Niisiis võimaldati mulle pärast esimest pingutavat tööpäeva lohutuseks kohe kaks puhkepäeva.
Esimesel vabal hommikul tõttasin varakult külaga tutvuma. Kahjuks mitte isiklikust usinusest, vaid väga praktilisel põhjusel: arvuti juhe ei sobinud seinaga. Mul on küll terve peotäis igasuguseid üleminekupistikuid, kuid Šveits üllatas järjekordse erisistemiga.
Pood nimega Coop asus ca 1,5 km allamäge ja nägi välja nagu üks kõige tavalisem Coop Eestimaalgi. Selle vahega ehk ainult, et siin müüdi neid pistikuid, mida Eesti Coopides tõenäoliselt ei müüda.
Kodu asus nüid 1,5 km ülesmäge.
Saba seina saanud arvuti ütles muuhulgas, et ma pean oma autole parkimiskoha hankima. Et hotelli parklas passida ei tohi, hakkavad teisaldama. Ja andis kaks võimalust - kas otse läbi netimakse parkimismajja või visiit raekotta. No näe, mõtlesin, mis kena võimalus raehärradega tutvust sobitama minna!
Raekoda asus 1,5 km allamäge.
Kena ja vastutulelik raehärra rääkis kõigepealt sedasama juttu, mida internet oli öelnud - et kuumakse parkimismajas on ca 300 öirot. Mul jäi küsimata, mitmetoaline see korter on ja kas vets ja vannituba on koos või eraldi, hakkasin selle asemel salaja kohe korrutustabeli ja hooaja pikkuse peale mõtlema. Need ei olnud üldse mingid ilusad mõtted... Aga siis teatas raehärra, et neil on avaparkla ka ja et seal maksab terve hooaeg kokku 300 öirot. Jess!
Kodu koos autoga asus 1,5 km ülesmäge.
Auto olin ma turvaliselt hotelli taha auku ajanud. Selles augus, kus parasjagu seisis vaid kaks autot, üks neist minu oma, olnuks ruumi vähemalt kolmekümnele masinale, aga näe, ei tohi lihtinimene oma akna alla parkida, kõik muudkui viie-tärni-inimeste auuks ja hüvanguks! Tööinimesest ei hooli keegi, ma ütlen!
Vahepeal oli siin igasugust ilma olnud - lund ja plussi ja miinust -, nii et ise ma oma hõbehalli sellest august enam välja sõita ei julenud. Õnneks toimetasid lähedal Portugali poisid. Need ketitasid mu auto abivalmilt ära ja aitasid vanainimese august välja.
Vahepeal oli siin igasugust ilma olnud - lund ja plussi ja miinust -, nii et ise ma oma hõbehalli sellest august enam välja sõita ei julenud. Õnneks toimetasid lähedal Portugali poisid. Need ketitasid mu auto abivalmilt ära ja aitasid vanainimese august välja.
Parkla asus, nagu selgus, 3 km allamäge.
Kodu asus nüüd juba 3 km ülesmäge...
Kodu asus nüüd juba 3 km ülesmäge...
Kokkuvõtteks: oli tore sportlik päev. Õhtul sain ungarlaste käest teada, et nemad, kes nad on siin juba mitmendat hooaega, parkisid ka esimestel aastatel avaparklasse. Tänavu enam mitte, sest avaparklas peab käima iga natukese aja tagant autot lumest välja kaevamas, muidu vajutab lumi auto lihtsalt lössi ja polegi enam, millega kaunil kevadisel aal koju tagasi minna.
Niisiis on mul järgnevateks vabadeks päevadeks viietärnine meelelahutus olemas. 3 km mäest alla, auto lume seest üles otsida, välja kaevata, 3 km mäest üles. Jess!!!* * *
Esimest korda elus olen ma pikemat kasvu naisterahvas. Mina oma 162 cm-ga! Kaks noort leedulannat on veel pikemad. Seega auväärne kolmas koht meie koristustiimis. Väga veider tunne on inimestele ülevalt alla vaadata...
* * *
Lisaks sellele, et portjeed imevad tolmu ja guvernandid käivad koristajate kannul valge kindaga tolmu otsimas, paluti mind juba teisel tööpäeval ouverture'le ehk avamängule. Ehk õhtusesse vahetusse. Valge pitspõlle ja musta kleidiga. Mustad kinnised kingad olid selles meilile saadetud käsiraamatus kirjas, mis iga päev habet käskis ajada. Sõna "avamäng" niisuguse kostüümi juures tundus... no ütleme pikantne.
Tegelikult ouverture ei olnudki ouverture, vaid hoopis couverture. Viimane tähendab katmist või tekki.
Mu kahtlustused osutusid tõeks. Me hakkasime kogu seda varustust, mis päevase ringi ajal sai siledaks silutud, trimmi tõmmatud ja kaunilt kokku volditud, lahti lehvitama. Sest tõesti-tõesti ei tohi viie-tärni-inimene ise mitte midagi teha, kui just armas Jumal talle väikest aruraasukest pole andnud. Tekid laiali, üks nurk kolmnurgana tagasi keeratud, nõnda, et oleks mõnus kohe voodisse hüpata. Valge lina voodi ette ja valged sussikesed selle peale. Telekapult öökapile, et jumala eest voodist uuesti püsti ei peaks tõusma. Kardinad ette. Öölambid põlema. Vannitoale tuleb samuti uus ring peale teha (kurat, mitu korda päevas need viie-tärni-inimesed duši all käivad? Iga kord on klaaskabiin ära mäkerdatud ja sina, kes sa isegi oma auto pead 3 km kaugusele parkima, hakkad aga jälle otsast peale...)
Kui inimesed on kodus, siis nad häbenevad öelda, et nad ei oska ise teki alla minna ja lubavad, et saavad omapäi hakkama. Siis pääseb ka vannitoa koristamisest. Sel juhul premeerivad mustvalged daamed neid hommikusöögimenüü ja šokolaadikommiga ja ongi tuba tehtud. Mulle meeldivad inimesed, kes kodus püsivad ja mööda ilma ringi ei jõlgu!
* * *
Eile oli meil siin miskit sorti suurüritus, aga nad said sellega enne ühele poole kui meie lõpetasime. Polnud ka ime - kõik hotellikülalised olid ju võistlust vaatamas, keegi ei öelnud, et oh mis te nüüd, me tõmbame endale ise teki peale... Kõik krrdi dušinurgad tuli üle käia, kusjuures õhtuse ringi ajal ei tohi mingeid puhastsvahendeid peale vee kasutada...
Viimast finaalsõitu siiski nägime koristustiimi kontorist, viienda korruse aknast - oli äge küll! Üritus ise kandis nime Audi FIS Ski Cross World Cup Night Event. Allolev pilt on pärit siit.
* * *
Vahetult enne Eestist lahkumist jõudsin käia ka Ivo Tšetõrkiniga jututamas Raadio2 saates Reispass. Kui kellelgi on ülearune tunnike, siis võib seda linki klõpsida :)
https://r2.err.ee/1009735/reispass-majasokuks-uus-meremaal-ja-ecuadoris
* * *
Olen nüüd kuus päeva jutti rüganud ja ees on kaks vaba. Võimalik, et ma ei peagi autoni matkama - väljas on sulale läinud - aga tuletõrjeõppusest ei pääse, see on kindel...
* * *
Muide, kui keegi peaks tahtma mulle siia seltsiks tulla - üks lühike itaallanna jäi haigeks ja otsitakse kiirelt asendajat - siis praegu on see võimalus... Lähem info privaatselt.
Ilusat jõuluaega kõigile!
No comments:
Post a Comment