Ma olin asjadest täiesti valesti aru saanud. Saagu Valgus Islandimaalt elik Lucie oli hõisanud: "Sa jõuad siia siis justtäpselt õigeks ajaks, selleks, kui kuradid ja inglid ringi jooksevad!"
"Kuradid ja inglid?"
"Noh, kingitused ja maiustused ja kuradid ja inglid ja Püha Mikulaš ja..."
Sellise detailse info najal tekkis minu pähe pilt millestki mardisandilisest.
Tegelikult oli mul väga hea meel, et Lucie oli valmis mind võõrustama. Viimastest Prahas-käikudest ongi juba rohkem kui kümme aastat möödas. Kuna ma olin kavatsenud Šveitsi ise kohale vurada, oli Praha vahepeatuseks igati sobilik koht. Ja kui veel kohalikke kombeid ka lubatakse, läheb minusugune täitsa pöördesse.
Inglipärgadega ehituina Praha raekoja platsil. Plats ise näeb praegusel ajal välja nagu mistahes muu suure linna jõuluturg, täis kõikvõimalikke müügimajakesi. Turiste on praegu, detsembri alguses, samuti paksult palju. Ka keskpäevane Karli sild ei erinenud masside mõttes suvisest grammigi.
"Ma loodan, et me ikka näeme mõndasid," on Lucie natuke mures. "Vanasti liikus neid rohkem."
See sobib endiselt minu mardisandi-arusaamadega.
"Aga nüüd on nii, et vanemad helistavad ja tellivad nad oma lastele koju."
See enam santidega ei sobi.
"Miks? Mida nad seal kodus teevad?"
"Miklaš annab kingitusi, aga laps peab enne midagi tegema - salmi lugema või laulma või..."
Niisiis muundus mardisant laksust Jõuluvanaks. Aga milleks tal need kaks tüüpi kaasas on?
"Need kaks vaidlevad, et kas laps peaks kingituse saama või ei. Kurat loeb pahategusid ette ja Ingel jälle kaitseb, tuletab igasuguseid häid asju meelde. Aga kuradid on ikka väga koledad, minu meelest ei tohiks neid tuppa lasta, mõni laps võib eluaegse šoki saada. Kodu peaks olema lapse jaoks turvatsoon, kuhu igasugused koletised sisse ei pääse," arvab Lucie.
Niisugused näevad 5. detsembril kohaletellitud kodukäijad Tšehhimaal välja. Kes rohkem lugeda tahab, siis ingliskeelne lugu on siin.
Räägin Luciele meie mardisantidest.
"Meie Püha Martin ilmub valgel hobusel lagedale, kui tšehhidel kunagi eriti rasked ajad peaksid tulema," ütleb Lucie. Niisiis on tšehhide Martin hoopis meie Kalevipoeg.
"Meil on Mart ja Martin juba kohal," ütlen Luciele. "Teie oma võiks varsti meid nende käest päästma tulla."
Selgub, et ka tšehhide poliitikas on keerulised ajad - kui Wikipedia arvates on peaminister Andrej Babiš üks kõige populaarsemaid Tšehhi poliitikuid, siis Lucie seda arvamust ei jaga: "Ta on kõik maha müünud, mida veel vähegi müüa annab! Kõik viimseni! Meie riigile pole enam mitte midagi jäänud!" Lucie arvamust tundub toetama ka Euroopa Komisjon, kes on andnud korralduse uuurida, kas Slovakkia päritolu ja Tšehhi rikkuselt teise isiku tehingutes ei ole huvide konflikti. Eestikeelne artikkel selle kohta on siin.
Tuiame mööda õhtust jõulu-Prahat. Igal pool pakutakse medovina't - meeveini. Proovin ära. Hea. Kuum ja magus. Silma jääb mitu šokolaadimuuseumi - ma ei mäleta, et Prahas vanasti mingi šokolaaditeema oleks olnud...
"Ei olegi olnud," ütleb Lucie. Need on siin kõik lihtsalt turistide püüdmiseks.
Laseme siis ühel end kinni püüda. Pakutavas sokolaadis pole vähemalt väliselt midagi erilist, kuid ühe vitriini juures hakkab Lucie särama: "Vaata, siin on meie laste lemmiktegelased läbi aegade! Näe, see siin on rääkiv kass! Kõik tšehhi lapsed teavad Mikešit! Selgub, et Mikeši autoriks on Josef Lada - seesama mees, kes on näo andnud Švejkile.
