Ja mille issandama pärast nad üldse koolis käivad?
Aga käivad nad seal kaua - lähevad 8-aastaselt ja 11 aastaks. Kohustuslik keskharidus. Ja mida issandat neile seal õpetatakse?
Osa eakamast elanikkonnast räägib vene keelt, kuid loomulikult mitte kõik. Noored ei räägi midagi. Hakkame kahtlustama, et äkki neil on esimeseks võõrkeeleks hoopis näiteks türgi keel.
"Inglise keel on," kinnitab Ali. Ja hakkab kohe oma Ganja maaülikoolis õppivat kurttumma onupoega välja vabandama: "Linnakoolides õpitakse, aga maal mitte eriti..."
Ei õpita linnakoolides ka midagi rohem. Kui läbi Suure Juhuse õnnestubki leida keegi kergelt keeleline, siis on tulemus selline:
"Teil on kesklinnas 28. mai tänav. Millest selline nimi?"
"Kuule, miks meil on 28. mai tänav?" pöördub intelligentse oleku ja inglise keelega kutt lähema kolleegi poole. (Muuseumis on pöördumine imelihtne, seal on kolleege ruutpesiti külvatud. "Keegi sugulane on nad sinna tööle sokutanud", väidab Ali).
"28. mai tänav?" kergitab kolleeg Kaks kulmu ja jalutab Kolme juurde.
"See on iseseisvuspäev," otsustab kolmik lõpuks.
"Aga 18. novembri tänav?"
Kolmiks paneb uuesti pead kokku. "See on... see on... ka iseseisvuspäev," vastavad nad pika arupidmise järel kõheldes. Tundub, et nad on oma vastusest väga üllatunud.
Kui netti pääseme, saame teada (siit), et 28. mail 1918 loodi esimene Aserbaidžaani Vabariik, mis oli ühtlasi ka esimene demokraatlik islamivabariik maailmas. Ja 18. novembril 1991 kuulutati tõepoolest Aserbaidžaan uuesti iseseisvaks...
Islamivabariik näeb väliselt välja nagu mistahes muu maa. Ei mingeid musti rätikuid. Ainult et hommikul kõige magusama une ajal hakkab mulla akna taga oma joru ajama ja pooltes restoranides ei ole võimalik tellida söögi kõrvale ei veini ega õlut, kangemast kraamist rääkimata. Kas keegi kujutab Eestis ette alkoholivaba restorani, õigemini, kas selline võiks Eestis elus püsida?
Samas kohtame piisavalt ka tüüpe, kes arvavad, et kui Jumal juba viinamarjad lõi, siis ei tohiks tal ju midagi olla ka marjamärjukese vastu.
"Kui sageli sa mošees käid?" küsime Alilt, oma isehakanud autojuhilt, Moskvas õppinud 30-aastaselt mehelt.
"Kaks-kolm korda nädalas, nii, kuidas aega on."
"Ja mida te seal täpsemalt teete?"
"Mulla loeb koraani ette, araabia keeles, ja meie kordame järgi. Nii umber 40 minutit. Pärast seda võid ära minna või jääda kuulama, mida mulla räägib - ta seletab siis aserbaidžaani keeles, millest jutt oli."
Mille issandama pärast ma peaksin mitu korda nädalas istuma paigal ja korrutama kellegi eesütlemise järgi mulinat, millest ma mõhkugi aru ei saa?? Aga kui lapsest saati niimoodi teha...
"Kas te siis oskate araabia keelt?"
"Rääkida küll mitte, mõned sõnad ehk tunneme ära." Kerge uhkusevarjundiga hääles toob Ali järgmiseks kuuldavale pika araabiakeelse tiraadi. Vaevalt, et see Hamleti monoloog oli.
"Need on kõik väga head granaatõunad," kinnitab müüja. "Need siin on magusad, need poolmagusad..."
"Ja need kuivad ja need poolkuivad," jätkab mu aju automaatselt.
Me võtame ühe magusa, ühe poolmagusa ja ühe musta. Hiljem maitsevad kõik üsna ühtemoodi.
"Kas ossetriin ja beluuga on üks ja sama kala?"
Nii haritud inimest, kes Rosa küsimusele vastata oskaks, meie hulgas pole.
"Mina tean ainult seda, et beluuga on nii valgevaal kui ka kala. Ossetriinist pole ma midagi kuulnud."
Niimoodi me läbi turu üksteist harime, sest kellestki teisest tolku ei ole. Näiteks saan ma teada, et barbariss on samal ajal nii kukerpuu kui baburitski. Viimane variant kõlab eriti toredasti.
Võib-olla ossetriin, aga võib-olla beluuga. Ja võib-olla hoopis mõlemad korraga. Müüjad on kõigega nõus, mis me välja pakume. Nad noogutaksid siis ka, kui me väidaks, et see on vürtsikilu.
