jalanõusid!

Täitsa arusaadavad palved muuseas...

Nobelit oodates

"Tead, ma olen kirjank," sosistab Kirjanik mulle kõrva, kui oleme õhtusöögi lõpetanud. Umbes nii, ngu ütleks: "Teate, tegelikult see ei olegi saar!"

Sööma minnes pole meil veel aimugi, et me mingid üllatuskülalised oleme. Et meid kui eriti eksklusiivseid eksemplare paigutatakse Kuulsa Kirjanikuga ühte lauda. Nagu me ei tea veel ka seda, et kirjanik on Kirjanik. 

Me oleme tulnud oma peenelt protseduurilt, naftavannist, mille kättesaamine polnud teps mitte lihtne. Kõigepealt närisime arsti ukse taga küüsi: kes keda? Kas saab meie ees sisenenud taat oma hoolikalt ette valmistatud haiguslooga ühele poole või jõuavad protseduurimutid tööpäeva lõpetatuks kuulutades koju kapata? Ilma arsti loata otse loomulikult kedagi jutule ei võeta. Mehel on kaasa võetud naine, kes iga natukese aja tagant nagu kellakägu ukse vahelt mõne uue häda mehele kaela manab.

Pääseme siiski jutule. Arst  ei saa aru, et keegi tahab lihtsalt niisama uudishimust naftavanni ronida. Olgu, see ei ole päris bensiini-nafta, on veidi teise koostisega toornafta, hirmtervislik maaõli, kohaliku nimega naftalaan.  Nagu ka teenust pakkuva linnakese nimi on Naftalan. 

"Mille üle te kaebate?" küsib arst Rosalt. 

"Absoluutselt mitte millegi üle," teatab Rosa reipalt. "Ma tahaksin ainult vanni saada! Naftavanni! Ja mulle piisab täesti ainult ühest korrast!" 

"Kui vana te olete?"

Rosa vastuse peale kirjutab arst puhtast aukartusest talle vanni välja. Vererõhk siiski tuleb meelde ära mõõta.

"Põstra-põstra," käratab protseduurimutt. Selline käre, kes sulle ilma pikemata mistahes kaltsuga üle küüru tõmbab, kui kauaks kokutama jääd. Mida ma siin kiiresti pean tegema? Enne vanni duši all käima? Ahah, ei pea. Tuleb lihtsalt vanni ronida. Vann näeb välja nagu veneaegne traktorikabiin. Kuskilt juba voolab sinna kergelt masuudilõhnaline vedela šokolaadi näoga soe ollus. 

"Pane jalad siia!" käratab mutt.

"Aga ma tahaksin pikali olla!"

"Homme pikutad, täna istud!"

"Aga ma ei tule homme enam siia!"

"Mis mõttes ei tule?" on mutt hämmingus. "Sulle kirjutati ainult üks vann? Serjozna?"

"Tõsiselt jah. Me tahtsime ainult proovida, et mis asi see naftalaanivann on."

"Olgu," leebub mutt, "lase siis pealegi pikali,"  Mutt on nõus isegi mu telefoniga pilti tegema, määrib enne lusti pärast siiski mu näo ka kokku. Kujutad sa ette, mingid naljatilgad tulevad lihtsalt lõbu pärast kuskilt pärapõrgust kohale, et naftavanni saada!
"Palun tehke nendest teistest ka pilti," lunin mutti.
"Aga kes nad sulle on?" küsib mutt kahtlustvalt. "Mees? Ema?"
"Ja-jaa, mees, ema ja kõik teised sugulased," kinnitan mina.

Mul on just jõudnud mõnus hakata, kui mutt tuleb kingalusikaga. 

Vannis lubatakse olla vaid 10 minutit, aga puhtakssaamise peale - kõigepealt lükatakse kingalusikaga suurem sodi maha, siis paberkäterätt, siis dušš - läheb pea pool tundi. Mutt ise tuleb duši alla kaaspesijaks. Päris puhtaks ei saagi, teavad protseduurimutid ja vangutavad juba mu sisenemisel pead: "Valged riided, oi-oi-oi..." Nad teevad seda nii veenvalt, et jätan pooled riided selga panemata ja lipsan saunalina abil oma kärbsepaberitega tuppa. (Kärbsepaberid mitmetärnihotellis on ka omaette elamus). 

Igatahes saame me 70 haigusest terveks ravitud, sealhulgas impotentsusest. Kõik viirused, bakterid ja seened on tapetud. Vähemalt nii lubab reklaam.