Josef Lada rääkiv kass Mikeš
Üks põhjus, miks Mikaš tänaseni suurt populaarsust naudib, on tšehhide unejutu-teema. Kui meil räägitakse lastele iga päev õhtul kümme minutit enne üheksat raadiost unejuttu, siis tšehhidel teeb seda televiisor veerand tundi enne seitset ja saate juhatab sisse tegelane nimega Večerníček - tõlkida võiks seda umbes nagu õhtumehikeseks ning võrrelda meie kunagise telepoisiga. Večerníček on lapsi magama meelitanud aastast 1965 ja kuna toona oli tegemist Tšehhoslovakkiaga, siis pärast lahutust Večerníček lihtsalt kahestus ja tuleb tänini igal õhtul ekraanile mõlemas riigis.
Seos rääkiva kassiga on aga selles, et Večerníček juhatab saate sisse ja välja, kuid põhisisu moodustab lühike multikas. Rääkivast kassist nimega Mikaš või maksikoer Fikist (!) või...
Večerníček
"Ja näe, siin on Spejbl und Hurvínek, rõõmustab Lucie. "Mu isa kuulas lapsena nende lugusid raadiost ja hiljuti ma tegin isale kingituse, viisin ta teatrisse neid vaatama - neid mängitakse ikka veel! - isa oli nii õnnelik!"
Spejbl und Hurvínek on isa ja poeg, marionettnukud. Isa Spejbl on omaenda tarkuses väga veendunud tüüp, keda siis poeg Hurvinek oma küsimustega alatasa ummikusse ajab. Nende dialoogid olla paras segu grotesksest huumorist ja argisatiirist. Puudu ei ole ka naistegelased - tütarlaps Mánička ja vanaema Babinka. Praha Spejbli ja Hurvineki Marionett-teatris tehakse etendusi nii lastele kui täiskasvanutele, esinetud on 21 keeles ja 31 riigis. Nad on osalenud rahvusvahelises skandaalis (keegi kanadalane kasutas tegelasi autoriõigusi järgimata oma muusikavideos). Või - nende järgi on koguni asteroidid nimetatud!!
Hurvinek ja Spejbl - pilt on pärit siit.
Aga miks peab šokolaadimuuseumis ükssarv olema, sellest ei saanud me kumbki aru.
Ka metallfiguuride galeriid ei olnud kümmekond aastat tagasi Prahas. Jumala äge - sadakond mutritest, seibidest, torudest ja vedrudest kokkukeevitatud taiest - inimeste loovusel pole piire! Masinad, loomad, terminaatorist Shreki pere ja minionideni välja... Koduka päät selgub, et analoogilised galeriid on ka Varssavis, Pruszkovis ja Berliinis. Kest tahab ise vaadata - palun.
https://www.galleryofsteelfigures.com/en
Jääaeg
Ja siis ma ei olnud käinud Prahas ka Meelte Muuseumis. Midagi Ahhaa-likku, aga siiski ainult meelte(segadusele) rõhuv. Iseenesest täitsa tore, aga seda ma soovitaksin vist siis, kui Prahas pikemalt olla. Sobib hästi ka lastele.
https://www.muzeumsmyslu.cz/en
Sellised toredad kempsumärgistused on Meelte muuseumis. Meeste poolt tähistasid mustad lakk-kingad.
Te ju saate aru, et tegemist on tavalisse tuppa joonistatud pildiga...
Loomulikult peab Tšehhis õlut jooma. Selle käigus saad sa ühtlasi teada, et kringleid võib ka varna riputada.
Lucie kodu "Praha Lasnamäe" korterelamus on peaaegu sama vana kui ta ise, kuid ehitajast isa on sellest tõelise tänapäevase pärli disaininud. Ahhetan iga detaili juures. Selle peale otsustab Lucie mind ka oma vanematega tutvustada.
Sõidame ca 70 km kiirteed nr 1 mööda Brno poole.
"See on Tšehhi esimene, kõige vanem kiirtee ja sellepärast kõige kehvemas seisus," ütleb Lucie. "Kogu aeg kuskil midagi parandatakse ja kogu aeg on sellel suured ummikud, eriti suvel. Aga vaata, siis on veehoidla, kust Praha linn oma joogivee saab. See paisutati umbes kuuekümnendatel siia üles, mu isa mäletab veel neid külasid, mis järvepõhja jäid."
Vodny Dum - Veemaja - on paisjärve äärne külastuskeskus, mis tutvustab nii veehoidla rajamist, vee-elustikku kui keskkonna-teemasid. Juba sissejuhatusus kempsus oli nii põnev, et mul kulus seal kohe tükk aega. Potil istudes tutvusin veetilgakujulise diagrammiga, mis näitas, kui palju ja millele kesmine prahakas ööpäevas vett kulutab: 106 liitrit, millest 25 l lastakse lihtsalt vetsust alla... Tõused potilt ja hakkad vett peale laskma, kõrval on järgmine joonis "Kui palju joogivett tualett kasutab?" Selgub, et suurema nupuga läheb teele 4, väiksemaga 2 liitrit. Vajutan väiksemat.
