Kas me sellist Kiievit tahtsime?
Tegelikult me ei olnud selleks valmis. Me pidime Kiievis lihtsalt ümber istuma ja meil polnud mingeid ootusi. Kuid Kiievi lennujam on äärest ääreni täis... juute. Ma ei ole neid varem sellises koguses trehvanud. Kõigil mustades ürpides meestel pealael väike kippah, parematel poegadel selle peal must kaabu. Kaabu alt, oimukohalt, keerdub allapoole lustaks rokokoo-kihara spiraal. Puusa kohal tilpnevad valged narmad.
"Vabandage, milleks teile need curly strings?" küsin lõpuks kõrvalistuja käest. Selgub, et need on omamoodi palvehelmed - puusanarmaste abil peetakse mingil moel meeles juutide 613 seadust, millest 248 on käsud ning 365 keelud. Sa mõtle, milline õnn, et meie võime oma elu kümne käsu najal ära elada!
Minu vastas istuv mees tudeerib hoolega paksu raamatut - on see nüüd talmud, toora või miski muu püha asi, sellest ma loomulikult aru ei saa. Mehe kõrval pingil on kübarakarp - nagu peenemates vanaaegsetes filmides, kuid karp on kaasaegne. Sangaga.
Mingil hetkel kõnnib mees minema, karp jääb pingile. Tühjale kohale platseerub venelastest abielupaar. Need peavad karpi istmerea disainielemendiks ja sätivad sinna oma õlleklaasid. Neetult kahju on, et venelased jõuavad õlled enne ära lõpetada ja klaasid minema viia, kui juut tagasi tuleb. Venelased saavad oma eksitusest aru ja kõkutavad nii, et silmist tilgub - tõesti, teise mehe kallist kübarakarpi tema selja taga baariletina kasutada on tase!
Aegajalt tõuseb mõni tegelane püsti ja hakkab seina ääres pead vastu seina taguma. Ei saa aru, et nad seejuures ilmakaartest hooliksid - neljakandilise samba äärde tuleb neid nii siit- kui säältpoolt. Mingil hetkel koguneb suurem mustakuueliste parv akna alla koogutama.
Improviseeritud õlleklaasihoidja. Sangaga.
Ühel kippah, teisel kübar. Kübaramehel on lokikesed ja kintsu peal lipendavad valged käsunarmad.
Ega mure narmaste pärast polnud meie ainuke mure. Meil oli küsimusi palju rohkem. Näiteks, et mille issandama pärast üks juudiema ema ühel oma neljast lapsest tagumiku McGyveri teibiga kinni oli tõmmanud. Või miks mehed kõik koormad naiste kanda jätavad ja ise ainult kaabukarbi ning oma raamatu eest hoolt kannavad. Või mille issandama pärast...
... mille issandama pärast on ukrainlastel kolm erinevat "i" tähte - üks kirillitsa oma, siis ühe täpiga "i" ja siis kahe täpiga "i"...?
Miksid hakkasid peale enne Kiievit. Mis issandama pärast on lätlastel nii palju erinevaid autonumbrite kombinatsioone? Kaks tähte ja üks number. Kaks tähte ja kaks numbrit. Kaks tähte ja kolm numbrit. Kolm tähte ja kolm numbrit. Kolm tähte ja neli numbrit. Must tekst valgel taustal. Kollasel taustal. Punasel. Sinine tekst valgel taustal...
"Ah, nad on ju lätlased, Neil on isegi varvastega miski segane värk," lohutab sõber Õie.
Bakuusse jõudes miksid esiotsa unusid, sest kõigepealt läksid silmad pärani ja siis vajus suu takkaotsa.
Taksojuhid lennujaamas olid kuldseid paelu ja lampasse täis nagu mõne teise riigi kaptenid.
Pilt on pärit siit, aga täpselt nii nägi see kõik ka öösel välja.
Puhtas kullas ka jätkame - ikka kempsus ja söögilaual ja...
Türgi kohvi komplekt
Mille abil nad siin orienteeruvad, on esialgu saladus. Üks tüüp raamatupoes arvas, et google mapsiga, aga see ei tundu usutav. Mida iganes me juhtume küsima - ja küsime me taksojuhtide käest, oletades, et nemad oma linna tunnevad, siis kõigepealt läheb taksojuht ikka teiste juhtidega nõu pidama... No näiteks kui sa küsid niisugust keerulist asja nagu ooperi- ja balletiteater, peab tingimata teiste juhtide nõu appi võtma...
Infopunktides on Bakuu linnakaardid juba olemas, kuid kogu ülejäänud Aserbaidžaan on salastatud maa. Mitte ühtegi kaarti mitte üheski raamatupoes! Me oleme püüdnud seda nende käest igasuguste nippidega välja meelitada, noh näiteks küsinud koolilastele mõeldud atlasi vms - ei ole! Koolilapsed saavad 3-leheküljelise vihu, kus om maailma poliitiline ja geograafiline kaart ja see on kõik. Pole neil midagi vaja teada, kus asub Aserbaidžaani Pärnu. Põlva või Paide. Istugu kodus ja õppigu maailm pähe!
Noorsooteater. Uuus ja ilus. Klaasfassaadilt peegeldub ooperi- ja balletiteater. See alumise pildi oma.
Balletietendusel jõudsime ka ära käia. No kuidas sa ei lähe, kui pilet maksab 6 eurot!?
Rahvusraamatukogu ees on nii raamatuvahetuse riiulid kui ka automaat, kust soovi korral värsket kirjandust osta saab. Laual värsked ajalehed.
