Ma ei tule alla!

Õumaigaad!

Ma ei tule alla! Te võite mind matta koos majaga!

Kõik algas väga koduselt - lörtsi täis Eesti-Läti-Leedu-Poola. Ei miskit ilusat, mõned üllatused vaid. Näiteks on Läti paksult täis 70-märke. Kunagi varem ei ole neid nii palju olnud :). Või et enne Leedu piiri ujub tee nii hullusti, et tuli kinni pidada ja vaadata, kas autol on ikka  kõik rattad all. Või Varssavi. mis ajas mul pea totaalselt segi - mälus on ühed asjad, märgid juhatavad teist ja kepsud kolmandat teed. Kui ma poleks nii kohutavalt vana ja mälestusi eelnevast elust paksult täis, poleks mingit probleemi olnud. Ega nüüdki väga hull polnud, sõit sujus ja isegi õiges suunas, nagu hiljem selgus,  aga pea oli sassis. 

Ühesõnaga, Šveitsi linnakeseni nimega Chur polnud häda midagi. Päike paistis, rohi oli roheline (täiesti roheline), kraadiklaas pluss kümne peal ja asfalt keerutas mööda alpi aasu nagu maduuss. Ühel hetkel vaatasin küll, et mis imelik kolmnurk nüid keset ootamatult sirget lõiku püsti on pandud, rist otsas ja puha, aga siis pööras tee  järsu nõksuga kõrvale ja keset teed olnud rist muundus kut võluväel kirikutorniks. 

Sõnaga, kõik oli ilus. 

Ja siis ma olin Churis, mille kohta tollimees oli öelnud "khur",  ja sõita olid jäänud veel mingid tühised 30 kilomeetrit. 

Sa heldene aeg!

Armas Jumal oli teinud vähemalt nii, et tee oli kuiv ja paljas, olgu ta selle eest kiidetud, ainult viimased viis kilomeetrit ehk põlnd ta enam välja kannatanud ja oli kõik märjaks lasknud, või siis oli teinud seda tee ääres ilulev lumi - 

no igatahes autokene muudkui ronis ja ronis ja kilomeetrid ei kahanenud ja tee läks muudkui ülespidi ja... lõpptulemusena on ta mind nüüd järjekordselt ilusasti ja ausalt maailma lõppu toimetanud. Ega ristiinimesel siit enam kuskile kaugemale minna suurt ei anna, igal pool on sein ees. Mäesein. 

Rohkem mina seda teed enam sõita ei julge, nii et ma ei tea, kui mõistlik mõte see oli,  oma autoga tulla. Need plaanid, kuidas ma vabadel päevadel mööda Sveitsi ringi tuulan - tänan, ei! 

No võib-olla kevadel, kui teed on jälle täitsa paljad... võib-olla ma kevadeks kuidagi paranen nendest tänastest hingehaavadest...

Aga et ilus ei oleks, seda muidugi kurta ei saa...

Niimoodi hakkan ma siis tänavu viie tärni eest rügama. Pilt on hotelli Arosa Kulm Hotel &Alpin Spa kodulehelt, aga suht selline näebki siin juba välja. No natu-natuke vähem ehk on lund ...

Homme panen piduriided selga ja läheb lahti. Õpik, mis meilile saadeti, on mul ilusasti kaanest kaaneni läbi loetud. Kõrvas tohib olla üks kõrvavrõngas kõrva kohta, sõrmus tohib olla ainult kas abielu või kihla oma, iga päev peab duši all käima ja habet ajama - no ehk saan hakkama. Viimasega on muidugi veidi raskusi...

Olge siis ise ka terved!