Kraanikausside juures on uus "stend".
Kõige veekulukam on "vana inglise süsteem", kus tuleb kahe nupu abil endale sobiva temperatuuriga vesi kokku kruvida. Loomulikult, kogu kruvimise aja jookseb vesi ju tühka. Kõige veesäästlikum on vasakpoolne kraan, kus veetoru külge on monteeritud mingi vidin, mis vett õhuga segab. Sel moel tuleb kraanist vesi koos õhuga, tavatarbijana sa vahet ei taju, kui kaks kraani kõrvuti on, siis küll - õhuga segatud vesui tundub käele pehmem.
Ma paneksin iga kooli igasse kempsu ja veel paljudesse avalikesse käimlatesse sellised ilusasti kujundatud "õppevahendid" üles...
Vee-elukaid tutvustavas osas saab näiteks proovida, mida antud kala sööb. Pistad talle pildi suhu ja kuulad, mis häält ta teeb - kas hakkab mõnuga matsutama :)...
"Cumulus!" hüüatas Harry Potter. Või ei, see oli ikka Lucie. Nüüd on siis see ka teada, et Cumulus tähendab rünkpilve ja ma kujutan endale ette, et ma oskan vahet teha lihtsalt cumuluse ja alticumuluse ehk kõrgrünkpilve vahel - ja ma kujutan ette, kuidas Ele praegu itsitab, sest neid kõikvõimalikke pilvevariante on sääl taevas ikka hullult palju ja igaühel on oma nimi ja...
Cumuluse-tegu ;)
Zruč nad Sázavou on selle kohakese nimi, kus Lucie vanemad elavad. Allolev maja on varem kuulunud Lucie isa vanematele, siin on ta veetnud kõik oma lapsepõlvesuved. Pärast vanemate surma on ehitajast isa järjekordse ehitamise ette võtnud - näiteks suurte akendega talveaed-köögi majale juurde meisterdanud.
Ja loomulikult kuulub Tšehhimaal iga linnakese juurde vana ja auväärne loss.
Surnuaiadd on väga kunstlillevärvilised, hauakivid suhteliselt omadega sarnased, üllatuseks oli sagedastiesinev sõna "rodina" - siinses keeles siis hoopiski "perekonna" tähenduses.
Urnikambrid on samuti igasugust väärtuslikku värvilist nodi täis.
Kuid kõige äedam asi selles linnakeses oli hoopis laste mänguväljakule ehitatud kuulkeste veeretamise rada. Jeerum, kui lihtne ja kui äge! Jooksed sõbraga üles ja panete oma kuulikesed erinevaid radu mööda alla tulema - kelle oma jõuab enne? Mõni rada on hüpekatega, mõni ilma, mõnele saab kaks kuulikest korraga veerema panna ja mõlemad lähevad ikkagi oma rada... Ma kujutan ette, et nii võib ikka päris tükk aega üles-alla joosta. Lastesõbralik linn Võru võiks kuskile sellise mätta ehitada - see ei tohiks kuigi kulukas olla, natuke betooni ja servas jooksmise jaoks kummimatid...
Lastesõbralikke lugusid jäi teele veelgi. Batlemma kabeli kõrval, kus Jan Hus kunagi oma loenguid pidas, asub Praha "jõulumardilaat", maa-alustesse keldritesse ehitatud jõulukäsitöötubade ala. Väga vahva oli näiteks ainult beseetupsudest kettidega ehitud kuusk. Või kuusk, millel eheteks vaid viilutatud-kuivatatud apelsini- ja õunarõngad. Jumala stiilsed! Igasugustest imelistest piparkookidest ma ei hakka rääkimagi (kas Sinaa oled juba näinud Piret Veigeli uut imearmsat lasteraamatut "Piparkoogilugu"?)
Kuid kõige parem asi, mida ma Tšehhis sõin, oli imelihtne salat - kuidas ma küll ise mitte kunagi selle peale ei ole tulnud -??? - riivitud õun koos riivitud porgandiga. Fantastiline!!!
Noh, ja kui sa nüüd ikka veel midagi teada tahad, siis ma võin sulle seda ka öelda, et Miša ja Punta on Tšehhimaal kõige levinumad koeranimed. No umbes nii, nagu meil Muri ja Tuks - nimed, mida tänapäeva koerad enam ei kanna, kuid mis on igal juhul kõige levinumad koeranimed :)
Aitäh, Lucie!
No comments:
Post a Comment