Tarhuni ei ole ma ka kunagi söönud. Vähemalt pole ma teadnud. Joogina jah, juba Kuldne Trio jõi seda. Estragonpuju, ütlevad taimetargad eestlased. Aga aserbaidžaanid ütlvad "tarhun".
Shirvanshahi palee Bakuu vanalinnas on UNESCO pärandisse kirjutatud. See asjaolu teeb tema külastamise peaaegu kohustuslikuks, ehkki nett hoiatab: üsna mõttetu koht sellise raha eest.
Aga ega kedagi teist peale oma silma ju uske ei või.
Mitte et 7 eurot inimese maha lööks, aga 20 minutiga on kõik stendid läbi loetud ja seinad üle vaadatud. Paar kunstiinstallatsiooni annavad asjale pool grammi jumet, aga mitte kriipsugi rohkem.
No võib-olla see, et paleekene, mausoleum, mošee ja saunad on kõik tihedalt üksteise kõrval, võib-olla see teeb temast midagi tähtsat...
Esineme kunstiinstallatsioon meenutas Tallinna vanalinnas tegutsevat asutust nimega "Tallinna legendid". Too on veel tükk maad mõttetum koht, aga maksab muidugi ka kaks korda rohkem.
Bakuu vanalinna tänavatelt leiab palju põnevamaid motiive kui Shirvanshahi palee :)
Kulda ja karda Bakuu armastab.
"Me saame naftast sellist tulu, et iga inimene raugast imikuni võiks saada igakuiselt 325 dollarit peo peale," kinnitab Ali. "Aga pension on 200-250 manatti (130 dollarit) kuus. Õpetaja palk 200 dollarit kuus. Ehitajad saavad 8-10 dollarit päevas. Pealinn on meil ilus, aga rahvas elab vaeselt. "
"Pulmad on väga hea bisnis," kinnitab meile järgmine mees, kes on parasjagu esitlenud suurt modernset spordihalli ja väitnud, et seal peetakse sageli ka pulmi.
"Tuleb sul, ütleme, 5-600 külalist, aga võib-olla tuhat, ja igaüks toob ikka oma 100-200 manatti. Sa vaata, mis see kokku teeb!"
Aserbaidžaan on teine maa, kus põhiteemaks on raha. Esimeseks oli Uus-Meremaa, Elatustasemelt täielikud vastandid.
Aserite peenrahaks on käpikud. Kas pole nunnu (Jah, muidugi on need kohandunud kopikad, aga ikkagi!)
Kulda ja karda Bakuu armastab. Teekond teletorni sissepääsust liftini.
Vaade Bakuu teletornist
"Põllumaa ostad endale. Leping tehakse saja aasta peale. Võid lapsele edasi pärandada ja lapselapsele ja nii edasi. Aga kui sada aastat täis saab, siis peab maa uuesti välja ostma," väidab Ali.
Mille issandama pärast peab äraostetud asju uuesti ostma hakkama?
Ma ei olnud neid vatitupse kunagi varem naturaalselt oma käega katsuda saanud. Nüüd sain puuvillakoristustki proovida. Selle tööga mina ennast ära ei elataks...
Alguses on inimesel ikka kolmerattaline... Aserbaidžaanis on pärast ka.
Restoran Aserbaidžaanis näeb sageli välja nagu mõni kämping - suur plats täis väikesi majakesi. Aga majakestes ei ole midagi muud kui laud ja selle ümber toolid. Võimalik, et süüdi on islm - sa ei tohi näha, kui ilus on mu naine ja kui kenad mu tütred... Nii istuvad seltskonnad üksteisest eraldatuna igaüks oma putkas ja kelnerid liduvad putkade vahet. Ka nn "suure saaliga" restoranides on alati võimalik soovi korral seltskondi üksteisest sirmidega eraldada.
Esimesel korral tundus meile, et meie eest tahetakse midagi varjata - miks meid aetakse sööma mingisse pisikesse kinnisesse puuri, kui me ometigi oleme turistid ja tahaksime võimalikult kogu aeg võimalikult kõike näha - aga nii just kohalik elu käibki :)
Inimesed on ikka imelikud.
Ühel mehel - ütleme, et tema nimi oli Ibrahim Jafarov - jäi vend sõjas kadunuks ja ta otsustas venna auks maja ehitada. Aastatel 1966-67. Et kui vend - ütleme, et tema nimi on Jossif Jafarov - ükskord äkki ikka välja ilmub, siis on tollel hullhea meel. (Siiani on kõik ju veel ok, eksole).
Ja siis ta otsustas selle maja teha pudelitest. (Sellest ma enam aru ei saa - venna mälestuseks pudelitest maja? See vend oli tal miski joodik või? Islamiriigi joodik?)
