Pulgakommimäed, Noa järglased ja põlev vesi

"Mina arvan, et ta on nuhk!"
Vaatan Majnunile üllatunult otsa: "Kas me oleme nii tähtsad külalised?"

"Võib-olla ma olen rikutud mõtlemisega. Aga. Tema onu on politseipealik. Tema autol on valitsuse numbrimärk. Ja ta ei lase meid hetkekski silmist."

See on tõsi ja ajab juba tükk aega vaikselt närvi. Me ei saa sammukestki astuda ega kellegagi silpigi vahetada, kogu aeg on Ali ees, taga ja jalus. Ikka selleks, et meid kaabakate kaasmaalaste eest kaitsta -  muidu tõmbavad need meil kohe naha üle kõrvade. Paraku hakkab süvenema tunne, et Ali hoiab meid kuldpuuris selleks,  et me jumala eest aru ei saaks, kuidas ta ise meid vaikselt koorib.

Kui Ali on meid keset päeva hotelli surunud, et me puhkaks ja et tema saaks sellel ajal oma uhiuue, kaks kuud vana Lada loksumalöönud mutrid üle keerata (mis mõttega ostab elukutseline autojuht endale Lada? Kas ta tõesti ei ole kordagi saanud ühtegi väljamaa marki proovida???) otsustame tema teenetest loobuda. Nuhk või mitte, aga me tahame ise oma elu korraldada.

Niisiis jätkame rendiautoga. Juhhuu! Me tohime sõita igale poole, kuhu me tahame ja peatuda igal pool, kus me tahame ja...  

Kõigepealt me tahame Altıağac'i rahvusparki, kus peavad olema Pulgakommimäed. Candy Cane mäed. 

Triibud on mägede peale joonistanud mägedes leiduvate rauühenditega reageerinud põhjavesi. Pulgakommimägedes olla arvukalt kriidiajastu belemiite - kalmaaritaolisi peajalgseid elik koonusekujulisi kuradi sõrmi, aga see tarkus jõuab meieni hljem. Nii et kuradile me sõrme ei anna ega võta, puhtast teadmatusest. Küll on tore olla loll! (Või siis mitte.)

Pulgakommimäed

Kui palju võib ühel külal nimesid olla? Khinalug, Khinalugh, Khinalig, Xinaliq, Käts, Khanaluka, Khanalyk, Khinalykh, Khynalyk - Kuuba (Quba) lähedal Kaukasuse mägedes asuv küla. Üks kõrgemailasuvaid külasid kogu Kaukasuses, 2100 või 2350m ümp - andmed on netis erinevad.  Samaaegselt üks vanemaid pideva inimasustusega külasid maailmas - 5000 aastat vähemalt on siin toimetatud. Praegu väidab nett toimetajate arvuks ca 2000. Külaelanikel on oma keel ja nad usuvad endid olevat Noa järeltulijad. 

Legendi järgi visanud Noa just siin Arki ankru välja ja käskinud kõigil laevast lahkuda. Noa pojad Sim ja Kham liikunud edasi, kuid Iafet oma poegadega otsustanud siia jääda ja nendest saanud kaukaasia rahvaste esiisad. 

Legendid legendideks, kuid siin, 2300 m kõrgusel on mägedest leitud kivistunud merikarpe ja kalade jäänuseid...

Üks Noa järeltulijatest, kohaliku etnograafiamuuseumi giid. 

Kätsi keele tähestik. 

Nii ütlevad kohalikud - kätsi keel. Internet ütleb, et see on Põhja-Kaukaasia keelkonda kuuluv khinaligi keel.

Khinalugi inimesed nimetavad oma küla Ketshiks, iseendid kettidiks ja oma keelt ketshmitiks. Hääldub see kõik eestlase kõrva jaoks Kätš - kätid- kätšmiti. Nime  'Khinalug' hakati kasutama 1950-60ndatel. Nimi tuleb kas ümbritsevate kivimite henna-laadsest värvist või Huni hõimu nimest. Viimastel oli omapärane soengustiil - täielikult raseeritud pealaelt ripub alla pikk peenike punutud pats. Siuke soeng on olnud populaarne nii türgi sõdalaste hulgas kui ka Siberis ja Mongoolias. Aserbaidžaanis niisugust stiili mujal kuskil põle harrastatud. 

