Saunamuuseumis ei olnud ma ka veel kunagi käinud.
Kuid Quba saunamuuseum oli kinni. Aga kinnise ukse pääl lehvis telehvooninummõr. Poiss oli kolme minuti pärast kohal nagu kõpsti.
Ma olen oma elukese sees igasuguseid keeletasemeid kohanud, kuid elu ei väsi üllatamast. Ühest küljest tundus kutt vene keelt jumala vabalt valdavat, teisest küljest...
"Kas siin ruumis pesti või riietuti?"
"Ja-jah, pesti või riietuti."
"Kas siin oli külm või kuum vesi?"
"Jajah, külm või kuum vesi."
"Kas need siin on koopiad või originaalid?"
"Ja-jah, koopiad või originaalid."
Ma arvan, et see giid-kutt pole elus saunas käinud. Ma kahtlen, kas ta üldse teab. mis asutus saun kui sihukese üldse on. Tal pole õrna aimugi, kuidas tema poolt tutvustatavat sauna köeti, kust sinna vesi saadi või mida seal üldse tehti. Ja ometigi on kogu kompleksil vanust kõigest ca 200, mitte 2000 aastat...
Kuid pole halba ilma heata. Kui meie giid oleks osanud küsimustele vastata, poleks me võib-olla iga viimast kui sildiraasukest, mis sinna USA toel (!) sattunud olid, läbi lugenud. Ja siis me poleks iialgi teada saanud, et... vene- ja inglisekeelsed tekstid on totaalselt erinevad! Häid suhteid tuleb ju kõigiga hoida, eksole...
Ma ju tean küll, et ajalugu kirjutatakse pidevalt ümber ja kõik sõltub vaatenurgast. Aga et seda ka saunamuuseumis ja nii mustvalgelt peab tegema, see kogemus oli minu jaoks esmakordne.
Selline saun on muuseumiks saanud. Makett-eksponaat.
Kas siin ruumis pesti, püherdati või aeti poliitilist lobajuttu - ei tea. Milleks on "istmete" all orvad - ei tea.
Tüüp meelitab meid ka kõrvalasuvasse etnograafiamuuseumi ja palub lõpuks, et me talle külalisteraamatusse personaalse, nimelise tänu kirjutaksime. Ohjee, ka sellist asja pole minult varem palutud! Aga ega me siis mingid kiusukotid pole. Tänme Timurit ja tema meeskonda omaenda imelises emakeeles ja soovime neile pikka iga ning helgeid vanadusepäevasid.
Mis on pildil - mitte valesti, vaid lihtsalt; mis on pildil?
Vastus: aserite pird/peerg/küünal ehk vana aja valgusti.
Sama, mis ülemisel pildil, lihtsalt veidi noorem versioon.
Need atribuudid, mida mina oma südames ajalehehoidjateks pidasin ja millega me olime mõnes majutusasutuses kohtunud, on tegelikult hoopis
koraani lugemise lauad.
Kuna mina olen nagunii Leylaks ristitud, siis oli etnograafiamuuseumis rõõm kohtuda ka kohaliku Leylaga, Leyla Mammadbeyovaga (1909-1989), keda meie giid nimetas maailma esimeseks naislenduriks. Nii hull asi muidugi ei ole, on lihtsalt Aserbaidžaani esimene.
Kokkuvõte Wikipediast: kunstikalduvustega vanemad sundisid Leylat nii irmsaste klaverit mängima, et plika pika pilli peale 14-aastaselt hoopis mehele läks. Mehest sai Bakuu Panga päälik, nii et väga halba valikut tüdruk ei teinudki. Esimest korda tõusis proua lendu 22-aastaselt, hakkas elukutseliseks, sünnitas möödaminnes kuus last, tänu millele teda II MS ajal sõjalendama ei lubatud. Treenis siis hoopis instruktorina piloote ja vormis neist kangelasi. Kuna ta lastega varakult pihta hakkas, jõudis esimene poeg II MS-s lennelda ja viimane Mägi-Karabahhia sõjas.
Mingil seletamata põhjusel tahtsin mina hirmsasti ka memoriaali juurde. Teised esiotsa niiväga ei hoolinud, aga kui selgus, et selle juurde pääseb vaid isikut tõendava dokumendi alusel, läksid kõik kohe kuidagi rõõmsamaks. Mingi keelatud vilja mõnus mekk justkui tuli asjale juurde.
No tegelikult kukkus karp üllatusest ikka päris pärani, kui memoriaali juurde rajatud infopunktis passe nõudma hakati. Ja küsiti, et ega me Armeenias käinud ei ole.
Viha armeenlaste vastu on aseritele emapiima ja isaviinaga sisse söödetud. See avaldub kohati suisa veidral moel - näiteks saame ühelt abivalmis onult surnuaial selgitusi ja küsimuse peale, kas siia maetkse ainult moslemeid või võib ka nt kristlasi, vastab ta: "Varem maeti ainult moslemeid, aga nüüd juba kõiki - kristlasi ja isegi armeenlasi ja..."
Lugu armeenlastega jääbki segaseks - õigemini küll see, et kui palju siis keegi milleski ikkagi osales. Aserid näikse tahtvat kõik maailma õnnetused armeenlaste kaela kirjutada ja unustavad - kas meelega või kogemata - kõige selle juures ära venelaste rolli. Just venelased on aga need, kes on Kaukaasia ajaloos mitmel korral piire tõmmanud - ja mitte nii, ngu Jumal või Allahh juhataks, vaid nii, nagu neile parasjagu pähe on tulnud.
Ka Quba memoriaali juures, mis on rajatud väidetavalt armeenlaste poolt aastal 1918 tapetud 600 kohaliku elaniku mälestuseks, ei saa mina teps mitte lõpuni kindel olla, et kes selle kokkukeedetud supipaja ääres siis ikka peakokk oli. Armeenlased ei tegutsenud ju teps mitte üksinda, vaid ikka bolševike targal nõul ja juhtimisel...
Aga memoriaal on vägev ja on tegelikult hoopis muuseum.
Küll on hea, et meil lätlaste või soomlastega mingeid sedasorti kanu pole kitkuda...
No comments:
Post a Comment