"Te olete Eestist. Personal ütles."  Kirjanik on oma kartulipüreega ühele poole saamas. Toit selles väliselt udupeenes vastavatud hotellis meenutab nõuka-aegsete sanatooriumide oma, ehkki ma pole iial elus sanatooriumis käinud, ei nõuka ega ka mingil muul ajal. Ilma soolata kartulipüree, üks lips kurki, teine tomatit ja kõrvale tassike teed. Õigemini küll klaasike. Ära ei sure, kuid söönuks kah ei saa. Võib-olla seepärast teebki Kirjanik ettepaneku: "Lähme sööma! Teie olete külalised, mina maksan!"

Ali hoiab meid kui kuldpuuris, püüdes kõik ette  ja taha ära organiseerida, nii et me ei saa õieti kellegi teisega sõnakestki vahetada. Nii, nagu kellegi keelekõlbliku leiame, on Ali jaol, läheb aserite keelele üle ja loovib meid osavasti eemale. Hetkel on Ali eemal ja me võtame ettepaneku juba puhtast suhtlushuvist vastu. 

Teised lähevad jakkide järele. mina jään lauanaabriga ootele.

"Ma olen kirjanik. Ma olen kaheksa raamatut kirjutanud." Kirjanik ja otsib telefonist välja pildi, kus kõik kaheksa ilusasti reas. Tundub, et mees on tõesti kõvasti rabelenud.

"Kirjanik töötab kogu aeg," kinnitab Kirjanik. "Kirjanik töötab siis ka, kui ta lihtsalt köögiknast välja vaatab."

See kõlab peaaegu filosoofiliselt. 

"Ma sain presidendi preemia. President maksab mulle palka. Juba aastast 2016. Ja näe, selle raamatu järgi hakatakse filmi tegema. Näe, need on minu režissöörid, üks Iraanist, teine Ameerikast", näitab Kirjanik järgmist pilti. 

See kõlab veidi edevalt, kuid samas ka aukartust äratavalt. 

"Kui film valmis saab, siis ma peaksin saama 35 000 dollarit." 

Niisiis oleme rahani jõudnud. 

"Siis jääb veel vaid Nobelit ja Oscarit oodata. Ja siis ma tulen, Laila, sulle Eestisse külla."

Kirjanik on meile valinud uued, ilmselt talle suupärasemad nimed - Rosa. Laila ja Majnun. Vähemalt on need kirjanduslikud tegelased, pärit teise kuulsa kirjaniku, 12. sajandi Nizami teostest. Natuke kurb on see, et Majnun läheb Nizamil lõpuks hulluks kätte, aga midagi pole teha, elu ongi karm, aga ebaõiglane.

"Millest su raamatud räägivad?"

"Kõige rohkem naistest. Ma tunnen naiste psühholoogiat väga hästi."

Natuke liiga enesekindel väide naisterahva kõrvade jaoks.

"No siis sa oled küll kõva mees, me ei tunne isegi endid!"

"Jah. Meil Aserbaidžaanis on selline ütlemine: kui naine räägib, kuula teda hoolega, aga ära tee midagi."

See kõlab - mida põrgut?!?

Aseritel ei ole sellist pidulikku toostitamise kommet nagu grusiinidel, nii et napsu saab võtta lihtsalt - sinu või minu või meie terviseks. 

"Kas te teate, mis on kõige parem sakuska?" küsib Kirjanik. Me ei hakka pakkuma. "Inimene, kellega koos sa jood. Kui on hea inimene, on jook hea, tuju hea - kõik on hea!" ütleb Kirjanik. "Aga meil, aseritel, on ka selline ütlemine: ei ole metsa ilma šaakaliteta."
Joome selle terviseks, et meie kõik oleme kenad inimesed. Iga pitsiga lähme aina kenamaks ka, nii et kui õuepidu läbi saab - elava muusikaga õuepeod olla hotelli ees iga päev - teatab Kirjanik, et ta tahab meile veel frukte ka pakkuda, tal on oma toas granaatõuna ja muidu õuna ja viinamarja ja...
"Kas te teate, et miks granaatõun on kuninglik puuvili? Tal on kroon peas! Vaata!"
Kolime ümber. Väikese kahtluseussiga hinges,  kas Kirjanik ikka oskab pidu lõpetada...

"Meie, aserid, ei oska elada," kurdab Kirjanik. "Ma ei tea, kas need on islami raamid, mis meid segavad, või mis... Ma tahaksin niiväga elada. Aga meie ei ela! Meie elu on - raha! Meil on vaja näidata, esineda... Milleks?! Meil on väga rikas riik. Meil on kõike - meil on naftat, on gaasi, meil on kulda, elavhõbedat, vaske. kalliskive, meil on kõike-kõike. Terve Mendelejevi tabel on meil olemas. Ainult ühte asja meil ei ole."

