Arosa esimest korda

Täna läbisin edukalt tuletõrjeõppuse. 

Tuletõrjujad saab siin maal kätte numbrikombinatsiooniga 118 ja politsei 117. 

Ühe uue sõna õppisin ka - defibrallator. See tundus kõigile vana tuttav asi olema, keegi pele minu ei pööritanud silmi ega teinud juhmi nägu. Powerpoint-pildi peal nägi see välja nagu kollane tööriistakast. Mis või milleks, seda esineja ei selgitanudki, ütles ainult, et on meie hotellis olemas (no meil on ju viis tärni, miks meil ei võiks siis täitsa oma defibrallatori olla!) ja vist veel raekojas ja raudteejaamas. Seepeale arvas keegi saalist, et tänaseks on vast ikka kõigis hotellides olemas, esineja kehitas õlgu ja ütles, et võib-olla on kah. Rohkem defibrallatorist ei räägitud. 

Noh ja siis mul on vaja jälle uus pangakonto avada. Ei sobi neile minu eelmised. Sina jeerum-sina jeerum, ma loodan, et ma rahapesukahtlustust kaela ei saa oma saja kontoga igas maailma otsas! Kuigi "raha Šveitsi pangas" kõlab ju peenelt.

Läksin panka otsima.

See ei olegi mingi pisiküla, kuhu ma sattunud olen! Heldene aeg, päike paistis, taevas oli sinine ja kogu aeg avanesid uued vaated ja ikka jälle ilmatu hunnik maju - siin nurga taga ja seal ja... üliuued ja vägavanad hooned kordamööda.

Guugel ütleb: elanike arv 2018 aasta andmetel 3131 inimest, miska ollakse Šveitsi linnade liidu väikseim liige. Veel ütleb ta, et tegemist on Šveitsi ühe tuntuima turismisihtpiirkonnaga, et kohalikud elatuvadki vaid turismist ja et linnakeses on ca 4500 voodikohta hotellides pluss ca 8000 külaliskorterit. 

8000 külaliskorterit - no siis on selge, miks neil nii palju maju on!!!

Pank oli kinni. Pausi pääl kella 12-14-ni. Samamoodi ka postkontor. Jne. Tundub, et neil on siin ka selline kerge siesta-traditsioon. Aga kust ma sellisel juhul defibrallatori saan, kui vaja peaks minema???

Ei jäänud muud üle kui hakata kohalike väärsustega tutvuma.

Ühel õhtul oli mu koristajapilk õhtusel kardinasulgemisringil libisenud umbes nagu Dubai või Sidney peale.  Tegelikult on see siis hoopis spaa, Tschuggen Grand Hotel'i spaa.

Hundertwasseri maja on nad siia ehitanud tervelt neliteist aastat peale Hundertwasseri surma - otse raudteejaama kõrvale ja otse loomulikult on see oma loomult hotell.

Uudishimust pidin ikka jälle guugeldama, et kuidas siis hotell ka seest välja näeb. Numbritoad paistsid klassikalised, kuid vannitoad hundertwasserlikud.

Pilt on pärit hotelli kodukalt ehk siit: www.garni-the-lindemanns.ch/

Raudteejaama kõrval seisid kaks hobust oma meestega.  Hobused nägid täitsa tavalised väja, mehed ka, kuid asjad, millega sõitma kutsuti, olid... saanvankrid? Kaks ühes, vastavalt ilmastikule!
Defibrallatori ei paistnud kuskilt,  ainult üks helikoper muudkui sõelus edasi-tagasi ja vedas mingit kaupa ühe mäe tagant teise taha.

Mäekirik, Bergkirchli, on vanim Arosa kirik ning samal ajal ka linnakese vanim säilinud ehitis. Asub 1900 m kõrgusel. 

Coop ei pidanud siestat. Aga ega poes suurt midagi teha pole - apelsinid-mandariinid maksavad sooduka korral 4 eurot kilo, banaanid samamoodi...

Selle aja peale oli postkontor lahti tehtud. Kuid markide ostmine ei õnnestunud - postkontoris ei ole võimalik pangakaardiga maksta!
Paar sammu eemal asus suur suveniiripood. Küsisin nendelt marke ja kaebasin, et postkontoris ei saa kaardiga maksta - need vaatasid mind nagu poolearulist ja ütlesid, et nende juures ka ei saa...

Kõik teavad, mis on defibrallator, aga kaardimaksest ei tea keegi midagi - maailm on imeline!

(Kui teie juhtumisi ka ei tea, misasi on defibrallator, siis  selle  artikli abil sain mina teada,,,)

Vaade Arosale täiesti suvalise nurga tagant täiesti suvalisest suunast ja suvalises suunas.