Mehel kulus maja pääle 48 000 pudelit. (Seda on ikka päris palju... Kust ta need sai?)
Pudelitest maja räästa alla on maalitud kadunud venna portree. Pilt on pärit siit.
Kuid kõige suuremat segadust tekitab minus hoopis maja tagaküljele kividest laotud tekst: "Slava vetšnaja rodinu za neizvestnova soldata" lisaks veel "Moskva 80" "Kantša"
Igavene au kodumaale tundmatu sõduri eest? Iroonia? Ali väidab, et irooniat ei ole, et tema saab küll aru, et igavene au kuulub nii kodumaale kui ka tundmatule sõdurile. Aga Ali on ka kõigest 30-aastane... Üheks häirivaks asjaoluks minu jaoks on siin ka fakt, et kõrvuti on kirjad "Moskva 80" ja "Kantša". Viimane on kuulmise järgi kirillitsas kirjutatud Ganja ehk linna ajalooline nimi - kuid aastatel 1935-1989 kandis linn nime Kirovobad...
Majaperemees, ehitaja lapselaps, on ise ka imelik. Kõigepealt räägib kogu ülaltoodud loo ära ja siis, võib-olla selleks, et meil veel põnevam oleks, näitab käega vastasoleva maja peale ning teatab: ""Nu pagadi" znajete? Nu vot, kak volk tam sigaretu kuril i guljal - vot etu muzõku on napišal..."
Kas tõesti oli "Oota sa!" muusika aserbaidžaani tehtud??
Armas internet, avita!
Internet ütleb, et Hüsein Cavid ehk Huseyn Javid oli Aserbaidžaani kirjanik ja poeet aastatel 1882-1941. Seega ei mingit suitsetavat hunti.
Mille issandama pärast oli tal vaja seda hundilugu meile kaela määrida???
"Ma näitan teile kõike! Kuldkalu ja..." lubab Ali. Ali on lubamises väga hea. Kuid siis selgub, et ühte asja ei saa selle pärast ja teist tolle pärast. Põhipõhjuseks tundub olema Ali imehea auto - tutikas, vaid kaks kuud vana Lada. Maksis 12 500 dollarit. Iga auk tee peal torkab Alikest nagu noahoop südamesse ja iga tolmukübe tõstab tema vererõhku nagu tornkraana tselluliiti (mida iganes see võrdlus peaks tähendama). Ali tahaks sõita ainult parketi pääl. Või siis marmoril. Pealegi on Ali puhtusefriik ja vahetab futbolkasid neli korda päevas. Kusjuures need ei ole mingid tavalised T-särgid, vaid ikka Calvin Klein ja Philipp Plein ja nii edasi. Nii et tolm on tema jaoks samuti saatanast.
Lada uksed tekitavad nostalgilise äratundmisrõõmu - täpselt sama plekine kolks sulgemisel nagu vene autodel vanastigi.
"Ma pean teenindusse minema ja laskma pidurid üle vaadata," ütleb Ali.
Auto on sõitnud 4000 km.
Mille issandama pärast sa ostad endale sellise auto, eriti kui sa oled töötanud autojuhina???
Kuldkalad saame kätte Ganjas, Heydar Aliyjevi pargis. Siin hakkan esimest korda tajuma Aliyevi isikukultuse suurust. Jah, me oleme mööda sõitnud kümnetest tema portreepiltidest teeotstel, näinud iga teatri, muuseumi, kõrgkooli jms juures täiendit "Heydar Aliyev", aga veel ei ole see jõudnud häirima hakata, ei ole meile veel päris kohale jõudnud.
450 hektari suurune park avati aastal 2014. "Veel kaks aastat tagasi oli see park vaid paberil," toob üks kivi ära praeguse presidendi Ilham Aliyevi sõnad pargi avamiselt.
Kahe kilomeetri pikkune peaallee.
Triumfikaar, mille ees prantslased peaksid silmad peast häbenema, nagu keegi netis on öelnud.
Amfiteater.
Noortekeskus.
Heydar Aliyevi keskus.
Moodsa kunsti muuseum.
Jah, need kõik on võimalik paari aastaga ehitada. Kuldkalad Hiinast osta. Aga kõik need täiskasvanud seedrid? Kui Bakuu promenaadile on istutatud mitmesaja aasta vanuseid pudelpuid jms, igaühel ilus silt kaelas, et kes kui vana ja kust maailma otsast kohale toodud, juba siis oli natuke naljakas tunne, et mis issandama pärast sa pead ühte suurt ja jämedat puud Brasiiliast Bakuusse purjetama, aga... aga siia on pool Siberi taigat kohale toodud!
Mille issandama pärast???
Peaallee ja triumfikaar Ganja Aliyevi pargis. Foto on pärit siit.
Järgneb :)
No comments:
Post a Comment