"Mida siis?"

"Saladus."

Vaatame Kirjanikule arusaamatult otsa. 

"Meil ei ole mõistust! Aga see on saladus! Ma nii väga tahaksin elada! Ma tulen teile külla, kui ma need 35 000 kätte saan! Ma tahaksin elada, aga ma ei saa, mul ei ole raha!"

Hommikusöögilauas saan Kirjanikult kingituse - ühe tema kaheksast raamatust. Pühendusega. Raamatu pikkus-laius on pool tavamõistes raamatust ning paksus 20 lehekülge. Pool sellest on aserbaidžaani, pool vene keeles, lisaks illustratsioonid, tiitellehed...
Ma kardan, et Nobelini läheb veel aega.

Meyxos Abdullah, Aserbaidžaani kirjanik.

Mille issandama pärast? Vol 2

Mille issandama pärast nad oma pangale sellise nime on pannud?

Ja mille issandama pärast nad üldse koolis käivad? 
Aga käivad nad seal kaua - lähevad 8-aastaselt ja 11 aastaks. Kohustuslik keskharidus.  Ja mida issandat neile seal õpetatakse? 

Osa eakamast elanikkonnast räägib vene keelt, kuid loomulikult mitte kõik. Noored ei räägi midagi. Hakkame kahtlustama, et äkki neil on esimeseks võõrkeeleks hoopis näiteks türgi keel.
"Inglise keel on," kinnitab Ali. Ja hakkab kohe oma Ganja maaülikoolis õppivat kurttumma onupoega välja vabandama: "Linnakoolides õpitakse, aga maal mitte eriti..."
Ei õpita linnakoolides ka midagi rohem. Kui läbi Suure Juhuse õnnestubki leida keegi kergelt keeleline, siis on tulemus selline:
"Teil on kesklinnas 28. mai tänav. Millest selline nimi?"
"Kuule, miks meil on 28. mai tänav?" pöördub intelligentse oleku ja inglise keelega kutt lähema kolleegi poole. (Muuseumis on pöördumine imelihtne, seal on kolleege ruutpesiti külvatud.  "Keegi sugulane on nad sinna tööle sokutanud", väidab Ali).
"28. mai tänav?" kergitab kolleeg Kaks kulmu ja jalutab Kolme juurde. 
"See on iseseisvuspäev," otsustab kolmik lõpuks. 
"Aga 18. novembri tänav?" 
Kolmiks paneb uuesti pead kokku. "See on... see on... ka iseseisvuspäev," vastavad nad pika arupidmise järel kõheldes. Tundub, et nad on oma vastusest väga üllatunud. 

Kui netti pääseme, saame teada  (siit), et 28. mail 1918 loodi esimene Aserbaidžaani Vabariik, mis oli ühtlasi ka esimene demokraatlik islamivabariik maailmas. Ja 18. novembril 1991 kuulutati tõepoolest Aserbaidžaan uuesti iseseisvaks... 

Islamivabariik näeb väliselt välja nagu mistahes muu maa. Ei mingeid musti rätikuid. Ainult et hommikul kõige magusama une ajal hakkab mulla akna taga oma joru ajama ja pooltes restoranides ei ole võimalik tellida söögi kõrvale ei veini ega õlut, kangemast kraamist rääkimata. Kas keegi kujutab Eestis ette alkoholivaba restorani, õigemini, kas selline võiks Eestis elus püsida?

Samas kohtame piisavalt ka tüüpe, kes arvavad, et kui Jumal juba viinamarjad lõi, siis ei tohiks tal ju midagi olla ka marjamärjukese vastu.

"Kui sageli sa mošees käid?" küsime Alilt, oma isehakanud autojuhilt,  Moskvas õppinud 30-aastaselt mehelt. 
"Kaks-kolm korda nädalas, nii, kuidas aega on."
"Ja mida te seal täpsemalt teete?"
"Mulla loeb koraani ette, araabia keeles, ja meie kordame järgi. Nii umber 40 minutit. Pärast seda võid ära minna või jääda kuulama, mida mulla räägib - ta seletab siis aserbaidžaani keeles, millest jutt oli."

Mille issandama pärast ma peaksin mitu korda nädalas istuma paigal ja korrutama kellegi eesütlemise järgi mulinat, millest ma mõhkugi aru ei saa?? Aga kui lapsest saati niimoodi teha...