Kõrgel mägedes asuv küla on läbi aegade olnud väga isoleeritud. Suhtles varasemalt Venemaaga, sinna olla neil üle mägede vaid kümmekond kilomeetrit, Qubasse tuleb pea 50 ära. Aastal 2006 käis külas külas president Ilham Alijev ja sirutas seejärel  oma isalikult toetava käe ka Khinaligini: ehitas  asfaltkattega tee Qubast Khinaliqi, koolimaja 500 lapsele (ka kõrvalkülade lapsed õpivad siin, koolil on internaat, et vanemad saaksid nt Qubas tööl käia) ja hoone kohalikule omavalitsusele. Kohe pärast seda kirjutas Maailma Mälestusmärkide Fond (WMF) küla oma "ohustatud objektide" nimekirja, kartuses, et turistid ja kaubandus küla omapära ja iseloomu ära rikuvad. 

Tee Khinaliqi läheb läbi muljetavaldava kanjoni...

... ja kerib vaikselt järjest kõrgemale...

Fondil võib õigus olla. Lubatud vaipasid uste asemel - et oleks hea naabriga juttu puhuda - meie enam eriti ei näe. Küll aga näeme me arhitektuuriliselt vahvat kohalikku kempsu, mis käib tabaga lukku ja mille uksel on rebenenud, käsitsi kirjutatud silt infoga, kuidas kempsu ehitamist on toetnud Euroopa Liit...

Majad on enamasti 200-300 aastat vanad ja ehitatud eestlase arusaama järgi sillutisekividest. Traditsioonilised majad koosnevad vaid ühest ruumist. Kui juhtub olema kahekorruseline maja, on alumine korrus majapidamistoimetuste tarvis ja ülemine elamiseks. Mööblit majades reeglina ei ole, kuid on hulgalisel patju (mutakkah - pikliku kujuga padjad), vaipu ja tekke ning suuremaid ja väiksemaid madratseid. Laudu ei ole, istutakse tavaliselt põrandal. (Ja veel - tikandite ning tikitud vaipade kohta öeldakse siin "tikmes" - äkiste on nad meie sugulased???)

Alumiste majade katused on ühtlasi ülemiste verandadeks ja kõnniteedeks. 

Küla kaks mošeed - üks 12., teine 15. sajandist, on ümbritsevatest hoonetest praktiliselt eristamatud. 

Siniste kilepalakate all hoitakse väärtuslikku talvist kütust, maailma kõige ökomat - põhuga segatud sõnnikupätse. 

Mida sa sääl mägedes ikka muud teed kui kasvatad lambaid! Niimoodi teevad nad Norras, Fääri saartel, Islandil ja Khinaliqis ka.

Ja siis tuleb midagi selle villaga ette võtta, see näiteks vaipadeks ja sokkideks teha. Siinsed sokid sarnanevad minivaipadele - mustri mõttes - ja on tänaseks peaaegu et küla sümboliks kujunenud. 

On küll soe. 

5 km kaugusel ja veel kilomeetri jagu kõrgemal Khinaliqi külast asub Atashgah - Aserbidžaani kõige kõrgemal asuv tuletempel (Tuletempel - just seda atashgah tähendabk ja Atashgah'e on Aserbaidžaanis hulgim). 

Külaelanikud on näinud lumeinimest. Vähemalt üks nendest. 1988. aastal redutanud jahimees Babaali Babaaliyev (kes on tänaseni elu ja tervise juures, mis aga ei pruugi tähendada vaimset tervist) ühes koopas Khinaliqi lähedal. Jahtinud teine metskitsi, kes käisid koobastesse kaljude küljest soola lakkuma. Jahimees jäänud tukkuma ja ärganud selle peale, et keegi oli kogu koopaava oma kehaga blokeerinud. Babaali väitel olnud see inimesetaoline olend, kes teda sääl absoluutses vaikuses jõllitanud. Babaali olnud hirmust halvatud ega saanud loibagi liigutada, rääkimata relva haaramisest.  Jätkuvalt jahimeest jõllitades hakanud olend lahkuma. Babaali on sellest ajast peale šokis, polegi taastunud, ja keeldub minemast kohta, kus lugu juhtus...

Aga ütle, mis tahad - kõige imelikum asi, mis Aserbaidžaanil ikkagi pakkuda on, on põlev vesi, Yanar Bulag. Lõhnatu, maitsetu, külaelanikud käivad vee järel nagu Võru linna rahvas tormikahjustuste ajal Petseri tänavasse, - ja põleb... Seda on ikka vääääga veider vaadata...

Kui gaas ja vesi koos ühest august välja tulevad, kas see on siis gaseeritud vesi?