Puhas.puhas-puhas. Koristajaid on igal pool ja isegi liiga palju. Võib-olla polegi palju, kuid nende tööstiil on sisult sotsialistlik - ikka märja lapiga otse klientide jalgade vahele...
Taustal tuleleegi tornid, mis pimedal ajal uhkesti värvi vahetavad.
Väike Veneetsia ehitati Bakuusse juba 60ndatel. Kanalitel sõidavad ersats-gondlid (no tegelt ikka paadid) ja kanalite põhja on maalitud meremaod ja muud irmsad vee-elukad.
Vaibamuuseum lööb pahviks nii arhitektuuri, sisu kui teenindava personaliga. Miks on aga vaja panna iga kolme meetri taha tibinad seisma, kes ühtegi keelt ei räägi ja kui juuslikult räägivd, siis ei tea, miks nad seal seisavad või mis koht see on, kus nad seisavad, see jäi taas mõistatuseks.
Vaibamuuseum kui rullikeeratud vaip...
Vaibamuuseumi makett Alijevi keskuse Mini-Aserbaidžaani osakonnas
Vaibamuuseumi sissejuhatuseks istus tädi ja kudas oma vaipa. Nii umbes meetrilaiust või tiba laiemat. Oli välenäpp küll. Ütles, et 3 cm päevas tuleb ära...
No ja siis oli neid 3-sentimeetriseid päevi sääl torus kilomeetrite viisi, üks värvilisem kui teine ja üks põnevam kui teine.
Eldar Mikayiladze koraanvaip aastast 2009
Kõige kohutavamad olid sotsialistliku realismi tooted - muidu ju tühja kah, oli aeg ja käsud ja tellimused ja eks tahnud kunstnikudki süüa, aga siis mõtled jälle selle 1 sentimeetri peale päevas...
Kõige olulisem informatsioon vaibamuuseumist (sääl näidatakse rahavriideid ka): kui pluusi vms juures midagi natuke untsu läheb, siis defekte saab varjata juveelidega!
Noh ja see intervjuu, mille ma kohalikule (ilmselt) televisioonile annan, on muidugi ka maailmaajaloolise tähtsusega sündmus.
No tegelt oleks oleks parem olnd, kui ma enne intervjuu andmist oleksin saanud kuulsa vaibakunstniku näitusega tutvuda. Aga ma olin jõudnud pilgu peale heita vaid kahele tööle, kui nad mind ründasid...
Ühe maja ees satume justkui peole või miitingule - aknast lehvitatakse rahvuslippu ja suur hulk rahvast on kokku tulnud - selgub, et jagatakse lapsi. Et tunnid on läbi ja lapsevanemad saavad oma lapsukesed taas endale.
Motiiv koolimaja juurest pargist...
... ja mereäärsest pargist ja...
... ja üldse õhtusest linnast.
Ei ole Sidney ooperimaja, on Bakuu kaubanduskeskus.
Tuleleegi-tornid
Heydar Alyjev kutsuti riigi etteotsa 1993, et vältida kodusõda. Sellest ajast peale on Alyjevi klann pukis ning kogu kontroll riigi üle Alyjevite käes. Kui Heydar 2003. aastal suri, läks võim üle tema pojale Ilham Alyjevile, kes sellest ajast peale muudkui võidab presidendivalimisi. Ja niikaua, kui riigil naftat jätkub, ilmselt midagi ei muutu ka.
Naftarahaga saab igasuguseid ägedaid asju teha - näiteks Heydar Alyjevi keskuse. No on arhitektuuriliselt vinge värk, midagi pole kosta!
Maketina
Häbiga peame tunnistama, et suurmees Alijevi elulugu käsitleva osakonna jätsime vahele - pärast seda, kui meie teele jäi interaktiivne käsipuu, kus järjest aastaarvud, millele vajutades ilmus ekraanile suurmehe portree vastaval aastal...
Kõik ülejäänud väljapanekud vaatasime ausasti ära ja ei kahetse põrmugi.
Väga põneva tehnikaga kunstnik Ahmet Günestekin, konkreetsel teosel on väidetavalt kuskil seitse magavat venda koos koertega. Ei leidnud me ei koeri ega vendasid, aga hullult dekoratiivselt mõjus selles valges keskkonnas.
Muusikriistade osakonnas hakkab iga pill sulle oma lugu mängima, kui astud punasele vaibale.
2 in 1: piyanolin
Nukukunsti osakond pakkus kõike - meelelahutust, äratundmist, küsimusi-mõistatusi, esteetikat, vaimukusi, leidlikkust,...
Veidi võrgutav...
"Eestlased, ma tahtsin teid tänada," astub meie juurde väikese poe omanik. "Te olete nii tublid, te teete nii palju rahvusvahelise julgeoleku heaks, te aitate meid ja Ukrainat ja... Ma olen palju reisinud, ma tean, mis ma räägin!"
Me ei saa päris täpselt aru, kuidas me nüüd just Aserbaidžaani aitame. Olgu, ostsime veini ja punnivinnagi ostsime, sest veinimaa Gruusia turvatöötajad konfiskeerisid mu aastaid ustava abilise, Ollinmäe Viinitalo kingituse, aga kas see ostuke siis nüüd nii suur asi on... kuid mees on siiras, teeb meile allahindlust ja... Nagu Gruusias!
Tegelikult on kaks päeva täis olnud selliseid üllatusi, et...
Blogitamise aega ei jää kohe sugugi.
http://kes-kus.ee/aserbaidzaan-milleks/
No comments:
Post a Comment