"Kas te siis oskate araabia keelt?"

"Rääkida küll mitte, mõned sõnad ehk tunneme ära." Kerge uhkusevarjundiga hääles toob Ali  järgmiseks kuuldavale pika araabiakeelse tiraadi. Vaevalt, et see Hamleti monoloog oli.

*   *   *
"Need on kõik väga head granaatõunad," kinnitab müüja. "Need siin on magusad, need poolmagusad..." 
"Ja need kuivad ja need poolkuivad," jätkab mu aju automaatselt. 
Me võtame ühe magusa, ühe poolmagusa ja ühe musta. Hiljem maitsevad kõik üsna ühtemoodi.

"Kas ossetriin ja beluuga on üks ja sama kala?"
Nii haritud inimest, kes Rosa küsimusele vastata oskaks, meie hulgas pole. 
"Mina tean ainult seda, et beluuga on nii valgevaal kui ka kala. Ossetriinist pole ma midagi kuulnud."
Niimoodi me läbi turu üksteist harime, sest kellestki teisest tolku ei ole. Näiteks saan ma teada, et barbariss on samal ajal nii kukerpuu kui baburitski. Viimane variant kõlab eriti toredasti. 

Võib-olla ossetriin, aga võib-olla beluuga. Ja võib-olla hoopis mõlemad korraga. Müüjad on kõigega nõus, mis me välja pakume. Nad noogutaksid siis ka, kui me väidaks, et see on vürtsikilu.

Tarhuni ei ole ma  ka kunagi söönud. Vähemalt pole ma teadnud. Joogina jah, juba Kuldne Trio jõi seda. Estragonpuju, ütlevad taimetargad eestlased. Aga aserbaidžaanid ütlvad "tarhun".

Shirvanshahi palee Bakuu vanalinnas on UNESCO pärandisse kirjutatud. See asjaolu teeb tema külastamise peaaegu kohustuslikuks, ehkki nett hoiatab: üsna mõttetu koht sellise raha eest.
Aga ega kedagi teist peale oma silma ju uske ei või.
Mitte et 7 eurot inimese maha lööks, aga 20 minutiga on kõik stendid läbi loetud ja seinad üle vaadatud. Paar kunstiinstallatsiooni annavad asjale pool grammi jumet, aga mitte kriipsugi rohkem.
No võib-olla see, et paleekene, mausoleum, mošee ja saunad on kõik tihedalt üksteise kõrval, võib-olla see teeb temast midagi tähtsat...

Esineme kunstiinstallatsioon meenutas Tallinna vanalinnas tegutsevat asutust nimega "Tallinna legendid". Too on veel tükk maad mõttetum koht, aga maksab muidugi ka kaks korda rohkem.

Bakuu vanalinna tänavatelt leiab palju põnevamaid motiive kui Shirvanshahi palee :)

Kulda ja karda Bakuu armastab. 

"Me saame naftast sellist tulu, et iga inimene raugast imikuni võiks saada igakuiselt 325 dollarit peo peale," kinnitab Ali. "Aga pension on 200-250 manatti (130 dollarit) kuus. Õpetaja palk 200 dollarit kuus. Ehitajad saavad 8-10 dollarit päevas. Pealinn on meil ilus, aga rahvas elab vaeselt. "

"Pulmad on väga hea bisnis," kinnitab meile järgmine mees, kes on parasjagu esitlenud suurt modernset spordihalli ja väitnud, et seal peetakse sageli ka pulmi. 

"Tuleb sul, ütleme, 5-600 külalist, aga võib-olla tuhat, ja igaüks toob ikka oma 100-200 manatti. Sa vaata, mis see kokku teeb!"

Aserbaidžaan on teine maa, kus põhiteemaks on raha. Esimeseks oli Uus-Meremaa, Elatustasemelt täielikud vastandid.

Aserite peenrahaks on käpikud. Kas pole nunnu (Jah, muidugi on need kohandunud kopikad, aga ikkagi!)

Kulda ja karda Bakuu armastab. Teekond teletorni sissepääsust liftini. 

Vaade Bakuu teletornist

"Põllumaa ostad endale. Leping tehakse saja aasta peale. Võid lapsele edasi pärandada ja lapselapsele ja nii edasi. Aga kui sada aastat täis saab, siis peab maa uuesti välja ostma," väidab Ali.
Mille issandama pärast peab äraostetud asju uuesti ostma hakkama?

Ma ei olnud neid vatitupse kunagi varem naturaalselt oma käega katsuda saanud. Nüüd sain puuvillakoristustki proovida. Selle tööga mina ennast ära ei elataks...

Alguses on inimesel ikka kolmerattaline... Aserbaidžaanis on pärast ka. 

Restoran Aserbaidžaanis näeb sageli välja nagu mõni kämping - suur plats täis väikesi majakesi. Aga majakestes ei ole midagi muud kui laud ja selle ümber toolid. Võimalik, et süüdi on islm - sa ei tohi näha, kui ilus on mu naine ja kui kenad mu tütred... Nii istuvad seltskonnad üksteisest eraldatuna igaüks oma putkas ja kelnerid liduvad putkade vahet. Ka nn "suure saaliga" restoranides on alati võimalik soovi korral seltskondi üksteisest sirmidega eraldada. 

Esimesel korral tundus meile, et meie eest tahetakse midagi varjata - miks meid aetakse sööma mingisse pisikesse kinnisesse puuri, kui me ometigi oleme turistid ja tahaksime võimalikult kogu aeg võimalikult kõike näha - aga nii just kohalik elu käibki :)

Inimesed on ikka imelikud. 
Ühel mehel - ütleme, et tema nimi oli Ibrahim Jafarov -  jäi vend sõjas kadunuks ja ta otsustas venna auks maja ehitada. Aastatel 1966-67. Et kui vend - ütleme, et tema nimi on Jossif Jafarov - ükskord äkki ikka välja ilmub, siis on tollel hullhea meel. (Siiani on kõik ju veel ok, eksole).
Ja siis ta otsustas selle maja teha pudelitest.  (Sellest ma enam aru ei saa - venna mälestuseks pudelitest maja? See vend oli tal miski joodik või? Islamiriigi joodik?) 
Mehel kulus maja pääle 48 000 pudelit. (Seda on ikka päris palju... Kust ta need sai?)

Pudelitest maja räästa alla on maalitud kadunud venna portree. Pilt on pärit siit. 

Kuid kõige suuremat segadust tekitab minus hoopis maja tagaküljele kividest laotud tekst: "Slava vetšnaja rodinu za neizvestnova soldata" lisaks veel "Moskva 80" "Kantša"

Igavene au kodumaale tundmatu sõduri eest? Iroonia? Ali väidab, et irooniat ei ole, et tema saab küll aru, et igavene au kuulub nii kodumaale kui ka tundmatule sõdurile. Aga Ali on ka kõigest 30-aastane...  Üheks häirivaks asjaoluks minu jaoks on siin ka fakt, et kõrvuti on kirjad "Moskva 80" ja "Kantša". Viimane on kuulmise järgi kirillitsas kirjutatud Ganja ehk linna ajalooline nimi - kuid aastatel 1935-1989 kandis linn nime Kirovobad...

Majaperemees, ehitaja lapselaps, on ise ka imelik. Kõigepealt räägib kogu ülaltoodud loo ära ja siis, võib-olla selleks, et meil veel põnevam oleks, näitab käega vastasoleva maja peale ning teatab: ""Nu pagadi" znajete? Nu vot, kak volk tam sigaretu kuril i guljal - vot etu muzõku on napišal..."

Kas tõesti oli "Oota sa!" muusika aserbaidžaani tehtud??

Armas internet, avita!

Internet ütleb, et Hüsein Cavid ehk Huseyn Javid oli Aserbaidžaani kirjanik ja poeet aastatel 1882-1941. Seega ei mingit suitsetavat hunti.

Mille issandama pärast oli tal vaja seda hundilugu meile kaela määrida???

"Ma näitan teile kõike! Kuldkalu ja..." lubab Ali. Ali on lubamises väga hea. Kuid siis selgub, et ühte asja ei saa selle pärast ja teist tolle pärast. Põhipõhjuseks tundub olema Ali imehea auto - tutikas, vaid kaks kuud vana Lada. Maksis 12 500 dollarit. Iga auk tee peal torkab Alikest nagu noahoop südamesse ja iga tolmukübe tõstab tema vererõhku nagu tornkraana tselluliiti (mida iganes see võrdlus peaks tähendama).  Ali tahaks sõita ainult parketi pääl. Või siis marmoril. Pealegi on Ali puhtusefriik ja vahetab futbolkasid neli korda päevas. Kusjuures need ei ole mingid tavalised T-särgid, vaid ikka Calvin Klein ja Philipp Plein ja nii edasi. Nii et tolm on tema jaoks samuti saatanast.

Lada uksed tekitavad nostalgilise äratundmisrõõmu - täpselt sama plekine kolks sulgemisel nagu vene autodel vanastigi.  

"Ma pean teenindusse minema ja laskma pidurid üle vaadata," ütleb Ali.

Auto on sõitnud 4000 km.

Mille issandama pärast sa ostad endale sellise auto, eriti kui sa oled töötanud autojuhina???

Kuldkalad saame kätte Ganjas, Heydar Aliyjevi pargis. Siin hakkan esimest korda tajuma Aliyevi isikukultuse suurust. Jah, me oleme mööda sõitnud kümnetest tema portreepiltidest teeotstel, näinud iga teatri, muuseumi, kõrgkooli jms juures täiendit "Heydar Aliyev", aga veel ei ole see jõudnud häirima hakata, ei ole meile veel päris kohale jõudnud. 

450 hektari suurune park avati aastal 2014. "Veel kaks aastat tagasi oli see park vaid paberil," toob üks kivi ära praeguse presidendi Ilham Aliyevi sõnad pargi avamiselt.

Kahe kilomeetri pikkune peaallee. 

Triumfikaar, mille ees prantslased peaksid silmad peast häbenema, nagu keegi netis on öelnud.

Amfiteater. 

Noortekeskus.

Heydar Aliyevi keskus.

Moodsa kunsti muuseum. 

Jah, need kõik on võimalik paari aastaga ehitada. Kuldkalad Hiinast osta.  Aga kõik need täiskasvanud seedrid? Kui Bakuu promenaadile on istutatud mitmesaja aasta vanuseid pudelpuid jms, igaühel ilus silt kaelas, et kes kui vana ja kust maailma otsast kohale toodud, juba siis oli natuke naljakas tunne, et mis issandama pärast sa pead ühte suurt ja jämedat puud Brasiiliast Bakuusse purjetama, aga... aga siia on pool Siberi taigat kohale toodud!

Mille issandama pärast???

Peaallee ja triumfikaar Ganja Aliyevi pargis. Foto on pärit siit.

Järgneb :)

Mille issandama pärast?

Kas me sellist Kiievit tahtsime? 

Tegelikult me ei olnud selleks valmis. Me pidime Kiievis lihtsalt ümber istuma ja meil polnud mingeid ootusi. Kuid Kiievi lennujam on äärest ääreni täis... juute. Ma ei ole neid varem sellises koguses trehvanud. Kõigil mustades ürpides meestel pealael väike kippah, parematel poegadel selle peal must kaabu. Kaabu alt, oimukohalt, keerdub allapoole lustaks rokokoo-kihara spiraal. Puusa kohal tilpnevad valged narmad. 

"Vabandage, milleks teile need curly strings?" küsin lõpuks kõrvalistuja käest. Selgub, et need on omamoodi palvehelmed - puusanarmaste abil peetakse mingil moel meeles juutide 613 seadust, millest 248 on käsud ning 365 keelud. Sa mõtle, milline õnn, et meie võime oma elu kümne käsu najal ära elada!

Minu vastas istuv mees tudeerib hoolega paksu raamatut - on see nüüd talmud, toora või miski muu püha asi, sellest ma loomulikult aru ei saa. Mehe kõrval pingil on kübarakarp - nagu peenemates vanaaegsetes filmides, kuid karp on kaasaegne. Sangaga.

Mingil hetkel kõnnib mees minema, karp jääb pingile. Tühjale kohale platseerub venelastest abielupaar. Need peavad karpi istmerea disainielemendiks ja sätivad sinna oma õlleklaasid. Neetult kahju on, et venelased jõuavad õlled enne ära lõpetada ja klaasid minema viia, kui juut tagasi tuleb. Venelased saavad  oma eksitusest aru ja kõkutavad nii, et silmist tilgub - tõesti, teise mehe kallist kübarakarpi tema selja taga baariletina kasutada on tase!

Aegajalt tõuseb mõni tegelane püsti ja hakkab seina ääres pead vastu seina taguma. Ei saa aru, et nad seejuures ilmakaartest hooliksid - neljakandilise samba äärde tuleb neid nii siit- kui säältpoolt. Mingil hetkel koguneb suurem mustakuueliste parv akna alla koogutama.

Improviseeritud õlleklaasihoidja. Sangaga.

Ühel kippah, teisel kübar. Kübaramehel on lokikesed ja kintsu peal lipendavad valged käsunarmad. 

Ega mure narmaste pärast polnud meie ainuke mure.  Meil oli küsimusi palju rohkem. Näiteks, et mille issandama pärast üks juudiema ema ühel oma neljast lapsest tagumiku McGyveri teibiga kinni oli tõmmanud. Või miks mehed kõik koormad naiste kanda jätavad ja ise ainult kaabukarbi ning oma raamatu eest hoolt kannavad. Või mille issandama pärast...

... mille issandama pärast on ukrainlastel kolm erinevat "i" tähte - üks kirillitsa oma, siis ühe täpiga "i" ja siis kahe täpiga "i"...?

Miksid hakkasid peale enne Kiievit. Mis issandama pärast on lätlastel nii palju erinevaid autonumbrite kombinatsioone? Kaks tähte ja üks number. Kaks tähte ja kaks numbrit. Kaks tähte ja kolm numbrit. Kolm tähte ja kolm numbrit. Kolm tähte ja neli numbrit. Must tekst valgel taustal. Kollasel taustal. Punasel. Sinine tekst valgel taustal...

"Ah, nad on ju lätlased, Neil on isegi varvastega miski segane värk," lohutab sõber Õie. 

Bakuusse jõudes miksid esiotsa unusid, sest kõigepealt läksid silmad pärani ja siis vajus suu takkaotsa. 

Taksojuhid lennujaamas olid kuldseid paelu ja lampasse täis nagu mõne teise riigi kaptenid. 

Pilt on pärit siit, aga täpselt nii nägi see kõik ka öösel välja. 

Puhtas kullas ka jätkame - ikka kempsus ja söögilaual ja...

Türgi kohvi komplekt

Mille abil nad siin orienteeruvad, on esialgu saladus. Üks tüüp raamatupoes arvas, et google mapsiga, aga see ei tundu usutav. Mida iganes me juhtume küsima - ja küsime me taksojuhtide käest, oletades, et nemad oma linna tunnevad, siis kõigepealt läheb taksojuht ikka teiste juhtidega nõu pidama... No näiteks kui sa küsid niisugust keerulist asja nagu ooperi- ja balletiteater, peab tingimata teiste juhtide nõu appi võtma...

Infopunktides on Bakuu linnakaardid juba olemas, kuid kogu ülejäänud Aserbaidžaan on salastatud maa. Mitte ühtegi kaarti mitte üheski raamatupoes! Me oleme püüdnud seda nende käest igasuguste nippidega välja meelitada, noh näiteks küsinud koolilastele mõeldud atlasi vms - ei ole! Koolilapsed saavad 3-leheküljelise vihu, kus om maailma poliitiline ja geograafiline kaart ja see on kõik. Pole neil midagi vaja teada, kus asub Aserbaidžaani Pärnu. Põlva või Paide. Istugu kodus ja õppigu maailm pähe!

Noorsooteater. Uuus ja ilus. Klaasfassaadilt peegeldub ooperi- ja balletiteater. See alumise pildi oma. 

Balletietendusel jõudsime ka ära käia. No kuidas sa ei lähe, kui pilet maksab 6 eurot!? 

Rahvusraamatukogu ees on nii raamatuvahetuse riiulid kui ka automaat, kust soovi korral värsket kirjandust osta saab. Laual värsked ajalehed. 

Puhas.puhas-puhas. Koristajaid on igal pool ja isegi liiga palju. Võib-olla polegi palju, kuid nende tööstiil on sisult sotsialistlik - ikka märja lapiga otse klientide jalgade vahele...

Taustal tuleleegi tornid, mis pimedal ajal uhkesti värvi vahetavad.

Väike Veneetsia ehitati Bakuusse juba 60ndatel. Kanalitel sõidavad ersats-gondlid (no tegelt ikka paadid) ja kanalite põhja on maalitud meremaod ja muud irmsad vee-elukad.

Vaibamuuseum lööb pahviks nii arhitektuuri, sisu kui teenindava personaliga. Miks on aga vaja panna iga kolme meetri taha tibinad seisma, kes ühtegi keelt ei räägi ja kui juuslikult räägivd, siis ei tea, miks nad seal seisavad või mis koht see on, kus nad seisavad, see jäi taas mõistatuseks. 

Vaibamuuseum kui rullikeeratud vaip...

Vaibamuuseumi makett Alijevi keskuse Mini-Aserbaidžaani osakonnas

Vaibamuuseumi sissejuhatuseks istus tädi ja kudas oma vaipa. Nii umbes meetrilaiust või tiba laiemat. Oli välenäpp küll. Ütles, et 3 cm päevas tuleb ära...

No ja siis oli neid 3-sentimeetriseid päevi sääl torus kilomeetrite viisi, üks värvilisem kui teine ja üks põnevam kui teine. 

 No ütleme, et inimestel on erinev maitse. Aga see, et keegi koraani vaibaks koob, on ikka eriliselt erinev maitse... arvestades vaiba laiust, siis sentimeeter päevas ehk...

Eldar Mikayiladze koraanvaip aastast 2009

Kõige kohutavamad olid sotsialistliku realismi tooted - muidu ju tühja kah, oli aeg ja käsud ja tellimused ja eks tahnud kunstnikudki süüa, aga siis mõtled jälle selle 1 sentimeetri peale päevas... 

Kõige olulisem informatsioon vaibamuuseumist (sääl näidatakse rahavriideid ka): kui pluusi vms juures midagi natuke untsu läheb, siis defekte saab varjata juveelidega!

Noh ja see intervjuu, mille ma kohalikule (ilmselt) televisioonile annan, on muidugi ka maailmaajaloolise tähtsusega sündmus.

No tegelt oleks oleks parem olnd, kui ma enne intervjuu andmist oleksin saanud kuulsa vaibakunstniku näitusega tutvuda. Aga ma olin jõudnud pilgu peale heita vaid kahele tööle, kui nad mind ründasid... 

Ühe maja ees satume  justkui peole või miitingule - aknast lehvitatakse rahvuslippu ja suur hulk rahvast on kokku tulnud  - selgub, et jagatakse lapsi. Et tunnid on läbi ja lapsevanemad saavad oma lapsukesed taas endale.

Motiiv koolimaja juurest pargist...

... ja mereäärsest pargist ja...

... ja üldse õhtusest linnast.

Ei ole Sidney ooperimaja, on Bakuu kaubanduskeskus.

Tuleleegi-tornid

Heydar Alyjev kutsuti riigi etteotsa 1993, et vältida kodusõda. Sellest ajast peale on Alyjevi klann pukis ning kogu kontroll riigi üle Alyjevite käes. Kui Heydar 2003. aastal suri, läks võim üle tema pojale Ilham Alyjevile, kes sellest ajast peale muudkui võidab presidendivalimisi. Ja niikaua, kui riigil naftat jätkub, ilmselt midagi ei muutu ka. 

Naftarahaga saab igasuguseid ägedaid asju teha - näiteks Heydar Alyjevi keskuse. No on arhitektuuriliselt vinge värk, midagi pole kosta!

Maketina

Zaha Hadidi arhitektuuribüroo on võitnud ka Tallinna Vanasadama rekonstrueerimisprojekti, aga too nii äge välja ei näe. Vilniuse Guggenheimi Muuseum, ikka Zaha tehtud, näeb ka nii sürr välja, et tuleb ilmselt kohale minna.

Häbiga peame tunnistama, et suurmees Alijevi elulugu käsitleva osakonna jätsime vahele - pärast seda, kui meie teele jäi interaktiivne käsipuu, kus järjest aastaarvud, millele vajutades ilmus ekraanile suurmehe portree vastaval aastal...

Kõik ülejäänud väljapanekud vaatasime ausasti ära ja ei kahetse põrmugi.

 Väga põneva tehnikaga kunstnik Ahmet Günestekin, konkreetsel teosel on väidetavalt kuskil seitse magavat venda koos koertega. Ei leidnud me ei koeri ega vendasid, aga hullult dekoratiivselt mõjus selles valges keskkonnas. 

Muusikriistade osakonnas hakkab iga pill sulle oma lugu mängima, kui astud punasele vaibale. 

2 in 1: piyanolin

Nukukunsti osakond pakkus kõike - meelelahutust, äratundmist, küsimusi-mõistatusi, esteetikat, vaimukusi, leidlikkust,...

Veidi võrgutav...

"Eestlased, ma tahtsin teid tänada," astub meie juurde väikese poe omanik. "Te olete nii tublid, te teete nii palju rahvusvahelise julgeoleku heaks, te aitate meid ja Ukrainat ja... Ma olen palju reisinud, ma tean, mis ma räägin!" 

Me ei saa päris täpselt aru, kuidas me nüüd just Aserbaidžaani aitame. Olgu, ostsime veini ja punnivinnagi ostsime, sest veinimaa Gruusia turvatöötajad konfiskeerisid mu aastaid ustava abilise, Ollinmäe Viinitalo kingituse, aga kas see ostuke siis nüüd nii suur asi on... kuid mees on siiras, teeb meile allahindlust ja... Nagu Gruusias!

Tegelikult on kaks päeva täis olnud selliseid üllatusi, et... 

... no nagu kasvõi ananassi sisse serveeritud jäätis...

Blogitamise aega ei jää kohe sugugi.
http://kes-kus.ee/aserbaidzaan-milleks/